Noored muusikasõbrad täna kutsume teid jälgima muusikalist karnevali. See pole aga hoopiski mitte tavaline karneval. Sellest lõbusast rongkäigust võtavad osa igasugused loomad. Mis loomad need just on? Eks me seda kuuleme peagi. Enne aga, kui karneval meieni jõuab, räägime mõne sõna heliloojast, kes sellel loomade karnevali muusikas kirja on pannud. Prantsuse helilooja kammilsansansi nime te võib-olla pole varem kuulnud. Sans sans, see pisut raskepäraselt kõlav perekonnanimi oli omal ajal Prantsusmaal ja mujalgi väga tuntud sest selle kandja oli üks kuulsamaid prantsuse heliloojaid. Tema eluiga oli pikk. Sünniaastaks oli tal 1835 surm tabassaaessaansi aastal 1921. Helilooja elas seega kõrge vanaduseni 86. eluaastani. Selle pika eluaja jooksul jõudis ta erakordselt palju muusikat luua. Kui tahaksime üles kirjutada kõik tema loodud muusikateosed siis täidaks ainuüksi see nimekiri mitu, mitu peenes kirjas kirjutatud lehekülge. Omal ajal meeldis sans ansi muusika paljudele tema oopereid ja sümfooniaid, laule, klaveri ning viiulipalu. Instrumentaalkontserte ja muid teoseid mängiti kõikjal. Juba neljakümneaastasena oli ta üldtunnustatud helilooja, keda lõpuks juba tema eluajal klassikuks hakati nimetama. Mineviku heliloojate seas oli säänsans seega üks väheseid õnnelikke, kelle looming leidis laialdast mõistmist ja suure tunnustuse. Peale helilooja ameti tegutses sans menukalt veel pianistina ja orelimängijana. Sageli võis teda kohata dirigendipuldis sümfooniakontsertidel, ajalehtedes ja ajakirjades ilmusid tema vaimukad ja terava pilgulised kirjutused. Peale selle võttis osa veel ühiskondlikust tegevusest mitmesugustes muusikaorganisatsioonides ning töötas pedagoogina, kelle juurde õppima sõideti kogu maailmast. Suur prantsuse kirjanik Roman Roland kirjutas sätsansi kohta. Temale sai osaks kõige harukordsem au näha ennast kalastikuna veel eluajal. Tema nimi alguses küll tunnustamata, võitis hiljem üldise lugupidamise nii tema isiksuse suuruse kui ka tema kunsti täiuslikkuse ja väljendusjõu tõttu. Ajahammas ei ole puudutamata jätnud paljusid sans ansid helitöid. Kaugeltki mitte kõike tema tohutu suurest loomingulisest pärandist ei mängita tänapäeval. Ent tema loomingu paremikku võib ka praegu ikka jälle kuulda kontserdisaalides ja raadiokalades. Paljud tema teosed on heaks õppe- ja harjutusmaterjaliks neile, kes muusikat õpivad. Nüüd aga tähelepanu, karneval läheneb, kõige ees astuvad väärikalt rahulikul sammul kõrbekuningad, lõvid. Kuulake, kuidas aeg-ajalt on kuulda nende võimsat kiirgamist. Järgmisena jõuavad vaatajate ette kõige tavalisemad kodulinnud tuleb kukk koos kanakarjaga, külon siin kaagutamistes sekeldamist. Küllap Non-list juhtunud mingi pahandus, mis kanad ärevile on ajanud. Nüüd aga tuttavad jooksujalu mööda kõrgejalgsed ja sihvakad külalised kaugest Aafrikast. Need on antiloobid, kes otsekui lennates vaataja eest mööduvad. Järg on karne valikuige aeglasemate loomade käes. Mõtlikult ja pikkamööda jalgu tõstes sammuvad iili aeglase marsi saatel suured kilpkonnad. Tundub, nagu tahaksid nad ütelda, milleks kiirustada. Aega jätkub kõigeks. Kas olete teinud elevante valssi tantsimas? Naljakas on kuulata, kuidas need tohutu suured loomad, kohmakalt, aga püüdlikult muusika rütmis ringis keerlevad. Praegu hüppab vaatajast mööda Austraalia päriselanik känguru see toreda karusnahaga ja väga omapärase kehaehitusega loom. Ta hüppab, jääb siis oma tugevale sabale toetudes tagajalgadele istuma vaatab ringi ja hüppab jälle edasi. Päike särab vaate eest kantakse mööda suurt akvaariumi, milles vilkalt siia-sinna sööstavad igasugused kalad. Küll on siin siiru viirulisija kuldseid, suuri ja päris väikeseid. Seda looma, kes nüüd tuleb vaevalt hääle järgi tunnete end just niisugust naljakat häält teeb väike pikakõrvaline, tubli veoloom. Eesel. Järgse linnu tunnete aga kindlasti ära. Mõistatage, kes häälitseb niimoodi. See oli meile kõigile tuntud kägu, tema ühetoonilise kukkumise kõrval on huvitav kuulda teiste lindude häälitsusi. Kas kuulata, kui rõõmsalt siristavad ja Sägistavad väiksed sulekandjad linnumajas? Nüüd adresseeritud loomad istunud klaveri taha ja püüavad mängida lihtsaid klaveriharjutusi. Mitte kuidagi ei taha klahvid sõna kuulata. Ikka jälle ja jälle peab harjutust otsast peale algama. Elavate loomade kõrval näidatakse loomade karnevalis ka eelajalooliste loomade skelette kontide klõbisedes mööduvad nad meist vanaaegse tantsu Kavoti helide saatel. See kaunis meloodia, mida praegu kuulete, kujutab luike. Rahulikult ja suursuguselt liugleb lumivalge luik mööda peegelsiledat veepinda. Niimoodi ükshaaval on kõik linnud ja loomad kohale jõudnud. Loomade karneval lõpeb ühiset tujuküllase tantsuga, millest võtavad osa kõik kuuldud nähtud karnevalist osavõtjad.