Fokin murjeta viirastus hõljub praegugi California kohal. Kuuvalgetel öödel võib näha, kuidas rändur kappab kättemaksuratsul Noora tasandikel haigestudes sierra maadele avarustes. Ja alati suundub viirastus Tšiilis. Dokumendid, mis tõendavad murjeta tegusid ja isikut läksid kaotsi kullapalaviku pööristormides. Eval parra Isamaa väringute ajal. Selle karmi epohhi kangelane, tasuja ilmal lootustete sündis uuesti Pablo Neruda näidendis. Pakin murjeta. Faking murjeta ilu, meeletus ja tragöödiad sügavus, haarasid Pablo Neruda Loomingu tõlkijad, paid, Paavel, Kruskod, helilooja Aleksei rõmmnikovi, lavastaja märkla haaravit, Moskva leninliku, komsomoli nimelise teatri näitlejateansambli loomingulist kollektiivi. Nende ühine töö valmistas sügava elamusega Moskva publikule. Kes on kuulnud, näinud seda pingelist mitmeplaanilist, sünteed etendust, mida võiks tinglikult nimetada rokooperiks ei kahetse. 20 seitsmendail mail 1977. aastal etendus Moskvas leninliku komsomoli nimelises teatris haakin murjeta täht ja surm juba 60 viiendat korda. Tänaseid muljeid ongi pärit sellelt etenduselt. Kolmekellani, mis kuulutasid maagilise teatri mängu algust, oli veel aega. Kasutasin seda vestelda teatri vokaal-instrumentaalansambli araks juhi Juri Zahkna aroviga. Palusin tal kõigepealt jutustada oma ansamblist ja tööst teatris. Meie ansambel tekkis 1973. aastal. Samal aastal kutsus Moskva leninliku komsomoli nimelise teatri pearežissöör Mark Zahharov teatrisse tööle. Praegu on meie grupis viis muusikut. Pillide koos seisan, soolokitarr, rütmikitarr, basskitarr, bandžo, klaver, orel, plokkflöödid, löökpillid. Kõik pillimehed on ühtlasi ka ansambli lauljad. See, et vokaal-instrumentaalansambel tegutseda Draamateatris on küllaltki harv nähtus. Esialgu tundus teatritöö meile pisut raskegi. Tuli harjuda siinse loomingulise atmosfääriga lavaga näitlejatega. Kollektiivis sulasime siiski võrdlemisi ruttu. Teatris, kus kõiki ühendab suur kunst, pole võimalik 11 mitte mõista. Praegu osaleme kolmes lavastuses alustasime etenduses Ahto kraad 21 Gennadi Gladkovi muusikaga. Sellest tuli meil mängida mõningaid fooni numbreid, mis lühikeses vormis väljendasid eelmise või järgmise stseeni ideed. Teises lavastuse stiil oli muusikal juba märksa suurem kaal. Gennadi Glasgow kirjutas muusik Iseseisvate numbritena, mis viisid tegevuste edasi, kuid mida vajaduse korral võib esitada kontsertprogrammides. Teel on hea lõbus etendus 300 mänginud juba üle 150 korra. Kolmas etendus, millele eelmised nagu teed rajasid ja mille mõte neil ammu küpses. Murjutud. Kuidas sündis lavastus? Poeet Paavel Cruzcu tunneb Pablo Neruda loomingut algusest lõpuni. Tema tõlkis vene keelde Pablo Neruda ainukese näidendi kin murjetud tähti. Surm. Näidendi eessõnas ütleb poest traagiline teos lähedane melodraama-le ooperile, pantomiinile. Režissöörile annan ma täieliku vabaduse, etenduse vormi ja keele suhtes. Ja tõepoolest, paljude loovisikute koostöö viljana sündis täiesti uus kaasaegne, dramaturgiliselt tugev muusikaline lavateos, millele Pablo Neruda näidend on vaid lähtepunktiks. Pavel kurusgoogis juba üle 10 aasta tagasi unistas fakin murjeta. Lavaletoomisest kirjutas ooperile libreto, milles näidendiga võrreldes mitmeid uusi tegelasi, inimsuhteid tegevusliin. Kuid värssides püüdis ta säilitada Pablo Neruda luule muusikalist rütmi. Pavel kuruskovideest võttis tuld lavastaja Mark Zahharov. Ta soovitas libretistil ka meie