Kus laane don Doonau kaldal näkasus vee sinises sängis kord kaluri võrku ta sattus, kui murretult lainetes mängis. Tai Sahastustav pingutas haldjas, kui meheta liivale heits. Kuid kaissu noor tuli pea Marko. Ta haaras ja suudles veeneidsid näkk nooruki tugevatest kätest kui väeta ennast, rabeles lahti ja naeris millegipärast ja silmi noormehele vahtis päev otsa ta hellitas Markot. Kui öö, aga tähed tõi taeva ta korraga jäljetult. Kadunud on noormehe süda täis vaev. Jõe kaldal ööd-päevad käib marku ja kaeblebja usutab jõge, kus Mcon uid naeravad lained, kust meie küll teame, sa sõge deebeetate, ahastas noormees. Ta voogude põhja peitis. Ja lootuses kadunud leida, ent doonousse meeletu heik. Näkk veelgi on toonauld. Kui te enam ei rõõmusta nooruki silma. Lai jõgi ja laane. Mis sellest tast vähemalt laul jäima. Uss mägedesse, maast üles. Kes lõhes end kerra tõmbas ja merre poole ta pööras pilgu pea kohal, taevas kuum, päike säras. Kuid Lõõnskaloidsid mäed taeva poole all, aga lained lõid kaljuranda. Kuid vahutades läks mööda Mustamäeseina merre järsk kirjuga ja kõmisedes viis kaasa kive. Mäeseina lõikas ta hall ja võimas ja valges vahus ja vihakisaga langes merre. Seal äkki taevast mäe lõhestiku, kus madu lamas, suur kotkas langes, rind purustatud ja suled veres. Ta kaebe hüüdega langes maha ja väetis vihas, rind pekstes vastu mäekivipinda. Uis, kartes kähku eest ära Roomas. Kuid peagi mõistis, et linnuelu ei jätku kauaks. Juurde ronis uss haavatule ja otse näkku sisestas talle. Noh, mis, kas sured? Jah, suurem vastase lind lõõtsutades. Läks uhkelt elu. Ma tean, mis õnn on. Sain maitsta võitlust, sain näha taevast. Nii ligi talle sa eal ei pääse. Seina vae, nii et mis on taevas, see tühi paik on, kus ma seal rooman. Mul siin on kena, hea, soe ja niiske. Nii vastasmadu ja hingepõhjas, ta naeris lindu. Nii, Narnays talle sonimine ja mõtles madu. Eks käi, kas lendad või maa peal roomad, see üks ots on köigil. Köik mulda läheb, köik põrmuks, muutub. Kuid võpatades maast julge kotkas pea tõstis äkki ja pilkudega mäe lõhet, mõõtis wet nirurgus alla mäehallist seinast. Ja oli hämar, täis kõdu lõhna ja hinge mattis. Ja viimse jõuga täis kahjutunnet ja valu. Kotkas veel korra hüüdis. Oh ainult kordki veel taeva tõusta siis vaenlast, vaotaksin vastu pinda, nii et ta lämbub mu kuumas vees. Õnn olnud klus. Uss aga mõtles. Võib-olla taevas on täiesti tore, kui kotkas seda nii taga kordab. Ja Surviale nii nõuda andis teada, mis seal rühisid kalli äärde ja alla visco. Võib-olla nõnda sa tiibadelevil tuult saad alla ja pisut viibid veel õhuvallas. Ja võpatades lindu uhkelt hõikas ja küünte varralda mööda limast graniiti vinna sandi, järsakuni ja kaljuserval ta tiivad laotas ja täiest rinnast veel korra hingas, välgutades silmis ja alla viskus. Ja nagu kivimäel rahne mööda lind kiirelt langes ja murdis tiivad ja kaotas suled vee juuga haarast oma rüppe. Talt verre juhtus ta vahtu mähkis ja tõttas merre. Kuid kurva kisaga merelained lõid kaljuranda. Ja linnu korjust ei olnud näha v lavaruses. Uss lamas lõhes ja kaua mõtles veel linnu surmast