13. septembril 1000 966. aastal külastanud oma mikrofoniga esimese eesti ooperi nikerlased, paljude kaunide, koorilaulude ja muude inimtööde autori eemalt haavaõde riida rukki. Palun rääkige oma varalahkunud andekas vennast eemalt haavast, samuti ka sellest, kuidas sai temast helilooja, kes oma lühikese eluaja jooksul suutis nii suure väärtuslikum panus anda Eesti muusika varasalve. Aastal 1922. Veebruaril luise tänaval kõnnib Evald Aav. Suurima armastusega hoiab teda ema, nagu kardaks ema teda kaotada. Ikka on ta oma armsa poisuga. Ljudi minia ja sellest poissi armastasindamina. Kooli astudes lõigati Taltellocki, mida ema alale hoidis karbis. Koolis oli vald eriti hea joonistaja ja suur spordiharrastaja. Kui olid lastel mängud, siis oli Eevald ka nende korraldaja. Kui oli iva, meeleolu laulis ema rõõmsaid laule, aga kui olid raskused ja mured, nägime kurba nägu ja ta laulud olid kurvad. Eemalt laulis tihti emaga kaasa. Aastal 1909 24. jaanuaril sureb ema 43 aastasena raske kurguhaigusesse tohtunud Grefenhaadini kliinikus. Oma haigevoodil käseb ema mind eemaldi oma juurde võtta ja Talle ema asetäitjaks olla. Ja aastaid hiljem on õe kodu eemaltile koduks. Ta lõpetab kooli ja astub õhta keskkooli. Tihti räägib ta nii ei või eluaeg edasi kesta, see elu teda ei rahulda. Ta astub 16 aastaselt, Estonia teatri koorilauljad. Meil puhul Paaratad iie Estonia direktor Jon kolm haridusministeeriumile palve esi Eevalt haavale sõjaväe ajapikendust saades. Ustav teadet. Evald Aav on noor lootustandev jõud diaatri alal. Ja võib temast Eestis puuduv tenori laulja areneda. Peale selle, et ta hakkab kooliõpetaja härrad kalkuni juurde PÖFF klaveritunnis käima. Eemaldi muusiga. Andekus äratab õpetajast tähelepanu. Ta vajab õppimiseks klaverid. Sell Talle ostame, nüüd ei ole tal enam aega. Olgu kantseleis, õhta Estonias, igal vabal hetkel ta mängib, kui on vaba päev. Ta harjutab kuus kuni kaheksa tundi päevas, klaveril ikka rutt ja jooks. Aastal 1919, kui vahetatakse Tallinna kõrgem muusikakool, taastub Tallinna konservatooriumi õpilaseks. Aastal 1925 kolonni toad 1927. Tan Tondil sõjaväekoolis katettide koori ja orkestri juhiks kus ta teeneid hinnati. Ta loeb palju ja uurib muusika ajalugu, ta tuleb koju Estonias jättinstil räägi. Eestil ei ole ooperid, ikka pead ümberpanekuid teistest keeltest tegema ja ta otsus valmis. Ma pean eesti ooperit kirjutama. Püüan talle küll rääkida, et see on väga raske läbi viia. Kõik on asjata. Aastal 1924 ta juba algab oma mõtet teostama. Aastal 1926 istub koltraaveri juures käskides mind kuulata oma mängu. Ta mängib juuta kaebelaulu küsib mult minu otsust, Põda meeldib, ütlen, et on väga kurb. Ta naerab ja vastab. Ei ole raske kirjutada kergeid viise, kuid sellesse muusikasse tahan panna oma hinge. Ei mõistnud meie mõelda, et Juta kaebelaul saab tallele Eino leinalaulu. Aastal 1926. Ta lõpetab. Konservatooriumi kompositsiooniklassi professor Artur Kapi õpilasena. Kui saaksime tagasi vaadata, siis peab küll ütlema, palju ja väga palju oli raskusi. Iiwaldil tuli õppida ja ise omale ülalpidamist ja kooliraha teenida, aga kordagi ei olnud nurinat ikas suurima huviga edasi. Ta oli täis muusikat alati ta imises viise olgu voodis ärkvel olles või toas liikudes. Vahel ruttas kiiresti söögiaega, siis jälle teise tuppa klaverijuure, et noodile märki panna. Peale konservatooriumi lõpetamas samal aastal ta abiellub Iida looga. Seitse aastat on nad koos Estonias töötanud, oli ta ütelnud. Hiigelon, hääl kui kelluke. Selle tahan helisema panna. Aastal 1920 kaheksaeemaldi suurim soov on täitunud. Esimene eesti ooper Vigelased suurima eduga vastav võetud aastal 1928 kaheksandal septembril. Täna on esietendus Estonia diaatris, mil puhul tolleaegne Päevaleht kirjutab. See päev saab meile tähtsama kultuuriürituse pidulikuks sünnipäevad. Sel hooajal kantakse liigelased 22 korda. Estoniasse. 