Beethoven-il on üks teema, mille juurde ta on korduvalt tagasi pöördunud. On avaldatud arvamust, et see on ainult bassikäik ja tõeliseks teemaks kõigis neis teostes, kus Beethoven on kasutanud seda muusikalist materjali on hoopis meloodia, mis toetub neile passidele. Kuid oma ilmekusega ja erilisi, otsekui kivisse raiutud sure joonelisusega on esialgu tutvustatud muusikaline lause kaugelt rohkem kui lihtne bassikäik. Beethoven ise on seda kasutanud ka meloodias ja ühes nimetatud teostest variatsioonid ja fuuga Opus 35 on ta just sellest arendanud fuuga. Millised on siis need teosed, mida omavahel otsekui seob ühine teema? Need on kuulus kolmas sümfoonia kangelassümfoonia siis ballett, Prometheuse inimesed. Ja lõpuks klaverivariatsioonid fugaga Opus 35. Esimesena neist on loodud ballett, mis esietendus Viinis kevadtalvel 1801. Mõni sõna selle balletisisust. Mütoloogiline titaan Prometheus, kes hoolimata jumalate keelust toob inimestele tule loob omaenese kätega kaks savikuju kellele ta hakkab kunstide ja teaduse abil inimlikke tundmusi, kombeid, mõtteid sisendama. Meie teema esineb selle teose finaalis, kus väljendatakse rõõmu kordaläinud tööle. Elutud kujud on muutunud peene ja sügava hingeeluga endale ja teistele kasu ja rõõmu tuvaiks inimesteks. Kangelasest sümfoonia ehk Eroika valmis kevadel 1804. K roikas väljenduvad mõtted on lähedased ja tihedalt seostatavad Prometheuse ideega titaaniga, kes trotsisid jumalaid ja tõttas appi inimkonnale. Meie mõlemad teemad on arendatud suurejoonelist eks variatsioonideks sümfoonia finaalis. Tänases saates aga käsitleme teost, mis loodi vahend peal aastal 1802 variatsiooni Afuugat, Opus 35 mida ühise teema tõttu balletiga Prometheus ja sümfoonia Eroika on nimetatud küll Prometheuse, küll Eroika variatsioonideks. Beethoven on neid variatsioone ise kirjeldanud kui uutmoodi variatsioone. Piimade isendid ei seisa siin lihtsalt teineteise kõrval. Nagu tolleaegseid variatsioonid tsüklites enamasti vaid midagi, nagu tekib, areneb variatsioonide kimp puhkeks otsekui lahti järk-järgult leht-lehelt värvirikka õiena isegi ballekib Promet teost, süžeed tundmata tekib nende variatsioonidega tutvumisel mulje millegi elluärkamisest. Algul arglikult, siis üha julgemini liikuma hakkavast arenemast hingestuvast. Kuna muusika, kui autor talle ise ei ole täpsemat sisuseletust sõnade või libreto näol ette määranud annab vabad käed kuulaja kujutlusvõimele siis võime väga hästi seostada variatsioonide tõlgenduse Talleggi sündmustikuga. Tahaks meenutada, et just neile klaverivariatsioonid on rajatud ka Ülo Vilimaa lühiballett mis praegugi on Vanemuise mängukavas. Kuna virima ei ole vaataja kuulaja fantaasiat piiranud kindlal Libretoga, sobib ka sellele teosele Prometheuse inimeste ilus idee. Ainult peab meeles pidama, et muusika, mida praegugi kuulama hakkame ei tähenda tingimata seda, millest algab jutt. Meie tõlgendus on ainult üks paljudest tuhandetest võimalustest, mis kõik võivad olla õiged. Niisiis kuulakem teema. See võib olla Prometheuse käsk elustumiseks edasi Atuue see tähendab kahekesi esimesed arglikud liigutused, savi kujudesse, tekib elu võib olla esialgu ainult ühesse. Atri kolmekesi. Ka teine kuju liigutab kasvatusse näkku, tekib puna. Akvatra neljakesi kujud märkavad teineteist, ulatavad käed ja teevad algelise nurgelisi ühistantsu, mis lõpeb ulja keerutusega. Muidugi need tähised kahekesi kolmekesi neljakesi ei vaja praegu konkreetset seostamist, ilmub teema, mida nimetaksime teiseks teemaks sopranis. Esimene teema taandub passi. Midagi õrna ja sulavad tuleb muusikasse. Elustunud olendid märkavad loodustendi ümber. Nad näevad, et maailm, kuhu nad on sündinud, on ilus ja võluv. See tähendab, et neis hakkavad tekkima võimet ümbritsevat vastu võtta. Meeled ja tundmused. Esimene variatsioon. Oletame, et üks olen teist on see, kes tantsib juba kergejalgse ja kratsilise tantsu ikka truult juures viibiv passimatiiv. Meie esimene teema on nagu õpetav tantsurütmis hoidev Prometheus või ka üks paljudest muusadest kes balleti libreto kohaselt Barnassose mäelt Prometheuse inimestele kauneid kunste õpetab. Variatsiooni teises pooles kõlab otsekui joovastunud ohe. Kui summa ilm kaunis. Teine variatsioon siin on inimese osavus juba Virtooslikkusele lähenemas. See ei tarvitse olla enam tants, vaid võib-olla muusikapala või kunstipärane käsitöövaba kadents, variatsioonid teises pooles otsekui rõhutab inimese nooruslik lapselikku rõõmu omaenesesaavutustest. Kolmas variatsioon sellest variatsioonist õhkub vaprust