Schuberti laulutsükkel Ilus möldrineiu on üksikult võttes 20 ilusat laulu. Tervikuna moodustab liigutava peenekoelise suveromaani millest ühtki peatükki ei tahaks vahele jätta. Romaani peategelane on veskipoiss noor, väga noor vaevalt enam kui seitsmeteistkümne, 18 aastane. Selle haruldaselt kaste värske kuju on loonud Schuberti kaasaegne luuletaja Wilhelm Müller. Ja on teada, et siin võib aimata tema enda õnnetut armastuslugu. Ka autori nimi Müller, mölder, veski. Poiss ei tarvitse luuletuste temaatikaga juhuslikult seostuda. Tütarlaps ise, kelle järgi on pandud laulutsükli pealkiri vanamöldri tütreke ei räägi sündmustikus otseselt kaasa, välja arvatud paar ükskõikset lauset. Ta paistab olevat ainus naisolend riskis kauge täht, kelle poole on tõstetud möldri, sellide austavat pilgud ja kellesse noorim veskipoistest. Luuletuse minategelane kiindub esimese armastuse järk-järgult puhkeva kirega mis viib kõiki unustava meeletuseni ja lõpuks surma. Möldri neiust. Märksa agaramalt võtab romaani tegevusest osa koja noormehe sõber, nõuandja ja tröösti keda kujutad peamiselt klaveripartii kuigi ei puudu ka sõnaline osa isegi terve laul tsükli lõpul. Mul on alati olnud vastumeelsus mõistete saade ja saatja vastu. Kes saadab muusikas, keda tihti toimub oluline just klaveriorkestripartiis. Ja laulja lisab sõnalise kommentaari. Ka meie laulutsüklis on klaverile usaldatud mitmekesiseid ülesandeid. Kuuleme veskirataste mürinat, siidilindi õitsemist vastu kitarrikeeli ja oja väsimatult voolamist lugematuis variantides olgu rõõmsa vulinaga või siis vaikse vaevumärgatava virvendusega. Võib-olla veelgi olulisem on meeleoluline taust, peened psühholoogilised varjundid, mis samuti avalduvad klaveripartiis. Seega väärib kõik seemis kuuldub klaverilt vähemalt samavõrra tähelepanu kui laul ise. Esimene laul, rändamine noorest õpipoisist on saanud täisõiguslik, möldri, sell ja rõõmsalt asutatava kohalisele rännule mille eesmärk on oma oskuste proovilepanek mõnes uues töökohas. Hüvastimeister ja meistri eemand. Tänu teile õpitud tarkus teest laske mul rännata, rännata. Teine laul, kuhu suvisel maanteel rõõmsalt edasi rühkivale noormehele kostab kõrvuoja kohin ja teda haarab vastupandamatu soov teelt kõrvale pöörata, et jätkata rändamist pehmel oja äärsel jalgrajal, tehes kaasa kõik ojad, ujukad, käänakuid ja looklemised. Talle tundub, nagu kuuleks ta oja vulinast näki neiude Kuimastavat laulu. Aga üpris mõistlikult, vabandab ta oma tuju põhjendusega, et kus on oja. Seal on enamasti riski. Niisiis ikka ojale järele. Hetkeseisuga SDR ja. Ja. Laasi. Ugala. Kolmas laul, seis. Ja lähebki tõeksränduri aimdus. Puude varjust paistab kena hästi korras hoitud veski. V kohinasse sekkub rataste mürin, mis on tööka noormehe kõrvadele magus kuulda. Päike tundub heledamalt paistma hakkavat veski poissi haarab ebamäärane seikluse uudsuse. Õnne ootus. Ojakene pojake, kas nii on see mõeldud? Taeviga. Häirika. Neljas laul tänulaul ojale. Sümpaatne noormees on veskis lahke, vastuvõtu leidnud on toimunud aga see, mis talle hiljem saatuslikuks saab. Esimene tutvumine Ilusa möldri neiuga. Soe õnnetunne südames istub ta pärast üht esimesi tööpäevi oja kaldal. Võib olla vaevukuuldavalt oma kitarrikeeli sõrmitsedes ja tänab oja, kes on teda meelitanud siia, kus leidub tegevust kätele ja õnnetunnet südamele. Toogem. Osalejana. Sooled. Vooge. Ta. Viies laul laupäeva õhtu. Erilist õhinat kostab sellest laulust kuigi sõnades sellest juttu ei tehta. Tundub, nagu oleks veski rahval jõude tunnil käsil mitmesuguseid jõu ja osavuse numbrid. Meie noormees tahaks nii väga millegagi silmapaistva, et miskine veis hiilata. Kuid ta on kõigist noorem ja kaugeltki mitte kõige tugevam. Siiski on laupäeva õhtu jahedal veskiesisel hubane. Mölder kiidab oma abilisi tõhusa hea töö eest. Ja ilus möldrineiu ütleb kõigile lahkesti