Kõikidele rahvateenrite kuulajatele käes on laupäev ilus keskhommik, kell on 11 ja neli minutit ja aeg on natukene teha ajude gümnastikat koos rahvuseid, et ega täna Külli-Riin Tigasson Eesti Päevaleht, Peeter Kaldre ja Aarne Rannamäe Eesti Rahvusringhäälingu Eesti televisiooni kanalilt viimased tagavad, õigemini natuke rohkem 890 päeva on varjutanud kurvad sündmused. Tegelikult ei mäletagi, et niivõrd palju Eesti avaliku elu tegelasi või siis avalikkuses tuntud tegelasi on korraga läinud manalateele. Hendrik Toompere, Dagmar Normet, Urmas Ott, Kustas kikerpuu, masendav rida muidugi, puhas saatusemängija ja puhas juhus, et, et nad kõik sattusid nii-öelda ühte väiksesse ajavahemiku. Ja no mis seal salata, Urmas Oti lahkumine, meie ekskolleegi lahkumine on vähemalt ajakirjanduses varjutanud teised igavesele jahimaadele läinud. Küllap vist sellepärast, et Urmas oli niisugune noh, kõige nähtavam esiteks, ja teiseks ka ilmselt kõige vastuolulisem persoon nende nende seas ja järelehüüded Urmasele ei taha kuidagi. No kui sa rääkisid, et väga palju tuntud inimesi on nagu langenud ühele ajaperioodile, kui nad ühel ajaperioodil, siis ma tavaliselt ei ole suur horoskoopide jälgi ja, ja noh, ma alati loen muidugi Igor Mangi huviga kui ta, kui ta kirjutab Maalehes aasta peale, et ma pean tunnistama, et ma ei ole Pauksmite teooriaid eriti siiamaani. Üks usundites teatavasti on kaevu lahkunud, meie seast ei ole eriti nagu, nagu tõsiselt võtnud, aga seekord mulle jäi silma. Eda Paukson ütles selle peale, et et kui on lehtede langemise aeg, et see on alati olnud iga aasta selline selline periood, kus väga palju väga palju inimesi sureb. Ilmselt vastab see tõele, et võib-olla ei ole jah nihukesi tuntud inimesi olnud. Tavaliselt teine periood on, ma olen ise tähele pannud, on märtsikuu ehk siis kevadel kui hakkab, hakkabki köide minema, siis on nagu teine selline selline periood, kus väga palju inimesi lahkub, nii et ilmselt on see selline sügise kaomuse üks üks tunnusmärke. Jah, ma ei tea, kas siin asi on, nüüd on nüüd tähtedes, aga näiteks ei ole. Et eks ole ja tõesti üldteada, et need ülemineku ajal looduses, et need mõjutavad tugevalt ka ka neid, kellel on mõni terviseprobleem. Nojah, eks nad läksid ju kõik eri eriviisi ja nad olid väga erinevast vanusest, erinevatest põlvkondadest, nii et mingit sellist ühest kokkulangemist on, on raske oodata, ma olen täitsa niisugusest noh, mitte sportlikust huvist, aga, aga, aga olles oti ka vana hea kolleeg ja temaga kunagi väga tihedalt lävinud olen huviga kõike lugenud, mis, mis tagantjärgi tema tema kohta on kirjutatud ja ja ausalt öeldes mind paneb natukene imestama seesugune tühjade sõnade ja, ja silmakirjalikkuse hulk, mis, mis nagu urmast viimase nädala jooksul on, on saatnud, et noh, ta oli vastuoluline isiksus, aga aga ma arvan, et tema nagu loomingu lahkamisega võiks natukene oodata enne, enne kui, kui ta nagu vastavalt maamulda läinud, et noh, on küsitletud inimesi ja on sõna võtnud inimesed, kes mu meelest hoiti elus ei ole nagu midagi tähendanud. Ja mõnda neist ta sügavalt ei armastanud, nii et aga, aga noh võib-olla paljude puhul mängib ka see rolli, muidugi, siin on oma oma kindel koht täita kollasel ajakirjandusel, kes, kes seda seda teemat jätkuvalt taob. Et noh, selle teema puhul on, on nagu nagu suht karistamatult võib, võib praegu sõna võtta ja, ja mis, mis ritta. No eks üks asi asi on muidugi ka see, et ajakirjandus ju ise otsib lakkamatult neid uusi allikaid, et kes veel ei ole öelnud, kes veel ei ole sõna võtnud ja lihtsalt püütakse seda võimalikult laiendada seda ringi, aga eks teine asi on tõesti muidugi see, et et et sellise kuulsuse paistel soovitakse lihtsalt ka ennast nii-öelda soojendada või, või endale sära anda. Kui ma nüüd ei eksi, siis minu meelest õhtulehe esikaanel oli Urmas Ott kolm päeva järjest pärast pärast tema surma ja teistel lehekülgedel veel veel takkaotsa. Aga see, mis sa, Aarne ütles, et silmakirjalikkuse kohta, siis seda ma olen ka tõesti mõelnud, et tegelikult ju Urmas Ott tõmbus aktiivsest ajakirjanik tegevusest tagasi juba juba ammu, ta tegi jah, tõesti raadio neljas tegi siin näe keelset saadet ja nii edasi. Millegipärast siis ei rääkinud Urmas Oti loomingulisest pärandist, mis oli ju tegelikult juba toimunud, mis tehtud raamatud olid ilmunud, saated olid kõik olnud, mida nüüd meenutatakse siis oli ju täielik vaikus, Urmas Urmas otti siis ei rääkinud sellest keegi, tegemist on teerajaga, ei meenutanud seda sellepärast, et mees elas veel, eks ole. Aga nüüd siis jah pärast minust viis aastat sisuliselt ei kirjutatud eriti. Nüüd siis järsku kõik on ärkanud nüüd nüüd on järsku kõigile ootamatult nagu nuiaga pähe sadanud see, millise, millise suure mehega oli tegemist, mis on jumala õige muidugi, aga ma küsiks, et kus olid need ütlejad siis näiteks kolm aastat tagasi veel neli aastat tagasi? Ei no ma rõhutaksin ikkagi seda, et tegemist oli väga vastuolulise inimesega selle sõna kõige kõige võib öelda nii et paremas tähenduses või, või kõige kõige õigemas tähenduses mõnikord öeldakse, et mõni poliitika vastuolulistest, ma ei leia tema juures midagi vastuolulist. Noh tal on märksa lihtsam hinnangut anda kui, kui, kui otil ja tema elutööle. Aga lihtsalt noh, tühjade sõnade tegemine pärast pärast inimese lahkumist on suisa inetu mõnikord ja temast räägivad inimesed, kes, kes tõesti teda ei tulnud, kasvõi sellepärast, et nad on liiga noored tunda teda ja tema aega, milles ta töötas, kust, kust ta, kust ta säras ja kust ta enam nii väga ei säranud. Aga, aga sellest, kus ta enam nagu ei säranud, ei ole vaja praegu rääkida, kus, kus see kaotus. Ja nii mõnegi jaoks ka väga siiras valu on alles alles liiga värske. No aga teisalt selleks, et anda hinnangut sellele tema tema fenomenile, sellele, mida ta meie ühiskonna