Siin Tallinn lasteraadio. Kallid lapsed, täna avame jällegi lasteraadioteatri eesriide. See on teater, mis tuleb koju teie juurde. Ei ole vaja minna teatrisaali suurde pääsmed ostugenud, ära tülita vaid kodus üsna lihtsalt raadio lahti lülita ja vali tallinud skaalal helendava küll lainel, just Me teater. Uksed avab väga sõbrad, arvan, et on aeg aeg etenduse algust kuulutada. Meie esinejad palume nüüd mikrofoni ette lavale ja teile soovime head kuulamist. Eesriie alaneb. Meie tänase etenduse esimeses osas pakuvad teile külakosti Tallinna pioneeride teatri noored näitlejad. Paul Haavaoks kevadelaulud. Ah, viimase tallad ei oksal eiraol. Kasamblas ei ole teil püsikoit, kevade kuller on varsti jaol. Kiil hõõgub, kui tulime, süsi ja kevade kuller. Te vaadake, kuis taastub. Näe, hõlmad on valla. Ning hallal jääb Põhjala padrik, kuis vaid pugeda kaljude alla. Koi. Varsti võib kevade tuua ta. Nii õhetav on tema jume ja naeruhoos häguse luuaga. Talv taganeb, taganeb, mõtle, kes teab, jääjärvel on muutunud halliks ning jõgi, eks käskuda, kuulama peab. Hei, sõbrad, siin minna võib Tralliks. Missuguseks Tralliks läks seda kuuletonid Paul Haavaoksa järgmisest luuletusest. Jõgi juba tunaeile süngelt mustendama, lõi Jana appuselge meile jääle minna, nüüd ei või. Voolavat kõik nired, kraavid murdub jäägas, kett käginud. Jälgides nii vete traavi, viimsel hetkel meenus sild silla alla kerkib rüssi, möödunud aastal oli see, viib või silla jää, küsi lõikab nii veel kooliteevalvet vaja valvet vaja. Jää seal see kurja juurpalu, palun, õpetaja, sild on ohus. Oht on suur. Kõik on relvastatud hästi. Kellel tuur ja kellel maal kiividele silla alla kohad võtab, meie sal. Jõgi oigab, voolzin kiirelt keerdule lähenevat hiiglapanga. Küll töö. Näedsa, kuidas võimas jäälaev kihutab hooga, rakk saab vastu posti kasvõi paigast, nihutab kirkadega suured tükid, lõhume teivastega allavoolu, rõhume palgijupp ja oksa rägu laisalt järel lohiseb. Jääsud pritsib vastu nägu, vesi valjult, kohiseb ära ärevusse satu, hoia ainult tasakaal. Nii. Just nii on otsustatud kuival maal. Kaval jäätükk, keerutaja hoidumust. Imelik, et öösi tunne roidumust ujub Laamakaid vaid uusi, kes neid jõuaks lugeda. Risto kätki tassipuule tugeda. Alles siis, kui jõge loorib udu nagu vahetus. Alles siis me lähme postilt, saabub teine vahetus. Seekord mehed kiidusõnu küll ohtralt säästetud keetjat kiiduks, tähtsam sellest, et me sind saab päästetud. Unerammumees võib-olla kevad, kuidas suurveed valla päästab? Lõunatuul aga toob luhtade hõngu, lilli, nime, halval kui lohus linnupesasid ämblikku lõngu maasikaid kasteses rohus. Küllap veel viibime laagris ja luhas, oodad on ju nii vähe, siidrätik sinine, särav ja puhas. Pilvele seotud on pähe põldudel lumi, kuid Ahmaga määritud keevad, nii aitab mu põues jalas säärikud, käised, kääritud, askeldan kuuris ja õues. Missugused askeldused siis kevadel käsil on? Vello Mäe askeldab kuuris. Mida küll teeb seal lobby ja puurib kinnitud