ansambliga nõu pidada ja nii lähenesime meiegi oma liini pidi etendusele. Tutvus Moskva noor helilooja Aleksei rüpnikoviga otsustas tüki saatuse. Aleksei rõmmnikofon, Arramfelzetturjaani õpilane, praegu ise juba kompositsiooni pedagoog. Loomingu laadid on ta eeskätt helilooja sümfonist. Teda vaimustas libreto. Repnikus kirjutas Fokin mor jätta muusika nagu ühe hingetõmbega ning ühel heal päeval oligi valmis partituur meil käes. Kui mängisime selle talle ette, läks röövnikud pilve, leidis, et ta pole saavutanud täistabamust. Meile meeldis muusika väga, kuid puudujääk oli ilmselt selles, et helilooja ei tundnud rokkmuusikat ja meie ansambli spetsiifikat. Üheskoos hakkasime nuputama, kuidas muusikat rütmiliselt haaravamaks teha ja kollektiivse töö viljana sündis muusikal lõplik variant. Seoses draamanäitlejate spetsiifikaga tuli üht-teist veel kohendada, mõnda keerukamat partiid lihtsustada mõnda kõrgemaks või madalamaks transponeerida. Kuid mulle näib, et kõiki ei siiski hästi. No võiks enim, töötasime etendusega kaua kandiski, meile oli see uudne ja näitleja eile seda tammitut fana Krali tõsiselt tegeleda plastika liikumisega vokaaliga Teatris läheb ju kõik elavas ettekandes. Erandiks on vaid sümfoonilised numbrid, mis sai varem lindistatud etendusel mängime neis lõikudes koos fonogrammiga. Õnneks on teatris praegu hea aparatuuri, tavaline kuulaja ei saa arugi, kus läheb fonogramm, kus elav heli. Meie ansambel on laval kogu etenduse jooksul. Oleme nagu möödunud sündmuste kaasaegsed tunnistajad. Noormehed elektrikitarriga. Me ei sekku küll otseselt lavalisse tegevusse, kuid muusika kaudu. Milline etenduse idee? Etenduses kajastuvad ÜRO üldinimlikud igavesed teemad, headus, kurjus ja võitlus nende vahel. Need teemad erutavad ka tänapäeva kuulajalt vaatajat maakeral on ikka veel palju kurjuse pat, sill, fašismi vägivalda, terrorit, ka Pablo Neruda kirjutas sellest, et Fokin murjeta pole seotud ainult näidendi konkreetsete sündmustega. Vägivalla aktid korduvad kahjuks ka meie sajandil mitmel pool maailmas. Näidendi kirjutamise ajal elas Pablo Neruda kaasa Vietnami sündmustele sõdima teosesse publitsistlikku joone. Meie etenduses aitavad rõhutada sidet kaasajaga Mehhiko kunstniku bossada krabüürid ja nõukogude ja Tshiili solidaarsuskomitee fotodokumendid fašistlikest vägivallaaktidest. Konkreetse Tšiili atmosfääri pole rõhutatud ei muusikas, lavakujunduses ega kostüümis. On vaid üksikud elemendid, nagu Tšiili kaabu või vilepillimotiiv muusikas sest tegemist on üldistava etendusega. Saame tuttavaks, etenduse hakin, murjeta Tähke surm peategelastega nimikangelast hakin, morjetad, mängib noor näitleja Aleksander Abdula. Pablo Neruda näidendis on nimitegelane nagu valge kloon. Isik, kelle ümber kõik toimub ja kelle hääl etendusest osa võtab kuid kes isetegevusse otseselt ei sekku. Ka moskvalast rokkooperis on osa raske mängida, kuna tavalist tegevust on singi vähevõitu. Näitleja Aleksander Abduulovi võlunud publikut mitte nooruse ja laiade õlgadega vaid eeskätt oma emotsionaalsuse ja sisemise autoriga teediga. Hakin murjeta tähte ja tema armastatud tereisad mängib Ljubov Matti ussina täht, morjeta tõekspidamiste, iluideaalide sümbol. Hiljem muutub tähtideaalide maiseks kehastuseks tereisaks. Tähe antipoodid son surm, kes külvab vägivalla ideid ebainimlikkust surmaga ühel poolel on Careyncherid. Pablo Neruda imetas neid Klu Klux Lanlaste eelkäijateks. Nii surma kui