Ei tea, iial, jookseb alla mööda külge. On tõesti siililegi selge. Tere, head kuulajad. Iga päev ei ole päikesepaisteline ja soe. Mõnikord on nii, et hommikul hakkab sadama ja sajab, kogu päeva. Sajab õhtul ja öösel veel takka. Niisuguse ilmaga mõnel läheb tuju massi. Aga mõnel on jälle väga lõbus ja väga tore. Ja niisuguse rõõmsameelse siili leidsin ma ühel vihmasel õhtul oma kodust tänade kuuletegi, millega tegeleb meie siilipoisid oma siis, kui vihma sajab. Tere, siilipoiss, sul on nii hea, soe saab. Tere, pane vihmavari kõigepealt puhkad kitsa tilgu tülini. Ega jah, ega ma vist kõige parem välja ei näe küll. Ei, see on päris hea välja, ainult nüüd sa oled märg. Mulle meeldib üldiselt soe vihm. Mulle ka aknast vaadata. Jah. Kõneaega seal vihma käes võib ju olla, aga jah, ega tervet päeva vist küll mitte. Tulingi vaatama, et mida sa teed? No praegu ma, ma loen. Ma olen raamatuid kapist välja otsinud, aga kõigepealt ma ärkasin üles, vaatasin aknast välja, vihm on päris tore vaadata. Vaatasin natuke aega. Ja siis kuulasin, kuidas vihm laulab. Vaatasin veel natuke aknast välja. Vaatasin toas ringi. Vaatasin oma taimesid, kastsin neid ja pühkisin tolmu ära. Laisklemine aega. Ja õues ei käinudki? Ei, ma tegin vahepeal akna lahti, siis lasin natuke pähe vihma sadada. Aga seda ei saa kaua teha. Sa oled siia lauale nii palju raamatuid lahti laotanud, oled sa kõik need täna juba jõudnud läbi lugeda või? Ei, kõik ei ole, ma võtsin sellepärast palju raamatuid ja ma ei teadnud, mida me täpselt hakkan lugema. Siis avastasin, et niimoodi on ka päris mõnus lugeda, et loen natuke raamatut ja siis natuke teist raamatut ja siis, kui mõni hakkab meeldima, siis selle loen lõpuni. Ahaa, siin on sul muinasjutte ja muidu jutte. Mulle hakkas meeldima, ma ei olnudki enne lugenud. Tõnn Sarve raamat, kõik on ju ime. Siin räägitakse hästi huvitavatest asjadest, näiteks sellest, millest sündis muusika. See hakkas mulle sellepärast meeldima, et ma hakkasin mõtlema, et vihmasabin on ka muusika. Ja Tõnn Sarv kirjutab oma raamatus niimoodi, et iga asi on millestki sündinud ja kasvanud. Milles sündis aga muusika laul, seda ma päriselt ei teagi. Võib-olla on ta kogu aeg meiega koos kasvanud, võib-olla kanda maast või ilmast tulnud, nagu me isegi ei tea. Aga laulavad küll, kõik lapsed ja Maaja ilmise laulab ka näiteks puud kohisevad ja ojad vulisevad, meri mühab ja tuul ulub ja vihm laulab. Kõik laulab. Aga meie laulud sünnivad siis, kui me tahame midagi suurt ja tähtsat ütelda. Kui me tahame oma sõnadele suuremat kaalu anda, et need kaugemale jõuaksid kui tavaline jutt, sellepärast laul kostab kaugemale kui tavaline. Aga võib-olla sündis muusikamaailma just sellepärast, et maa ja ilm pingutasid ennast lahku. Mõnikord tundub, et taevas on nagu suur pingule tõmmatud kuppelülema ja vikerkaar on vahel nagu vibu, pinguldamatu tibu, ilmakaared on ka igasse suunda pingul ja päike ja kuu ei liiguga lõdvalt otse ikka liiguvad kaarega ther punga pingul kuidagi. Ja siis kõigi maa asukatega on ka niimoodi, et ükski rohulible ei suudaks püsti tõusta ja puulehte ennast välja sirutada, kui ta ei oleks oma mahlades pingul. Ja ükski