Tere taaskultuuriga ja kuulama. Täna lahkume linnast, jätame pealinna sinnapaika ja võtame ette väljasõidurohelisse. Tartus ja Pärnus on parasjagu käsil kunstihoog. Niisiis tänases kunstinädalate erisaates kaks Euroopa Väikelinna. Pärnus on ühtaegruumi koondunud kunst ja muusika. Pärnu nüüdismuusika päevad ja ingraafika korraldavad seekord mitmeaastase koostöö tulemusena festivale koos ja ühel ajal. Kahte festivali ühendavaks märksõnaks on perfomance performans kui muusika esitus Soomes kui teatrietendus. Soomes kui tegevuskunstini. Pärnu nüüdismuusika festivali taustu tutvustab Märt-Matis Lill in graafikafestivalist, räägi siram festivali korraldustiimist. Tartus algas järjekordne kunstikuu kunstikuu nimelist ürituste kogumit Tartus korraldatud juba mitu aastat. Mäletatavasti pääses kunsti kui eelmisel aastal pildile niinimetatud ikono plastilise skandaaliga mille käigus ühele inimesele mitte meeldinud pildid kinni kaeti. Sel aastal tundub Tartu kunstikuu maanduvad, turvavõrku peateemaks on muuseumide kogud. Tartu kunstikuu programmi tutvustab Tartu kunstimuuseumi direktor Mark kunstikuud kui nähtust Tartu kultuuripildis, kommenteerib kunstiajaloolane Enriko Talvistu. Tartus Rael Artel Galeriis on veebruari alguseni väljas Eesti kunstiakadeemia magistrantuuris õppivate kunstnike ühisnäitus. Teemaks Ida-Virumaa keskkond ja põlevkivi nimeks depressioon. Näitust kommenteerib kunstnik Anna Hints tänase saatemuusikana. Kavalis Andreas vee, mina olen toimetaja. Pärnu nüüdismuusika päevad ja kunstisündmus In graafika toimivad sel aastal ühiselt. Nüüdismuusika päevade juuri ja ideid otsides tasub vaadata Eesti Arnold Schönbergi ühingu poole. Schönbergi loomingu tutvustamisest on tänaseks kasvanud välja rahvusvaheline uue muusikasündmus. Pärnu nüüdismuusikapäevi ja rahvusvahelist konverentsi tutvustab Märt-Matis Lill. Jah, see on juba mingis mõttes üsna soliidse ajalooga üritus, 90.-te alguses hakati seda korraldama, alguses oli ta küll selline tudengite väljasõidupäev, siis on ta niimoodi järk-järgult kasvanud nagu lõpuks kasvanud selliseks tõeliselt arvestatavaks rahvusvaheliseks festivaliks, aga mingis mõttes ütlemas tudengite väljasõidupäev on ka sinna sisse mingil määral jäänud jäänud, nagu selles mõttes, et selle ürituse temaatika on siis seotud paljuski sellega, mis siis ka alguses neid omaaegseid tudengeid huvitas, see oli siis eelkõige siis midagi, mida võib nimetada muusikaliseks modernismiks. Mis oli siis midagi, mida nõukogude ajal nagu ei olnud võimalik eriti õppida, aga tunda väga põgusalt ja lünklikult nagu teate sellest üldse midagi tahet ennast sellega paremini kurssi viia ja, ja siis niimoodi hakatigi korraldama siis selliseid reeglina siis mingi konkreetse helilooja ümber keskenduvat üritust ja alguses oli siis see lähtekohta eelkõige siis sönberge tema õpilased. Ehk siis uus vini koolkond. Hiljem on see nagu läinud laiemaks, aga mingis mõttes võib öelda, et sa Schönbergi vaimu nagu võib-olla hõljub seal ikkagi edasi, et tegemist on ikkagi üritusega, mis tahab minna muusikasse väga süvitsi, see on midagi, mis on söönbergile väga omane, väga palju on võimalik nagu tänapäeval kuulda sellist postmodernistlikud või mis iganes Est eetikast lähtuvalt muusikat, mis kuidagi kaunis pinnapealselt lihtsalt ühendab asja sellega, nagu piirdub mingis mõttes sellisele mõttelaadile kindlasti see Pärnu üritus nagu pakub vastukaalu. Nüüd viimastel aastatel on näinud nagu natuke võib-olla laiemaks abstraksemaks, et rohkem on tekkinud sellised teemad, et see aasta on ka siis sellise nagu üldisem teema ja teemaks on muusika, peata ja isegi natuke kitsamalt muusika, teater ja aeg, et mis on selle ürituse puhul väga oluline, teeb nagu täiesti ainulaadseks, et sellel festivali raames on alati toimunud ka midagi sellist konverentsilaadset kus on siis ettekanded ja see on nüüd viimastel aastatel olnud selline täiesti tõsiselt vältav rahvusvaheline konverents, kus oma ala spetsialistid nii meilt kui välismaalt tulevad kokku, aga no ütleme, temaatiline lähtekoht on tihtipeale küllaltki ebaharilik, reeglina väga interdistsiplinaarne, väga erinevate alade inimesed tulevad rääkima. No see aasta ka meil näiteks ajas tuleb rääkima Laur Järv, kes on siis kvantfüüsikas spetsialist, räägib