Katariina ja herned autor Kadri Hinrikus esitab Eva Koldits. Kuulete viimast osa järjeloost Katariina ja herned. Katariina ja Martin läksid koos tädi Eliisiga maale, et külastada alisi kodukanti ja tema vana sõpra onu huugot Rõõmu talus. Lapsed otsustavad hobusega omapäi sõitma minna ja satuvad sekeldustesse. Õnnelikul kombel jõuavad nad tagasi Rõõmu talu juurde tädijalisi ja onu guugo ehmatuseks. Selgub, et lapsed pole maale sõiduks vanematelt luba küsinudki ja nüüd on vaja kiiresti linna koju tagasi. Me ei pidanud kuigi kaua ootama. Õige varsti hakkas teeotsast kostma hirmsat plärinat ja mürinat ning onu Hugo kihutas õuele. Masinat. Mis tegi nii kohutavat lärmi, ei olnud miski muu kui igivana külgkorviga mootorratas, mis oli kohati roostes ja haises bensiini järele. Huugo, sa ei mõtle meid ometi sellega linna viia. Ahastas tädi Aliis, ma kardan mootorrattaid, sul ei ole täna kartmiseks aega, meenutas onu ratta seljast maha ronides. Teeme nüüd kähku. Igaühe jaoks on kiiver, tädi istub minu selja taha ja teie lapsed poete korvi. Õigupoolest ei tohiks üle ühe inimese korvis sõidutada, aga loodame, et mul sellest käsi raudu ei panda. Tädi Aliis nuuksatas. Pusisime kiivrid pähe ja võtsime kohad sisse. Mahtusime Martiniga korvi päris lahedalt. Mul on siin korvis üks suur deka igaks juhuks võiksid olla vaheldumisi teki ääre all, siis paistab. Nii nagu peaonu Hugo andis gaasi ja sööstsime metsiku vingumisega paigalt. Kuulsin, kuidas Victoria meile järele hirnus. Peab ütlema, et see oli üks pöörane sõit. Köik Mercedesed audid, Volkswageni kihutasid meist muidugi mööda nagu lehmast tee ääres. Ent igatahes võttis onu ratast viimase välja. See oli peaaegu sama lahe kui hobusega sõita. Oli juba öö, kui koduõue sisse rallisime. Maja uks löödi valla ja enne kui rattalt maha Saime jooksid meie juurde emme isa, tädi Juulia, Martini isa ja punaste traksidega onu Sven. Nad olid pidanud plaani, kuidas ja kustkohast meid otsima hakata. Mõtle, kata Nad siiski märkasid meie äraolemist? Sosistas Martin teki ääre alt. Kuna kõik rääkisid läbisegi, siis ma ei saanud paljudest asjadest aru. Onu Sven viskas mind korra õhku ja naeris mürinal. Martin istus oma isa süles, hoidis tal kaelast kinni ja seletas midagi hoogsalt. Emme kallistas mind pikalt. Kata, kas sa lubad mulle, et sa ei kao enam mitte kunagi ära? Luban, aga kas sina lubad, et sina ei kao mitte kunagi ära? Muidugi luban. Olin väga rahul. Vaatasin otsivalt tädijalisi järele ja märkasin teda peenra ääres hernekauna korjamas. Pool pesukaussi oli juba täis. Ongi esimesed valmis, rõõmustas tädi. Täitsa õigeks ajaks jagub kõigile. Äge tõlkes jääma. Hõikasin üle õue. Me kasvatasime tädiga herneid. Vanemad sõid ja kiitsid. Ma ei mäletanudki enam, mismoodi värsked herned maitsevad, imestas ema. Järgmisel aastal teeme kohe mitu peenar teks tädi Aliis. Ega siia kitsasse aeda ju palju ei mahu. Tulge siis maale, seal on ruumi küll. Seal võiks teha terved hernepõllud ja maasikaväljad, pani onu Hugo ette. Ja sinna rõõmud tallu juba mahuks, arvas ka tädi. Isad-emad hakkasid uurima, kus talu täpsemalt asub. Kui suur see on, kas seal elekter ja levi on ja kui levi ei ole, siis kuidas seda sinna saada. Ja nii aina edasi. Müksasin Martinit küünarnukist. Vaata ykski hernevarsi ei ole ikkagi nii kõrgeks kasvanud, et taevasse ulatuks. Praegu polegi vaja. Praegu on siin maa peal ka täitsa hästi. Oli Martin rõõmus. Mina arvasin samamoodi. Loomulikult teadsin, et homme Lähevad vanemad jälle tööle ja rassivad hommikust õhtuni aga vähemalt täna õhtul on meil tore koos herneid süüa. Ja selle taipamiseks ei pidanud suurekssaamist ootama. Raamatu Katariina ja herned kirjutas Kadri Hinrikus, luges Eva Koldits.