Igal ettevõttel on nimi, mis nii või teisiti peegeldab teise loo. On oma ajalugu. Alati ei ole aga nimi nii õigesti pandud kui Kunda elusoonel tsemenditehasel Punane Kunda. Peatselt 100 aastaseks saaval ettevõttel. Vähem kui pool sajandit pärast seda, kui inglise müürsepp äss pidin 1824. aastal võttis esimese patenditsemendile lõi Kunda mõisa parun Jon Tsee siraarde sukkantoon. Osaühingu sellesama sideaine, ehk nagu tol ajal Postimehes kirjutas müürimise kiti tootmiseks. 1872.-st aastast algaski Kunda esimeses tsemendivabrikus pidev tootmine, kus kuus niinimetatud pudelachüanssid aastas 3400 tonni paagutatud mürgli savisegu, milles tavaliste kivipaaridega veskis jahvata digi tsement ei saadud seda kerge vaevaga. 1913. aasta perekonna leht kirjutab. Tööliste elu oli neil aegadel väga raske palavuse läbi ära kurnatud ahjukütjad kukkusid mõnikord mõistusetult maha. Jooksva haigus oli väga tuntud. Tsemendipakkimise ruumides said töölised kõige rohkem kannatada. Palk ei tõusnud üle 10 rubla kuus, 18 kuni 20 tunnise tööpäeva juures. See oli sõna tõsises mõttes pärisorjade töö. Ei ole siis ime, et selle vastu tõusis protest 1883. aasta suvel puhkeski suure vihmaga savikarjääri sunnitud meeste keeldumisest ja nende haak rehti andmisest. Üldine vastuhakk. Esimene streik. Liivimaa meeste Jakob sepa Jakob Adleri kaitseks astusid välja kõik 336 eesti ja venetöölist. Võttis suurt vaeva, enne kui politsei neist jagu sai. Muidugi järgnes hulgaliselt karistusi niisama Rentki kui töögi. Teiselt poolt aga hirmutas toimunu vana suka Antonit nagu rahvas paruni prantsusepärast. Nimelisade sukam tuum hääldas. Sealtpeale hakati ehitama ühiselamuid ja paranesid pisut palga oludki. Samal ajal rekonstrueeriti ka tehast. Sajandivahetuseks kasvas nõudmine sedavõrd, et siraar otsustas tehast veelgi laiendada. Jaa, ehitatigi juurde niinimetatud härra ahjudega, sisuliselt juba teine tehas. Esimese maailmasõjaeelsetel aastatel kasvab uuesti ootamatult järsku nõudmine, nii et tuli veel vanu ahje hakata remontima ja kasutama. Juurde ehitati niinimetatud kolmas tehas, mis praegugi on veel püsti ja mille esimesed kaks 43 meetri pikkust pöördahju veel viis aastat tagasi põletasid klinkrit. Sõja künnisel, 1913. aastal saavutas tsemendi toodang kõrgseisu üle 100000 tonni mis jäi sedaviisi püsima kuni 1900 seitsmeteistkümnenda pöördelise aastani. Ja sellest ajast on üht-teist meeles Aleksander Kaarli poeg Rüütlil, kes ka just sellel 1913. aastal tuli Port Kundasse sepapoisiks, kuulame neid mälestuskilde. See oli ka neid agarad mehi korjas ikka meie hulk kaunikest kes astuse tegeletud olid töö juures, Stensamad, liht Töömehed sepad ja siin oli üks karjani, meil oli, see on, nüüd on sellega meiega, olime siin ühes, pidasime esimese koosoleku kolmandas vabrikus, kohe seal lageda välja peal õnneskonnad, massina, kulud olid seal puuhunnikud seal vahel ära ja siis ikka komponeerisime ja saime ikka mujalt kohast ka, side oli ikka siin olemas. Mina küll isiklikult siis kedagi Tallinna mehi minu poole ei käinud, komponeerinud siin isenesest kõvemad grupid ja siis võime ju siin töölisnõukogu ja niisugused asjad. Seljatagune oli ja olemas ja me käisime siis Tallinnas ja kõik kohad läbi nelja, viie mehega, aga need teised on suur üks on meist järele veel Jurtumi ruudu. Siis üks mees oli siin metsasus, noor mets, metsas oli tema kändu võtmas oma elu üksipäini olen mõeldust elust