seatööd. Kuues laul, uudishimu, mittelilledele ega taevatähtedele ei esita veski poiss iidset küsimust. Armastab, ei armasta, vaid ojale. Huvitavalt on muusikas iseloomustatud vastandsõnu ja, ja ei, samuti nende vahel kahtlemist. Seitsmes laule, kannatamatus kogu laulust kostab otsekui ägedat südame tuksumist. Tundub armunud nooruki põskede ühetamist, silmade palavikuliselt läikimist. See ei ole enam algava armastuse rahulik idülliline õnnekus vaid valu tegev kannatamatu soov armastatule oma tundeid teatavaks teha. Ja noormees imestab, et neiu ei näi üldse märkavad seda mida igaüks võiks lugeda armunäolt ilma, et seda tarvitseks sõnades väljendada. Kaheksas laul, hommikutervitus. Linnulaulust heliseva suvehommiku võlu on selles, väikeses äratuslaulus võib kujutele noormeest seismas aknal, müts peos. Lill võib-olla väljasirutatud käes aknelaga pooleldi kaardina peidus, pisut hämmeldunud tütarlast kes isegi ei tea, kas olla rõõmus või panna pahaks oma austaja julgust. Siin on helilooja võib-olla rohkem kui üheski teises tsükli lauludest osanud esile võluda oja laulvuse. Nii nagu me seda kuuleme, mõnel sügaval salapärasel käänukohal kus pajupõõsad ülemust endava vee kummarduvad ja meelespea lilled tiheda pärijanna vastu peegelduvad. Erilist hellust kõlab sellest laulust, milles kaste niiskid. Meelespea õisi võrreldakse õnnepisarais silmadega. Seda laulu on nimetatud tsükli kõige meisterlikumaks. Romaani seisukohalt on siin korraga nagu välkvalgust heidetud seni üsna ebamääraseks jäänud möldri neiule. Saab aimatavaks kuristik austaja jahustatava psühholoogilise olemuse vahel. Ja tundub lähenema hakkavat vältimatu katastroof. Sündmus ise on peaaegu anekdoot. Noormees ja neiu istuvad soojal suveõhtul ojaäärses paju lehtlas armsama lähedusest Ojamusikaalsest lõpmatult vahelduvast vulinast. Kuu ja tähtede mahedest valgusest võlutud noorukile valguvad silmaliigutusi õnnepisarad. Neiuga tõlgitseb pisarais Sabruliseks muutunud veepeeglit. Omamoodi. Vihma hakkab sadama. On aeg koju minna. Kuid olulisem kui sündmustik ja selle iroonia on lõpmatu õrnus mis külastab sellist stseeni muusikalist kujutust. Õhtune hämarus, oja, kalda, aromaatne lopsakus, tähtede ja kuu kindlasti noorkuusirbi arvan ma mitte laia ja helkiva täiskuu diskreetne kuma. See kõik paistab olevat jõudnud mingil imelisel viisil muusikasse. Ja neiu asjalik, head aega, ma lähen koju. Kutsub partneri südames esile võtatuse tumma karjatuse, mida selgesti on kuulda klaveripartiis. Aga? Ei. Puutugi. 11. laul minu. See laul peab kujutama õnnejoovastust elu tippu. Arglik noormees on ometi viimaks saanud möldri neiult igatsetud ja sõnaoja. Jäta kohin. Veskirattad, jäägi, seismar. Linnud, ärge laulge. Kuulake kõik. Möldrineiu on minu. Imelikul kombel aga ei mõju see ülima õnne avaldus, nii kaasakiskuv Ena kui tsükli teised laulud. Kas tõesti on tarvis ärevust või kurvastust et luua meistritööd? Või teeb liiga suur õnn inimese tummaks? Nagu öeldaksegi tsükli järgmises laulus? XII laul paus. Kummaline, peenia, pisut hirmuäratav laul. Otse arusaamatu, kuidas helilooja oskab manada esile tuule Huus vastu kitarrikeeli pekslevassiidi, lindi tekitatud heli ja väga veenvalt klaveri abil. See motiiv, mis saadab laulu pigem mõtisklust kord heledamalt, kord sügavamas registris. Õnn on teinud noore veskipoisi tummaks. Tema kitarr, õigupoolest lautu, kuid nimetagem seda kitarriks, et tuua noorukit lähemale tänapäevale on rohelise lindiga riputatud seinale puhkama. Kuid aknast puhuv leebe tuulehoog lõõtsutab linti. Ja kitarr vastab kaebliku kõlaga. Kas ennustab mänguriista uhkemini uusi muresid või on seejärelkaja möödunud südamevalust palju luuletatud ülevoolava õnne, karika mõrudusest? Kui palju psühholoogilist tõtt ja maguskibedat võlu on selles laulus võrreldes eelmise laulu võidu joovastusega. Nii lihtsalt. Ei räpi