ajast nagu kaasaegse füüsika kontekstis ja ja seal on nagu teisigi erinevat laadi lähtekohti. Varem on meil käinud nagu matemaatikat, filosoofid, kirjandusteadlased ongi eesmärk, et nagu tekiks dialoog erinevate distsipliinide vahel ja kindlasti ka dialoog erinevate kunstivaldkondade vahel ja see on nüüd võib-olla asi, mis teeb nagu selle aasta festivali vägagi eriliseks. Esimest korda on meil nüüd täiesti otseselt see asi siis nüüd seotud selle in graafikafestivaliga, mis juba mõnda aega ei korraldatud, noh, et ütleme, need inimesed, kes seda korraldavad, need Pärnu Non kraata seltskond siis, et nemad on seal meie üritustel ka ikka alati käinud ja toonud sellise lisamõõtme kindlasti meie festivalile, et on olnud võimalik ka suhelda siis nagu kunstnikega läbisele muusikaliste teemade, seesama teema muusikateatriaeg muusikateatri puhul märksõnas, mis kohe silme ette kerkivad, on ooper ja muusikal. Ilmselt need märksõnad siin kontekstis ei ole vist kõige õigemad? Nojah, muusikal kindlasti mitte, see on, et see kuulub nagu täiesti teise valdkonda, aga ooper noh, nii ja naa, ütleme see muusikateatri termin mingil määral peegeldab seda muutust, mis võib-olla algas juba paagneriga arvates kasutada oma ooperites sellist mõistet nagu Gesamtkunstwerk, mis on siis nagu tervikkunstiteosed, mis tähendab seda, et, et seal on nagu kõik erinevad kunstivaldkonnad põimunud. Tundub, et, et see mõttelaad on midagi, mida 20. sajandil on nagu väga oluliselt, et järgitud. Et selles mõttes see ooper võib-olla oma kasutuselt assotsieerub liiga palju sellise 19-l sandid itaalia ooperiga, mis on küllaltki marginaalne nagu selline esteetikat selles mõttes jazzmuusika teater, ma arvan nagu täpsem, kui mõelda, kuidas need kunstid on üldse arenenud 20. sajandil, mingis mõttes on tekkinud selline suur killustumine, on tekkinud täiesti uusi valdkondi, näiteks videokunst on heliinstallatsioonid on sellised asjad, aga samas on sellised traditsioonilised kunstivaldkonnad ja ka need uued on hakanud aina rohkem ka otsima nagu seoseid siis teiste valdkondadega. Ja selles mõttes võib-olla see muusika teater ongi nagu üks häid näiteid just sellisest sünteesivast mõtlemisest, kus siis üritatakse just nagu mitme erineva valdkonna kaudu luua midagi, midagi uut ja põnevat. Täna on siis selline suur kontserdite ja performance ite õhtu, kus võib-olla üheks suuremaks muusikaliseks esinejaks on rammi meeskoor kes siis esitab muuhulgas Schönbergi väga kuulsa huvitava teose ellujäänu Varssavist, mis on siis tema selliseid teoseid. Et see on nagu lugejale koorile loeb siis näitleja Ardo Ran Varres ja siis on nagu väga palju siis neid non kratta inimesi, kes, kes teevad performatseid ja siis ka üritatakse neid asju omavahel ühendada trammi, performance klassika panna kaasa, et ega ma ise ka täpselt ei tea, mis seal saama hakkab, et seda ongi huvitav siis näha, siis järgmine nädal hakkab siis reedel hakkab see konverentsi osa peale ja seal on siis väga erinevaid selliseid muusika ja aja või lihtsalt ajaga seotuid, ettekandeid, aga siis on ka mõned kontserdid, üks on siis ansambel uul. Kes on siis praegu on kahtlemata Eesti üks eredamaid professionaalsemaid, uue muusikakollektiive ja siis on ka Prantsusmaalt, meil on külalised selline nagu François Saraan, kelle muusikateatri teost kantakse ette, kas tuleb siis oma ansambliga, mis on nagu ütleme, selle muusikateatriga võib olla väga tihedalt ka seotud, on, on siiski üks helilooja, kellest peaks ka võib-olla natuke rääkima, kes on siis Argentiina päritolu Mariidža Kaagel temasse räägitakse, seal konverentsile on kutsutud siis ka nagu tema asjatundjad esinema ja Kaagel on just siis see mees, kes on muutunud nagu väga radikaalselt muusikateatrisuhet võiks öelda. Ta on toonud teatri praktiliselt igasse oma teosesse siis isegi, mis nagu ei toimu sellises teatri kontekstis, et muusikad on muudetud, siis justkui näitlejateks, et on selline teatraalsus kui väljendusvahend. Mulle tundub, et Eestis üldse selline nii ooper, muusikateater on nagu kaunis halvas seisus. Selles mõttes, et noh, see, mis nagu rahvusooperis toimub, on minu arust täiesti uskumatu, sest kus on nagu eesti uued o pärast viimase 10 aasta jooksul üksikuna on seal tulnud see murre, mis on pärast nõukogude aega