käelist luba pius selle ta luisudel teravaks ihus. Tema meistermees hoolas ja käbe ega vist söömagi tulla ta läbi. Lootsiku õõnestas puu alus toorest pilli, siis valmistas pajukoorest saagisi üht lauda ning pulgakest vestis. Nõnda seal tegevus õhtuni kestis. Praegu Nuijus, Pedalast, vahtras, Hoskata linnuke paremat tahta. Emagi seda nüüd vaatab, kui ehet oleks, kui tõeliselt puudemehel. Küllap kevadel on teisigi toiminguid varuks ühist jutustabki Paul Haavaoksa, järgmine luuletus. Mitmest loigust läbi kahlat, pohlad, mahlad, Õues, saatsin viimse hange. Tegin tila, võtsin pange. Aga see on raske leida minu hiigelkaske. Kukuna aial annab nõuda kärgkatus õuda, mille mööda kanna lahku. Ära kolinat kokku. Veed, kuid lausa vahutavad. Kallist kasest lahutavad kiht ka kõlab, hääl ei kaitse. Suu saaks vaid mahla, maitse. Kaasa tunneb hekk ja tara. Varest kraaksub. Küll nimetab, inetab sinetabla küll hõiskab, küll laulab su süda. Nii pimestav ere Onlumineaas jääb taevas Ompoiatult sügav vahtise, sa märkad, kui koolid, et käid, see lumi on sulamisohus. Sest vaata, su jäljes, mis hangesse jäi, on vesi ja vesi on lohus ja päike kuid temale suunata pilk siis korrapealt oled kui pime ja räästa all vannis käib. Laul saabuva kevade nimel? Jah, kevad ta käe juba ulatanud on üle pilvede naervate suude kes muidu siis lume sulatanud on. Siit ümberpõliste puude. Paul Haavaoksa uusi kevade värsse esitasid Tallinna pioneeride teatri näitlejad Siiri tavel, Kersti Jäätma, Reet Jalak ja Mart puust. Nüüd aga, et oleks kõik nagu vaja. Me kuulutame vale aja. Nüüd esinejaid palutakse jälle lavale teist korda täna meil eesriie avaneb. Kirevad killud, keda võib juhtuda koolivaheajal? Kust sina siis tuled, vihiku, pakk kaenlas, oli vaheaeg, on ju? Tahtsin need vihikud maamatu aga Mikk siis puha kaed selle pärast, kas kõik vihudungahtisid täis ja puha, kõik. Mis sa siis ise ka selle juures mõtled? Ma juba mõtlesin. Lõin endale rusikaga vastu rinda ja ütlesin, et nüüd olgu, lõpp nüüd, kaed jäägu viimasteks, õige, õige ja siis ma võtsingi, labidas kirka ning läksin neid maha matma. Aga nagu ma näen, jätsite selle ürituse pooleli. Jätsin siis nii nagu ma kaevama hakkasin, ilmusid möödunud aastal maha maetud kahed mulla alt välja. Ja tähendab, et sa juba möödunud aastal käisid niisuguse õilsa mõttega ringi, et olgu need kahed viimased, käisin. No kui nii siis ma arvan, et tuleval aastal saab sul veel raskem olema. Kuidas raske, väga lihtsalt selleks ajaks koguneb sul neid kahtesid nii palju, et labida ja kirkaga ei tasu enam üldse kaevama minna. Millega siis siis juba ekskavaatoriga? Kirevad killud. Seda võib juhtuda koolivaheajal. Massisuled puidosmiks. Kõik lapsed puhkavad, käivad kinos, loomaaias on niisama, muidu sunnib ema vennaga jalutama karutluseda kisa, kuri Bloss küll. Ja sa pole vaheajal kordagi kindla saanud hunt viis korda. Aga loomaaias ainult kaks korda nukuteatris, kuigi ükskord pidime poistega esimesi kevadisi palli