10 määratakse tasuks, ta saadetakse üheks aastaks Berliini ja Viini stipendiaadina ennast täiendama. Kaasa antakse talle parimad soovitused tolleaegsel konservatooriumi direktoril professor Tammel ja Estonia direktor härra kompuselt. Sammal 1928 juhatab üldlaulupeol Tallinna garnisoni meeskoori ja eduga, millest on kiitvat kriitikat. Sealtpeale on laulupidudel juhiks ja kantakse ette laule ja helitöid. Tagasi tulles välima smaal pakutakse Talle koorijuhikohti, millest ta valib end Tallinna osakonna segakoori, kus ta on koorijuhiks aastas 1929 kunni 1900 36-ni. Aastal 1935 annab n kooriga kontserdiks soomis 15 mäel ja 16 vahel. Juunil 1900 35. aastal Haus järvel. Aastal 1934 25. Veebruaril. Aastal 1937 annab välismaal raadiokontserte oma helitöödest Läti, Leedu ja Saksamaal küünis pärgis teisel detsembril 1937. Aastal. Ja sõidad edasi Pariisi, ikka ennast täiendama, kaada saades paremad soovitused haridusministeeriumil ja riigi ringhäälingul. Aastal 1934, neljandal mail on asutajaks ja juhiks Tallinna meeskoori Eesti laulumehed. Punni 21. märtsini 1939 aastat aastani surmani ja aastal 1937 kuni 21. märtsini 1939 Ashtoni jällegi surmani koolinoorsoomuusikaühingu ja vanematekogu segakoorilauljate luid. Juhiks jättis need kaks viimast oma surmaga juhitav aastal 1938. Seal on üldlaulupeo üldjuhiks, mille eest on tunnistuseks tänukirja ja rinnaaumärk tolleaegselt riigivanemat riigile ja rahvale osutud muusikalite teenite. 1939 neljandal märtsil annab omadega möll kooriga kontserdil Viljandis Koidu saalis, mis ka oli väga üle olnud ja jäi viimaseks. Alates aastast 1916 on olnud 10 aastat Estonia diaatris tegevlauljana ja näitlejana. Aasta 1930 alates olnud lauljate liidu juhatuse tegevliige Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali Kirjastus, fondi ideede eest võitleja autorikaitse ühingu asutajaid ja juhatuse liige. Söönud meeskoori ja koorijuhtide efektsioonides muudika lõhet toimkonnas kui ka laulupidude eritoimkonnas ja üldjuhtide kolleegiumis. Tema helid. Seid ooper rikkelaste teemadel, mida on ringhäälingus lugemata kordi ette kantud ja lõpuks nelja jää auline sümfoonia Re, minu nägu ta seda ise nimetas, mis jäi lahkunud helilooja luigelauluks. Peale selle lugemata koori- ja soololaulu, klaveri ja viiulipalasid ja mitmed väärikad orkestrimuusikateosed, millest mõned on veel ette kandmata, see on väikene, pakuvad, eemaldavad teest siis kavatsustest, milleks ettevalmistused olid käimas. Esinemine 1900 39. aastal, raadius Ungari ja Leipzigis, kust olid kutset ja kontsert reserveeritud siis võimalused. Milleks oli kahetunnine kava koostatud oma helitöödest, mida kavatseti ealses raadius ette kanda, siis ooper, Reigi õpetaja ja koomiline ooper Nipernaadi, esimene Aino Kallase libreto ja teine Gailiti romaani Nipernaadi. Jäigi lõpetamata. Tal luuletuste kogust leiame mitmel pool märgitud ja allakriipsutatud teoseid. Millele märkused tehtud? See jah, seda nendele ta ei jõudnud viise paberile panna. Alastamatas surm, tuli, kiskus ta lahti oma armastatud ja hingelt ühte kasvunud muusikast. Milliseid märkusi leiame ta päevikust, kus kirjutuid kõik puudus, väljendab end muusika. Kõikjal kuulen muusikat. 