toimunud, on olnud üsna halvas suunas, et koostaja ooperis erinevate vahel on muutunud väga väikeseks selles perspektiivis, nagu see muusikateatri pool on isegi nagu paremini esindatud noh eriti nüüd üheksakümnendatel on eelkõige Von Krahli ka koostöös ja ka hiljuti näiteks Tõnu Kõrvitsale siin tuli aga seda just nagu sellistesse vähem Insid sotsionaalsemas kontekstis on siis üht-teist ikkagi tulnud, et midagi tehakse ära ja mitte kindlasti sellistes mõõtmetes ja sellises koguses, mis, mida siis mingites suurtes Euroopa keskustes tehakse. Kas Eestis peaks muusikat? Ka vaatama pigem siis nii-öelda selle sõnateatri suunas me nii-öelda sellele nagu uuema teatri suunas kuivõrd sinna Estonia ooperimaja poole. Raske öelda, mida peab, et noh, on heliloojad on väga erinevad väga erinevate vajadustega väga erinevate nägemustega, kindlasti sellisel traditsioonilisel mal ooperil ütleme, kaasaegses kontekstis või kaasaegsete heliloojate poolt kirjutatuna on kindlasti ka oma kohtate, see nagu ei kao kuhugi, aga samas noh, ma arvan, et see on paratamatu, et heliloojad tahavad suhestuda selliste voolude selliste mõttelaadidega, mis on praegu õhus, mis praegu erutavad ja inspireerivad neid endid ja neid ümbritsevaid inimesi, et selles mõttes ma arvan, et sellist teatrit ja muusikat sünteesi vaid teoseid tuleb kindlasti tulevikus veel. Märt-Matis Lill tutvustas Pärnu nüüdismuusikapäevi. Pärnu In graafikafestival on alguse saanud enam-vähem samal ajal kui nüüdismuusika päevadki. Telefonil on in graafika üks korraldajatest, kunstikriitik ja kunstnik sirab kas Pärnu nüüdismuusika päevade ja ingraafikafestivali koondumine on näide elust enesest, mis kirjeldab interdistsiplinaarse esteetika esiletõusu? Ma ei tea, kas seda nüüd selliseks uut tüüpi Essteetikaks nimetada ka, ma arvan, et kindlasti on kasuliku erinevad kultuurivaldkonnad omavahel suhtlevad ja koostööd teevad pärast, et eks iga kultuurivaldkond on mingil määral ka getostunud ja see on kindlasti kõigile osapooltele kasulik, kui uurida, mis teised teevad. Kui kunstnikud püüavad mõista muusikute tegevuse tagamaid ei, vastupidi, siis kindlasti see on inspireeriv ja kasulik. Kui Non kratta kaubamärgiks on pikka aega olnud alternatiivse kunstihariduse pakkumine siis kas nüüd on liigutud meinstriimsemaks ja meinstriinsemaks just selles mõttes et interdistsiplinaarsus tundub olevat kohati lausa kohustuslik. Pigem ma arvan, et akadeemiline, ukrattas seda viljeletud veel ennem kui ta kohustuslikuks muutus sest seal õppetöös on alati nagu pööratud tähelepanu erinevatele kunstilistele, kindel, et see ei ole nii, et inimene peab kindlasti oskama hirmsasti joonistada, kes sinna tuleb, vaid ta peab olema loov siis ükskõik mis valdkonnas, aga kunstiga tegelemise võimalusi luua sellise festivali raames see on pigem võib olla tingitud sellest, et leiame, et inimesed võiksid üldse rohkem loominguliselt mõelda ja loominguga tegeleda ja, ja vähem mõelda selliste teisejärguliste probleemide peale nagu nagu näiteks tarbimine ja raha ja muu taoline rohkem mõelda kui elu põhiküsimuste üle ja ma arvan, et nende graafikaürituste ja, ja vööks õppide raames peaks protsess olema igal juhul soodustatud. Mõistet graafika ja performans paistavad teineteisest üsna kaugel olevat. Aga mis neid seob või seob? Neid seob eelkõige see, et meie kassatsiooni järgi me ikkagi tegeleme kunstiga, kuidas mingit asja täpselt nimetada, see on suhteliselt suvaline, et oluline on see, et kunstiprotsess töötaks. Ja kuna me käsitleme kunsti tegemist eelkõige protsessina, mitte mingi produkti, valmistame seda siis on see tegevus iseenesest oluline nii või naa ja kuna kopter Soomes puhul on tegevus peamine, siis ma arvan, et sellised ühe festivali raames tegelemine on nagu peaks nagu asjale igati kasuks tulema. See, kuidas asju täpsemalt nimetada ei ole nii väga oluline. Graafika puhul ja on inimesed harjunud sellega, et tegemist on kunstiliigiga, mis tähendab reprodutseerimistehnikat ja sellele eelnevat väga keerulist joone mängu. Kas need uued graafikategemise võimalused selles osas peaksid midagi muutma? No sel aastal meil üks selline uus võimalus on, kindlasti see upik workshop siis selline tarkvara, mis võimaldab visuaalse kujutise ümber konverteerida, heliks muusikaks. Ja kindlasti