Noor 19 aastane Hay Darraju tarofon enesekindlalt veendunud, et tunneb elu nagu oma viit sõrme. Sellepärast ongi temaga nii raske vaielda, kui palju näinud prohorbrohorovitš ütleb Haidaarile sinu aastates käisime meie viiskudes, turtsub nooruk vastu. Meie ajal pole saabastest puudus. Ent lugeja eksib, kui arvab, et on tegemist lõngu see kulunud variandiga, kes nii sageli vaatab meile vasturomaanide lehekülgedelt ja kinolinal. Nende kangelaste probleemid piirduvad enamasti töökohaga ja teos lõpeb tavaliselt nii, et endine lõngus sõidab kas uudismaad harima või suur ehitusele ümber kasvama. Haid. Aju throw sõidab Paškyyria naftarikastele lagendikele uhiuue keemiakombinaadi tsehhides juba romaani kõige esimesel leheküljel. Töökoht ei ole talle probleemiks, küll aga uue kommunismiaja, inimese palgejoonte väljakujunemine. Romaani ma ei tõota sulle paradiisi autor Anverbidžentajev ei piirdu üksnes ühe osa noorsoomõttekäikude meeleolude käitumisnormide jälgimisega. Ta sunnib ka lugejat süvenenult mõtlema, vaidlema. Romaani algus, peatükkide noor kangelane on skeptik, kes põrmugi ei põle töö entusiasmist üles kasvanud ilma isata ja saanud elust juba õige mitu valusat hoopi, on ta õigigi umbusklik elu ja inimeste suhtes üldse oma esimesed ideoloogilised ristsed saata Iskander Amantaayerilt oma ema sõbralt, kelle šeflus ajal ta õieti sõidabki uuele töökohale. Keemiakombinaadi partorg, Amantajev. See õiglane ja otsekohene, avara hinge ja silmaringiga printsipiaalne mees saabki haid harile hiljem suureks eeskujuks. Kuulake, kuidas need kaks vaidlevad romaani esimeses osas. Võid sa mulle vastata ühele küsimusele. Missugusele kui see seisab minu võimuses, siis muidugi. Palun, ma kuulan sind. Lugesin kunagi ühest raamatust, et ennevanasti elanud toikud noh, omamoodi naljakas inimtõug piirasid end kõigis ega tunnistanud mingeid lõbusid. Ega sina juhuslikult nende jälgedes käia. Jätka, kuulan huviga sähistud kõrvuni oma ammoniaagi sees. Kas sind pole surmani ära tüüdanud, piiratud elu? Minu meelest näedsa oma keemiat isegi unes, kas tasuks siin ilmas elada ainult karbamiidile, kuidas sa ise arvad, et ei tasu? Muide, tasub karbamiidi on minu nõrkus, minu kirg, kirge sa ju ometi andestada. Andestan küll, aga kogu seda värki minu ajud lihtsalt ei võta. Ma saan aru, et kirglikult võib armastada naist, muusikat, maalikunstiraamatuid ja lõppude lõpuks ka viina. Aga karbaniid tuhkagi ei taipa. Kas sinuga saab ka tõsist juttu ajada? Vahel saab, kui juhtub tuju olema ja kuidas sul praegusele tujuga on, kui jutt liiga pikale ei veni, katsume kuidagi välja kannatada. Aga ära unusta, ma olen töölisklass. Kell seitse algab vahetus, kell kuus pean üles tõusma. Pealegi on mu ajus truck tuuris üks pisike defekt, et ta ei kannata ülepingutamist. Võiksid vähemalt natukeseks ajaks jätta selle narri mängimiseks. Ma näen küll sa teed lihtsalt teatrit ja etendab mingit elus pettunud tolgust. Aga põhiliselt oled sa lihtne ja sugugi mitte rumal. Kas altkäemaks või? Sa ütle otse välja, miks ma siis narri mängin, seda ma just tahtsingi sinu käest küsida, tähendab sind huvitavat minu ideaalid. Tahad täiendavaid teadmisi minu elu eesmärkide kohta? Tahan küll. Popugajev näiteks teeb kokkuvõtte järgmiseks formuleeringus. Minu ideaaliks on elu ilma