ja nüüd hakkan välja puistama seda ka, mis ma olen siia maal lapsest saadik mõelnud kännuvõtmise juures. Siis Kundub parunikate vana peredes vana seisi siiralt ja see oli seal ja oligi läinud, tuiskas pisikene riidekamber, või kui nad oma valitud panid sealt kätte jõudnud väljamaalased käe püsti, ilus meie vastas ja pakkus, mis tal pakkuda oli. Lasi siit üle jõe teha kahest kohast sillad peal. Käige minu pargis, aga ärge Puidega põeselt lõhkub. Me käisime õhtutel, käisime ka seal ja siis vahest oli niisugune põõsada, kust jutukaasal kamp kutsuda jälle, ja plaanitseme see teos seda teada ja vot siis hakkas rahval teine elu sisse. See peremees siirart oli siis asutaja, paruni Shiraari järglane selles keeles, mida kasutas Kunda töörahvas. Nüüd on nad enamuses juba varisenud maamulda või siis veel pensionipäevi veetmas, nagu Oleksandr rüütelgi. Niisugused mehed kui Paul Ruudi sepp, August lahi, Kaarel Aru, Willi maile, Jacob rada ja veel mõned kellest osa nooremad, osa vanemad aga keskeltläbi kannavad ikka üle 70 turjal. Need enamasti ongi seda masti mehed, kelle õlul see elu teiseks muutmine seisis. Aga muuta teda ju tuli. Tööliste palk oli ligi kaks korda madalam kui näiteks Tallinnas, kuigi töö ise raskemate hulgast toiduaineid tuli osta Kunda mõisast, kus hindu määrati omatahtsi. Eriti masendavad olid elamistingimused. Mida vabriku valitsus aga eeskujulikuks kiitis. Kuulake, mida kirjutati 1900 seitsmeteistkümnenda aasta seitsmenda aprilli kiires kontrollretkest sinna. Esimesena, kuhu sisse läksime, oli põdrakuuri nime all poissmeeste kasa pealt vaadates, kui heinaküün läksime tuppa, sülda kaheksa, 10 tuba, igatipidi, suur paar pisikest akent, tükil 30 magamislavasid kõik kohad põhku täis. Põranda, aukline pimedas võid jala murda ja pea vastu toe postasid ära tõugata. Postid pandud alla, et lagi maha ei kuku. Üks. Teine niisugune oli tähetorni nime all suur kahekordne küün, mille pealmine kord viimasel ajal kinni on pandud, sest alumisel korral ei juletud siis elada, kui peal kah elati. Maja lugu on kokkulangemisel. Tallinlaste toetusel sundisid töölised ettevõtte juhatuse järeleandmistele mis ei piirdunud üksnes sildade ehitamise ja pargi kasutamise õigusega. Ta ei tarvitsenud siis enam salamahti ja kobamisi ajada põõsataguseid jutte. Aprilli algusest peale oli Kundas olemas Venemaa sotsiaaldemokraatliku tööliste bolševike partei algorganisatsioon, kes oli juba 16. seitsmeteistkümnendal aprillil kahedelegaadiga esindatud partei põhja balti organisatsioonide esimesel konverentsil. Kaloodi siis Kundas ja ikka tsemendivabriku baasil. Keseks jäid esimesed rõõmud. Juba septembris, nagu kirjutab ajaleht tööline oli vabriku valitsusel jälle täisvõim käes ja tööliste lahti laskmine täies hoos. Ligi 300 lõpparve saanud töölise hulgas olid ka remondimehed. Tuli minna Aleksandr Rüütlil mõneks ajaks kaugemale Kundast. Aga kui saksa Villemi okupatsiooniväed maarjamaad rüüstasid, astusid meile kõvasti kanna peale ka Kundalastest punakaartlased. Ja kui kodusõjaleek lõpuks kustus, jäi, tuli tuha all aga Kundas tegutsema hakkas illegaalne parteiorganisatsioon. Tema juhtimisel elavnes siin eriti töörahva ühise väerinnaliikumine ning kui 1922. aasta esimese maidemonstratsioon sai kuulsaks Tallinnas peetise äraga Kundas. Siis jälle vabriku mees. Rüütel meenutas Väga palju oli inimesi ja siis oli neil lippusiga ju mitmet poodi iga iga tööstusosakondi