ja tema tungist maast kõrgustesse. Ja silmad pöörozda kaugusesse, mis paelub pilku ja paneb õnnest meid unistama. Mis on, mis näha, võis surnud kotkas ses tühjas ruumis Milbo läbi. Sest ta on ju surnud, mis pärast tagasi meile rahu ei anna, tema tung taeva poole, mis ta sealt leidis. Ma võiksin seda ju teada saada, kui kasvõi hetkeks maast taeva tõusta. Nii uss ka tegi, ta kerra, tõmbus ja viskus õhku ja kitsa paelanassarospaikses kes loodud roomama lendu tõustasemas. Ta ei suuda see ussil unus ja kividele ta kukkus, aga ei saanud haiget, vaid naerma puu, kes, Enne ei tea miks toreon taeva tõusta. Jah, lennumõte on langemises. Oinnar, linnud nad maad ei tunne, ei saa seal rahu ja põgenevad siis maa peal taeva, Ede elu leida, kes kuuma laotuste. Aga seal on vait, tühjus on palju valgust, kuid toitu pole ja elav keha ei leia tuge. Miks siis uhkus, miks täisi laike? Ühik ainult selleks, et nii ei nähtaks, kui hullumeelsed nende soovid. Kui vähe nendest on elus asja? Tean ise kõike, ma nägin taevast, ma tõusin, sinna, ta suurust mõõtsin, sain langust maitsta. Koiduma ei hukkunud vaid enesesse, veel rohkem usun Laszennast ka need, kes ei suuda maad armastada. Jäänud, kus on tõde ja nende kutsa ei usu enam. Maast loodud, olen jämmast. Mae. Ja uhkustundes ta jälle tõmbas end kivil käpatäis kirgast valgust. All hiilgas Meris ähvardavalt lõid lained randa ja kõlas nende lõukoera mürges laul uhkest linnust ja nende löökidest võppus, kalju jauri taevas täis võimsat laulu. Vaprata meeletus kiitus sulle. Vaprate meeletus on elutarkus. Oh julge kotkas, keskvõitlus jooksis rindverest tühjaks, kuid tuleb aeg ja Suberre tilgad, mis tulisemad. Kui tuleleegid kesksünged, elu Well hoitma löövad ja ohtralt julgetest südametes, siis süttib võimas tung vabadussõjavalgusesse. Mis sest, et Survilt. Kuid nende laulus, kes vaimult julged ja meelekindlad eeskujuks, elad sa igavesti. Ja uhkelt kutsub meid vabadusse ja valgust. Kusesse vatrata meeletus kiitus sulle. Läbikülad saar läks sõjast sõites musta kurjust, süda täis, on tal leedri all, mis üleni õites neidu näeb, see naerab laginal. Viha, puna tõusis sarvi näkku, kortsu tõmbus Ruske kulmupaar. Nagu ma aru kannustades täku tütarlapse poole tuiskas, tsaar total plikatirts ta toorelt karjus missal, lõhkerdad seal põõsa varjus vaenlase üle võidu said pool mu ihukaitsjast vangi sattus. Lähen tooma uusi malevaid. Haavav mulle on su hoolimatus. Saar on hädas, sul on see naljaks harrutult sinu hambaid paljaks, jaki rinnal kohendades neid vaikselt vastas jääthr, riidlemine, räägin kallimaga, parem miine, isakese, ainult segad meid. Milleks tsaari, kui on armastus, kus siis tsaarikabelis juttu vesta, sageli ju küünlast kirikus kauem armastuse leek ei kesta. Vihahoos saar hakkas värisema, käskis oma ustavaid vasalli vangi, tormi kohe heitke tema või Velgarene silmus kaela, talle sööstsid kohe käsku täide saates vürstid sulased, kui sortsi, kari neiu poole, võigas irve vaates surma kätte ainsid kauni. Surmal deemonite ümmardajal polnud see korduvrõõmu saaki leides. Armastus ja elu võrdluseid ajab