selle toimimispõhimõtted on täiesti teistsugused kui nüüd klassikalisel moel ja kuivnõelal näiteks. Ja ka tulem on täies teistsugune. Ja kindlasti see on niisugune eksperimentaalne asi, mis võib-olla hajub, avab mingeid taju kanaleid, tegijal kindlasti, kui sellega põhjalikumalt tegeleda, siis võib ka süüvida tehnika produtseerimis, aga aga ma arvan, et esialgu ei ole peaeesmärk. Selle aasta in graafika üks suuremaid näitusi on plakatinäitus. Mis sellel plakatinäitusel näha on? Teadmiseks neile, kes ei ole veel sinna jõudnud, aga ehk jõuavad. Siin on näha praktiliselt täiesti selline esinduslik skaalaga võimalikku plakatikunsti alates möödunud sajandi alguse litograafilistest pappplakatitest kuni tänapäevase kaasaegse eesti autoriplakati välja. Ja sinna vahele jääb muidugi nõukaaegne 80.-te ja ka Stalini-aegne plakat ja samuti meil on palju mitmed sellised välisnäitusi, kus siis on võimalik saadamegi selline väike sissevaade mujal toimuvast. Et on nagu tänavaplakatite väljapanekuid, mis on korjatud kokku erinevatest maailma suurlinnadest ja ka selliseid kuraatoriprojektidega kaitseks Vene ohutustehnika plakat ja inglise rokkplakat ja, ja nii edasi ja, ja Tsiili poliitiline plakat valimisplakat, et kindlasti võib minna vaatama, võrrelda, kellel on ilusamad hiiviljatel et selles mõttes suhteliselt esinduslik valik võimalikku plakatikunstinäitustel näha. Ja kuna plakat ongi see aasta peateema, siis peamiselt enamus näitusi ongi plakatitest. Laupäeva õhtul toimub üks üritus koos nüüdismuusika festivaliga. Milline on teie osa selles ürituses? See on selline järjekordselt eksperimentaalne üritus, kus me siis proovime, kuidas on võimalik neid asju kokku panna. Kui mõelda seda sõnakas Soomes, siis paljudes keeltes kultuuriruumides tähendab see tegelikult igasugust etendus või esinemiskunst ja sinna alla käivad meened visuaalkunstnike perfoomesid, kui teistpidi ka muusikalised etendused. Ja siis vaatame, mis siis juhtub, kui need asjad kokku panna, sest tegelikult arvestades, et seal esineb näiteks rahvusmeeskoor, RAM ja Pärnu ooper, sest tegemist on tegelikult selliste interpreetide kollektiividega, eks ole. Aga kujutavas kunstis ei ole sellist asja olemas nagu interpreedid, et kõik on ise nagu kuloojas ja vaatame siis, kuidas see niimoodi kokku toimima hakkab ja kuivõrd paindlikud suudame üksteise suhtes olla ja kuivõrd kuivõrd sellise tähendusliku ja uhke sõu sellest kõigest kokku saab. Sellist asja pole ka eriti vist tehtud, vähemalt siin meil, et selles mõttes olen ise ka väga põnevil ja ootamas, et mis sellest kõigest välja tulla. Tutvustas sira festivalide ühiseks kulminatsiooniks on täna toimuv Piipashomens, kus osalevad näiteks Eesti Arnold Schönbergi ühing akadeemiana kratta Eesti rahvusmeeskoor, ramm, Pärnu ooper ja palju kunsti. Tasuta buss peekperfomentsile sõidab Estonia parklast välja täna kell neli ja toob pärast. Nüüd siis edasi Tartusse, enne kui astume kunstikuusse, käime ära rajal. Arteri galeriis. Ühisnäitus depressioon sai alguse sellest, et grupp Eesti kunstiakadeemia magistrantuuris õppivaid kunstnike Siiri Taimla, Laura tähla puu, Alina korsmik, Mikk Freiberg, Risto Tali, Tõnu narro külastas mitmeid kordi põlevkivi kaevandus Ida-Virumaal. Näitas autorid rõhutavad, et taustsüsteem moodustus teatri NO 90 etendusest, nafta rohelise Erakonna pöördumisest põlevkivi kaevandamise teemadel ning alternatiivenergia kasutamise üle käivatest aruteludest. Depressiooni käis vaatamas kunstnik Anna Hints. Hetkel kui aastast galerii uksest sisse, õigemini oled sisse astumas, tekib nihe jalal krudised, midagi imelikku ja musta oheda. Ja kõik need lootused pugeda turvalise kunstivahu sisse, et leida lohutust ja mida kõike veel põlevad sõna otseses mõttes tuhaks. Leiad hoopis krudisema musta olluse jalalt ja tead, et seda 80 viit protsenti aherainet, mis põlevkivist 15 protsendi soojuse kasuks alles jääb, tallavad ka sinu jalad ühel või teisel moel või siis näpud kui sedasamust siin kirjutan küllaga elektrit. Tarbi. Mulle tundub, et nood kunstnikud Siiri Taimla, Laura pähla puu, Alina korsmik, Mikk Freiberg, Risto talija, Tõnu narro, kes seal depressiooni näitusele Rael Artel Galeriis üles astuvad. Just midagi taolist taotlevadki tunne on igal juhul õõvastav, rahulolematu