ideaalideta popugajev. See nimi ei ütle mulle midagi. Popugaaeff kirjutab luuletusi, häid või halbu, aga tal on palju austajaid, sina muidugi sealhulgas. No kuule, püüame rääkida tõsiselt. Kas sa siis lihtsast asjast aru ei saa, et iga inimene ei taha elada täpselt nii nagu näiteks sina, kuidas seda mõista? Ei armasta kirglikult naftakeemiat ei mõtle ainult plaani täitmise protsentidele. Kas ka see on popugajevi koodeksist või räägid sedapuhku päris omast peast? Popugajev ei, vaidleksin vastu. Ole lahke, meie vestlus läheb päris põnevaks. Niisiis oletame, et inimene ei tunne millegi vastu huvi, ei tööta, elab ainult oma lõbuks. Aga sööma ta ju ometi pea selge. Nii-öelda looduse seadus tuleb siis välja, et taoline tüüp tahab elada laia ja muretut elu, aga ei tea, kust ja mismoodi elatusvahendeid hankida. Kui teada tahad, siis need tüübid elavad tavaliselt teiste arvel. See ongi nende ideaal. Kuiginud laia suuga räägivad sellest, et neil ei ole ideaale, stiimuleid püüdlusi, koguni lihtsat, loomulikku inimlikku entusiasmi. Lase aga samas vaimus edasi. Mündon ennegi solvatud. Aga mis puutub sinu vaidluse põhituuma, siis pean sulle meelde tuletama spartalased, nagu räägivad raamatut, põlgasid igasugust füüsilist tööd ja vastu meelsusel töö tegemise vastu andsid nad koguni oma nime. Vabadusearmastus. Sa unustad, et spartalased eest, kes kaitsesid Vabadusearmastust töötasid orjad kui sinu eest külvavad ja lõikavad teised, miks siis mitte filosofeerida vabadusest? Üks mees, keda ma sügavalt austan, keegi Victor hügoo nimeline, ütles, et jõudeelu on see kõige rängem koorem. Hea küll avameelsus avameelsuse vastu, kui tahad täpselt teada, siis sina sina sõdid selle eest, et kõiki tirida mingi üldise keskmise standardi alla on ju nii. Aga oskad sa ka ette kujutada, mis siis saab, kui see üldine standard võidab? Kõikide inimeste elu on siis täpselt ühtemoodi hirmsamat, igavust ei saagi olla. Mina tahan, et inimesed oleksid kõik omamoodi MINA, OLEN, Othello, detailonite, Balzakide poolt, kõigi nende heade ja veadega kokku kõiges selle poolt, mis tõstab neid teistest kõrgemale. Sa oled niuke kord saagini mereesiriga Karini poolt muidugi aga mitte selle poolt, et kõik oleksid ühtemoodi kortsiaadinid. Sairvitad popugajevile, aga temas on, kui ligemalt vaadata midagi Hamletist. Tänini oli mulle teadmata, et restorani luuletajate sugupuu algab Hamletist. Mulle on see tõeline avastus. Kuule, ütle kas sa selle oma popugajevlikku filosoofiaga oled proovinud ka välja astuda tsehhis poiste ees? Oled sa vaikid, kui sa juba kord pähe võtsid vaielda, siis ole nii lahke ja vasta ühele küsimusele. Kumb seisab sinu meelest kommunismi lähemale, kas tsehhiülemkogemustega insener, vaimukas ja palju lugenud mees, kellel on kandidaadikraad või äsjatööstuskoolist tulnud noor tööline? Tsehhi ülemal haritud mehel on oma suvila, auto ja mootorpaat? Ära arva, et olla nii naiivne ja poliitiliselt tume. Et ma seda ei teaks, tasapalka vastavalt oma tööle. Aga see noor poiss meie brigaadis on neid koguni mitu, elab ühiselamus, sakib ringi ühisköögis, ühiskoridoris, ühisõuel. Aga sina ütle mulle nüüd, kumb neist seisab kommunismile lähemale? Ega kõrged ideaalid käiu kokku igasuguse kolu kokku ahnitsemisega, väikekodanliku heaoluga. Sa