jaoks tähendas ja mida ta sümboliseeris, ei, ei, ei peagi teda olema ilmtingimata isiklikult tundnud. Aga jah, siin käivad need Valdo Pandi sõnad, et selleks, et kritiseerida, omleti ei pea ise muneda oskama, aga aga, aga noh, iga inimene on, on oma omas ajas ja nii tuleb ka vaadata ajakirjanike oma arvamus. Aga et selles mõttes ma olen sinuga nõus, et neid tühje sõnu on tõesti väga palju olnud ja kui, kui aus olla, siis mulle endale on kõige rohkem tegelikult või üks, üks rohkem meeldinud tekste mis on pärast tema lahkumist hirmunud, meeldis mul, oli see, mis ta oli ise kunagi kirjutanud raamatust kart, plaans Nende teleintervjuude vahetekstid, kus ta tõesti mulle tundus, seal tuli välja see, et kes ta tegelikult võis olla, mida ta tundis. Ja mis võib olla peitustele, glamuurse, maski ja naeratuse taga. Nojah, eks ega sel teemal polegi vaja ka meil siin pikalt targutada ja pikemalt rääkida, vaatame, kui kui Urmas Ott ja tema looming, tema intervjuud ja tema töö ka ka kirjastajana pälvib rahva ja avalikkuse tähelepanu veel ka aasta pärast, siis siis on, on põhjust rääkida juba märksa märksa rahulikumalt, ma arvan, isegi selles mõttes on tema nii-öelda vahakuju tegemine juba ringhäälingumuuseumisse noh, natukene enneaegne, see on niisugune asi, mis, mis kannatab ka oodata, kuigi ma üldse ei pane kahtluse alla seda, et, et see vahakuju seal seista ja ja, ja ta on igati seda väärt, aga, aga ärge kiirustage nende asjadega. Seda enam, et Urmas otil enam kiiret ei ole. Läheme kurbade teemade juurest tõsiste lase juurde, kui, kui nii võib öelda, noh ütleme eile üleeile ja üle-üleeile olid, olid kindlasti kõikides uudisteportaalides, kanalites, lehtedes, meedias eetris oli esikohal see, mis toimub Pärnus. Ja kui ikkagi ühe linna ekslinnapea ja, ja istuv linnapea ametis olev linnapea korraga tungib nii-öelda meie kaitsepolitsei huviorbiiti, siis on midagi lahti või kui ei ole midagi lahti, siis on, on lavastatud, mingisugune tsirkus, paistaks nii, et oleks midagi lahti. Missugune on täpne diagnoos, ei oska praegu kindlasti öelda. Ja noh, uurimine peab näitama, aga, aga selle sündmuse paistel oleme ka meie täna oma koduleheküljele siis rahvateenrite lehele pannud väikese, sellise kallupikese, kus me küsime ka meie kuulajate käest, et kas teie arvates pärnu on kurb korruptiivsem linn kui teised Eesti linnad ja ma vaatan, et meie kuulajad on ka natukene juba haaranud kinni sellest allupist. Esialgu on kerge paremus ei vastusele siis natuke rohkem, kui kui pooled arvavad praegu et Pärnu, Pärnu ei saa pidada rohkem kui korruptiivsemaks kui, kui teisi Eesti linnu. Aga mida teie, head kolleegid, näete seal selle selles mida, mis praegu Pärnus toimub? No mina olen tavaliselt, kui ma suhtlen siin ka meie korrespondent Ester Vilgats Pärnu Postimehes, kes ka aktuaalsel kaameral lugusid teeb. Kui ma temaga suhtlen oma tööalaselt, siis ma alati, kui ma täna hommikul helistan, siis ma tervitan teda, olen tervitanud siiamaani niimoodi tervitusi sulle sinna Pärnusse, katastroofi pealinna. Sest tavaliselt on Pärnast tulnud igasugused sellised loodusõnnetuse või muu katastroofilaadsed uudis, et kasvõi metanooli tragöödiad või uputused ja üleujutused või siis põlengut. Peeter subjektiivne suvelinn suvepealinnas. Eks me muidugi jah, me ju paneme neid tiitleid küll suvepealinn ja talvepealinn ja kevadepealinn ja nõnda edasi, mis mis muidugi noh, nüüd selle nädala sündmuste valgusel annaks ju väga vabalt edasi öelda, et on korruptsiooni pealinn. Aga noh, see on nagu naljaga pooleks. Tegelikult see ilmselt niimoodi ei ole, ei ole ilmselt Pärnu korruptiivsem kui mõned muud linnad või mõned muud omavalitsused, sellepärast et neid omavalitsusi, kus analoogseid juhtumeid. On esinenud, kus kaapon asjasse sekkunud on ju on ju teisigi. Tükki kuus vist vä. Või vähemalt umbes kuus tuleb meelde ju, kas või Valga või, või Kohtla-Järve või seal Jõhvi jõhvi, eks ole. Nii et siin on nagu küsimus ilmselt selles, et millega on tegelikult juba viidatud, et et omavalitsused on, eks, eks kummaline moodustis. Ta on nagu selline omamoodi suletud ühiskond. Suletud üksus, et seal on ju omavalitsustes on vist vastavad organid, kes peavad korruptsiooniga tegelema või selle vastu võitlema, on sisuliselt noh, ütleme kui võimul on üks erakond, siis see organ, kes peaks uurima, ütleme, seal linnapea või maavanema tegevust kuulub tegelikult sinna kuuluvad sama erakonna esindajad. Et see on nagu noh, ma ei tea nagu, nagu abikaasa nuhiks abikaasa järgi, eks ole, mis nagu erilist tulemust ei peaks andma. Ehk eesti keeles öeldes, väikses kohas kipub asi kiiremini hapuks minema. Just nimelt, et see on, see on nagu üks põhjus. Aga teine asi on ka see, et. Noad ega me ju ka eile ei saanud teada ega ei saa mäega täna lehtedest teada, et kas siis Pärnu linnapea ikkagi on korruptant või ei ole, kas ta on selles süüdi või ei ole? See on nagu kahtlust, ta, ta ei ole ju isegi võetud kinni, eks ole, võeti korrakski kinni, kuulati üle, lasti vabaks. Me ei saa öelda, et ta on millestki süüdi, võib teda kahtlustatakse milleski. Aga seal taga on ilmselt ikkagi kõige olulisem see, et kui me vaatame natukene ette mis on tulemas, on tulemas kohalike omavalitsuste valimisi aasta pärast, aasta pärast, aga aasta valimisteni on alati üks kõige magusam aeg, siis hakkab juhtuma nii parlamendivalimiste eel kui ka kohalike valimiste. Ja Mul on küll selline tunne, et see, see Pärnu kaasus nii Vello Järvesalu ehk siis Reformierakond kui ka Mart Viisitamm Keskerakond on, on seotud võimuvõitlusega kohalike valimiste eel. Niisugune mulje jääb, niisugune mulje selles selle teema puhul ongi see asi, et, et nii üht kui teistpidi võttes jääb, jääb mulje, mida siis kipub nagu varjutama või kipub äkki liigselt segama, noh ütleme sedasama viisitammeisik persoon, eks ole keda on