ning kurb. Suvel näidati ETV Stocki sellest, kuidas kaugel Lõuna-Ameerikas pisikesed poisipõnnid oma tervist kaevandustes rikuvad. Sai veel palju hääli vaatajate poolt ja puha. Tõstatas probleemi, mille üle on hea vaagida, asub see ju kaugel, jäik on kole, kui noortega nii tehakse. Noh, ja loodus on ka vahva, kui ta on. Ja hoidma peab seda siis oled in. Pote siinsamas pisikeses Eestis, kus ma kuskil seal ida pool kaevandamise tõttu vajub, puud langevad või muidu kärvavad, rääkimata kroonilistest haigetest, kellest mõned enne surma jõuavad aastaid tulutult kohut käia monopoliga nimega Eesti põlevkivi. Vot siinsamas Eestis tundub samuti, et see meie idabloki maa nimega Ida-Virumaa on kuskil olematute mägede taga vabandust vägagi olevate tuha moodustiste taga. Meid teisi siin Tartus Tallinnas ei puuduta ja kuulge, miks peakski. Nüüd juhataks kamba nii mõtlevaid käekõrval üle Risto Tali tuhahunniku installatsiooni, teise ruumi filme ja plakateid vaatama ning veidi infot koguma, mida see põlevkivivärk siis endast kujutab ja miks võiks ju neile kõigile vägagi otseselt korda minna. Ja kuivadele faktidele põhjavee ning maas hankimise ja elukõlbmatuks muutmise kohta reipaks nüüd üheskoos kolmandas ruumis pääle sõõmu naturaalset kodumaist, otse jõest võetud märjukest, kus fenoolpinnal hulbib ja kõnekaid kujundeid moodustab see Mikk Freiberg installatsioon. Energia jäävuse seadus pani mind mõtlema, et võiks teha sellise kunstiprojekti, kus sedasama omamaist vett pudelitesse Willitakse ja siis saadetakse kingitusena keskkonnaministeeriumisse näiteks või muudele organitele või teha omamaise eksootika, restoran Tallinna aherainekoogikesed otse tuhamägedelt kümnese Rigastmes. Ikkagi ehtne oma jahe kojuvedu, tasuta klõpsake lihtsalt lülitit või tarbige palju ja ohtralt ja kindlasti kogu aeg. Siinkohal pean nentima kurba tõsiasja, mis näitust valvava tüdrikuga jutuks tuli. Et sama varjatult nagu toimub saastamine, inimeste haigestumine ikka aastatega ja pöördumatult. Sama varjatuks jäävad need näitused. Kontingent, kes käib ja huvitab, see käibe huvitab. Ülejäänud aga ei taha oma elu keerulisemaks teha. Selliste küsimustega pead vaevata nagu keskkond ja hoidku jumal sellest hoolimine. Nüüd muidugi vaidlen kohe iseendale vastu, sest maailma ju enda võrra muuta saabki teadvustamise abil endale ümbritsevatele. Mida see näitus ka teeb? Ise saan tunnistada, et sain teada mitmeid tõsiasju, millest aimugi polnud. Aga faktid on faktid ja miks on näitus hea, sest meelde jääb eelkõige tunne või see alguses ära mainitud nihe. Mulle meeldib, et see näitus pole ainult kunstnike eneste egoga masturbeerimine ei ole mingit kunsti esteetika kastmes või siis kastmetuses ei ole ka mingit populismi või pealiskaudset lärtsumist, pigem on see näitus hästi läbi tunnetatud. Peen, nii intellektuaalselt kui ka emotsionaalselt ei nõua süvenemist, vaid pakub seda, haarab su koheselt lävepaku päält oma kahjuks vägagi reaalsesse reaalsusesse. Ja siis, kõige tipuks, siis, kui see sõõm fenooli sees keerdkäike teeb, soovitan astuda hukkunud kaevurite memoriaali. Võiksin jääda sinna tundideks, ilma naljata. Christian Poltanskilaadis, Laura tähelepuuinstallatsioon, Kosaliina korsmiku helitööga võttis tummaks. Rael Artel kelder, galerii maa-aluses pühapaigas võib salaja palveid lugeda, mõtiskleda selle üle, mis siis tõepoolest lõppude lõpuks põlevkivi kaevandades toodetud elektrienergia hind on pildil olevaid skeleti taoliseid kaevureid mälestavad elektrist kuuseküünlaseintel tänu sellele samale põlevkivile siramas, et meie neid näha ja selle üle mõtiskleda saaks. Väike paradoks, kas pole? Ma arvan, et oma unedes, kus ehk paljajalu tuhahunnikul seisan, saan ma veel kuulma neid nähtamatuid, nimedeta kaevureid, mingisuguse Ida-Virumaa mingisugust tuult ja hariselt igapäevaseid plahvatusi. Põmm-põmm. Kokkuvõtteks jäägu nende kodumaiste märjukest, aga kui ta jääb aga eribuss liinil, keskkonnaministeerium, Rael Artel galerii, keskkonnaministeerium võiks küll kasvõi ühe treti teha. No ehk siis toimiks ka tihedam liiklus avalikul mõttemaastikul eesmärgiga leida muid mooduseid elektri tootmiseks. Ühesõnaga, et lambid ikka süttiks pääseisi mujalgi. Ei sobi nagu öelda, et näitus oli meeldiv. Bastikali tegi rahulolematuks ja