Üheksa-aastane poisikene, kes oli kolme kuu Est antud king sepadjahhini juurde õppusele ei heitnud jõuluööl magama. Kuudanud, kuni pererahvas ja sellid läksid varasele jumalateenistusele, otsis ta pererahva kapist tindipotti sulepea, roostetanud sulega ja laotanud enese ette kortsunud paberilehe hakkas kirjutama. Enne kui maalis esimese tähe, vaatas ta mitu korda hirmunult uste ja akende poole, heitis kõõrdpilgu tumedale jumala kujule, mille kahel pool venisid riiulid liistudega ning õhkas katkendlik kult paberlamas pingil täis ja ta seisis pingis põlvili. Kallis, vanaisa Konstantin Makarits kirjutas ta. Näe, kirjutangi sulle kirja. Tervitan teid jõulude puhul ning soovin sulle, issand, Altjumalalt kõike head. Ei ole mul isa ega ema. Ainult sina üksi oled mulle jäänud. Vanker tõstis silmad tumeda akna poole kuste vilkus ta küünla vastuhelk ja kujutles endale vanaisa Konstantin Makartsit, kes teenis öövahina härrasti Riverioovide juures. See oli väike, kõhetu, kuid erakordselt vele ja liikuv vanamehe näss. Aastat 65 vana. Vant uhkas kastis sulge ja jätkas kirjutamist. Aga eile sain sauna. Peremees tassis mu juukseid pidi õue ja vihtus sellepärast rihmaga, et ma nende last hällis kiigutades kogemata magama jäi. Aga mineval nädalal käskis perenaine mul heeringat puhastada. Aga mina hakkasin sabast peale. Aga tema võttis heeringa ning hakkas selle peaga mulle mööda lõugu panema. Sellid naeravad mind, saadavad kõrtsi viina järele ja käsivad pererahva tagant kurke varastada. Kuid peremees peksab, millega juhtub. Aga söömapoolist pole mingisugust. Hommikul antakse leiba lõunaks putru ja õhtuks jälle leiba. Aga teed või kapsaleent? Seda ahmib pererahvas ise. Aga magada kästakse mul eeskojas. Kuid kui nende laps nutab, siis ei maga ma üldse mitte haik, kiigutan hälli. Kallis vanaisa? Kuule, jumala pärast, nii hea, võta mind siit tagasi koju, küll. Minul ei ole niiviisi kuidagimoodi enam võimalik. Kummardan su ees maani. Palun su eest igavesti jumalalt. Vii mind siit ära. Muidu suure. Tule siia, kallis vanaisa, halasta mu vaese orvu peale, sest mind peksavad kõlk. Ja kangesti tahaks süüa. Ja nii kurb, et öelda ei oska, nutan ühtelugu. Hukas on mu elu igast koerast viletsa. Jõel tervitan Joonat silmaga korkat Jaagutserit. Aga Muharmoonikat, ära anna kellelegi. Jään sinu pojapoeg Ivan Žukov. Glinka murdis täis kirjutatud lee neljaks kokku ja panin ümbriku, mille oli eelmisel päeval kopika eest ostnud. Mõelnud pisut kastist ta sulge ja kirjutas aadressi. Küünlasse vanaisale sügas siis pead mõtlis jälisas Constantine Makartsile. Rahul sellega, et keegi teda kirjutamiseni seganud pani ta mütsi pähe, kuid ei tõmmanud kasukat selga, vaid jooksis otsee särgi väel uulitseni. Vaid ka jooksis esimese postkastini, pistis hinnalise kirja prao vahelt sisse.