20. sajandi teisel poolel ei ole vististi enam vajadust tutvustada inimkonna kultuurihuvilisele osale Dmitri Šostakovitši nime. Käesoleva septembri 25. kuupäeval tähistab muusikamaailm helilooja 70 viiendat sünniaastapäeva. Šostakovitši aktiivne loometöö kestis erakordselt kaua, 56 aastat, kui alguseks pidada esimese oopuse kirjutamist 13 aastasena. Tegelikult on see aeg vast pikemgi, sest teadagi sageli viib tee komponeerimise juurde mõnel pillil improviseerimis kaudu. Esimesed klaverilood on kirja pannud üheksa aastane meedia uppus, üks Scertso orkestrile nõudis aga kenakesti rohkem eelteadmisi, kui neid noorel klaverimänguhimulised poisil alguses hingedega olla võis. Üsna tähendusrikas on tagantjärele asjaolu, et autor, keda maailm tunneb eelkõige sümfonistina alustas oma tööde nimekirja koostades nimelt orkestriteosest, mis valminud esimestel konservatooriumi kuudel. 1919. aasta sügisel. Kuuendal juulil kuus aastat tagasi lõpetas meister sonaadi altviiulile ja klaverile uppus 147 aldisonaadist sai luigelaul üheksandal augustil 1975, elulõng katkes. Selle pöördumatu fakti läbi minevikupärandiks saanud helilooming omandas oma lõpetatuse tõttu selged jooned. Mõndagi tee algusest on kergem mõista siis, kui lõppsiht teada. Viimaste teoste tähendusrikkus tõstab erilisse valgusse ka esimesed hobused ja viib meid vältimatult kunstniku missiooni juurde. Olen endisest rohkem hakanud mõtlema et inimene ikka ja alati kujutab iseennast ja selle kaudu kogu oma ajajärku, kirjutab Akseli kallen kallele 1990. aastal. Iga suure kunsti aluseks on eetiline probleem. Kunstnik nagu iga inimolend, kes püüab tunnetada oma olemasolu mõtet, otsib tõde ühtsust maailmaga, kirjutab Stephanie Rosczynski raamatust debiicii impressionismi. Sümbolism. Kunstnikud on kunstnikud sellepärast, et neil on mingi ülitundlikkus. Võib-olla on nende nahk õhem kui teistel inimestel. Suurtel kunstnikel on mitte päris meeldiv komme taibata paljusid asju tunduvalt varem. Oma kaasaegsest. Kunstniku eetiline seadus on terav, haiglaslikult terav vastutustunne iga kurja eest. Benjamin Britteni avalikust kõnest. Endel Nirk kirjutas oma laikma raamatus. Enamasti kaldume niinimetatud väljakujunenud isiksust nägema millegi täiesti lõpule viiduja valmina nagu oleks tema enese kunstitueerimine noorusaastat tega lõppenud. Kuid see kestab ju kogu eluaja. Isiksus pole. Kusjuuresolek vaid ühtlasi liikumine, mitte tardunud seisak, vaid aktiivne eneseteostus läbi vastuolude otsingute ja kahtluste. Seda saadab alatine valiku ja otsustamise dramatism teadmisest, et midagi põhilist elus pole võimalik uuesti ümber teha. Järele. Kuidas lahkunud heliloojale ütles Tihhon freenikov. Elu tõi Šostakovitši läheb palju katsumusi. Ta tuli neist välja. Kuulge, inimesed tarkusega, juri saab, puurin on nimetanud Šostakovitši it meie aja kõige tõesemaks ja ausamaks kunstnikuks. Ajastu mõjutab ka suurvaimude kujunemist, aga möödaniku vaimsust taastame kõige objektiivsemalt ikkagi vastava perioodi kunsti, mitte kroonika. Just kunstist paistab üsna selgelt kätte nii inimese suhe maailmaga kui tema suhtumine maailma asjusse. Nii suhtuja, isik kui aja atmosfäär on tuntud tõde. Kunstilise mõtlemise intellektuaalsed ja konstruktiivsed printsiibid tulenevad ühiskondlik-poliitilise elu muudatustest. Aeg muutub kunstnik koos ajaga aga elupõliselt jääb iga ajastu kunstniku jaoks tema vastutustunne toimuva ees. Oma ajajärgu kujutamine jääb kunstniku eetiline probleem ning süvenemine selle lahenduse otsimisse. Selles avaldub