loomelind ei saa kaelad ilma lihaseid pingutamata. Ja ei suudakski üldse midagi korda saata, kui me ennast ei sunniks pingutama. Sellise vihmase ilma päris õige jutt, sellepärast et vihmane ilm kud Blaisklema, aga tegelikult vihmase ilmaga võib päris palju asju toas ka ära teha. Ja sina jõudsid täna küll palju teha ja ma usun ka paljud lapsed ikka leiavad vihmase ilmaga tegevust. Aga nüüd ma mõtlen, et kuulame natuke seda vihmamuusikat ja pärast seda üht laulu vihmast. Muidugi Sul on ju siin lintidel muusikat ka, joot, mul on siin üks vihmane, laulsin, Tõnn Sarve kirjutatud raamatust kõik on ju ime, et ma tahaksin veel ette lugeda. Ja see on kohe raamatu alguses juttu, nimi on, maa elab ja tõin seal, kirjutab niimoodi, et enamasti me üldse ei mõtle, aga räägime küll, et maa elab, noh, mõnikord öeldakse, et maa hingab või et magannatada ja Maalon põu. Ja maapõues on varandusi maavarasid ja maa võib ennast liigutada ka, seda nimetatakse siis maa värinaks ning see võib hästi palju pahandust teha. Aga noh, meie maa meie Eestimaa näiteks ennast küll väga palju ei liiguta. Kuigi meie maa ennast ei liiguta. Ta elab sellegipoolest. Ja maa elab ja koosneb ise ka elusast sellepärast et loodus on igal pool elusolendeid. Õhus lendavad linnud ja putukad, vees elavad kalad ja väiksemad loomad. Aga kõige tihedam melu käib maa sees mulla sees. Mitte kusagil mujal ei leiame nii kergesti sellist hulka elavaid olevusi kui ühest bioteest mullast. See on ka hästi huvitav jutt. Edasi läheb niimoodi, et seal on kümneid pisikesi putukaid, kõige ussikesi ja nende mune ja sadu tibatillukesi seemneid ja tuhandeid imepisikesi olevusi, keda ainult mikroskoobi, Cowigna seenekese baktereid ja vetikaid ja paljusid teisi. See on hästi huvitatud. Ja vihmaussidest oleme me ju mitmel korral oma saadetis rääkinud ja neist tegelastest, kes seal maa sees ringi sibavad seal käib väga vilgas elu, ainult et meie seda ei näe. Ja me ei mõtle ka selle peale, mis seal maa sees toimub, parasjagu siis tekst ikka mõtled sellele, mida sa parasjagu näed. Ja mida sa näha. Tahad näiteks, kui ma vihmase ilmaga ainult aknast välja vahin, vihma vaatan siis tahes-tahtmata mõtlen ainult vihmale. Aga kui selja pööran raamatuid hakkan lugema, siis ma mõtlen igasugustele muudele asjadele ka ise. Tõnn Sarve raamat on tõesti üks imeline raamat. Nii nagu selle raamatu pealkirigi ütleb, et kõik on ju ime. Ja kui te selle nüüd läbi loete, siis saate palju palju huvitavat teada ja mõnele oma mõttele kinnitust. Siin on kirjutatud sellest, kuidas maa ennast ise kasvatab. Ja miks maadeni narrida, kes on kõige vägevamad, mis on maasilmad ja kuidas kõike seda hoida. Ja veel palju-palju teisi, kenasid lugusid on siin raamatus. Aga Sa rääkisid neist putukatest ja ma näen, et sul on siin laua peal Helvi Jürisson i putukajutud milles on vahvad pildid joonistanud. Vello vinn, seda raamatut ma veel ei jõudnudki vaadata, aga me võime seisukohast vaadata, mis lugusid siin on. Siin on igasugu jutte, põrje, öine lend, linna ehitajad, ilusa ilma putukad tarkpõrnikas, hea meel, et hing sees. Lugu apossast putukate kuningast, vapsiku meetegemine ja Köliblikese päevaliblikas