organiseeris ese seal igas osakonnas oli tööliste vanem, kus niisugune suurem grupp olisi, vaata seal juhtimisoma peal ja elut, lipud tehti välja. Läksime siit ükskord. Läksime sinna mere suunas, siis pidime. Montama küla on siin natukene all. Automaat läbis, keerame tagasi, tuleme siit metsast, läbisid teed mööda jälle uus, tagasi oma kohtadele ja seal aruti kallale neil puhta päeva ajal kohe. Lähme seal save kalda peale ja korki. Ma ei mäleta, kellega asse. Lippoli murti maha seal ja lipuvars tallati kuuedenivateks otsast kinni ja ei saanud arugi, niivõrd liplakse kee, sealsel esimesel kaks-kolm tükki kõrvuti olin. See mees oli nii karm, neid oli neli-viis tükki, sealt save valda stardivad iride kõrged vallaseks, nälimeetri kõrv saab save kaldast alla, meie mehed jäärel hullu praegu üks veel elab siin Kundades mitte kord rääkinud. Rabuline on teadagi, need mehed panid jooksu ja kätte ei saanud, teks läks metsa, korrutasin taga kaelani, igavene pehmasel. Kaikameestele jäi siis jõud, ent võitlus jätkus. Laienes põrandaalune rinne. Kunda tehas kujunes neil aastail üheks paremini organiseeritud revolutsiooniliste tööliste keskuseks. Eestimaa Kommunistliku partei kollektiivi kuulusid siin niisugused mehed nagu Richard Bush, Richard mikker, Voldemar Aik, Julius Talts, Bernhard pinnuri, Alfred Valtsak ja veel teisigi. Siit peeti sidet naaberkülade, sulaste ja kehvikutega, varustati neid revolutsioonilise kirjandusega. Muide, noorukeid push ja Valtsak olid kaebealusteks ja sunnitööle mõistetud yks kurikuulsal 149 protsessil. Ja kui valmistati ette 1924. aasta relvastatud ülestõusu, loodi oma võitlus Rühka Kundas. Tulemused on teada, hulgaks ajaks jäi põrandaalune võitlusrinne tühjaks. Aga kui poliitvang Richard mikker vabanes vanglast, organiseeris ta 1932. aastal uuesti Kundas partei kollektiivi, kelle juhtimisele allus ka kohalik legaalne töölisühing. Tehasest jäi aga nendel aastatel tööle ainult kolmas pöördahjudega vabrik, mis oma ala koormatuse juures saavutas kõrgseisu teise maailmasõja alguseks ning seda 70 kaheksat tuhandet tonni peetigi normaalseks võimsuseks. Isegi nõukogude võimu taaskehtestamise aastal. Muide ka 1940. aasta juunigi ei möödunud ilma Kundalast kõige aktiivsema osavõtuta. Nende omavalitsuse töölisrühma allkiri on ajaloolisel läkitusel Eesti töötavale rahvale. Ometi kord kauaoodatud rahva võim käes ise oma tehaseperemehed. Ja mis sobib talle paremini, nimeks kui punane punane Kunda. Aleksander Rüütel muide, astus küll juba varem Fatherlandi rännanud tsehhi meistri ametikohale. Kogemusi jätkus ja aktsionäridel polnud enam suurt julgust keelata. Aga nüüd ikkagi ametlikult terve tehas oma hoida ja hoiti ainult peatselt tulitast loobuda jälle taanduda. Üle võimu eest. Ei antud kergelt. Kunda hävituspataljoni mehed pidasid veel hulga lahinguid maha, enne kui mindi kodumaa pinnalt. Aga siia tuldi tagasi ja lõplikult. Ja alustati otsast. Tehast tahtis taastamist. 