aja vaim, vaimusuurus ja suurvaim. Teame, et mitte Šostakovitši sünnilinn on Leningrad ja ta tundis end alati Leningrad lasena. Aga Šostakovitši suguvõsa juured on Siberis täpsemalt kunstlikult ümber istutatud. Alates helilooja vana vanaisast, keda tsaar saatis asumisele juba 1831. Pärast Poola ja Leedu ülestõusu lüüasaamist. Pjotr Šostakovitši ja Marielyažinska saadeti Vilnius permi kubermangu nende Siberis sündinud poeg pooles slov lõpetas hiilgavalt kaaslane esimese gümnaasiumi ja tuli tööle Moskvasse 1862. aastal. Kahe aasta pärast õnnestus ühiskondlikult aktiivsel Boleslaviga vanglast vabastada Poola revolutsionäär, hiljem Pariisi kommuuni kindral Jaroslav Dombrovskis. Selle ülimalt riskantse ettevõtte kordaminekule aitas mõjusalt kaasa poolest Šostakovitši tolleaegne korteri perenaine, erksa vaimuga Varvara Shapusnikova. Siin pole midagi üllatavat, teades, et Zapašnikovide pere oli tihedais suhet Teis Tšernoževskitega, Saraatovi päevil jõuljanovitega Nižni Novgorodis. Seoses tsaaritapja karakoozovi protsessiga 1866 ujus pinnale kapoleslav Šostakovitši roll Toprovski vabastamise loos. Et Aleksandr teise atentaadi-ga seotud ei olnud, pääses ta kergelt 25-ks aastaks asumisele Tomski kubermangu koos kõikide õiguste ära võtmisega. Viimase nelja aasta jooksul oli Tomski kubermangu saadetud 6306 süüdimõistetut. Varvara saabusnikova sõitis Šostakovitši Siberisse järele, et jagada temaga saatust kogu eluks. Et ka kuueaastase asumisel viibimise järel seisis kolmanda osakonna ettekannetes Volest Šostakovitši nimetajaga märkus poliitiliselt äärmiselt ebakindel saadeti kogu perekond meele paranduslikel eesmärkidel veel vallima režiimi alla veel kaugemasse kolkasse. Narrõmmi narrõmmis nägi ilmavalgust ka pere neljas poeg Dmitri, tulevase helilooja isa. Mõne aasta möödudes vabastati polest Šostakovitši küll politsei järelevalve alt. Kehtima jäi aga pealinnades ja nende kubermangude elamise keeld. Uueks elukohaks sai kuuelapselisele perekonnale Irkutski hoolimata kolmanda osakonna halbadest ise. Loomustustest tõusis raamatupidamises taibukas poolest Šostakovitši varsti Irkutski kaubanduspanga osakonnajuhatajaks. 25 aastase asumise aja lõppedes Šostakovitši enam elukohta vahetada ei soovinud. Kõik kuus poega said korraliku hariduse ja paistsid hiljem silma nii reaal- kui ka humanitaaraladel. Muusikaga tegeldi kodus meelelahutuseks tõsisemalt õppinud, seda ei olnud perekonnas keegi. Dmitri, olles Slavovid Šostakovitši, lõpetas 1900 Peterburi ülikooli oli seega üks tolleaegse Venemaa neljast 1000-st insenerist. Teenistusse sai ta Mendelejevi käe alla kaalude ja mõõtude peapalatisse. 1902 abiellus ta neiuga, kes oli samal kombel Siberlaseks saanud kui täise Sophia Vassiljevna kuulinaga. Kas mitte nendest juurtest, mis siberi tingimustes karastatud ei, võrsuse, erakordne vaimujõud, mis helilooja Dmitri Šostakovitši loomingust hoovab. Kas mitte seal Siberist ei kanduda teostesse revolutsiooniliste viiside intonatsioone? Robert Suumann ennustas oma viimases artiklis nooret rahampsi ilmumist muusikasse sõnadega. Ja ta tuli. Õitsev nooruk, kelle hälli juures valvasid graatsiat ja kangelased. Dmitri Šostakovitši chi hälli juures seisid 1906. aasta Venemaavalud ja mured. 