ja suur vigurlend. Ma loen siit juttu linnaehitajatest, jah? Jaa, ükskord hakanud putukad arutama sipelgatele linn mesilastel on lin, meie võiks ka oma linna ehitada tulnud siis kõik aasale kokku pidanud nõu, et missugune see linn peaks saama. Mardikad nõudnud, et linnas peavad olema ühe putukaelamud ja laiad tänavad. Metslutikad, jälle marjakujulised majad ja lehetäid jälle lehtlat, aga see asi on soovitanud linna keskele kellatorni püstitada, noh, kus saaks linnuvalvet pidada ja kõik õigeaegselt hoiatada, kui mõni lind nähtavale ilmub ja sellega olnud teised ka kohe nõus selle sääskede kellatorniga siis otsustatudki, et algul ehitame torni valmis ja siis vaatame, mis me selle linnaga edaspidi teeme. Suured mardikad tirisid palgid kohale, teised jälle panid need paigale, kolmandat leppisid kõik kenasti vaigu lokku ja lõpuks siis maipõrnikas kellukese üles torni tippu. Ja nüüd jäi üle ainult valvur. Selleks valvuriks valiti silmapaistva nägemisega sääsk, silma hirm, imelik nimi. Huvitav juhuse sääsk armastab siis lupsatest sinna silmalau peale võib-olla küll, ja tooli silmapaistva nägemisega ta nägi hästi. Kogunetud siis jälle torni ümber, et linna ehitamise asja edasi arutada. Aga vaevalt sai esimene sõnavõtja suu lahti teha, kui silmahirm ülevalt hüüdis pääsuke paremal ja lõi kellamis, jõudis putukad põgenesid, kes kuhu sai? Natukese aja pärast tuli häire läbi ja koosolek tuli jälle kokku. Lepatriinud hakkasid just oma ettepanekuid esitama, kui silmahirm karjus, varblane vasakul tuli salu ruttasid kõik linna ehitajad oma nahka päästma. Mõne aja pärast kogunesid nad jälle ümber torni. Aga võta kuivast. Nii huvitav väljend, muidu öeldakse, võta näpust, putukad ütlevad. Võta, kuivast, neil sõrm ei ole. Samas kostis silma hirmukisendamine ohakalind otse üleval, järgmiseks süüdis silma hirm siisike selja taga ja niimoodi olnudki hoiatus hüüdmistel ja kella löömist Telegram lõppu ja muudkui üks kokku ja laialijooksmine käis. Ja lõpuks ei julgenudki linna ehitajad oma peidupaikadest enam välja tulla. Koonutasid seal niikaua, kui kõhud tühjaks läksid, siis hiilisid hoopis vaikselt laiali. Nimelt neil jäigi linn ehitamata, sest kes ainult ohtudele mõtleb, kardab ja põgeneb, seisa üldse linna ehitada ei saa kunagi linna valmiski. Päris lustakas lugu, õpetlik ka. Tundub, et need lood on kõik sellised õpetlikud. Siit saate teada, keda kutsutakse ilusa ilma putukat, eks ja missugune tarkpõrnikas. See raamat on mõeldud väiksematele lastele, aga mina arvan, et seda võib lugeda igaüks. Mulluse raamat igal juhul meeldis, missugused need teised lood on, eksis mõnel vihmasel päeval, uurige, ise, olin mina soovitan küll lugeda. Se putukajuturaamatul Helvi Jürisson kirjutatud ja pealkiri ongi putukajutud. Ja nii sobiks jälle natuke laulu ka kuulata, võib-olla kuulame leppadrinust või liblikat. Ja, ja sobib. Putukate, sest ma olen üldse palju jutte leidnud. Putukajutud oli hästi põnev raamat on Heino Väli kirjutatud vapustav tulika metsalugu milles peategelasteks on kartmatu kumalane keesi, süüdikuklane saida ja auväärt ämblik. Aga ennekõike rohutirts maestro pialooni oma võrratu viiuliga. Esimene