kurvaks, seda enam, et ma tean, et see pole lihtsalt üks näitus vaid et piiri seal uksepaku juures musta olluse ja meie jala vahele seame meie kõik ise oma endi peades. Et kas astume üle, paneme silmad kinni või läheme näiteks kohvikusse sellel laupäeval kunstinäituse asemel. Ju siis teame, et sisse astudes seda tunnet naljalt ära ei unusta. Et jääd meid kummitama ja paneb ei või olla ehk veidi järele mõtlema. Siin ütleks, et üks näitus ei peagi meeldiv olema eriti veel depressiooni nimeline pidev meelde jäänud. Ja see näitus jääb meelde. Depressiooni kommenteeris Anna Hints näituse praearteri galeriis avatuks veebruari alguseni. Tartu on astunud kunstikuusse. Seekord on korraldajaks Tartu kunstimuuseum ning peamine tähelepanu ongi pühendatud Tartu muuseumide kogudele. Üritusi tutvustab Tartu kunstimuuseumi direktor Reet Mark. Programm on kokku pandud ausalt öeldes isegi mitte väga erilisi põhimõtteid jälgides, sest et kui tahetakse teha nii suurt üritust ja sellest võtavad osa niivõrd palju erinevaid tegijaid, siis tahtmata tuleb see asi veidi eklektiline. Aga mõnest üksikust sõnast hakkasid ideed hargnema ja näiteks koopia võltsing ja kunstiäri ja kõik sellised asjad, tead, nii jututoad kui ka igasugused võistlused said alguse Ahhaa keskuse kunstivõltsingute avastamise töötoast ja, ja sealt siis hakkasid meile kõikvõimalikud muud asjad juurde haakuma see üllatus-üllatus suur kunstimuuseumide või kunstikogude näitamise projekt, see mõlkus mul juba ammu-ammu peas ja, ja see oli just väga ilus põhjus, et need kunstikogude olukorda teadvustada ja välja tuua ja miks seda siis mitte kunstikuu raames teha. Seekordne kunstikuu toimub juba neljandat aastat järjest, nii et on kujunenud välja juba päris tore traditsioon, eelmine, kus ta siis oli põhikorraldajaks kõrgem Kunstikool. Seekord on see Tartu kunstimuuseum ja tänu sellele, et muuseum on peakorraldaja, siis tuleb see kuuga natuke muuseumikeskse põhiüritusena. Me tahaksime välja reklaamida sellist asja nagu üllatus-üllatus, see on suur näituseprojekt, mis hõlmab peaaegu kõiki Tartu suuremaid muuseume mitte kunstimuuseume, kes näitavad oma kunstikogusid. Selle algus on juba reedel, 19., kus Tartu kunstimuuseumis võib siis näha valikut kõikidest Tartu linnamuuseumitest peaaegu kõikides ja järgnevatel nädalatel avavad nad siis oma majades spordimuuseum, kirjandusmuuseum, Eesti Rahva Muuseum väljapanekud oma kunstikogudest, see oleks nagu peaüritus ja, ja ma ei mäleta, et nii palju Tartu muuseumi oleks olnud haarata teiste projekti. Kõikvõimalikes muuseumides saab väga palju ise korda saata, saab teha kunstimuuseumis maaliklassikast koopiat. Tartu Ülikooli kunstimuuseumis saab teha akti Krokid või siis valada kipskujusid kipsvormidesse, selle kipskuju endale koju kaasa võtta. Linnamuuseumis saab valmistada ajastulisi mütse. Rahvamuuseumis saab kuulata loengut värvustest eesti rahvuskultuuris ja ilmselt ka seal midagi ise teha. Ahhaa keskus õpetab kunsti võltsinguid ära tundma, see toimub kunstimuuseumimajas. Nii et kõikvõimalikke selliseid isetegemise, kaasaelamisvõimalusi on hästi palju. Ja seda tasub siis just koduleheküljelt vaadata, kuhu minna, siis toimuvad meil õhtuti kord nädalas jututoad, nagu ka eelmine aasta olid lokaalis, suudlevad tudengid ja seal on siis järgmised teemad. Kõigepealt räägitakse kunsti, oksjoritest, kunstiärist üldse, siis üks jututoateema on kuld, võltsingud ja koopiad. Siis räägitakse kunsti ekspordist ja impordist, see on mõeldud rohkem sellistele noorematele kunstnikele. Kuidas siis sattuda või kuidas pääseda. Suurematele välisnäitustele. Peale seletaks väga andekas oleva muidugi kuidas kirjutada projekte läbi, missuguste institutsioonide saab sinna sattuda. Räägitakse Veneetsia biennaal ist dokument Ast Berliinis, festivalist, siis on meil koopia maalimise võistlus Tartu kaubamajas, kus siis kunstitudengid maalivad Konrad Mäepildist koopiat. Seda on näitus üleval. Kui hästi läheb, siis võime korraldada ka oksjoni ja need koopiad siis kalli raha eest maha müüa. Ja rahvas saab siis ka neid koopiaid hinnata. Veel üks selline avalik üritus, uhke ja suur, kui ilm seda lubab, on meil jääkoopiate valmistamise võistlus, seal toimub raekoja platsil ja seal peaks siis erinevad kunstnikud võistlema