ja mehisust. On see Apollo või ka ballasat teene, kes õpetab uutele inimestele jõudu ja osavust, et tarbe korral nõrgemate kaitseks välja astuda. Neljas variatsioon ka siin tundub, väljenduvad eelkõige üha suurenev erksus reageerimiskiirus, väledust. Viies variatsioon võlub mõtlik kogu oma näilises lihtsuses ja läbipaistvuse. Tundub nagu juurdleks äsja loodud inimene esmakordselt enda ja ümbritseva maailmasuhete üle. Kuues variatsioon ja selles esmakordselt Minoorses variatsioonis on tunda ägedat kirglikku trotsi selle vastu, mis vaadeldavas maailmas on ebaõiglast ja väära. Seitsmes variatsioon, kaanon kaan on nagu hiljem fuga paistab, sümboliseerivad mõistusliku õpetatud, millega Prometheuse inimesed siiani pole veel kokku puutunud. Ja nagu ikka kaanoni laulmisest või elegantses matemaatikaülesandest. Nii õhkub ka sellest variatsioonist karget, intellektuaalset lõbu. Kaheksas variatsioon üks kaunimaid tsüklis, meenutades oma meeleolult shop, Türne. Need on kevadise sumeda öö tundmused, milles on ebamäärast igatsust, õnne ja kurbust. Võib oletada, et Prometheuse olendite tundeelu on jõudnud kõike valutava inimest kaunimaks ja ennast ohverdavaks muutva armastuseni. Üheksas variatsioon, see on nagu kahe trompeti duett lakkamatult oma inimeste elu jälgiva ja organiseerivad Prometheuse passi taustal. Võib-olla Prometheuse olendid on olnud kõigiti välja kujunenud, et minna teiste inimeste sekka ja kuulutada neile Prometheuse vabastavaid, inimkonda, edasiviivaid mõtteid. 10. variatsioon äärmiselt omapärane küsimuste ja kahtluste variatsioon. Kõve kärgatusena kostab üldisse vaiksesse muusikasse esimesest piimast pärinev koputus, signaal nagu pärlid eri, heidab variatsiooni ühe daalisse liikumisse pidevalt bassist kõrgele soprani liigub oktavi käik mis lõpuks pöördub ja tuleb samuti oktavi sammudes alla ja vaibub passis. 11. variatsioon siin tahaks peaaegu arvata, et see on midagi aegunud vana pärast, milles Prometheuse inimesed on üle kasvanud ja millega neile vananenud maailma inimesed vastu astuvad. Muidugi on see iseendast ilus muusika kuid liialt 18. sajandi stiilis, kui, et oletaks, et Beethoven seda liialt tõsiselt mõtles. Kaheteistkümnes variatsioon nagu kinnitaks oletust eelmise variatsiooni kohta. Niivõrd noorusliku tuhinaga sööstab see üles-alla nagu tahtes kõike ümbritsevat muuta tuua uusi värskeid tuuli, tolmunud seisvasse ellu. 13. variatsioon siin on palju Beethoveni ägedust, võimukust, trotsi. Samal ajal kõlaksid nagu Prometheuse võiduhüüdtöö on valmis. 14. ja 15. variatsioon otsekui näitavad, et Prometheuse olendid elavad sügavat rikastatud vaimu ja tundeelu. Imeilus mõtisklus Minooris. Beethoveni kaunimate tantsude stiilis. Lihtsapärane põhiteema on tundmatuseni moondunud peene ja komplitseeritud harmoonia tõttu. Terve 14. variatsioon on nagu ainus valus hingestatud küsimus. Ja mure. Esimest korda jõuab Prometheuse inimesteni aimdus kõiki ootavast surmast. Viieteistkümnes variatsioon nagu õhtupäike pärast pilvist päeva äkki looduse üle kuldab. Nii järgneb Neljateistkümnenda variatsiooni rusutud nukrusele Viieteistkümnenda masoorse variatsiooni läbipaistev helgus. Kõik, mis on kaunist imetlusväärset ja puhast inimese olemuses näib selles muusikas vastu peegelduvat. See on otsekui lohutus, otsekui vastus kõigile rasketele küsimustele. See on vaba fantaasia, kus algteema on vaevu aimatav harmoonia käikude kaudu. See kaunis unelm lõpeb Minoorse üleminekuepisoodi ka mis on tuletatud teisest teemast. Need oleksid nagu vaiksed, uhked, mis kaovad võrreldes kaugusesse. Fuga nagu seitsmenda variatsiooni kaanon, nii paistab see tark ja keeruline teemaarendus mille aluseks on esimene teema olevat ülistus inimesele, tema mõistusele ja võimetele. Midagi ei paista olevat saavutamatu sellele uuele olendile, kes on jõudnud oma arengu tippu. Kui fuuga väljendas otsekui uhkust inimese üle tema õilsaimal parimal kujul siis fugale järgnev teisele teemale rajatud kokkuvõte on nagu sõpruses ühte haaratud kätega inimeste ringtants. Tundub, et pärjatud peadega sõprusringile lisandub üha uusi särasilmseid kaaslasi ja inimeste joovastus kevadest, õnnest ja ühtekuuluvusest tõuseb ekstaažini. On hämmastav, et Beethoven suutis kirjutada selle hõiskama muusika ajal, kui tema enda üle oli juba laskunud õnnetuse vari. Just eelmisel aastal olid kirjutatud esimesed ahastavat kirjad sõpradele selle kohta, et helilooja hakkab kaotama muusika inimesele nii tähtsat meelt, kuulmist. Ja nüüd kuuleme tervena selle teose Beethoveni variatsioonid ja fuuga. Opus 35.