kevadel kate emast vana ides. Surma tüüdanud on Pehkiv liha vastumeelt on rahvast maha niita, hauda kanda surmalgioni iha, mõnikord niisama aega, viht. Ühtegi ta veel ei olnud näinud, keda viimsel tunnil hirm ei paina. Vastumeelseks surmale on läinud rahva õudu, haudu näha aina korralikult teenib inimsugu räpases ja tõbisest maailmas. Aga tema tööst ei peeta lugu liigne, on ta inimeste silmas. Arusaadav, et see tänamatus kutsus välja surma meelepaha ja ta mõnegi, kes ette saata tus enne õiget aega niitis maha saatanat Takaelustamatut taks põrgu, rõõsk ahnelt hingaks harga armastuse valu välja, nutaks leegi Lockilisessaa. Kohkumatooli piiga pale oodates, et langeb surmavikat lausub surm, tal hakkas ohvristale, näe, kui noormehes Hohisindi juhmi plikat, miks sa mõnitasid võimumeest hukkama, pean sinu selle eest? Vastas neid säära kurjaks, mine ilmaaegne suriidlemine esmakordselt elus armsamaga, suudlesime leedri põõsas, mis sealt Saarist. Paraku see aga sõjast tulles sõitis tänaval alandlikult, seisan tsaari ees, halba sõna lausuda ei taha, kas ütlemminentsi, kulla mees, aga ta siiski pani pahaks. Kahju küll, et surra tuleb juba liiga vähe, armastada said, kulla surm, sind palun Uri pall, kasvõi kordki suudelda veel luba. Keegi veel ei olnud nõudnud seda surma käest. Ta mõtles, küll on lugu, mille ta siis minul tegeleda, kui ei suudle enam inimsugu. Kevadpäike kuumalt hõlmas maad, olgu seis, surm ütles, kuule, mine suudle, niiet küllalt saad, aga Koiduks tagasi mul tule istus maha, madu juurde ruttab, noolib vikatit, on õites nurm. Neiu ootamatust õnnest nutab meenenud juba meene. Ühmaxurm. Mahedas sti paistis kevadpäike surnuid jalast, võttis katkenud viisud heitis maha kivile ja uinus. Ja ta nägi halba unenägu, nägi unes kaini oma isa, temal lapselast Disgaarioti. Mõlemad on vanadusest, kuid nagu maod nad mäkke vingerdavad. Issand, oigab süngelt kain ja tõstab tuhmid, silmad üles taeva poole. Sond õhkab tige, juudas silmi põrmust üles pöörama. Ta harja kohal punapilves puhkab. Issand lahti löödud raamatuga. Taevatähtedest on sellegi ris. Linnutee on seal üks lehekesi. Kõrgel harjal seisab peaingel, valge käega hoiab välgukimpu karmilt, kõneleb ta tulijaile. Minge issand, vastu ei võta. Ööl. Kain kaebab Haredasti teejaam maailma ees. Mu patt on raske. Elutapjast süüdistasin, olen mees ja ürdisurma isa. Ööl ta pool õhkab, juudas minu paat on suurem veel kui Kainil. Neetud surmal ema, müüsin maha südame, mis säras nagu päike. Ühel häälel koosnevad hädaldavad Miikael kuri ainult sõnakese lausuks, issand kaasa tunneks meile andestust, ei palugi mööna. Vaikselt nendele peaingel vastab. Kolmel korral, sellest kõnelesin midagi kaks korda ta ei öelnud. Kolmandal pead, raputas ja lausus. Kuni surm maailmas elu kad. Andestust ei leia kain ja juudas. See, kes surma võidab igaveseks. Ainult see võib neile andeks anda. Kibedasti puhkesid nüüd nutma, venna mõrtsukas, jäär andja. Kaelastiku koosnad libisesid mäe all lehm kavasse, mädasoosse. Lauk. Kas hullumeelsed võidukisa tõstsid pärglitz, sortsid ja vampiirid? Härra Indiatele sülitasid