jääkoopiate tegemises. Koopiad tehakse eesti rahva vale tähtsatest monumentidest ja loomulikult on kogu selle viie nädala jooksul siis igal pool üleval hästi palju näitusi, mis on siis tavaliselt juba programmis jaga ekstra kunstikuu jaoks valmis mõeldud näitustest nimetaksin ma kahtlemata kõigepealt kunstimuuseumi näitust Johannes saali näitust. Mis on sellel ajal veel üleval, siis on Tartu Ülikooli kunstimuuseumis üleval veel Villem Künnapu näitus, templid ja tornid y. Riis on üleval geeniused seal k-tähega geeniused. See nii palju, kui ma aru saan, on projekt, kuhu võivad kõik tuua oma pildid, nii et igaüks võtke pilt kaenlasse, tehke valmis kaenlasse ja viige sinna, toimub kaabirtuaal kataloogi üllatus-üllatus esitlemine. Jõuan siis tagasi ringiga lõppu, üllatus-üllatus näituse juurde jälle, see on ka selline erakordne asi, mida ma ei ole kuulnud, et on varem tehtud, tehakse siis näitusest virtuaalne kataloog, kasutades seda virtuaalset näitusesüsteemi ja see jääb siis pikaks ajaks netti ülesse disaini aastanäitus, disain tuleb külla, nii et peaaegu üle 30 erineva näituse on igas võimalikus kohas ülesse pandud. Tartu kunstikuu üritustest rääkis korraldaja Reet Mark. Kunstikuu kestab veel viis nädalat. Turvaliselt muuseumi kogudesse maandunud Tartu kunstikuud kui nähtust ühes Euroopa väikelinnas kommenteerib kunstiajaloolane Enriko Talvistu kuidas toimib üha enam esildu perekesksus ja kõigile kättesaadav rahvuslikus kunstilinna mainele. See oli jah, vist 40 aastat tagasi, kui Laine Jänes toona aselinnapeana, kes kureeris skulptuuri valdkonda käis välja idee, mille ütleme, teeme jaanuarikuus kunstikuu. Ka selle keegi toonaga ei küsinud kunstirahva käest, et miks just jaanuaris ja miks mitte suvel varem olid enamus kunstisündmusi toimunud siin kaheksakümnendatel jaga seitsmekümnendatel toimunud just nimelt kuskil maikuus pige või septembris kui ka tudeng kond sellest aktiivsemalt osa võtab ja välisõhus kunstid saavad toimuda. Aga nüüd siis jaanuaris üritati seda ka toimetada tõesti vabas õhus, aga aga ega sellest, nagu tänaseks näha on, midagi rohkemat välja ei ole tulnud kui lumeskulptuuride võistlus ja siis kuuskede põletamine kusagil, nii et eks ta näeb üks niisugune tsirkus komejant välja. Ja tõepoolest, miks mitte teha kuu jooksul kunsti, kui see on kunst, aga kui me võrdleme seda mitmete teiste festivalidega, olgu see siis draama, muusika, tants, orelifestivalid ja muud sellised, siis millegipärast nendel leiab suurt kunsti, tunduvalt rohkem tuuakse Eestist kokku. Siin miskipärast arvatakse, et kunst on selline, mida peab Tartus oma jõududega kuidagi läbi ajama ja hakkama saama toimetama. Kuid paraku jah, varem olid siin organiseerijad, eks küll. Laste kunsti küll, küll Tartu kõrgem Kunstikool, nüüd siis Tartu Kunstimuuseum, aga siiski peab tunnistama, et ainult oma liistude juurde. Sellel üritusel mingit laiemat kaalu ei ole. Võib-olla see oligi soov enne valimisi siin lihtsalt näidata, et me teeme ka ühe niisuguse talvise kultuurifestivali, aga kunst on siiski ka üks neid kultuuriliike mitte ainult terves maailmas, vaid ka Eestis, millel on omad professionaalsuse reeglid. Ja kui vaadata seda kunstlikult kuu kava, mis siin praegu on välja pakutud, siis kõik need kirju-mirju, värvimaailmad ja muud niisugused laste õpitoad või teeme ise keskaegseid mütsi ja mida pagan kõik suudavad muuseumite pedagoogikumi välja mõelda, et et kuidagi öelda, et koduperenaised ja lapsed on kõik võimelised kohe nii, kui nad kohale tulevad kunsti tegema siis see ei ole veel Eesti ega ka loomulikult Euroopa või maailma kunsti professionaalse kultuuritase koorijuht Laine Jänes, kellena ta on või millise haridusega Tartu linnapeaks on saanud, peaks ju teadma, et, et keegi koorifestivali ajal ei kutsu kõiki inimesi raekoja platsile kokku, aga ei sunni neid parasjagu, siis noh, mingisugust suvertite ette kandma, et nüüd harjutame kõik tunni ajaga, oleme kõik suubertid, ei saa, niimoodi ei saa ka kunstis osadel inimestel lihtsalt värvimeelt ei ole, see on murdosal inimestel nii nagu kuulmine murdosal inimestest. Ja loomulikult on olemas selleks laste kunstikoolid ja kõik muud asjad, mis siis jah, tõesti, õpetavad kõigile koduperenaistele rahvaülikoolide mida iganes tegemist ja palun siis ta võib