Luule. Eestile. Olen EFS ja loen luuletuse raamatust. Tätoveerimata inimene. Vanem naine ja vanem mees söövad bussis maasikaid. Näod tundetud, tõsised käsi tõstab suu juurde. Suuri mahlaseid marju. Taevas selge. Päike on ere. On laupäeva hommik. On kevad. Kuid meil on poststalinistlik trauma.