48. aastal tuligi juba punasest Kundas 75000 tonni ning järgmisel aastal oli sõjaeelne normaalvõimsus ületatud 91000 tonni. Jõuti isegi üle 100000 tonni piiri, ent mar, kas selle arvel pisut kannatas. Ometi oli tehas väiketootmine kulukas, isegi kahjumit andev, nii et tosin aastat tänasest tagasi kerkis üleliidulistel organitel koguni mõttetehase likvideerida ja luua asemele ehitusmaterjalide katsebaas. Mõte jäi siiski ainult mõtteks. Aastal 1956 otsustati tehase rekonstrueerimine sisuliselt uue, siis juba järjekorras neljanda vabriku ehitamine. Järgmise aastakümnendi vahetusel sai Kundast Üleliiduline komsomoli löökehitus, kerkisid tootmishooned, monteeriti seadmeid, lisandus järjest uusi hääli hiiglase töö, laulukoori kuulakem killukest arhiivilindilt aastast 1961. Aasta 1961 tõi ehitusmasinate mitmehäälsusele koorile lausa ridamisi kuu kõrval uusi ansambleid juurde. Jaanuarikuu. Lõplikult läks käiku toorainete valmistamise kompleks ja valmis esimene lobri. 25. veebruar. Esimese pöördahju hiigelsilindris hakkas lohisema masuudilehik ja neljandast märtsist alates andis ahi juba regulaarselt klinkrit. 13. aprill. Sel päeval täienes hiiglaslik koor viimase toekama liikmega nii-öelda passirühmaga nagu on kirja pandud tehase peatehnoloogi Harald tillemanni kroonikaraamatus. Tõepoolest, juba 13.-st aprillist alates on tsemenditehase Punane Kunda päeva raportites märgitud toodangu andmed tsemendi kohta, mida toodab uus tsemendijahvatus. Tsehh 61. aasta juuni lõpus käivitus teine 150 meetri pikkune ahi ning 64. aasta sügisel kolmas tehnoloogiline liin koos uue insenerikorpusega. Möödunud aastal siis saavutati kõigi kolme liini projekteeritud võimsus ning tänavu toodetakse 931000 tonni tsementi mis on ümmarguselt üheksa korda suurem vana tehase aastatoodangust. Ent see pole veel piir. Hiljemalt 1975.-ks aastaks ehitatakse juurde 450 meetrine toru ja vajalikud lisaseadmed. Ei võeta aga lisaks ühtki inimest. Toodang tõuseb kolmandiku võrra. On kaalumisel veel kahe ajakohase tehnoloogilise liini rajamine, mis oma võimsuselt võrduksid varasema nelja ahju omaga. Ent see on juba kaugema tuleviku küsimus. Sellest varem võib teoks saada keramsiidi tootmine, milleks eel ja uurimistööd on tehtud. Kui võtame juurde veel ehituskillustikku ja 62.-st aastast peale eterniitplaadid, siis võiks tehast nimetada ka kombinaadiks. Nii või teisiti nimele Punane Kunda häbi ei tehta ei kodu ega vennasvabariikides, ei välismaal. Imeliide punane on meil kasutusel üsna sagedasti on olemas Punane Koit on punane täht, on veel mitut masti nimesid, kus nii või teisiti figureerib punane ja miks ka mitte ilus ja au sees värvus. Ainult alati ei kanna sisu välja, seda au. Kundas küll seda tunneb nii vana kui noor Aleksander Rüütel näiteks on oma eluga ise kinnitanud tehase nime õigsust. Aarne Rae tunnetab seda. Vanemate töömeeste tõesti, seltsimeeste kirjanduse kaudu on tuttav Mulled Kunda On aegadest peale olnud revolutsiooniliste sündmuste keskpunktis ja sellesse nimi ongi tulnud ning ta väärika oma nime. Pealegi on ka mul juba vanaisa 1890.-st aastast peale Kunnas töödanud. Jaa, onu töötab mul käesoleval ajalgi veel tehases ja üldse tehases töödanud tublisti üle 40 aasta. See on ja siis terve dünastia. Kolmas põlv nii-ütelda tehase inimesi ja kolmas põlv. Ja mitte ainult kolmanda põlve Kundalasena ei kõnelenud tänases saates komsomoliaktivist Aarne Rae. Ta ise on parimaks näiteks sellest, kuidas hoiab tehase kollektiiv oma inimesi, kes omakorda kaitsevad tehase nime. Aarne hakkas tehases käima juba koolivaheaegadel pärast lõpetamist täismehe eest Dacellaaži tsehhis. Paeburusti masinisti saatis tehasaga oma stipendiaadina Tallinna polütehnilisse instituuti. Ja nüüd on ta mõõtelaboratooriumi vaneminsener. Mees, kes lõplikult on kokku kasvanud selle õiget nime kandva tehasega. Ja neid mehi, naisi on siin palju.