unustad, sõber, teie suvilaid, auto takista inimeste ausalt töötamast tegemast tööd südamega, aga mida ütleb teooria nende kohta, kellele rublad ja suvilad on suureks kiusatuseks? Sulle tarvis ikka ja jälle korrata Ede andekus, aukraadid ega ametikoht teedel inimest ega siis need ei määra veendumusi, moraalseid omadusi, kogu seda keerukat käitumisnormide kogu summat, mida nimetatakse lähedal seismiseks kommunismile. Võib-olla just see sinu seltsimees töölisnooruk poiss ühiselamust kommunistliku töö brigaadi tulevane liige võib antud konkreetsel juhul seista lähemal ajastu ideaalidele kuid tsehhiülem või minister teisel konkreetsel puhul on see lausa vastupidi. Minister ja direktor seisavad sisemistelt väärtustelt peajagu kõrgemal tollest noorukist. Kõik sõltub inimestest endist. Ma olen veendunud, et vara nitsejaid ja kokku kraapiaid ootab narr saatus. Need on kahtlemata väga raske ümber kasvatada, aga ega sa kogemata arvad. Kommunism on nagu ühine voodivaip selle all tee, mis tahad, kulla, nii et küll saab. No kui just täpselt teada tahad, siis minu meelest on kommunism rohkem nagu paradiis või nii. Kui tahtmist on, siis tee tööd ei ole, Lillutad niisama ringi. Kui ma väga ei eksi, siis käsulaudade süst niiviisi seisabki. Tee tööd võimete järgi saad tasu vajaduse järgi. Ühesõnaga piiramata vabadus on kirjas. Paradiisi sisseseadmise kõige esimeseks tingimuseks on nähtavasti kriitika ära kaotamine koosolekutel ja ajakirjanduses. Kriitika on valus värk, ega siis paradiisis hakata üksteisel närve sööma. Teiseks ülemused likvideeritakse. Aga misjaoks paradiisi veel juhatajaid ja kamandajaid teadlikule rahvale pole minu arust tarvis tagant utsitamiseta, et minge nüüd puhkama ja nüüd jälle tööle. Ja mis söömisse puutub, siis tõeline paradiisi laug võtame siis meeldib kuldametnik, kes sulle seda paradiisi tõotas, kõik, kes nii või teisiti on olnud minu vaimsed isad, just needsamad, kõik teie, nii päris vanad kui vähe nooremad rääkisid mulle ja minusugustele jõngermannidele päevast päeva. Et nad meie oma laste pärast võtsid kõik vaevad enda kaela, et nad meie pärast kannatasid külma ja nälga ja sõjakoledusi. Aga meid otsustasid raskustest ja vaevadest päästa. Võib-olla ma ei saanud päris õigesti aru? Ei, sain küll. Ma ju mäletan, kuidas mu ema ilmlõpmata korrutas aitab sellest, mis maise läbi tegin. Sina hakkad mulle elama õnnelikku elu. See käis kohe nagu hällilaulu eest ja kas õpetajad ei korrutanud meile sama õnnelik sugupõlv, see tähendab meie? Arutame siis, mis nii kangesti õnnelik sugupõlv ikka ära ei ole rassimini samuti nagu teie kus on tõotatud paradiis. Sinu paradiis on laste mäng. Oled sa vaadanud, kuidas tüdrukutirtsud tänaval keksu mänginud? Joonistavad kriidiga asfaldile kastid ühte kirjutavad paradiis ja hakkavad siis ühel jalal sinna paradiisi eksima. See ongi see su ainuke paradiis. Kui tahad teada, mina pole kellelegi mitte kunagi ega kuskil tõotanud paradiisi, aga mida sina, partorg, siis inimestele tõotav põrgut või ei põrgutega paradiisi? Mina tõotan võitlust ja kõikideks tulevasteks aeg-ajalt pean küll. Mis võitlusest sa räägid? Kõikides raamatutes brošüürideks, mis mulle kätte on sattunud, seisab selgesti mustvalgel kommunismiss klass ei ole ebavõrdsust ei ole. Kes siis seal, kellega võitlema