peatükk, milles tulika metsa satub kõndima viiuliga roodilt. Ühel kenal suvehommikul, kui päike juba kastu oli kuivatanud, kõndis ristiku niiduveerel noor, kõige paremas eas rohutirts. Rõõmsas elutuses liigutas ta oma lühikesi tundlaid laia kübara serva all ja vaatas ahne uudishimuga ümberringi. Kaenlas, kandis ta viiulit. Kuigi päike seisis alles hommikutaevas, oli rohutirtsud juba pikk tee selja taga. Kes on ise pikka teed käinud, jätki päikeselisel suvehommikul. See ei pane küll imeks, et reisisell varsti kübara peast kahmas ja sellega endale tuult lehvitas. Ka tuleb tunnistada, et ta ergas astumine muutus pisitasa loiumaks. Kula teeolud, ristiku niidule, mõned isesugused, no igatahes teeviidad puuduvad seal täiesti. Siis tuleb küll juhuseks lugeda, et rohutirts timuti mättale üle pea sattus. Kuid nüüd seisis ta kumalase pesa väravas ja lehvitas endale kübaraga tuult. Kõrge timuti tiinikumalaste tara taga tõotas pisikeseks puhkuseks mõnusat päikesevarju pakkuda. Aga rohkem ma edasi ei loe. Ma arvan, et igaüks võiks ise lugeda seda, ma ütlen küll, et selles raamatus on hästi palju põnevat näiteks igasugu häda, ohti, leppimist ja sõprust ja igasugust põnevat. Selles raamatus on veel kõigil peatükkide hästi vahvad pealkirjad ja pildid on ka head. Näiteks teine peatükk räägib sellest kuidas tema majesteet vapsika marssal maa pelsin Vaabel sumba apelsin üliarmulikult sirutab tema hiilgusele raudlõug sipelgakuninganna riiklusele. Venna käe sirutab vennaga väga kaunis järgmises peatükis. Tema majesteet, vapsiku marssal esineb muheda suviselt, kuni satub pöörasesse raevu. Päris hirmus siis on seal üks raamat ka mesilastest, kui ma lugesin seda Johan kallaku raamatut summ-summ ei saanud ma kohe enne pidama, kui olin raamatutest lõpuni lugenud. Sellepärast, et lihtsalt see on hea raamat. Summ-summ oli noor mesilasema, ta rippus alles pea alaspidi oma hällis emakupust ega olnud veel oma ihusilmaga näinud seda keerukat ja imelikku linna, milles ta pidi hakkama elama ja tegutsema. Vanaema oli sealt alles eelmisel nädalal oma poolehoidjatega suure savine sumine saatel lahkunud. Inimesed nimetavad mesilaste linnu küll ainult mesilaste majadeks ehk tarudeks. Aga need ei ole sugugi majad sellepärast, et seal asub mitukümmend 1000 elanikku. Tegelikult on need ikkagi suured linnad paljude tänavate ja väga elava liiklemisega. Linnaelanikud on kõik varustatud tiibadega ja võivad lennata nagu lennukid suure sumina ja põrinaga avalad lendavad ainult väljaspool linna linna sees, nad kõnnivad kõik jalgsi nagu linnas üldse kohale. Lennukite linnu mina küll ei tea. Linna sees lendamiseks ruumi. Linna pääseb ainult ühe värava kaudu ja selle väraveton ehitatud väike lennuväli ehk aerodroom. Lennu lahub, millelt lennukid, õigemini mesilased õhku tõusevad ja kuulad, moonduvad. Selles raamatus on väga huvitavalt kirjutatud mesilaste elust ja tegemistest ja ka inimestest, kes nende mesilastega tegelevad. Mina mäletan lapsena ka, et meil olid mesitarud ja siis ma käisin isaga ikka koos tõtmas Nedreid hiigla toredad päevad, neid mee vurrimisi päevad. Kas sina silbis Rainetvurrinud ei ole, ei ole, ega siis õige mesinik ei tee