Katariina ja herned autor Kadri Hinrikus esitab. Eva Koldits. Kuulete kuueteistkümnendat osa järjeloost Katariina ja herned. Katariina ja Martin läksid koos naabritädi ja Liisiga maale, et külastada Liisi kodukanti ja tema vana Braun hoogot Rõõmu talus. Lapsed otsustavad omapäi teha proovisõitu onu Hugo hobuse Victoriaga. Aga hobune ehmub ja sõit läheb pööraseks. Viimaks õnnestub neil hobune peatada ja tagasi Rõõmu talu juurde suunduda. Üllatused ei lõpe. Oli vägagi tähelepanu väärne, ei tädi Aliis ega onu Hugo ei riielnud meiega tagasi, nõudes. Onu kallistas ülevoolavalt Victoriat, tädi meid ja siis vastupidi. Andsime üheskoos hobusele juua, onu rakendas ta vankri eest lahti ja laskis koplisse. Seal saidahallide võilillepallide karukellade vahel meist puhata. Küll ta meeldis mulle. Seejärel istusime aias pingile. Tädi Aliis läks väga paanikasse, kui teie kadumist märkas, võttis onu Hugo teema üles. Muidugi läksin paanikasse. Mõtlesin, et hobune võib lõhkuma hakata ja teid jumal teab kuhu vedada. Mina jälle ütlesin, et isegi kui Victoria peaks teid jumal teab kuhu vedama, siis ta toob teid siia tagasi. Ka. Hobused on tihtipeale targemad kui inimesed. Aga ega see tädi ju ei rahustanud. Ta ronis katusele katusele. Meil Martiniga vajusid suud lahti. Kas sina ronisid katusele? Sa kardad kõrgust? Kujuta ette, jah. Ronisin katusele. Miks ometi? Täiskasvanute veidrused ületasid minu jaoks juba igasuguse piiri. Tahtsin teile helistada, aga siin õue peal ei ole, levi, telefoniga saab heal juhul rääkida ainult katuselt. Nojah, ja siis ta võttis selle vana pehkinud redeli ja pühkis katusele nagu tuulispask lisas onu juurde. Kas ei kartnudki enam? Mul ei olnud aega karta. Ma pidin ometi midagi tegema, et teist elumärki saada. Kellele sa tahtsid helistada? Imestasin edasi. Teile loomulikult. Aga kui kavatsesin hakata katuseharjal kõikudes teie numbreid valima, siis meenus mulle Ginul, kata ju ei olegi praegu telefoni ja Martini numbrit, ma ei tea. Tädi ja Liis oli endiselt erutatud ja hoidis mul käest kinni. Kõige hullem on nüüd vist möödas. Peaasi, et enam kusagile oma pead ei jää. Onu Hugo vaatas kella. Õhtune rong läheb paari minuti pärast, sellele te enam ei jõua. Siis lähme öise bussiga. See on hea, et teie vanemad teavad, kus ja kellega te olete. Martin lõi silmad maha. Ma ei oleks selles nii kindel. Mida sa sellega mõtled? Ma ütlesin kodus emale, et lähen tädijalisi ja katega maale, aga ta vist ei kuulnud hästi. Mis mõttes ei kuulnud hästi. Kas tal oli kõrvapõletik? Tal olid kõrvaklapid peas tädi kobas veeklaasi järele. Onu Hugo oli sonimütsi peast võtnud ja näppis seda närviliselt. Ja sina kaeta, pigistas tädi kõvasti mu kätt. Ära tule mulle ütlema, et sinu emal olid ka parasjagu kõrvaklapid peas, kui sa temalt luba küsisid. Muidugi ei olnud. Mina kirjutasin emmele, mis mõttes kirjutas, tasid? Jätsin talle kirja. Ja mida sa talle kirjutasid? Ma kirjutasin, kas ma võin Martiniga maale minna? Tule jumala P. Tädi kargas püsti. Mida ema vastas? Ma ei tea. Ausalt öeldes ma kahtlen, kas ta on kirja üldse üles leidnud. Magasin kui ta koju tuli ja polnud veel üles ärganud, kui ta juba minema läks. Tädi vajus pingile tagasi, ise näost lapiline. Mul hakkas tema pärast hirm. Kas tead, Hugo? Ma olen üsna kindel, et oma elu viimased aastad veedan ma vanglas süüdistatuna laste err röövimises. Ei lähe vangi. Sa ei ole kedagi röövinud. Kisasime Martiniga läbisegi. Me oleme ise süüdi, sa oled maailma kõige parem tädi. Martin võttis samuti tädi jälizil käest kinni. Pealegi, mina olen üsna kindel, et vanemad ei ole meie kadumist märganudki. Sa ei peaks üldse muretsema. Tädi vaatas onu huugole õnnetult otsa. Hugo, kas sa oskad kuidagi aidata? Peaksime kiiresti linna jõudma, enne kui politsei meile kannule saadetakse. Onu Hugo lajatas endale soni uuesti pähe. Oskan Armas Aliis. Ma viin teid ise linna ja me teeme niisugust sõitu, et mäletate elu lõpuni. Jälle Victoriaga, pärisin lootusrikkalt. Ei, pikemate sõitude tarvis ajan masina välja. Oodake siin. Raamatu Katariina ja herned kirjutas Kadri Hinrikus, luges Eva Koldits.