tagumist tegema. Kogun homse tühja, viriseb Eva tuleb kah vahel aidata. Hoidoto, sa arvad? Ma ei aita. Teine veel lõhkusin taldriku ära. Aitamine seedis on, ei ole. Pesto. Kuhjan, ega sa mu emale ära ei ütle, või jätan siia. Tõsi, aga jooksen korraks posti juurde, eks kuule, vist ei, või temaga ei juhtu midagi, las magab. Värske õhuga kasvab. Nägudeni, kure, pea kinni. Temaga ei juhtu midagi. Kus su sõber on? Väino või jooksis palli mängima. Jumal siis väikesel lapsel üksi. Ema käskis tal venna tuppa tuua. Pion ta pistise koju sõidutama. Oodake, oodake, palun hetk. Oodake, palun, mis siin oodata? Ühed karmantsikud, kõik väga, palun. Viige laps süles ära. Jätk vanker siia. Ma tahan näinud natuke õpetada. Ainult vingerbussid meeles. No räägi välja, ma poen ise vankris ja Väino tuleb. Jõele nalja võin saada. Ei, ma ütlesin midagi, sõidame nüüd ilusasti koju. Kui küll sa oled raskeks läinud, mäen, vaebe Soedaks kasvanud kuus tooni, pol rääkima, pinud kodus räägin kõik elaja ala, oi. Küll ma nüüd saan magada. Boybiebucenulenib taid soo pois. Räägi aru, eks ole, ikka räägin ikka. Aegi. Jaana taienuks laulda. Ei oska laulda? Peeno kartuli. Käe käte peal, kui eks ma siis käin. Ta on ikkagi väga hästi last hoida, kui sa ainult tahad. Kirevad killud. Seda võib juhtuda koolivaheajal. Peale kõike iseseisvalt ettekande tegema. No ei tohi. Mul on kõik peaaegu valmis varahommikust saadik kõnet, ega need märg veel natukene aega. Kiire on? Mul ainult mõni minut veel. Oota, oota, oota üks hetk. Kuule koondus see köike veidralt. Nii et hommikul on esimene asi võimlemine ja sellest ma koondasin alustanudki. Peaasi on see, et annid Väine, mis tuleb teha iseseisvalt ega ei tohi lasta seda teistel ära teha. Oota. Kuule. Päratu aladel külma vee all hästi külma vee all, ise rööni välja ja, ja kaela, seda tuleb ise delta iseseisvalt seebiga. Aed, riietamine. Riietumine seadma koondusele, räägi soliidne asi, seda teeb igaüks nagunii yhe. Oota. Kuuled jah, jah. Nii et ise riietamisest ma ei räägi, aga voodi ülestegemine, vaat siin tuleb kõvasti pihta panna. Ja mees halvaga on üks poiss, kes ei viitsi voodit üles teha, ootas, ootas. Arvasid, sina? Sina oled vaadi EV üles, mediaan. Jaanus, teine poiss. Oih, kuule mind. Kuuled. Jah. Oota. Pane ruttu saapanöörid kinni. Alati ära. Oih, vaat-vaat, nii on lood, rääkisin nii, et pea märg vana olles tuleb vere, saab kõigile paugupealt selgeks, et te ikka ise köik iseseisvalt ära ja. Kirevad killud. Seda võib juhtuda koolivaheajal ja kevadel. Tõuk pidas ennast väga ilusaks. Peegliks olid talle kaske tilgad, kus ta ennast alalõpmata imetles vaadeldes oma lamedat, lõusta ja karvast hüüdilist selga, vingerdasid oma peegli ees ning ahetas armunud külmale Nika iluks. Ainult häda oli selles, et mitte keegi teine seda ilu ei märganud. Kuid ükskord tõugulvedas lilli korjates kõndis aasal tüdruk tõukronis kõige ilusama lille peale ja jäi ootama. Tüdruk jõudis lille juurde, nägi tõukuja, karjatas jahmunult. Kui