tehtud naerualuseks, kes on ise võib-olla sellele kaasa aidanud, et, et teda mitte alati kõige tõsisemalt ei saa võtta, keda on jäljendatud, parodeeritud ja nii edasi ja nii edasi. Aga ükskõik kuidas megaviisitamm isikusse ja tema noh, ütleme otse välja, väljanägemise. Ei, ei suhtuks. Eesti riigis peaksid minu meelest olema sellised mehhanismid, mis mis, mis käivituvad kohe, kui tekib kahtlus sellesamas korruptsioonis, eks ole. Antud juhul. Tulid härrased mustas hakkasid läbi otsima linnapea, abilinnapea kabinette autot ja veel vist suvilat mingite maakodu ja nii edasi kokku vist oli, oli viies kohas kokku kestis see rohkem kui, kui pool päeva mitte mingeid selgitusi jagatud, keegi ilmselt helistas mingisugusesse meediaorganisatsiooni ajakirjanikud ajakirjanike seast. See uudis, et Pärnu linnapea kabinetti otsitakse läbi, levis kulutulena, ajakirjanikud tormasid kohale, nägid seal kapo seltsimehi töötamas, aga selgitas ja mitte keegi ei jaganud, tähendab niisugune niukene pime õud, nagu võib haarata tavaliste inimested, et mis toimub, et, et tegemist on ikkagi noh, a priori peaks olema nagu, nagu sellise lugupeetud inimesega linnapea, eks ole, niisuguse toreda linna nagu Pärnu linnapea, no või isegi olgu ta minu arust kas jõhvi või, või ma ei tea olu, linnapea või mis iganes, eks ole, et kui, kui selline asi toimub, saab olema kohe avalikkust informeeritud, selgitatud miks seda tehakse, mida otsitakse, millega seoses midagi sellist ei saanud, me saime kõike, siis ta seda nagu tagantjärele ja see on selle asja juures minu meelest nagu kõige-kõige magedad. Ja veel tagantjärgi ka midagi saanud teada, tegelikult. No tagantjärgi tuli, läks asi hoopis hoopis segadust. Aga mida sa pead silmas sellega, et, et tuleks nagu eelnevalt teada anda, et kas siis enne, kui enne, kui KAPO mehed lähevad linnapea kabinetti, tuleks tavate preester. Samal ajal kui, kui tähendab üldse, kui ülekuulamine toimub, linnapea kabinetis, on, on see veider, eks ole, tähendab, linnapeade võib ju kutsuda kenasti. Ärme jällegi räägime, et keegi valesti aru saaks, ärme räägime viisitammest, räägime linnapeast. Räägime linnapeast suure L tähega, tähendab noh, peaks olema nii, et kui rahvas on ta valinud, siis on, siis on ta lugupeetud inimene ja enne, kui pole tõestatud vastupidist pätt ja kaabakas, enne ei, ei, ei, ei hakka keegi midagi, nagu selles suhtes ette võtta. Et mulle tegelikult tundub isegi võib-olla natuke vastupidi, et et praegu me ju tegelikult ei tea, et mis nüüd selle, kuidas kestnud edasi areneb, et teda siin süüdistatakse. Ühe ühe riigihanke puhul Ühe firma eelistamises, kes reaalselt seda hanget ju ei võitnudki ja me ei tea, et mis siin siis nüüd nüüd edasi edasi hakkab saama, et kas leitakse siis vettpidav kahtlastest süüdistus. Aga fakt on see, et selline tugev hoop tema mainele, mainele on antud ja, ja tegelikult see, kõik see algasi minu arvates väga suure showga millekski muuks ma ei saa seda nimetada, kui, kui muideks trump tormatakse kabinetti ja, ja lastakse uudis niimoodi kulutulena levima. Täna hommikul ma rääkisin paari paari pärnu inimesega kes kes nagu teavad, ilmselt asjadest rohkem, isegi kui meie siin laua taga. Ja need inimesed ütlesid, et nad ei ole kunagi nagu olnud Visydame suured poolehoidjad, pigem pigem vastupidi, et nad on arvanud viisitamm. Võib-olla ei ole õige õige inimene selle koha peal, aga nad ütlesid mulle, et see juhtub. Antud riigihanke juhtum on nende hinnangul küll väga puhas värk, et seal nagu ei ole taga mitte mingisugust korruptiivset Hõngu ja seda on öelnud isegi Pärnu linnavalitsuses inimesed kes on tegelikult Viisitammega tülis. Neil on mingisugused isiklikud motiivid, võiksid olla isiklikud motiivid, need ka parastada või kätte maksta viisid on isiklik, poliitilised, isiklik, poliitilised ja lihtsalt, et, et need Pärnu inimesed igatahes on väljendanud äärmist arusaamatust selle selle juhtumi ümber. Ei, no eks siin ilmselt hakkab nüüd vaikselt seda, seda infot ka edasi diilikum on, siin on olnud ju juba ka paar rida tilkunud selle üürikorteri kohta ja ja nii edasi, aga et noh, et tervikuna minu arvates on see ainult väga positiivne, et nüüd on hakatud jõuliselt neid omavalitsusi luubi alla võtma, et nagu siin ka enne mainitud sai, et et need on olnud tegelikult ju suhteliselt kontrolli all väljas kuni umbes 2004. 2005. aastani ja seda on ka paljud väliseksperdid Eestile ette heitnud. Küll aga mulle tundub, et võib-olla isegi korruptsiooni uurimine seal omavalitsustes oleks ehk efektiivsem, kui seda tehtaks kuidagi delikaatselt. Mitte niimoodi, et prožektorite valguses tormavad uurijad kabinetti, et see võiks olla kuidagi. Ütleme oma omada vähem seniseid šõuelemente, sealjuures. Jumala õige, loomulikult saab omavalitsuse korruptsiooni uurida ja sellest me olemegi siin pikalt juba rääkinud. Moodi ei pea tegema sellist Volywoodliku show'd, kus näidatakse pikalt, kuidas kapo inimesed kaamerate ees sisse-välja saalivad ja väga nihukeste salapäraste mitte midagi ütlevat nägudega seal ringi Datsuvad. Tuletage meelde, kuidas võeti kinni Herman Simm. Herman Simm oleks võinud ju ka kinni, vaata miks, miks kaamerad ei olnud, oleks võinud ka panna kaamerad üles. Tuletame meelde, kuidas võeti kinni Vladimir Ivanov. Noh, jah, aga siin. Ma küsin õiglustundest, kus oli teie käerauad ja kus olid kaamerad ja viisitamm käeraudades, eks ole, õnneks õnneks sellest nagu, nagu loovuti. Ma muidugi arvan, et seda isegi kaalutud mitte, aga ma lihtsalt tahan öelda, et panovi puhul ei jõudnud mitte kuhugi. Ja mingi mingisugust mingisugust süüd ei ole, ei ole tuvastatud, kas ta on süüdi ja, või ta ei ole. Antud juhul ei oma mingit tähtsust, sest teda ta tuvastati, süüd ei tuvastatud. Ja niikaua, kui need pole mõistetud süüdi, nii kaua ei ole süüdi. Nojaa, aga ilmselt ei tuvastata mitte