siniseid sootulukesi näkku. Raskest unest lõuna paiku alles virgus surm. Ei neidu kuskil, näis, ühmas surm kellani, kas siis talle seegi Öövel lühikeseks jahis tara tagant päevalille noppis. Mõnuledes vaatas päiksetuld. Halja haavapõõsa, igas sopis valgus varrelis, kui elav kurist seisis päikeses, vahtis taevaseina ümisema, hakkas läbi nina, inimesed ligimest julma käega tapavad, matavad ja laulavad haual õnnist hingamist, tõesti, arvu ma ei saa. Õeldes Booton rahvarist kärvata, siis kogu maa laulab õnnist hingamist. Vaese korristan või rikk ka aus või varas, rauk või noor haual sama kurvalt ikas, sama laulu laulab koor. Vabane kui inimsugu, kaabakas või tolvanist, ikka on neil sama lugu ikka õnnist hingamist. Laulis laulu hakas Tigenema aeg on täis, ei piigat kuskil leida, tüssata ehk surma, mõtleb tema. See on paha, nalja, surma, yhe ida gängis jalad tardunud tsooni, tasus järjest suurem viha, teda vaevas. Vaevalt tõusis kuu, kuid teele asus süngem veel kuivrõngas piss, taevas kõnnib tunni ees olla metsas, aru. Äkki märkab rohus täiskuu kumal, hall ja Sarapuu all paljajalu istub tütarlaps, kui kevade jumas. Punab suu, kui Haas nii niiske, hele siinetavad varjuhtuse hilja näos. Toetanud pea neiu põlvedele. Uinub pois kuiv väsind, hirved all. Vaatab suu. Jal raugeb meelepaha, mis ta tarvitanud rinnaskees. Miks sa peitsid ennast põõsa taha, nagu Eeva oma looja eest? Kallistada püüdes? Kata kummardab, kuid taevas üle maa, tütarlaps ja vastab, kohkumata, ootan toota ära kurjaks saa vaeneku üks jätta vahevikat. Tean, et minu koht on mulla sees, aga olgu võimalikult pikad, minu kallile elupäevad ees. Andesta, et oodata sind lasin, mõtlesin, on elu niigi kasin. Las veel kaela hakkan kallimal minu seltsis, hea on olla tas. Hakas surmal seda kuuldes häbi. Ja ta vaikselt muigas. Kulla neesist, suudlesid ja aitab, aeg on läbi. Täna tapma pean veel tuhandeid ajaadeenrinadena ausalt tööd, olgugi, et juba hall on pea väsimata, rühman paeva ööd. Mul on rutt, laps end valmis sea aga neiu jätkab kalli süles unud kõik, nii maa, kui taevas kaob. Ebamaine jõudminud tõstab üles ebamaine valgus, hingevaod saatus ei pane kartma wind inimesi, jumalat ei vaja. Üksindust ei tunne rõõmus rind. Armastusest elab armastaja, vaikib, surm. Tal mõtlik helkunud, silmas näeb, et neiu lauluda ei peata. Päike, kauneim jumalanna maailmas, lõõma armust võimsamat õit teata. Kõnet põues läidab nii ei ole talle rääkinud keegi mis see on, mis surma rinda täidab? Süda mõistust juhib talskate ema on ju naine Kuigimist, emaigatsus, kaastunne. Vihad all. Koos on põue põhjas sügavaldus valvanud on nende voodi taga, kelle rinda iial rõõme ei mahu. Öösel neile Hellasoosinaga ennustades õndsust, hauarahu. Olgu, ütleb surm, las sünnib ime. Ela edasi, kuid igal pool saadan sind kui ustav seltsiline armastusega häinica koos. Nagu õed nad kindlaliidu täheks mõlemad sestsaadik ühte jäid. Kuhu iial armastusega läheks. Surm, kui kosjamoor tal kaasas käib. Ustavalt õega igas majas kaasa kõnnib, olgu pulm võib eiei armastuse rõõmu kõikjal rajab elu õnne, lakkamatut, heiet.