1906. aastal sündis Venemaal kuus miljonit 800000 last. Neist suri samal aastal miljon 217000. Veidi üle poolte jõudsid elada oma viienda sünnipäevani. Raske põhjani ulatuv käärimine, mis maailma 20. sajandi alguses üha sügavamalt haaras andis Venemaa kunstis kibedalt rahulolematuse maitset kõige eri ilmelisematele teostele. Rimski korsakov kirjutas 1906. aastal oma viimast ja satiirilise imat ooperit Kuld Kikas Rahmaninovi traagilise alatooniga teist sümfooniat. Screabini ekstaasi poeem hakkas võtma lõpliku kuju. Noor Stravinski alles lihvis oma esimesi teoseid. Peterburis tegutses müüris Kustva ja Diaagile, alustas Lääne-Euroopa alistamist vene kunsti põrutavale mõjule. Oli seal Jaapin pavlova karssavina ja fookin, penoa rööri ja paljud teised. Esialgu see kõik ei puuduta mitte Šostakovitši. Lapsepõlvepildilt vaatab heledajuukseline, rõõmsa ja ümmarguse näoga poiss, kes kolmandast eluaastast peale armastanud, viibida koridoris naabri korteri ukse taga. Niipea kui sealt kostus klaverihelisid. Mingeid muid märke erilisest muusikaandest polnud kuni üheksanda eluaastani. Siis nimelt arvas ema olevat paraja aja alustada mitte klaveritundidega. Sophia Vassiljevna Šostakovitši õpetas klaverit kõigile oma kolmele lapsele, pidades muusikat üldhariduse endastmõistetavaks osaks ja kavatsemata teha lastest elukutselisi muusikuid. Mind ja tugeva vastumeelsuse toimuva suhtes ületas ema range visadus paari nädalaga. Kuu möödudes olid selged esimesed lood. Tuli õppimisvaimustus. Varsti viis ema poisi oma endise õpetaja klasseri juurde muusikakursustele. Edusammud olid kiired, 11 aastane mitte. Šostakovitši mängis Bachi hästi tempereeritud klaveri, kõik 24 prelüüdi fugat. Pisut kuivavõitu pedagoog kasutas äärmiselt edumeelseid Tõid näiteks nõudisklejasse õpilastelt nooditeksti päheõppimist ilma klaverita. Sepingutav, ent tulemusrikas süsteem, mis sai hiljem tuntuks laimer Jõgise kingi kaudu tegi noorest Šostakovitši hiilgava noodist lugeja. Konservatooriumis usaldasid kompositsioonitudengid Talle oma tuli värskete partituurid ettekandeid. Seitsmeteistkümnenda aasta veebruaris teatas leebe ja hästi kasvatatud Mitia, et ta tulebki Asseri juurest ära, kuna tal on seal igav. Klasser ei pööranud muide mingit tähelepanu noore pianisti kompositsioonidele. Esimene iseseisev otsus avas emale ta poja iseloomus ootamatu tahu argielus pehme osutuste halastamatuks, muusikaküsimustes seone avaldust, miitri Šostakovitši hiljem kõige komplitseeritum mõttes olukordades vääramatult järgida oma sisemist loomehäält. Klaveritunnid jätkusid Alexandra Rosanova juures, kes soovitas komponeerimist jätkata. Et mitte Šostakovitši mängida klaverit polnud tema gümnaasiumikaaslastele mingi saladus. Kooli kontsertidel esines ta sageli korp, alustada külla, iirakus toodi ära. Et mitte, mängiks IRA haigele isale. Kohusetundlikult koostas poiss nimekirja õpitut teostest ja läks ratastooli. Aheldatud kunstnikust olija kirglik muusikasõber õhutas poissi improviseerima. Kui kord koosviibimisel klassikaaslaselt nõudsid fokstrotti ja hoiatasid mind, et ta mängiks korralikult ja ei hakkaks seal midagi oma välja mõtlema siis, kus ta veeretanud ratastooli klaverile lähemale, ütles pianisti-le vaikselt. Ära pööra neile tähelepanu, miitia, mängi oma. Tundub, et kunstnik, kes leidis üllatavalt sisuka suhtlemispartneri 12 aastases kooli poisis, oli ka esimene, kes Šostakovitši juures seda oma märkas. Kuna mitte vahetpidamata ikka komponeeris viidide lõpuks 19. aasta suvel Clazonovi juurde. On seda siis nii andekas, et teda peaks õpetama. 