nii peaga viisitammega, süüd või süütust aga see võtab kõik aega, see võtab aega ilmselt rohkem kui aasta, ehk siis kohalikud valimised jõuad ära toimuda. Aga märkoni otsa ees keskerakondlasel viisin, tammel on märk otsa ees, reformierakondlasel. Endisele abilinnapeale on ka märk otsa ees. Ma ei tea, siit võib natukene hakata edasi mõtlema. Aga arvestades seda, mis ta Peeter mainisid, ehk siis see, mida ta oli kuulnud oma pärnu kolleegidelt oli see ikkagi nagu suhteliselt lahja avapauk eelseisvatele valimistele. Noh, ega me ei tea, aasta on aega ja, ja neid pauke võib tulla veel, noh, siin üks, üks pauke, mis, mis ei ole asjaga otseselt seotud ja ilmselt kaudselt seotud, aga, aga ühel meie kolleegil Mihkel Raual on äsja ilmunud raamat Musta pori näkku ja raamatust Forinat Musta pori näkku, jah, vabandust. Raamat läheb kõrgeid laineid ja ilmselt kui härrafax raamat jõutakse läbi lugeda, siis need lained lähevad veel kõrgemaks. Pori läheb veel mustemaks. Aga igal juhul kolleegile muidugi müts maha selle julguse eest nii-öelda oma varasema eluga lõpparve teha mingil määral kindlasti raamatu, kuidas sedaviisitammega lihtsalt must pori näkku on ka antud, antud juhul see raamatu pealkiri puhtalt. Aga mulle tundub, et, et kui sellist pori lendab, et siis saavad kõik pihta ka need, kes, kes pori lennutavad ja paraku mis on veel kõige kurvem, et kui poliitikud saavad pihta, siis okei, see neil nagu palga sees. Musta pesu on poliitikas alati pestud ja pestakse ka edasi ja mitte ainult Eestis, aga aga ma kõige rohkem kahe kahetsen selle asja juures seda, et kui asi nii-öelda tulemust ei anna ehk siis mingisugust süüd ei leita ja ja, ja lõpuks võib-olla ka tuleb välja, et see on nagu poliitiline tellimus, siis kõige kõige kurvem asja juures on muidugi see, et, et must pori tabab ka tabab ka kapott ja kapo tõmbamine poliitilistesse mängudesse on, on eriti kahetsusväärne, kui, kui see, kui see peaks tõesti nii olema. Aga selles osas on ju üks suur näide veel meid ootamas või suur show ja suur protsess. See on siis Villu Reiljani protsess, ega see ei ole ju ka veel laiemalt maadevahetuse asi ja see pole ka kindel, et mees nagu öeldakse, süü süüdistuse saab või talle mõistetakse midagi, seal võib asi lõppeda samamoodi ja see on nagu Eestis ju ütleme võta nüüd poliitilist kahurväge, siis see on nagu kõige kõige tugevam juhtum ja siiamaani. Janno seoses selle Tomiga tuleb mulle meelde, et kaks hästimakstud härrasmeest võeti äsja Merko palgale millest on ka tahetud midagi välja lugeda, aga, aga esialgu ma ei oska nagu rohkem sealt midagi välja lugeda, kui seda, et kahe härrasmehel jäi täpselt 50000 krooni puudu oma praegusest sissetulekust ja mürgol jääb tublisti puudu mainest, nii et nende kahe kahe mehe Olari Taali ja Indrek Neivelti abiga siis püüab see põhja minev või, või selle niisuguse ohuga pea kohal. Et põhjaminek ootab ees, püüab oma reputatsiooni ja mainet päästa. Kas see, kas see nüüd õnnestub? Eks seda peab aeg näitama. Aga lähme edasi, kurbade või halbade teemadega. Nelikmõrvad Eestis ei ole. Ei ole kaugeltki igapäevane asi, kuma mälu nüüd tõesti peta siis kas oli iseseisva või taasiseseisvunud Eesti ajaloos viimase siis seitsmeteistkümnenda aasta jooksul. Neljas nelikmõrv. Ja viimane oli siis natuke vähem kui 10 aastat tagasi. Ja ja seekordne siis Ida-Virus oru töölisasulas. Noh, mis on praegu veel lahendamata, kuid kui mingisugused traagelniidid paistavad. Aga mis me selle kohta oskame öelda? No ega ma ei oskagi selle kohta midagi öelda. See versioon, mida need siin ka ajakirjanduses on, on levitatud. Tundub nagu selles mõttes ju päris huvitav, loogiline et kuna mõrvapaigas oli ju uks teatavasti seestpoolt lukus et siis siis see versioon, et kõik need neli inimest seal 11 ise ära tapsid. Tundub nagu nagu loogiline, aga samal ajal jällegi hommikul ma olen rääkinud pärnu Anigadega allikatega natuke vestelnud ja olen ka Ida-Virumaale helistanud. Mul on kodutöö hästi tehtud ja kodutööle. Ja nemad muuseas seal ikkagi ei usu seda versiooni. Nad arvavad, et see oleks nagu uurimisorganitele võib-olla kõige lihtsam lahendus välja pakkuda selline versioon. Et nad iseennast seal vastastikku ära tapsid, aga Ida-Virumaal ikkagi levib kahtlus, et tegemist, tegemist ei olnud sellise juhtumiga tegemist ikka kuskil mõrtsukas, keda ilmselt ei ole ohutust kätte saada. Ma ei tea. Ja no eks selliste selliste arvamuse puhul võib olla muidugi alustada, aga, aga siin võivad olla ka mingid psühholoogilised põhjused, ehk siis kui inimeste kodukandi lähedal midagi midagi sellist juhtub, et siis mida, mida lähemal kodule, seda enam sa hakati tegelikult mõtlema, et, et, et rikaste Et kas ta võib kuidagi ohustada ka siin teine seal, seda enam võibki inimene kalduda arvama, et ja kahtlema neid ametlikke versioone. Vahemärkusena olgu öeldud, et meil on saadetud meil, et orul ei ole linnapead, rahvas ei vali linnapead, linnapea valib volikogu, jutt jumala õige, nii, nii rumalad me siin ka ei ole, me seda ei teaks. Oru täitsa pidi olema Kohtla-Järve linnaosa. Nii et ma soovitaksin rahuneda maha, mitte mitte mitte meil siin, vaid, vaid sellel, kes meile kirjutab, aga, aga väike gallup näitab, et Pärnu kui Eesti korruptsiooni pealinna usub järjest vähem inimesi, nii et tundub, et et inimesed on jäänud rohkem uskuma seda juttu või olema seda meelt, mis, mis, mis meie siin, et asi ei ole praegu nii, nii hull, kui, kui pealt paistab. Tagasi uru juurde. Nelikmõrv, nagu öeldud, on, on, on niivõrd ekstra ordinaarne asi, et kindlasti politseimundriau on mängus, tähendab, see, see on asi, mis nagu, nagu siin on viimasel ajal olnud, mingid teised juhtumid on, on, on nagu mundriau küsimus, et see asi lahendatakse. Ja noh, loomulikult on igasugused salanõu versioonid siin varmad tekkima, et, et lihtsalt et minnakse või võidakse