Luule. Eestile. Tere, minu nimi on Aare pilv. Ja ma loen luuletuse. Teklinatsioon number üks Viivi Luigega vastamisi. Üks käsi tuhka raputab ja teine hoiab raamatut. On aastasaja algus, mai on külm ja kevadsaamatu. Ja jälle keegi küsib lõkke surelike silmades, miks surematus tuleohvreid nõuab meie ilmades miks hea ja kurja vaheline mõõk peab nõnda särama, et selle valgel lugeda kõik luuletused ära saab? Kas tõesti võim, mis näib nii magus, maitseb nõnda magedalt, et lõõmab vaimustus, peab külma vaimukus pagema. Kas saab siis pühaduse taime kasta ainult verega? Kas nutusool, et veenev olla, võistlema peab merega kas keegi maa peal tuhme varje sellega veel peletaks, kui meie leiged sosinad ta tahkeks tahteks seletaks. Üks käsi, tuhka raputab ja teine hoiab raamatut. On aasta sõja algus. Öö on käes, kuid käsisaamatu on teispool lootust meie alguse ja lõpupüsivus. Mis on see, mida keegi meist ei oota? Pelgalt küsimus?