Reinserite pealikut mängib näitleja Nikolai garantšetsov. Son etenduse hiilgavaim osatäitmine. Mõju arenev liikuv. Etenduses teeb kaasa noortetrupp, kelle keskmine vanus on 25 aastat. Mängitakse tšillasi Reinghereid, kõrsi tüdrukud. Dropan tugevni tantsudes Launes, kui mängus. Kõik võtmepositsioonid kuulamiseks peaks nüüd käes olema, et kaasa elada etenduse žüriile ja muusikale mis on lindistatud teatri vokaal-instrumentaalansambliga araks. Raske oli kul teose muusikast valikut teha, kuid ülevaateetendusest annab ehk saade ometi. Valgust kustub saali lava pimeduses, ekraanile ilmub Pablo Neruda portreeetendus algab poeedi sõnadega. See on pikk lugu lihtsasti vaprust noormehest tšiillased leegitsevas südamest. On aeg avada maailmale haud, kus puhkab Tšiili rahva poeg fakin murjeta. Ta pole küll kuulus väepealik, kuid tema loodetu valatud veri põletab mu pihkusid kui hõõguv tulemärk. 100 aastat on mööda lennanud naissündmustest. Pakin murjeda, elukäiku ei saa enam muuta. Kuid pean sellest kirjutama. Alustan jutustust kuulsast röövlist. Pakin murjedast. Kord tähed taevavõlvil. Kakin armastab oma kodumaa Kohilikuid, kastan märgade viljapuuaedadega ja imepäraseid loojanguid. Ta unistused on lihtsad. Tahab elada ja töötada hooma, tahab abielluda, armastatuga, soetada laps. Ootamatult algab Tšiilis kullapalavik ajalehtedesse ilmuvad sõnumid, mis agiteerivat tšillasi sõitma Californiasse. Neile tõotatakse kullamägesid jõgesid ja meresid. Paljud noored on vaimustatud võimalusest nädalaga rikastuda, kuldmannat maitsta, proovida elu maises. Fokin murjeta sõbrad veenavad ka teda California kullaväljadele sõitma. Fuagin ei ole sõidust vaimustatud, sest ta armastab oma kodumaad kuid lootuses kohata Toma tähte. Oma ideaali nõustub hakin viimaks kõlab täheteema täht. See on kõige hea sümbol. Ära kaotanud silmist, hoiatab täht. Inimene võib maadelt kaduda, kuid tähed, ideaalid on igavesed. Ilmub pimeduse riigi esindaja surm mustvalges luugarex maalitud kostüümis. Ta hoiatab, et tagasiteed sellest ahnuse, vägivalla ja surmariigist ei ole fat kinni ja ta kaaslased ei lase end häirida surmaennustusest. Käratseb rõõmus noortesalk asub laevale, et sõita tõotatud maal. Koduse Tshiili rannik kaugele. Kohta fakin lihtsalt Tshiili taluneidude Reesat armudes esimesest pilgust. Talle näib, et neiu oma täiuslikkusest on tema ideaalide maine kehastus. Looduse ime. Siinsamas laeval toimub Kofakinjo Teresa laulatus. Neiule pannakse pähe pruudipärg. Sümboolne kombetalitus. Sellest momendist alates on nagu hakk kinnita ja armastatu ühte sulanud kõnni. Ootamatult tungima noorteringis läbi surm, et soojendada ka end armastuse paistel. Irvitades paiskab ta neile välja oma teesid. Elu ei lähe alati kaugeltki nõnda, nagu loodate. Armastage, kasutage loodust. Aga hoidke jõudu teise mängu jaoks, mis teid ees ootab? Tolku ninna narri vili, iili pine, truu huumor. On Brierroo täitja vaid dieeti. Esimene vaatus lõpeb koorile. Tuleb märul, mis ennustab etet traagilist mängu. Kulla ümberpoeg läheb tülli, isaga Emarrodid paljaks, tütre sõber ei tunne sõpra. Teise vaatuse tegevusi jätkub Californias trahtris. Märul. See on tüüpiline val baraisa urgas, kuhu kogunevad värvilised töölised, linnukesed ja kohalikud bandiidid. Rohesinilillade juukselised neiud tantsivad kõhutantsu ja üritavad end võimalikult kasulikult müüa. Pärast rasket päevatööd ja kannatusi sügeleb kullaotsijaid raha taskus. Selle eest saab