minna, mitte et ma ei taha öelda, politsei läheb sellise kergema vastupanu teed, kus, kus lihtsalt asi üritatakse kaelast ära saada. Varem on muidugi selliseid juhtumeid olnud küll ja küll No aga kui Me usaldama politseid, eks ole, kahtlemata Eesti Rahva usaldus politsei vastu on viimaste gallupi järgi üldse kaalukate järgi on olnud viimastel aastatel väga kõrge. Kui sellest lähtuda, siis meil ei jää muud üle, kui uskuda prefekt kohvi lubadust, mille ta andis ju siis vahetult järgmisel päeval. Kõikide telekanalitele ütles, et politsei kindlasti selle juhtumi lahendab, sest tööle on paisatud tõeline raskekahurvägi. Ootame siis ma tea homseni ülehomseni rohkem vist nagu aja ajapikendust ei tasuks anda sellise lubaduse peale. Ma ei taha varjunud seda, seda juhtumi keerukust alahinnata, aga mulle siiski tundub, et taolised lood, kus on mängus nagu selle juhtumi puhul, oli alkohol suletud uksed. Et selliseid juhtumeid üldiselt ei tohiks olla politseile võib-olla nii raske, et lahendada, kui, kui mõned muud Nojah, seda, seda asja võib ajada ka väga laiaks filosoofiliseks, nagu siin hiljuti vis lehes tegi seda ka Andres Anvelt, kes, kes seostas selliseid mõrvatöid ju ühiskondlik-majanduslike oludega, et kui nagu inimestel on kaelas majandus- ja finantssurutis, kui on käes majanduskasvu aeglustumine, kui terendab tööpuudus ja nii edasi, et siis hakkavad juhtuma ka rohkem selliseid selliseid kuriteoga kuritegusid. Ma ei tea, ma ei, ma ei oska nagu 100 protsenti need selle seisund kohatoetuseks sõna võtta, et siin võib ikka olla ka noh, umbes nii nagu nagu, nagu mõnel puhul, nagu me saadet alustasime, lihtsalt kuhjus ühele nädalale, eks ole, neid surmajuhtumeid nii palju, et võib olla tegemist ju ka juht juhusega, sellepärast et noh, on ka heaoluühiskondades ja selliseid asju ja tunduvalt rohkem kui meil kus, nagu inimestel ei peaks olema eriti majandusmuresid, nagu siin Ma julgen arvata, Anvelti arvamuslugu ei olnud siiski niivõrd ajendatud sellest ühest kurvast väga traagilisest väga õudses juhtumist olul, kuivõrd tegelikult ikkagi sellest laiemast tendentsist, et kui vaadata lähimineviku, siis võib näha, et nendel perioodidel, kus on majanduse hakkanud kehvemini minema, on töötus suurenenud. On paraku ka kasvanud kuritegevus. Et ka inimesed, kes on olnud siin ütleme tööl legaasiates sektorites kui nad kaotavad töö, nad võivad siis minna kas siis tagasi või, või esmakordselt kuritegeliku maailma. No see on ilmselt ammu ära tõestatud, et et majandus raske majandusolukord kindlasti kasvatab kuritegevust ühel, ühel või teisel moel, olgu siis kuritegevuseks tõesti mingisugune pisivaraste näppamine ja ütleme, uued suvilaröövide lainet või, või siis noh, mis iganes. Et ka ümbrikupalgad lähevad sinna sinna juurde, eks ole. Et ettevõtted lihtsalt saabuvad rasked ajad ja, ja püütakse nii-öelda vee peale jääda ja, ja sellega, et nad hiilitakse maksudest kõrvale või mida iganes. Või või kasvõi narkomaania alkoholism, sellega seotud kuritegevus, kui inimesed üritavad lihtsalt kõike seda unustada. Jah, aga ütleme, siin majandusteemad olid, seal on väga teravalt üleval ja riigikogu arutas niisuguse erakorralise küsimusena ettevõtluskeskkonda ja, ja muid selliseid majandus, majandusasju nafta hind teeb uperpalle, kukub kõvasti ja bensiinijaamas on jälle, aga väga tore käia, sest et üle hulga aja saab bensiiniliitri vähem kui 15 krooniga. Aga, aga ma väidan küll, et niisugune tõsine majandussurutise finantskriis on maailma haaranud küll oma embusse täielikult, aga, aga, aga niisugune tõsine majandussurutis ei ole meile veel jõudnud. Ja, ja võib-olla tõenäoliselt seisavad rasked ajad alles alles ees ka ka selles mõttes, et, et inimesed, kes on aetud meeleheitele ja teised inimesed, kes kasutavad seda ära lihtsalt. Tänu sellele hakkab kuritegevust nagu kasvama, aga, aga, aga need ajad on ilmselt järgmises või ülejärgmises aastas. Mitu huvitavat põhjendust ma lugesin kunagi kuu aega tagasi vist. Et miks on Eestis nüüd sügisel suurenenud näiteks nii tänavakuritegevuse arv kui ka kortereid stes sissemurdmine kui ka autode varastamine mis vahepeal oli väga all, mis vahepeal oli väga-väga lihtne põhjendus, turismihooaeg on läbi. Ehk siis pole enam turiste, pole lolle, keda, keda teisendada jah, et need on nagu suunatud teravikkele oma kaaskontserte vastu, et see, see oli päris huvitav. Nonii majandusest ma usun, pikalt ei räägi, räägi natuke välispoliitikast ka, väga palju huvitavaid sündmusi oli eile ja täna peetakse. Ta on iseenesest ju tegelikult väga-väga oluline sündmus meie jaoks. Eesti välisteenistus saab, sai, saab nendel päevadel 90 aastat vanaks ja erinevalt siis Eesti riigist, mis vahepeal oli koomas ja ütleme, reaalselt eksisteerinud ainult nii-öelda juriidiliselt siis meie välisteenistus oli täiesti olemas. Ja oli ta küll eksiilis, aga, aga, aga hoidis seda nii-öelda järjepidevust üleval. Ja seega seoses on, on siin peetud mitmeid-mitmeid, konverentse, seminare, on räägitud Euroopa Liidu ja Venemaa suhetest. Suur Eesti sõber ja ajakirjanike ökonomisti asepeatoimetajaks, nüüd vist tõusnud juba ja Eestis ka nii-öelda kultusajakirjaniku või kultuskirjaniku maine omandanud Edward Lucas on andnud mitmeid intervjuusid. Heile oli aktuaalses kaameras, ma arvan, et siis üsna tähelepanu väärne intervjuu veterandiplomaadi ja poliitiku, Max Jakobsoni ka ja nii edasi ja nii edasi, et need kõik kokku annavad niisuguse hea teemade ringi kust edasi minna, seal? Peeter oli siin mitmeti huvitavaid tähelepanekuid selles selles vallas. No kahtlemata jahilselt konverentsilt väärib esiletõstmist president Toomas Hendrik Ilvese esinemine mis ju väga palju tegelikult ei erinevat sellest, mida ta on kirjutanud juba poliitika kuu väljaandes, diplomaati kus ta rääkis siis sellest, milliseks on maailm kujunenud pärast