Tere, mina olen Andra teede ja ma loen luuletuse oma raamatust, pikad mehed, pikad elud. Sõidame öösel tandemrattaga üle raudtee ja jälle tagasi. Pääsküla väikesed tänavad on udused. Tegime lõket ja jõime kõik ära, mis majas oli. Ja nüüd on meil nii palju elu sees, et muidu ei saa, kui ringi sõtkuda. Lasen mäest alla kihutades käed su õlgadelt lahti ja süda tõmbub kokku nagu rusikas. Füüsiline hirm, puhas adrenaliin voolab minusse nagu märg juuli, õhk. Hea küll, mis siin ikka juhtuda saab? Kukun siis kukun, aga ikkagi. Koos sinuga tulid mu ellu selged värvid, lihtsalt tead. Ma ei muretse enam, sest selleks pole aega. Me veedame suve nagu lapsed, sööme maasikaid ja käime kolm korda päevas ujumas. Tundub, et ma muud enam ei teegi kui vaatan su silmi männiku karjääris mustas meres, Stroomi rannas ja selles konna kullestega tiigis, mille ääres ootame hommikul pärast pulmi, et sõita saaks. Ma ei kao su elust enam kuskile. Ütled, kui küsin sajandat korda, et kas nii jääbki? Seda õnne on raske kanda, see on nii ühekülgne ja lihtsurelik, labane ja häbitu. Sa oled siin ja ei lähe ära. Ma hakkan sind usaldama nagu rahvusringhäälingut. Surun jalad kõvemini su ümber, kui hüüad mu ees, et vaata nüüd ette. Võtad järsema kurvi ja me ei kuku. Oleme jälle su aiavärava taga. Udu kaob enne päikesetõusu ja enne uinumist võtad must sügavalt välja, hingates kinni. Võtad must kinni ja ma ei kuku.