selles ringis teha, aga kunstikuu raames, kui seda teksti siin välja käiakse, siis võiks siia raisata ka nüüd täpselt mõned miljonid, mis lähevad meil siin hansapäevade või mingite muude festivalide aegu just samasuguste, täiesti mõttetute, niisuguste massiürituste peale, et võiks raisata mõned miljonid, et tuua siia siis tõesti Tallinnast kunstnikke kui Tartu omad isi esine või siis head kunsti kureerimist ja või tuua ka välismaalt mõned näitused. Ja praegu, kui me kõik räägime sellest, et me viime Exus, lapsed tont teab kuhu KUMUs Luuvrisse Ermitaažis võiks vabalt rääkida ka sellest, et ta ütles, et aga kui kontsert kunstimuuseumi, selle ürituse eestvedaja, siis miks kunstikuu raames näiteks arutlete küsimust sellele, et Tartus pole kunstimuuseumist, miks viia kumusse, kui sedasama materjali võib näha ka Tartu kunstimuuseumi kogudes ja nüüd siis ka teised kunstimuuseumid tulevad välja? Oh jumal, spordimuuseumil on oma 100 iganenud sportlast, kelle portreed ja, ja igasugused figuurid, ükskõik mis sporditeemad olid nõukogude ajal kosk osteti sinna muuseumi ära. Kirjandusmuuseumil vedelevad oma kirjanikud, eks ju seal midagi Tänud vanast talurahvakultuurist Eesti Rahva Muuseumis seal ja siis noh, toonali etnograafiamuuseumis selle kogudesse loomulikult on mõned linna peal mõned tähtsamad tegelevad Tartu linna vaated, on olemas Tartu linnamuuseumis ja nii edasi ja nii edasi. Kindlasti on mõned maod, roomajad võib-olla kusagil zooloogiamuuseumi kollektsioonist jumala eest, tõesti, ega me ei hakka seda pidama praegu mingiks suureks leiuks ega üllatuseks ega öelda, et see on kaasaegne kunst. Kaasaegne kunst seisneb milleski muus. Ja kui meil siin lõpeb disainiaasta disainiaasta lõpetuseks eks ju, ei ole toimunud Tartus mitte ühtegi disaininäitust noh, välja arvatud võistlema tõesti, võib-olla kevadel kõrgema kunstikooli lõputööde näitus, mille puhul on disainist küll kõvasti kaugelt mööda käidud aga võiks siiski arvestada seda haridustaset siin ja meil võiks olla kasvõi näiteks trükidisainist või midagi mingisugunegi ülevaade. Tartu oma jõududega tehtud mööblidisainist ma hetkel ei räägiks, aga võiks tuua siiski ka disaini kasvõi Tallinnas sisse, aga praegu see, et juhuslikult kõrgema kunstikoolisidemetega on üks juhuslik Oulu ülikooli asjani doktorant, lugemas loenguid soome arhitektuuri kuldajastust ja Soome disaini kuldajastust ja, ja see ongi siis kogu disaini pärand Tartus, siis siis vabandage, see on üks võiks häda praegusel ajal, kui noh, näitusi on jah, tõesti neli, viis üleval. Aga need ei ole ükski silmapaistvalt näitused. Meeri Säre, juhuslikud Vanemuise horisondid, mis on tema loomingus olnud rohkem juubelinäitus Andrus Peegli üks väike näitus, noh see, et Johannes Saal on üleval kunstimuuseumis või mõni teine näitus, neid on niikuinii nende muuseumide kavas kirjas, need üldse seotud selle kunstikuuga. Nüüd uhkelt reklaamitakse väljend kunstniku parandage, meil ei ole mitte midagi siin kaasaegsest kunstist näidata, kõik see show ja lippa, lappa, kirju-mirju, värvimaailm on niisugune tingeltangel, nagu me oleme harjunud seda nägema igasuguste hansapäevade raames ja kõigi muude samasuguste kiirelt kokku klopsitud kultuurifestivalide raames tuleks ikkagi rääkida professionaalsest kunstist mõõta kunstikuud umbes selliste mõõt ühikute alusel, millega mõõdetakse Draama festivali Tartus kirjandusfestivali kevadest või midagi sellist, tuleb rääkida professionaalsest kunstist ja antud hetkel seda siin ei ole, ei ole taotletud ka, arvatakse, et küllap me saame tartus ikka ära, neetud, meil ka kunstilinn on? Jah, paistab, et Tartu kunstiline maine on tänaseks päevaks ikka niivõrd kohtunud. Et jah, kahju küll, enamus sellest koondunud Tallinnasse, aga ega Tartu linn ei tee ka midagi selle heaks, et see kunstiline maine siin ka kuidagi uuesti ülesse kerkiks. Tartu kunstikuud kui nähtust väikelinnas analüüsis Enriko Talvistu Tänane saade on veel kord eetris täna klassikaraadios algusega kell veerand seitse ja kolmapäeva süda kordusena vikerraadios. Eesti raadio kodulehelt www. ERE oleme tavapäraselt kuulatavad igaühele sobival ajal. Tänase saatemuusika valis Andreas vee, helirežissöör oli Külliki valgla. Mina olen toimetaja. Ootame ja vaatame, kas tall tuleb ka sel aastal.