Gruusia sündmusi ehk siis augustisündmusi. Et noh, selles mõttes nagu välispoliitikahuvilistele ju see midagi väga uut ei olnud, aga aga aga ma arvan, et sellise äratusena või, või mingi seisukoha kinnistamisena oli see, see esinemine väga tähelepanuväärne, sest ta juhtis juhtis tähelepanu sellele, et sisuliselt ta ütles, et Euroopa Liit ja NATO ei ole adekvaatselt reageerinud Venemaa käitumisega gruusia suhtes. Ja, ja mis oli, mis oli veelgi huvitavam, kui ma tavaliselt on rääkinud sellest, et Eesti välispoliitika on lõppenud seoses Euroopa Liitu ja NATOsse astumisega siis tema esinemine ja siis tuli välja see, et vastupidi ei ole lõppenud. Et nüüd on nagu uued väljakutsed ja paradoksaalsel kombel peame me tegelema sellega, mida meile lubati Euroopa Liitu ja NATOsse astumisel, ehk siis, et need organisatsioonid oma liikmete eest seisavad. Viimased sündmused viivad mõttele, et see ei pruugi niimoodi olla. Ja Eesti välispoliitika ülesanne on praegu seda Euroopa liidule ja NATOle pidevalt meelde tuletada. Ehk siis minu meelest Eesti välispoliitika on saanud väga-väga huvitava ja uue uue väljakutse. Ma tahaksin siinkohal nagu sellise väikese ääremärkusena öelda seda, et, et ma jälgin päris palju seda, mida kirjutab Saksa ajakirjandus. Ja ma olen tähele pannud pärast Gruusia sõda, tegelikult milline, kui suur suhtumise muutus on, on toimunud, et sõda algas, siis Saksa ajakirjandus asus nagu väga tugevalt tegelikult Gruusia poolele ja, ja Venemaa vastu. Ja, ja nüüd võib näha, kuidas tegelikult on see hakanud jälle pöörduma, et on hakatud järjest rohkem ütlema, et tegelikult me langesime nagu gruusia poole propaganda ohvriks. Jäime Saakašvilit uskuma, et nüüd, kui vaatame seda suhtumist ümber ja on hakatud kui taaskord pöördutud nagu, nagu Venemaa poole, siis on täiesti selline kursimuutust, võib, võib näha. Seda ütles ka seal konverentsil kõneanalüütik Makarkini välja täpselt sama seisukoha, mida sa ütlesid praegu, et kui alguses nimetati asju õigete nimedega, ehk siis tegemist oli Venemaa agressiooniga Gruusia vastu, siis nüüd räägivad lääne poliitikud Venemaa ebaproportsionaalsest jõu kasutamisest Gruusia vastu, mitte enam agressioonist. Jah, ja üks nädalaleht on takso, mida ma põhiliselt loen, selle nimi on anditsaid ja ma panin tähele, et kui seal kohe pärast teda Gruusia sõda ilmusid, et või sõja ajal ilmusid artiklid, kus tõesti tunti kaasa Gruusiale kritiseeriti Venemaad siis ma nägi, milliste tohutu lugejakirjade reaktsioonise vallandas, seal oli, suured küljed, oli täis lugejate kirju pöördumisi, siis sakslased ise, kes ütlesid, et kuidas on võimalik, et teie esitate, teete selliste ebaobjektiivset ajakirjandust, et toote ainult siin gruusia poole nägemust ja Venemaa nägemust ei esita. Ja pärast seda ma ei tea, kas siis nende lugejakirjade, kes nende kirjutajaks ka olid, ka siis nende survel, igatahes see kurss on nagu täiesti muutunud ja ma viimati lugesin ka ühte artikleid samamoodi Saksa ajakirjanduses, sellest samast lehest, millest ma rääkisin, mis on tõesti väga mõjukas väljaanne terves maailmas. Ma lugesin artiklit Krimmist mis, mis oli ka nagu sisuliselt rääkis terasest modi krimi, venelased kannatavad siis ukrainlaste all, see oli väga professionaalselt emotsionaalselt kirjutatud, aga see suhtumine oli, oli uskumatu ja me näeme tegelikult tugevat retoorilist pööret. Nojah, eks tõeks ole saanud see, mida tegelikult juba paar-kolm nädalat pärast Gruusia sündmusi ju kardeti ja hoiatati, et, et see nii läheb ja ja kahjuks ta nii läkski. Lihtsalt kui selgus, et Vene väed, venelased ei vii oma vägesid välja Lõuna-Osseetiast ja Abhaasiast ja kuigi see on väga rei, kes vastuolus selle leppega, mida Prantsusmaa presidendi juhtimisel saavutati Euroopa Liidu ja Venemaa vahel, siis hakati vaikselt nii-öelda toone maha. Ja eks see ole ka siis nüüd lääne nii-öelda suhtumise peamine põhjuseta. Ei, ei, ei nõuta nii-öelda vankumatult seda, et tuleb taastada olukord enne kaheksandat augustit ja seda on vaja kuidagi ju siis põhjendada lihtsama muidugi vait olla, aga alati ei saa vait olla ja, ja väga lihtne on ju põhjendada siis, et et noh, tegelikult ei olnudki nagu agressiooni. Tegelikult olid mõlemad pooled süüdi, noh, ärme unustame ka rahvusvaheline komisjon praegu uurib tegelikult nii-öelda kellaajaliselt, kuidas, kuidas need sündmused nagu seal kulgesid ja on ju selge, et kui kuna venelased ei vii oma vägesid sealt välja, vaid pigem toovad juurde nagu, nagu praegu on gruusia teatanud, siis siis ei ole ühtegi mõjusat Rooba, et, et ka Venemaad mõjutada selles selles suunas või õigemini, need hoovad on olemas, aga neid ei taheta kasutada. Vanad vanad malakat tulevad jälle mängu seesama energia malakas, eks ole, mida noh, vähemalt on vaja energiat saada ja, ja selle selle nimel tuuakse paljutki ohvriks. Ei noh, asi on jõudnud ikka päris kurioosumiteni välja, ju. Euroopa Liidu vaatlejad suure aplombiga aplombiga läksid kriisipiirkonda. Vaatame, kus nad praegu seal on ja mis nad teevad. Nad on seal nõndanimetatud puhvertsoonides, kus Vene väed on välja läinud. Nälja on otse öeldud, et Lõuna-Osseetias ja Abhaasias seda ei saa, me lihtsalt ei lase sinna. Olge seal puhvertsoonis, et mis me sellest järeldame. Venemaa kasutab Euroopa Liidu vaatlejaid sisuliselt Lõuna-Osseetia ja Abhaasia piirivalvuritega gruusia ostu. Gruusia ei saa sealt enam läbi tulla. Ühesõnaga venelastel polegi vaja puhvertsoonis oma inimesi hoida. Euroopa Liidu vaatlejad teevad selle töö ise nende eest ära. Jah, paraku paraku on see nii ja, ja mis veel nagu meie, kui ma siin mainisin konverentsi sina tsiteerisid Peeter Ilvest, siis siis tegelikult parafraseerisin jah, et tegelikult ma vist esimest korda kuulen nii-öelda Eesti ametliku välispoliitilise seisukohana, seda et meie, meie töö peab ikkagi väga jõuliselt jätkuma