mesilaste liigeta, kõik mesilaste meie ära võtab, neil peab ikka talveks jääma ka oma mesi, millega nad üle talve elavad. Vaat siin raamatus on nii, kuidas Ühed on mesilaste sõbrad ja siin on ka selline tegelane, kes nende mesilastega pahast ümber käib ja selle eest ka muidugi oma karistuse saab nõelata nõelata, just nimelt nõelata. Ma usun, et te leiate selle raamatu üles, selle pealkiri on summ-summ. Ja nüüd maal. Ma usun, et paljud lapsed näevad, kuidas mesilased sealt mesitarust edasi-tagasi välja lendavad ja ja kuidas ka mesitarust mett välja võetakse. Ja kuidas need vurritakse. Pikk suvi on ees, niiet kui ilusat ilma jagub, siis on mesilastel tööd küll ja mett jagub ja ja saad sina kavast näha. Ma loodan. Siis on mul siin veel koerte sõpradele kaks raamatut. Ma ise olen ka suur koertesõber. Üks on Karl Ristikivi semud sellid ja teine all Ilze Indrale tipsi topsi ja tegi. Õigemini Karl Ristikiviraamat on küll nii koera- kui kassisõpradele. Semud, raamatu esimene osa, see on koertest ja siis sellid, see on kassidest. Semud on neli kutsikat, viks, nähvits, jussi, rull ja semude raamatust. Ma arvan, et võiks lugeda selle loo targast hävitses diarumalast kanalitest. Või oli see ümberpöördult? Ähvitsioni teatavasti väga tark. Tema nägi uneski Tarke asju. Nüüd nägi ta unes, et keegi nagu ütles hommikul, kaua magamine teeb enneaegu vanaks. Tõepoolest, ta kuulis, kui kuudi kõrval päikesepaistel sibliv kalaeit ütles seda oma pisipoja kestele, kes jõutsudes kippusid heide tiiva alla väikest uinakut tegema, näevitsagajasku hallimad lahti, raputas oma killud lakka, Hüpassis neljale jalale harki nagu pudrumänd ja vaatas välja. Oi mis seal oli. Heledas valguses veeres üle rohelise muru, kuldkollaseid pallikesi. Edasi tulevad nagu võilillenupud, ainult selle vahega, et võililledel on üks jalg nelja kooli, kaks imepeenikest jalga ja kuldnupud ises juhtsusid, nagu ei tea, mis seda nalja tahtis närvid lähemalt näha. Targemaks saada. Aga kui ta ilmus murule, põgenesid kuld, kerakesed kohe veel valjemini säutsudes hoopis laiali ja näevits, kes seni oli olnud uudishimulik, aravõitu muutus kohe julgeks sest too oli tark ja ta muutus julgeks alles siis, kui teine eest põgenes. Noh, et kui enam midagi karta ei olnud. Püüan ühe kinni ja vaatan lähemalt, mõtles nähts. Ja nii ta jooksis ühe pallikese järele suure hooga, valge saba püsti nagu sõjalipp. Ta ei pannud hoopiski tähele kanaeite, kes tuli üle muru ja ähvardas paar korda ootoot pois. Näevits tundis seda alles siis, kui kalaeit oli tal juba kraest kinni võtnud ja tõstis päris õhku ja hakkas talle siis kuupi avama teise tiivaga teiselt poolt ja siis teise tiivaga, teiselt poolt need vaesem koerakese kadus kuulmine, nägemine õnneks nägid nüüd lähedal perenaist ja lutas selle kaitse alla. Aha, mis tegi perenaine. Ta tõukas vaesena ähvitsa päris jalaga eemale. Omalt poolt vaatogo kutsikat või kanapoegi taha ajama. Surmahirmuga põgenes, närvid otse lauda taha, jäi sinna oma kirjut kuube lakkuma ja kurde seadma. Süda põksub veel tugevasti üle elatud hirmu pärast iga kondi otsakemeli valus. Kes seal siis olija istus, nina jäme nagu rullil, ise pisike nagu