15 aastat tagasi toodi kasu Novi juurde sama küsimusega kolmeteistaastane komponeeriv ser Joosep Prokofjevi kellele Clazzonov ennustas suurt tulevikku. Kammitja Šostakovitši puhul leidis glaslow tingimata tarviliku olevat konservatooriumisse astumise. Ja 19. aasta äreval sügisel sai Dmitri Šostakovitši-ist Petrogradi konservatooriumi üliõpilane. Õppimise vaimustust ei kahandanud miski Camite kütmata konservatoorium, trammiliikluse puudumine ega süvenev nälg. Kompositsiooni orkestratsiooni apolifooniat õpetas Maximilian Steinberg, Rimski korsakovi, lemmikõpilane ja Väimese kontrapunkti Afuugat piss Šostakovitši, professor šokolovi klassis. Kuna Sokolov jättis tunde sageli ära, hakkas Šostakovitši käima tema juures kodus. Kui Muhamed ei tule mäe juurde, siis Sokolov oli uurimus imitatsioon, kantus firmusele. Et see oli trükis avaldamata, kirjutas mitte selle endale ära. Kõige põnevam oli Leonid Nikolajevi klaveriklassis, kus õppisid koos Šostakovitši, kaka sofronitski juudina. Safhynski Serebrakov. Nikolajev laitmatu teoreetilise ettevalmistusega kompositsioonis oli hea vaistuga loomingu küsimustes ja andis Šostakovitši-ile asjalikke näpunäiteid. Õpilane kahetses, et Nikolajevile ei olnud kompositsiooniklassi. Kaasõpilaste kinnituste kohaselt ei puudunud Šostakovitši ühestki tunnist sama hoolikas ja täpne kõige suhtes oli vist küll ainult rektor ise. Klaasunov külastas eranditult kõiki õpilaskontserte eksameid erialaklasse. Klaazonov mitte ainult deta aitas oma soovitusega muusikuteele kaks suurimat tulevast Nõukogude heliloojat. Tema tähelepanelikkus Aitast neist kahest noorimat, et vastu pidada kõige raskema aja. 20.-te aastate alguses. Petrogradis süvenes nälg. Raha oli väärtusetu. Isa palgast ei jätkunud leivakski. Leiva kilohind oli 24000, kruubid 55000 või maksis aga 370000 rubla. Suur vaimne koormuse närvipingepoiss õppis korraga kahel erialal. Pideva alatoitumise juures viisid Mitiaceferesuseni mälu, nõrgenes suhkrupuudusest, laste norm oli neli lusikatäit kuus. Olukorda ei suutnud parandada Clazonovi poolt muretsetud eristipendium. 1921. aasta sügiseks oli olukord meeleheitlik. Clazonov pöördus hariduse rahvakomissari Lunatšovski poole akadeemilise pajuki nõutamiseks. Kirjanikest Klovski mäletab, Esklazonov pöördus ka korki poole palvega aidata Šostakovitši. Toimus niisugune jutuajamine. Ja ütleb Klaazonov. Pajukil on vaja, kuigi meie pretendent on väga noor, sünniaasta 1906. Viiuldaja Need ilmutavad end varakult või pianist. Helilooja kui vana ta on? 15 tõi mulle oma ootused. Meeldib jõledus. See on esimene muusika, mida ma partituuri lugedes ei kuulnud. Milleks tulite? Minule ei meeldi, aga asi pole selles. Aeg kuulub sellele poisile, aga mitte mulle. Minule ei meeldi, mis isika, väga kahju. Aga sellest saab muusika, on vaja akadeemilist pajukit. Kirjutan üles, niisiis, vanus? 15 NIMI Šostakovitši viieteistkümneseks saanud Dmitri Šostakovitši õppis häirimatu vaimustusega ja komponeeris üha uusi jõledaid teoseid, mis klaasunavile kahjuks ei meeldinud. Kuulame meie näitena neist aegadest ühe kri lovi valmi rohutirts ja sipelgas. Nii. Ma arvan Kaks aastat hiljem pöördus Klaazonov veel kord charski poole palvega leida ravivõimalust tuberkuloosi haigestunud Šostakovitši-le ja lõpetas oma kirjani. Oleks äärmiselt soovitav võtta viivitamatult tarvitusele abinõud selle suurepärase noore kunstniku tervise lõplikuks taastamiseks ja toetada teda materiaalselt. Sellise inimese hukkumine oleks maailmakunstile korvamatuks kaotuseks. Knessin kirjeldab episoodi, mil tal oli ainus kord juust näha. Raevunud glasunovi. Rektori abi otsustas jätta Šostakovitši stipendiumist ilma kuulutades. Selle üliõpilase nimi ei ütle mulle midagi. Glasu Novi nördimus oli suur. Kui teile see nimi midagi ei ütle, siis miks olete teie siin koos meiega? Teie koht ei ole siin Šostakovitši, see on meie kunsti üks parimaid lootusi. Peame meenutama, et seda öeldi seitsmeteistaastase nooruki kohta ja et ülejäänud õppejõud olid Šostakovitši kompunisti andest märksa tagasihoidlikumal arvamusel. Esialgu on Šostakovitši lõpetanud konservatooriumi klaveriklassi, jätkab kompositsiooniklassis, mille lõpetab 25. aastal. Järgnevad viis aastat. Sidemed alma materiga ei katke. 