just nimelt NATO ja Euroopa liidu sees. Et siin on riike, kes otseselt töötavad meie huvide vastu, see on jällegi parafraseerida presidendi, sellest etteastest. Aga, aga põhimõtteliselt mõtles Ilves seda, et, et noh, Euroopa Liit ja NATO on, on Venemaa küsimuses lõhki ja praegu on olukord ikkagi väga hull ja kui president ütleb, et me oleme täiesti uues poliitilises ja diplomaatilises maailmas ja see, see maailm sai alguse pärast Gruusia sõda kaheksandal üheksandal augustil. Et siis see on, see on nüüd täiesti täiesti uus sõnum. Ja need, kes nüüd tänasel päeval tahavad veel väita, et Eestil ei ole oma välispoliitikat. Ja kõik lõppes tõesti sellega, kui, kui NATO uks ja Euroopa Liidu uks pandi meie järel kinni. Et me oleme nüüd seal sees, et meil endal ei ole nagu midagi teha, kõik õigused ära võetud, need on, need on need sügaval pimeduses kobavad inimesed tundub nii. Sa mainisid juba Max Jakobsoni intervjuud eilses aktuaalses kaameras sest tegelikult Max Jakobson, kes ütles niimoodi, et Soome näite, et Soome ei kuulu küll NATO'sse Soomel on Euroopa kõige paremini üles ehitatud armee ja reserv. Ja Venemaa teab seda ja suurtükivägi ja Jakobson ütles ka otse välja selle, mida Soome poliitikud välja ei ütle, et kelle vastu see, see ülesehitus on siis suunatud, ütlesid otse välja, et see on Venemaa vastu. Sest mujalt nagu ohtu pole oodata. Aga mis kõige olulisem, ta ütles seda, et kui te tahate ja Venemaa kardab Soomet kast ainult kardab, aga vähemalt ta respekteerib Soome relvajõude. Et kui te tahate, et Venemaa teie suhtes samasuguse hoiaku võtaks, siis suurendage oma kaitsevõimet. See on seesama jutt, mida räägib siin juba ma tea viimastel aastatel Leo Kunnas, keda siin vist enda meelest targad poliitikud mingiks relva hulluks peavad, aga aga kui selline selline kuju nagu Jakobson sisuliselt tema ütleb, et siis on nagu, nagu asjal tera sees siin võrdluseks modoonias selle. Kui hiljuti käis siin NATO endine peasekretär lord Robertson Word Robertson, siis ta soovitas Eestil enam-vähem reservi rikk laiali saata ja panustada ainult palgaarmee peal. Robertson, nagu selgus pärast, on Venemaa naftakompanii asepresident. Venemaa ja Briti British Petroleumi tehase asepresident. Valgevene venelaste omanduses No kui me räägime ikkagi sellest nendest vastuoludest Euroopa Liidus ja NATOs, siis me tegelikult ei tohi seda ära unustada, et et, et noh, et Eesti nagu defineerib selgelt, et meie, meie meie jaoks võib-olla suurim suurim risk, suurim oht on Venemaa, aga nagu ütleme, Euroopa Liidu ja NATO tasandil võib, võib tunduda, et maailmas on tegelikult veel nagu arvukalt teisi suuremaid potentsiaalseid ohte olgu siis Lähis-Ida, Põhja-Korea, mis iganes suuremaid probleeme ja lihtsalt sellest maailmast, mis tundub nii ohtlik, üritatakse siis ikkagi Venemaad maksku mis maksab enda enda partnerina toetajana käsitleda seal paraku. Aga see on paraku küll väga suur enesepettus. Ma arvan, et Põhja-Korea Euroopa Liitu küll joosta Aga Venemaaga peaks olema Euroopal väga väga halvad loolised kogemused. Jah, no ütleme, Max Jakobson võib rääkida tõtt ja loomulikult ta seda teebki, ta räägib, räägib nii, nagu ta tunneb, teab ja peab õigeks, sest et tegu on niivõrd soliidse ja niivõrd kõrges eas härrasmehega, kes, kes ei pea enam mullikesi ajama, ainult et ma ei kujuta ette eesti sisepoliitilises olukorras, kus majandussurutis ka nii-öelda oma vedrudele trimmi tõmbab, et, et Eesti hakkaks nii-öelda kaitsekulutusi suurendama. Et praegusel hetkel pigem pigem üldine meelsus mitte ainult poliitikute, vaid ka rahva hulgas on, on see, et et see on nagu pigem nagu mõttetu kulutus. Aga 40 tanki ja soomukit varsti tuleb. Aga kuidas surve on ju iseenesest üle elamas väga vaikselt küll niisugust huvitavat, et üleminekuperioodi oma oma sellises välispoliitilises ja julgeolekupoliitilises mõtlemises. Et õige arsti peaks, kuidas see dokumendi nimi on, mis, mis vastu võetakse, Soome strateegiline? Ulgu poliitiline seal on tegu ei olnud soome keeles, tõlkes kõlab see. Siis on. Välis välisjulgeolekupoliitiline. No ja mida iga raport ütleme raport, mis, mis siis noh, niipalju kui uskuda vähemalt Soome ajakirjandus sellest kirjutas üle üle siin paar päeva tagasi on seal kuidas, kuidas nad ütlesid, et kui seni seni välistati NATO liikmelisus, siis nüüd peetakse seda üheks võimaluseks ja sinna võimaluse poole võidakse liikuda siis täpselt samamoodi nagu omal ajal saadi Euroopa liitu ehk siis etapiviisi mis seal oli seal assotsiatsioonileppe, eks ole, partnerluslepe assotsiatsioonileppe ja siis täisliikmelisus staatus. Ja mis on oluline, on see, et selles töörühmas lööb kaasa ka president Tarja Halonen isiklik esindaja, mis on? Tähendab seda, et ka presidendi institutsioon on kaasatud ja sisuliselt presidendi noh, selline mõte on, on sinna kaasatud ja president on, on vaikselt nõus. Ja mis ei tähenda muidugi seda, et Soome homme astuks NATO-s ei, seda kindlasti, aga see tähendab ilmselt avalikust ja mitte ainult Soome avalikkuse ja mitte ainult Soome poliitiliste ringkondade harjutamist mõttega, et ühel heal päeval, kui kõik läheb hästi, siis Soome on Põhja-Atlandi bloki liige. Ja eks ma arvan, et selle dokumendi vähemalt kiirendatud korras arutelu ajendiks on ikkagi todasama Gruusia sõda. Eks kindlasti ja Soomel on ka juba mõnda aega uus välisminister, kes, kes on otse välja öelnud, et ja Soomel on ka ekspresident, kes on äsja saanud Nobeli rahupreemia, kes on öelnud täpselt sama mõtte välja. Et tundub sellise poliitilise Annakronismina, et Soome-sugune riik ei ole NATO liige. Aga meil on presidendist ja, ja presidendi mõtteavaldustest viimastel päevadel siin nüüd juttu olnud, räägime presidendiprouasid ka. Mõni arvab, et see on lihtne ja labane Teema arvaku, aga kui üks Eesti väljaanne nimega Postimees peab vajalikuks anda