viks, see oligi viks. Ta kurtis oma häda ja nii nad seal kahekesi istusid, teineteise haavu lakkusid. Viksil oli nina jäme sellepärast, et ta sai sääskede käest vupsata ja sellest, kuidas viks sääskede käest vupsata sai. Sellest on juttu loos väikesest viksist ja veel väiksemast sääsest. Või oli see vastupidi ja kõigi nende kutsikatega juhtus igasuguseid kummalisi asju, semud, selli igal juhul ja lugemine. Kes on kipsitopsi ja Tedi, selles saate teada raamatust, mille pealkiri ongi tipsi topsi ja tegi. Aga noh, ütleme teile siis ära, et tipsi ja topsi on kaks väikest kutsikat hallid ümarikud nagu takjanupud, mõlemad täpipealt ühtemoodi. Tipsilon, must nina nõks ja kolm valget karva saba otsas. Aga vahet teha neil ikkagi isa Sestopsilon ka must nina, sabaots valge. Kui tipsi tüütakse, siis jooksevad mõlemad kaks. Kui topsid kutsutakse, siis kihutavad jälle mõlemad, nii suured kõrvad laperdavad. Mine võta kinni, kumb neist on topsi ja kumb tipsi. Aga tädi tegi, ei ole kutsikas pidi on kutsikate suur sõber. Poiss. Ja siin on igasugu lugusid sellest, kuidas tegi koolis käib ja kuidas ta õpib, kuidas kutsikad kasvavad. Siis üks jutt on sellest, kuidas isa otsib püksirihma. Miks ta seda püksirihma otsib? Seda peaks iga poiss ilmselt teadma. Siis on üks luu võõrast olevast, hoopis siis on lugu sellest, kuidas saapad on kaduma läinud. Seda juhtub kuule, tihti vahel. Ja kellel kodus koer, küllap te teate, kuidas mõnikord susside saapad kaotsi lähevad. Ja mis kõik üldse juhtub, kui majas on kutsikas. Aga noh, ma arvan, et need, kellel kodus kutsikas on, need annavad saapa kadumised küll andeks, sellepärast et noh, nagu vahel öeldakse, et elus asi on kõige parem asi Tegelikult nüüd mul tuli väga suur kurbus peale, sellepärast et minul ei olegi koera. Aga seest mul on üks laul koertest, seda võiks kuulata. Aga siilipoiss? Nüüd on küll juba nii et ega me rohkem ei saagi täna rääkida, vadki märkamatult, aeg läks. Jah. Aga vihma saab sellegipoolest edasi. Siis ma loen veel kindlasti kaks raamatut läbi, need on Ernst Särgava ennemuistseid jutte reinuvader rebasest tegelikult, seda ma olen lugenud, aga noh, seda võib ikka uuesti lugeda. Ja teine raamat on muinasjutud. Sellest ajast, kui loomad veel rääkisid ja autor Ivan Franco. Igatahes väga tore oli Tsiili poisiga koos neid raamatuid vaadata. Need olid nüüd muinasjuturaamatuid, enamasti aga võiduga teatmeteoseid uurida. Jaotis suuremaid targemaid raamatuid, kus juttu loomadest ja näiteks suvel võib-olla natukene mahti ka võtta kätte ja uurida natuke seda suurt ja keerulist. Loomade elusarja. Üldse igasuguseid asju võib veel vihmaga teha, näiteks ise laulda või joonistada, kellel makk on, see maki peale ise mõne loobus, jutustada või siis loo kirjutada. Võit viitega. Mängida või mõne mängu välja mõelda ja teha plaani, kuhu minna. Kui ilm on ilus, päike paistab. Nina vastu klaasi niisama vihma vaadata ja kuulata, mis on ka päris huvitav. Nii et kui vihma saab, ilm on selline halja natuke väsinud olekuga siis ega sellepärast ise ei pea küll väsinud olema kurva moega. Alati leiab tegevust. Ei tea, iial jookseb alla mööda külge, see on tõesti siililegi selge.