11. märtsil Eevald haigestub. Tal ei ole aega voodis olla. Roniereemi noor on lõpetada, ta ütleb. Kontsert on välja kuulutud, ma pean seal olema ja juhatama. Kuid kõik läks teisiti. Linapäev 12-l märtsil on professor vaiman kull ta juures, kellele juhiseid annab Veemi noori kohta. Keska juhatas Seitsmeteistkümnendal märtsil reede õhta. Naljatades ütles professor Raimund Kull Eevalt haavale. See sinu töö on ju ultramodern, eks näis, uda, tulen toime. 14. märtsil, ütleb doktor nii. Eemalt haaval on kopsuvahelihapõletik ta omal otsusel ja soovil viin ta keskhaigla. Seal algab analüüside tegemine, doktor Raukas arvat kliikuse olevat. Seitsmeteistkümnendal märtsil 1939 aastal kantakse ette Estonia Eevald haavasem Puunia Reeminu. Hiirelt on lõpmata kurb, õnnetu, et ei saa ise kontserti juhatada. Ta jälgib kella järgi, missugune osa läheb. Lõpuks ta ütleb, väsitas minu ära nii, kui oleks ise juhatanud. Tõendan Evald Aav ei ole oma sümfoonia ettekannet mitte kuulnud. Istusin Eevalgi voodi juures toolil, meil ei olnud raadiot. Järgmisel päeval ootab suurima huviga ajalehti, kus ta rahuldub. Kriitikat lugedes tabab õnnesoove haigla kontserdi edu puhul. Pühapäeval, 19. märtsil palub Toomale arstlikku konsiiljoni, mis lükatakse edasi mille üle ta on väga kurb. Esmaspäeval, 20. märtsil ta tunneb end halvasti. Õhtul 20. märtsil ta teeb täie mõistuse juures olles mulle kõige kohta korraldused. Ta ütleb. Ma tahan, et oleks minul imeline stipendiaat Tallinna konservatooriumi juures andekate kehvade õpilaste toetuseks öeldes mina tea kui raske oli õppida, kui ei olnud raha. Ta käsib mind. Ütle mu rahvale. Mul on kahju, et olen saanud talle nii vähe kirjutada. Kuid mis olen kirjutanel kirjutanud. Olen püüdnud eestipäraselt põhjama muusikat luua. Ta ütleb, ole õnneliteed tallanud, nad tulevad minu jälgedes. Ta käsib tervitada oma lauljat, mille juures ta käed tõusevad, nii kui näeks ta lauljaid oma. Ei, ta silmis peegeldub suurim lahkumise valu. Kui ta hoiab pisaraid tagasi. Ta ütleb, nad ei suuda mind peas. Ta palub, viige mind Estoniast välja minu Juta kaebelaulu ja matta mind metsakalmistule. Talveks tuuakse õhtusööki teed, kuivikud ja kohakala. Evald Aav on olnud kirglik Kalamees, mis teda alati oli kaasa kiskunud vabal aegadel. Ta võtab mult kala taldriku öeldes koha, minu maius, kala seda söönma isuga lõppedes ütleb, sest aitab Nyyd korraldama ase. Kas surres peab olema korralik isiklik ta nyyd annan kõik jumala hooleks. Haige ravitseja õde tahab panna talle kraadiklaasi ja anda pulbrid. Ta naeratab. Tänab teda ta kätt suudeldes ja ütleb. Asjata, mul ei ole enam midagi vaja. Mina hakkan surema. Haige talitaja, õde käskis mind koju minna. Sest kell on 10 õhtul, öeldes mulle. Täna on ehk riigipäev, homme on ehk teie vennal parem. Ma lahkun haigla toast, veel kuulendad viimseid sõnu. Kas mammi täna enam ei tahtnud minu juures olla? Need olid viimased sõnad minule. Öösel kell neli helistatakse mulle haiglat. Doktor Raukas kutsub mind kohe haigla, öeldes mulle. Vennal olevat midagi juhtunud. Pool tundi hiljem olen kohal. Haigetuppa tulles vaatab mulle eemaltikene otsa kurvema pilguga elus ta suu liigub, kuid ühtki häält ega sõna ei tule enam. Kolm tundi hiljem kell kaheksa omi, kui 21. märtsil. Eevald sure. Nii kui oli eelmine õhta öelnud. Varsti seisab must-valge pea. Eevald Aab suri kolmas kuu. Edasi oli ta ütelnud eelmine õhta. Ma ei suutnud seda uskuda. Seisan voodi ees, kus puhkab ära läinud lõpmata kallis vend. Kes olid kadunud emal mulle usaldatud on tunne nii, kui oleks mul ümber ühtegi Ilbukest ja puhuks hurmav kõle tuul, mu katmata keha. Mõistus on kui kuhugi konksu külge kinni hakanud. Olen seda kartnud, kõik mid, haigusepäevad, mil