terve lehekülje presidendiproua aeg, siis meie riigi esimese leedi appikarjaks siis tähendab peab olema midagi lahti. Ja tõepoolest see, see selline tekst, mis seal lülitati, mõjus tõeliselt sellise appikarje ära, et appi ajakirjanikud, jätke mind rahule, loodud ajakirjanikud ei jäta rahule, tänane õhtuleht kütab aga teemat edasi ja tuues veel uusigi uusigi momente sisse, kui palju presidendiproua näiteks meikimisele kulutanud maksumaksja raha. Aga mis teie sellest arvate? Mulle tundub, et kui ma mõtlen meie presidendiprouale, siis, Siis mulle tundub, et ta on. Teda võib võrrelda mingis mõttes tuntud laulja madonna, aga keda on, on päris palju popkultuurist uuritud, kui perfektsed ümber kehastuvad, kes suudab alati võtta uusi rolle ja vaatame Evelin Ilves, siis meenutame kõike seda, mis, mis rolle tema meie avalikkuses mänginud, et oli kunagi, ta mängis karjäärinaist, kui töötati välja seda welcome to Estonia. Märki seejärel oli ta mängis ta perfektset talu perenaist ma ei taha, ma ei taha tegelikult öelda, et ta mängis, et ilmselt ta, ta on alati uskunud, et, et ta mulle tundub alati kõiki neid naiste tõesti teinud südamega ja sisseelamisega ta mängis, siis ma ei taha öelda, mängida, aga. Aga. Libastusin vabandust, et, et seejärel ta ju kehastus tubliks toru perenaiseks, kes küpsetas leiba, kirjutas südant valus valutavaid, kulub neid kvaliteetväljaannetest ja nüüd ta siis mängib. Nüüd on ta siis glamuurse presidendiproua rollis ja üritab siis seda võimalikult väikselt täita. Ka mulle tundub, et tema häda on nagu selles, et ta et ta ilmselt näib uskuvat, et ta suudab korraga kõigile meeldida ja kõigile võib korraga meeldida, mulle tundub Näiteks Helle Meri, kes oli hoidistleris madalat profiili ja oli pigem tagasihoidlik Seisis omakorda kõrval mehe varjus, aga Evelin Ilves on niivõrd värvikas ja silmapaistev persoon, kes kes suudab kes lihtsalt torkab heard inimestele silma, ta peab lihtsalt arvestama sellega, et ta ei saa kõigile korraga meeldida. Ja kui ta nüüd selles Postimehe arvamusloos kirjutasid teda ja stuudios nii-öelda seal talu perenaise rollist presidendiproua rolli heitis, ta sattus ajakirjanduse hambusse just sellepärast, et ta, kuidas ta riides käis ja ta oli tõesti laste aadress võtnud juurde, et nüüd ta on hakanud üritama nendele samadele jälle meele järgi olla ja kõike muud teha ja ei saa korraga meeldida. Dement kõmulehe ootustele ja kvaliteet lähe ootustele korraga. Sina võrdlesid Evelin Ilvest madonnani ja võrdleksin teda pigem printsess Dianaga. Sellepärast et madonnal on muide ilmast võrdluses ma muidugi jah, väga-väga suurt kehastumisvõime, aga mis ühendab? Meie esileedit Justa Yana kontse missioonitunne. Printsess Diana tatavasti võitles maamiinide vastu aga väga ägedalt, aga presidendiproua, meie presidendiproua oma eeskujuga, oma sportliku eeskujuga rulluisud. Vaat nüüd sa jõudsid Peeter lõpuks teemani. Võitleb ju eesti rahva tervise eest, ta näitab Eesti rahvale eeskuju, mida võiks iga inimene teha ära oma tervise nimel. Mida te, head kolleegid, siin keerutate, tähendab, ma küsin otse ja lihtsalt, et kas, kas presidendiproua oma hea tervise ja selle kaudu hea eeskuju näitamise ja üldse hea väljanägemise nimel võib kasutada riigi raha treenimiseks või käsin keerutate niisugustel teemadel, keda ta teile meenutab, maamiinid ja muud asjad, aga kuidagi on vaja saada, lõpetanud mina, minu vastus on, võib, tähendab, mõistlikkuse piires võib ma ausalt öeldes ja sea. Peeter, ma arvan ka, kui veendunud tervisesportlane oleme seda meelt, et presidendiproua peabki nägema hea välja ja, ja maksumaksja peab selle nimel tegema teatud kulutusi. Aga mis sealt artiklist välja tuli ja mis mind kergelt nagu ehmuma pani oli, oli, see, oli see tippsportlase koormus, mida, mida presidendiproua praegu nagu taluma peab kuus päeva nädalas ja neli personaaltreenerit, et noh, see võib isegi nii olla, kui ta nii-öelda kulud maksumaksjaga pooleks maksab. Aga, aga kas seda nii väga afišeerida võib, tähendab, minu meelest on selle asja nagu nagu lõhk pilli lõhki jäänud, see, et Evelin Ilves armastab ennast eksponeerida seal, kus seda vaja ei ole eksponeerida. Ja ongi kõik, hoolitsege oma tervise eest nähku hea välja rabagu mehi, välismaiseid poliitikuid ja kõiki teisi alustama oma suurepärase väljanägemisega, aga, aga, aga nii-öelda selle asja Afysseerimine igasugustes telekoolides rulluisutamise õpetamine, et noh, selle selle võiks nagu, nagu natuke oleks, tahab. Ja asi on kas elada, kui ta tõesti tahab olla inimestele eeskujuks oma spordiharrastustega tegelikult öelda, et ta teeb trenni lausa kuus päeva nädalas, et see seab tegelikult latti natuke liiga kõrgele, tervisesportlaste jaoks ta võibki hakata mõtlema see tavainimene, kes ta kuuleb, et, et, et tema ei suuda sellega sammu pidada ja võib-olla lööb üldse käega. No, vaat sellepärast Aarne, sina ei kõlba ka propageerija, eks sellepärast, et sa jookseb maratone ja vaevalt et Eestis väga palju tervisesportlasi on, kes suudaks oma eeskuju järgi sina ka ujud, 20 mina ujun rahulikult, mina ei. Ja kõik see on väga tore, ainult, et, et maksan ise, see on, see on muidugi jah nagu minagi, ainult et noh, jah. Meie ei täida sellist funktsiooni riigi jaoks, nagu, nagu seda on, on riigi esimene leedi, nii et tehke hooga edasi ja kõik on kõik on väga hästi, aga võimaluse piires oma raha eest, kui, kui minnakse rulluisumaratonidel, ma arvan. Kuigi ta toob seal au ja kuulsust ka Eesti riigile, kaudselt, vähemalt. Nii meile antud aeg on otsas. Külli-Riin, Tigasson, Peeter Kaldre ja Aarne Rannamäe olid täna rahvateenrite stuudios ja kogu saate vältel saate eel oli sugune morn ja hall ilm, siis nüüd on vähemalt Tallinnas päike välja tulnud, nii et on viimased võimalused enne talveaega siirdumist nautida veel ilusat sügispäikest. Enne homset tormi.