30. aastani on noor helilooja tuuris. Nende aastate sisse mahub väga palju kontserte ja kompositsioone. Šostakovitši kui pianisti kontsertesinemiste üheks tipuks tuleks lugeda shop bänni nimelist rahvusvahelist pianistide konkursi 1927. aasta jaanuaris kus nooruke lehvoboorin sai kuldmedali ja Šostakovitši diplomi. Teostest tõstaksite esile kolme sümfooniat, ooperit, nina ja muusikat, filmile uus paabel. Sümfooniatest olulisemaks tuleks pidada esimist. Sellest teosest alates saab Šostakovitši kui helilooja nimi tuntuks mitte ainult Euroopas. Millega seletada üheksateistaastase autori esimese sümfoonia säravat edu? Sest edus ei, oli loeme veel kord ette üsna tuttava tulevärgi sümfoonia esitustest. 12. mai 1926 Leningrad dirigent Nikolai Malco. See oli teose esiettekanne. Viies mai 1927 Berliin pruuna Walter, teine november 1928 Philadelphia, Leopold Stokovski, New York, Artur Rodzinski 1929, Buenos Aires, Nikolai Malco. Märtsist 1931 on teos juba turdoscaniini repertuaaris. Muide, Tallinnas kõlas Šostakovitši esimene sümfoonia esmakordselt 12. novembril 1937 Malco taktikepi all. Selles teoses oli midagi uut, intrigeeriv, kiire tempoline sissejuhatus, üllatav, seni vene muusikas puudunud traagilise ja komöödia lik, grotesksed lähenemine. Psühholoogiline ruumilisus, kiire plaanide vahetus. Väliselt klassikalise tsükliga sümfoonia, kus muusika, pulss, närviline kontrastid, teravad materjali, esitus, lakooniline. See kõik teeb teose kaasaega kajastavaks. Assafibi sõnad, sümfoonia, see on areng, tähendab, elu sobivad sellele uppusele vägagi hästi. Šostakovitši muusika Grigori Kozintsevil Jeff Graubergi filmile uus paabel läks Nõukogude kinoajalukku kui esimene sümfooniaorkestrile kirjutatud filmimuusikanõukogude maal. Teos oli pühendatud Pariisi Kommuuni sündmustele. Seetõttu on arusaadav tsitaatide rohkus. Siin on prantsuse revolutsiooni surematut laulud, ohvenbachi Ilus, Helena ja Orpheus. Põrgus on vana prantsuse lauluke Tšaikovski laste albumist. Töö tähtaeg oli lühike vähem kui kahe kuuga. 29. aasta veebruariks oli partituur valmis. Siis aga otsustati filme pisut ringi teha. See pani helilooja äärmiselt keerulisse olukorda, sest muusika oli mõeldud mitte illustreerima kaadreid, vaid avama toimuva seesmist mõtet. Filmi ümber monteerimine tõi kaasa kogu partituuri ringi tegemise. Orkestripartiid said kirjutatud kohutava kiirustamisega. Viimasele minutile jäi nende paljundamine enamikes kinodes uut partituuri selgeks õppida, mõista ei jõutud ja ega tahetudki. See tundus võõras intonatsioonist, vormilt orkestrid mängisid valede tempodega suhtudes proovidel teosesse ilmse vaenu ja irooniaga. Noormees ei saanud kinost aru ja orkestreerida ka ei oska. See oli ühe kino dirigendi arvamus. Filmi uus paabel muusika nuusutust tolleaegsele kinopublikule üle jõu käivalt raskeks. Paari päeva pärast võeti muusika maha ja rohkem ta ei kõlanud. KuningGennadi Rostest. Klenski otsis mõned aastad tagasi üles arhiividest partituuri ja partiid ja tegid noodid nii-öelda töökorda. Siinse uus paabel on.