viibisin valvel venna haigevoodi juures. Aga et see nii valus, seda ei oska kirjeldada. Kuid siis tulevad meelevennad, sõnad ja soovid öeldud, eelmisel õhtal. Tõotan neid täita. Kas soovid, olgu mulle pühad, Annel üleda, soovid ja tervitused rahvale ja lauljatele. Doktor Raukeselt, küsides, 22. märtsil. Mis oli äkilise surma põhjus? Doktor Raukas vastas. Eevald sain mürgituse, mis põhjustas surma. Aastal 1939 25. märtsil. Evald Aav kantakse Estoniast välja juute kaebelauluga. Nii täitusid ta viimset soovi. Suurima armastusega ja tunnustadega saadab teda rahvas ja lauljat metsa Calvituse. Heal mäeveerul on eemalt haava hauaküngas. Sinna on tulnud iga surma-aastapäeval lauljad. Kas Evald Aava helitööd on kõik säilinud ja kokku kogutud? Jah, seni on kõiki säilinud imekombel. Kas võib öelda, on tema iili tööd kõik üldsusele tuntud? Kahjuks pean ütlema, et ei ole, on veel mõningad tööd, mis on ette kandmata. Ka mõningad tööd on küll säilinud, aga ka asutustes, aga ka ette kandma. Pärast teie venna Eevald haava surma oli Eestis palju segaseid raskeid aegu nagu teine maailmasõda, Saksa fašistlik, okupatsioon ja isikukultus. Kuidas teil õnnestus neil aegadel päästama venna helid olid hävingust, nagu see paljudel teistel heliloojatel juhtus. Pean küll ütlema, kas see on üks imepeale venna surma. Paigutasin kõik käsikiri, et tolleaegsesse Tallinna linna panka. Aastal 1941 kus oli juba raskemad ajad. Sain pangast kirjaliku teade, et tuleb seifi võtmed kaasa võtta ja panka ilmuda. Läksin siis, seitsmendal juulil 1941 Tallinna linna panka. Mulle öeldi, mul tuleb seifid võtmed üle anda ja misseifides on, pole õigust välja võtta. Ütlesin neile otseselt. Elusal minu käest võtit ei võta. Mulle öeldi, kas hakkate vastav? Ma ütlesin ei. Aga teil on teada, et see mis on Eevald, haavad, käsitikeerija teda seifides see kuulub Eesti rahvale. Söödama nii kergesti üle anda Eista. Palusin enesele üks tund ajapikendust ja lahkusin pangast. Läksin raadiomajas. Tol korral oli seal direktor Paul Uusman. Läksin ta kabinetti ja näitasin talle seda kirja, mis olin saanud ja ütlesin. Mina ei tea üldse, kes teie olete. Kas te olete kommunist või kes olete? See on mul ükstaskõik, te peate mind aitama. Paul Uusman ütles, rahuneda. Mis te tahate, mis ma pean tegema? Ma ütlesin, andke mulle üks kiri ette vaiade eemaldava helitööd mis Ansenfides raadius Etti kandmiseks. Ta ytles kaste. Arvad, et see aitab, sest käsku üldine? Ma ütlesin, ma ei tea, kuid ma loodan. Selle paberiga läksin Toompeale. Tolleaegsesse rahandusasundus või mis oli? Kus oli hai Aisenstadt? Senna seal teenis tema sekretärina üks, kui ma ei eksi, ta nimi oli Siion oli ennemalt raadiomajas teeninud ja ta tundis eemaldava muusikat. Ta kohkus, kui ta seda paberit nägi ja ütles. Ma saan tegema, mis mu võimuses kirjutas ühe paberi ja Laksele haisen stati juurde. Vähe aja pärast tuli ta sealt kabinetist tagasi ja andis mulle paberi üle. Sellel paberil oli kirjutut riida rukkile välja andev köit Eevald haavalt käsikirjad. Aga mis Friida rockil on? Nimel asjad on neid mitte anda. Selle paberiga tulin linna panka. Tolleaegsete ametnikud, näod olid küll tõesti imestanud. Hiljem öeldi mulle maolevad ainukene olnud kes seitse seifi tühjalt üle andis. Nende käsikirjadega tulin siis raadiomajas. Tolleaegne dirigent Priit Nigula. Priit Nigola, kordan veel. Kirjutas Uusmanni kabinetis nimekirja, mida ma raadiole üle andsin. Siis tõstis Uusman need raamatud oma need noodid oma raudkappi ja ütles. See, ja ma nad panen. Ma ei tea, kas niisuguse armastusega suudan neid kaid, kuid õitseda.