hakkab? Võib-olla seletasid propagandistid valesti või ma ise sain teistmoodi aru. Vaeste oled nii lahke ja teed klaariks. Kui inimeselt võtta ära õigus tööle, otsingutele, unistustele, võitlusele õnne eest, siis inimene pole enam inimene. Inimese teeb õnnelikuks teadmine, etan looja, ehitaja, temast tuleb lõkkel hoida kustumatut võitlusvaimu, siis ta sind alt ei vea. Siis ta ei väsi ära ega löö käega. Mis aga sinu paradiisipuu? Siis see tüütab kiiresti ära, ei tea, ütelda, pole seal käinud. Jutustan sulle ühe õpetliku loo. Ühelt kodanikult maalt küllalt rikkalt maalt, töötuid seal praegu poole, vanglad on tühjad, kõigil on kõht täis ja katus pea kohal. Päris paradiis, kas pole? Aga tead ka, mis inimesed selles paradiisis teevad, kust ja millal seda teha tahad, ma ütlen. Inimesed sellel maal hakkasid eluga lõpuarveid tegema. Ametlike andmete järgi seisab see maa esikohal maailmas enesetapmiste poolest. Miks inimesed elust põgenesid ja pealegi täis kõhuga inimesele on vähe täis kõhust mugavast äraelamisest. Velena paradiis hakkab talle lihtsalt vastu. Inimesele anna tugevaid ideid, unistusi 1000 aasta peale ette, ära katsuki teda häiutada, toidule sulgutada, vaid raputada, elevile kutsu kaasa. Vii. Aga sa ikkagi ei vastanud minu põhilise küsimuse peale missugusele, kellega soovitad võidelda? Sa pead mind küll vist viletsaks filosoofiks aga ma ütlen sulle lihtsalt seda, mida ma ise mõtlen. Looduse alistamine, pean silmas meie planeeti ja kogu tähtede maailma jätkub igavesti. Seda kõigepealt. Teiseks ei lakka visa võitlus haiguste vastu, võitlus inimese eluea pikendamise eest. Võitlus selle eest, et puhastada inimese hing täielikult ja lõplikult minevikku, saastast ja eelarvamuste köidikuist. Seda tööd jätkub mitmetele sugupõlvedele. Noh, olgu. Rääkisime ajastu ideaalidest ja tegime lõpuarve väikekodanliku paradiisiga. Kas nüüd antakse luba magama heita? Ammu juba aeg aga vaidlemisega hakkasid sõise pihta. Head ööd, head ööd. Niisugune on hai tar aju tarov romaani maid tõota sulle paradiisi alguses. Ent mida kauem ta töötab? Keemiakombinaadis käib läbi tubli kollektiivi koolist. Seda rohkem vabaneb ta oma poisikeslikust. Bravuurse kestast tõuseb pinnale tuumakas sisepooltsehhi kollektiiv, kuhu nooruk satub, ei koosne kaugeltki ideaalsetest inimestest. Kas siin leidub kergeelu otsijaid, jäigandite küüsis vaevlev jäid? Ent siin tuleb noorukil ka juba otsustavalt valida. Kas jääda passiivseks pealtvaatajaks või tuliselt sekka lüüa võitluses uute moraalinormide nimel. Ja kogu atmosfäär, mis valitseb kombinaadis leppimatus kommunistlike moraalinõuete rikkujate vastu annab Hay tarile jõudu, äratab usku iseendasse ja kogu kollektiivi. Tuline analüüsimishimuline ja otsiva mõistusega nooruk leiadki käte elu tõelised väärtused. Romaanil, ma ei tõota sulle paradiisi, on veel üks tore köitev joon, värskendav ja südamlik huumor. Kuulake, kuidas autor laseb oma noort kangelast tulevikku plaanida. Teen ühe avastuse teise järele ja täiesti ootamata tulen järeldusele. Minu ümber on suurepärased inimesed. Varem ma nagu ei märganudki, prohor Prohhorovi chi. No töötab hästi. No endine tankist, kas siis endisi tankisti maailmas vähe. Aga tuleb välja, et Kurski kaarel surmaorus Lasti Prohhorovi džid tank sodiks ja mis tema