köik. Ainult fakin, Muri jätta ei lähe. Tema jaoks on tõeline väärtus inimsuhetel sõprusel, armastusel, abivalmidusega. Kartsi ilmuvad räinchiorid, andes mõista, kes on siin maal peremehed, otsustatakse näidata värvilistele töölistel nende õige koht. Nad irvitavad tšiillaste üle murjeta, talitseb oma raevu ja hoiab tagasi ka seltsimehi, aimates ette, et lugu võib lõppeda konfliktiga. Kui aga Rencherid haavavad Huagini unistuste tähte ei suuda murjetanud enam valitseda ja löö Preingerite peameest. Nende naljade eest makstakse rängalt harv aadreingerid. Nad mõtlevad välja igasuguseid. Piinamisvõtteid, kuid miski küllaltki julm khaki nurjata jaoks. Reingerite pealik nuputab välja kõige rangema karistuse. Nad otsustavad jätahvakini ellu hävitada tema armastuse ja ideaalid Teresa näol. Theresa ei tea aimatagi hädaoht. Ta unistab Huakinist ja on ülimalt õnnelik. Therese ootab last. Ei tea, kas tuleb poeg või tütar. Reinserit promivad uksele. Veendunud, et Fokini pole kodus, tungivad nad majja. Mustad mehed. Klu Klux, Klaanlaste valgetes maskides Nad mõnitavad Terresat. Ära karda meid, me oleme head ja vägistavad. Therese Reingerid lahkuvad. Agoonias, palub Theresa. Ta poeg kasvaks parem aasal rohuna. Kui sünniks pimeduse riiki. Maski. Ja vähetuppa. IRA Elif järk Vasli jovios TALU UUS. Hellalt kannab fuakin Teresa surnukeha kätel. Noored asetavad küünlad Therese põrmu ümber tema keha ja tummalt tunnistama Guakin murjetallammust. See on ooperi üks traagilisemaid lõike. Hokin murjetav muutub siitpeale õilisest kangelasest tavaliseks pandiidiks California hirmuks. Ta satub niivõrd mustadesse asjadesse, et ei suuda neist enam välja rabelda. Pühast kättemaksust saab peagi füsioloogiline vajadus röövida, tükkideks, raiuda, tappa ilma valikute raha pole talle vaja. Selle jagata vaestele ta mõrvar, advokaat ja kohtunik ühes isikus. Kõlavad lasud, veri voolama. Surm on rahul fuakini edusammudega. Ta õpetab kangelasest, kuidas Hollywoodi moodi tappa. Publik armastab veriseid vaatemänge tapambayashikilt. Agooniat peavad olema esteetilised. Kuid paistab, et Mori jätan tapatalgutest väsinud. Tal on ükskõik, kuidas data. Talle on tähtis veider resultaat. Pärast surma aariat hakkab Fokin murjeta aimama. Tema kättemaks on pime ja tema võitlusmeetod pole õige. Üksiku kangelase pimedas vihas ei peitu jõud. Vaimusilmas näeb Joakim pilte lapsepõlvest. Näeb kodumaad isa hobust, millel ta kunagi ratsutas. Kuid ta ei suuda meenutada oma armastatud naise nägu varjutatud tema eest veriselt. Tülliga fakin olevat tähe silmist kaotanud. Selles abstraktsioonis hakkab kangelane nagu midagi mõistma, aru saama. Püüdma tagasi oma tähepool. Hakin murjeta suundudki Theresa hauale. Theresa haual ootavad teda juba rähingerid. Pakendil pole püstolit. Ta on ka seesmiselt murtud. Seepärast ei tunne ta vajadust end kaitsta ega vaenlasi rünnata. Räingerid tapavad Huakin Mori jätta raiudes tal pea otsast ja märulikõrtsis võib näha seda igaüks 20 sendi eest. Kes isend Marvati raske raevukas oli, morjeta, tee, makstaks kätte sõpruse, armastuse oma ideaalide eest lähenes ta koidlikule, kui murdus enne päikesetõusu. Mööda taevatreppi tõuseb üles punane kuu. Vaata endasse, mõrvarid mõrvatud. Teises kauguses jälgivad hõbedased tähed. Fokin, murjeta sai unenägude varjuks. Ilusaks legendiks ilma alguse ja lõputa. Siin surmariigis lõpetan oma jutustuse. Rahvasuu kordab fakk, ilmurjetan lugu kellahelina läbi aegade.