hirmus, kasi minema, ei taha seda jäikust näha. Ahnii vihastas, tõuk, annan tõugu ausõna, et mitte keegi, mitte iialgi, mitte kusagil mitte kuidagi mitte mingil juhul mind enam ei näe. Kui suur viha oli mööda läinud, hakkas tõuk hädaldama. Helde taevas, mis Ma küll tõotasin. See tähendab ju, et ma ise ka ei saa enam magusat kastemärga näha. Ei mahlakat rohtu, ei maitsvaid rohelisi lehti ega päikesekiivi kahetseda. Kui oli juba hilja, oled andnud, ausõna siis tuleb seda ka pidada. Oled sa kasvõi tõuk? Tõuk roomas puu juurde, sealt mööda tüve üles, Oksani oksalt lehe peale jäi sinna lebama ja hakkas ennast sisse mähkima piine siidniidiga, mida ta oma küljest keerutas. See tegevus võttis palju aega ning väsitas meie tõugukese üsna ära. Uh, kui väsinud ma olen, õhkas tõuk, ole ennast täiesti sisse kerinud. Vaatas veel viimast korda laia maailma ja peitis ennast üleni ära. Kookonis oli soe ning pime, seal ei olnud tal midagi teha ja nii ta uinuski. Kui oli juba küllalt maganud, ärkas ta sellest, et sülg hirmsasti sügeles. Siis hakkas tõuke ennast nühkima vastu kookoni seinu. Nühkisin voorus, kuni sein rebenes ja tuum kukkus sealt välja. Aga imelik tai langenud mitte allapoole, vaid kaldus küljeli. Tundis nagu tõuseks isegi ülespoole. Korraga hoidku küll, nägi tõukaasal sedasama tüdrukut kohmis häbi, mõtles ta. Kui nüüd tüdruk mind näeb, siis ta peab mind ka veel autuks ja halvaks tõuks. Vaju häbi pärast kasvõi maa alla ja ta langes nagu kivirohule. Tüdruk nägigi teda ning ütles. Oi kui ilus. Usu nüüd inimesi, pomises tõuk, täna räägivad üht, on aga hoopis teist. Seal nägi tõukinast kaste tilgas ja tardusinestusest. Talle vaatas vastu pikkade keerdus Otsaliste katse sarvedega tundmatu olevus. Tõu keeras ennast ümber, et vaadata kullakarva liisi töötuma seljal, mida ta alati nii väga imetles. Kuhu siis nyyd on kadunud. Tema selja peal olid suured kirevad tiivad. Siis tõuk taipas. Ah, sellepärast ei kukkunudki. Ma otse alla olen muutunud liblikaks minuga sündinud ime, kõige tavalisem ime. No ja seda juhtub. Ta tõusis, õhk, kuninga hakkas keerlema aasa kohal. Nüüd ei tarvitse tal ennast enam kellegi eest peita. Sest liblika ausõna, et keegi teda näeks, pole ta Joan. Kirevad killud, seda võis juhtuda kevadel. Kirevad killud esitasid näitlejad. Velda otsus Salme Reek, Ita Ever, Liia Laats, Elvi Koppel, Leili bluumer ja Ellen tõkke Et oleks kõik nagu vaja. Me koolitame vaheaja Neid esinejaid palutakse jälle lavale, sest kolmas kord eesriie avaneb. Mikrofoni ees on nüüd lauljat ja pillimehed. Kontsert kevade lauludest esineb Veera neelus. Velmet laine toob kevadlilli. Nüüd esineb pioneeride palee lastekoor lipandi laul kevadpäeval. Lõpuks lõbus palka esitab Eesti raadio estraadiorkester. Nüüd kõiki täname, kes täna esinesid, laulsid ja sullegi paar lõpusuna, kallis kuulaja. Et kuulute aplausi, siis kirja Kaarli kaudu, teata sa, mis meeldis sinule, siis võta kavasse, kui lasteraadioteatris eesriie jälle avaneb.