tegi, ronis kõhklemata ühte teisi tanki, mille meeskond oli rivist väljas ja põrutas uuesti lahingusse. Tollel päeval sõitis ta kogu surmaoru läbi ja tegi jalaväele tee puhtaks. Ka tema uus tank sai pihta ja ta oli peaaegu poolsurnud, kui ronis masinast välja ja tormas jalaväelaste eesotsas rünnakule. Või meie toriseja valvuritädi. Saša missugune minevik, ta oli ju Smolenski all partisanisalgas radistiks. Pidin küll päris pime olema, kui ma varem midagi ei märganud ja võtame kasvõi kattuki. Loogiliselt peaksin teda põlgama, aga tuleb välja, et ka temas olev mehisust ega polnud kerge ühel põlise sugupuuga papil ennast otsustavalt usust lahti ütelda. Eks tal olnud mõtlemist küllalt, keegi teda ju ei sundinud peale ta oma südametunnistuse. Ja küll on see vahva, et maailmas on nii palju toredaid inimesi. Mäe räägime moraalsest enese täiustamisest aga paljud arvavad niimoodi, et ise muudkui ela ja oota ära, millal teised inimesed muutuvad paremaks. Aga võta näpust, igaüks ise peab eeskätt enda kallal selle kasvatustööga pihta hakkama, hoolitsema nii-öelda oma prioriteedi eest. Vahel on mul hirmus kange tahtmine kasvõi silmanurgast piiluda tulevikku, kuidas minu lapsed ja lapselapsed elama hakkavad. Ja siis ma püüan mõttes ette kujutada, kuidas see kõik käiks ja oleks. Noh, võtame näiteks ergutussüsteemi. Kindlasti seatakse sisse uued aunimed, nagu näiteks kommunaar järele tule ja suure oktoobripärija ja preemiate seas on ka niisugune kõige esimesena asuda tähtede maailma. Palju murdsin pead karistuste kallale ning tulin järeldusele, et ilma nendeta ka isa. Mis oleks siis kõige raskemaks karistuseks, kui inimeselt võetakse teatavaks ajaks ära õigust tööle, sööni vatsal valus, maga palju, tahad, aga tööda Rabuutu. Hullemat karistust mu meelest ei saagi olla. Ja karistuseks võiks olla veel välja mõelda, niisugused nimed pole mulle sõber pole mulle seltsimeesvahil, vaevab mind ka see mõte, et kuidas me teada saame, kui juba kommunismis oleme? Vaevalt seda nüüd raadio kaudu teatatakse või igaühele koju helistatakse. Minu arust peaks käima umbes nii. Näiteks Telefoneeritakse meie linna ja küsitakse kas olete juba valmis täielikuks kommunismiks. Meie loomulikult vastame Etti ja seepeale öeldakse meile. Kui nii, siis kandke olukorrast ette. Ja linnanõukogu esimees esineb järgmise ettekandega. Kõik töötavad väga kõrge tööviljakusega, päevavargaid pole juba 10 aastat, keegi ei tülitse, vangimajad on ammust ilma tühjad pugejaid pole toorus ja huligaansuse likvideeritud. Möödunud aastal leiti küll üks karjerist, aga see oli eksitus. Küberneetiline masin tegi vea. Kogu linna peale, on küll alles üks kadekops, aga ta on nii vana, et ümberkasvatamine ei aita. Üks auastmete austaja, endine Schweitzer ja üks ükskõikne kodanik. Aga ka see on juba eduga võetud käendusele. Romaani ma ei tõota sulle paradiisi autoriadverbi tsentajevi põhiväärtuseks on see et valinud kangelaseks hoopiski mitte lihtsa elutee ja küllaltki raske iseloomuga nooruki on ta osanud lahata neid põhjusi, mis noore inimese võivad segadusse viia ja veenvalt näidanud arenguteed, mis toobki kangelase küsimuseni. Aga sina, Hay tar, kes oled sina? Millega võrduks sinu kasukoefitsienti inimestele? Mis oleks, kui ka meie kõik endalt siiralt aru päriksine? Proovigem?