midgi. Kolmeteistkümnes laul rohelise lindiga kitarri ümbert. Näiliselt süütu stseen. Noormehe kullake märkab tuppa astudes, et ilus lint pleegib asjata. Seinal on imeteldav selle luuletuse kõnekeelsus, mis olustikulise stseeni toob plastiliselt kuulaja seemet. Juba sissejuhatavas klaveripartiis. Samuti tüdruku lauset tsiteerivad meloodias Con tunde koketset tantsusammul tuppa sisenevate iludust. Mulle nii meeldib roheline ütleta. Ja noormees otsustab kitarri seinale köitva siidipaela neiule kinkida. Veel enam ta veenab end, et roheline on ka tema enda lemmikvärv, on lootus, joon armastuse värv. Kuigi nagu paistab kuulajale. Seni on tema lemmikvärv olnud hoopis teine, näiteks valge või punane, rääkimata meelespea sinisest. 14. laul, jahimees. Ja pöördubki näiliselt süütu arutus värvide ümber millekski hoopis tõsisemaks. Veski ümbruses on hakanud liikuma rohelises mundris jääger. Tema see ongi, kellele meeldimiseks tujukas veski neiu tahab oma juustesse siduda rohelist paela. See on valus ehmatus õnnelainetel hõljunud noormehele eemale riskist. Siin ei ole jahimehe saagima. Hirvekesin aias, ei kassa sinule. Midagi. Kurja ja ähvardavat kõlab selles muusikas mis väliselt imiteerib jahisarvehõikeid ja on täis tarmukad, kihutamist ning klassikalisele jahilaulule tüüpilisi kaanonikäike. Romaani pöördepunkt on käes. Sündmustik hakkab libisema paratamatu katastroofi poole. Viieteistkümnes laul, armukadedus, jõuhkus. Minu käest küsiti kunagi, kas muusika saad olla kuri. Selles laulus kuuleme oja katkematus kohines midagi ärevate, kurje ja sõnadeski, palub veski poiss oja olla kuri ja noomida kergemeelsed neiukesed tema muutlikkuse pärast. Jälle kõlaklaverilt jahisarveviis, mille taustal laulusõnad manitsevad kõiki viisakaid tütarlapsi tuppa jääma. Kui majast möödub jahimees siis muutub muusika ilme. Mõneks taktiks asendab ähvardavat Minoori Mašuur. See on peen vihje noormehe pingutusele asjast üleval. Ta palub, et oja ei jutustaks möldri neiule tema kurbusest vaid teataks rõõmsast külateost, kus veski poiss neidudele pajupillil tantsulugusid lööb. Kuid muusikas kuulduvad otsekui nuuksed. Kõlavärv on peagi uuesti Minoorne ja laul lõpeb otsekui meeleheitepuhanguga. Suveromaan lõpeb traagiliselt. Möldripoiss uputab enese ja tsükli viimaseid laule läbib surma meeleolu. Armas värv on roheline, millega õnnetu palub oma hauda ümbritseda. Kuna tema armsam rohelist nii kauniks peab. Seitsmeteistkümnes laul, kurivärv. See kummaline laul kujutab õnnetut möldri poissi hullumeelsuse äärel. Ta tahaks põgeneda minna laia maailma kuid kõikjal vaatab talle vastu roheline loodus. Roheline tema õnnetuse põhjus. See laul on otsekui kustuva küünlaleek, mis korraks ägedast üles lahvatab. Kaheksateistkümnes laul, närbunud lilled. Imeilus on selle nukra leinalaulu keskmine suur osa, kus lauldakse kevade tagasitulekust ja närbunud lillede taaselustamisest. Kuid masendus pöördub tagasi. Hingeliselt murtud noormehel ei ole enam pääsu oma saatusest. Üheksateistkümnes laul Mölder ja oja. See on kahekõne, kus esimest korda laulutsükli jooksul oja möldri, poisi nõuandja ja usaldusalune võtab otseselt sõna. Poleks mõeldakse seda laulu ette kanda ka näiteks kahe lauljaga. Ilmselt on veskipoiss otsustanud elust lahkuda ta pihipojale oma otsust ja püüab sellelt otsekui kinnitust saada. Oja laulusega kõlab julgustust. Ta väidab elu muutuvat hoopis ilusamaks, kui inimene suudab oma valust jagu saada. Jaa, ojake sa räägid ilusti. Kuid teatsega, mis teeb armastus ainult unelaulu palub masendatud inimlapsojalt. Tema on oma eluga arved juba lõpetanud. Soosi. Seime vaikne helin, mis mõnikord kostab merelainest ja ka jõe või oja voolamisest on siin kandunud Schuberti muusikasse. Rahustav, lõppematu voolamine ja hällitamine, kuhu ainult kaugelt kõlavad ümbritseva maailmahääled. Nende seas korraks kani saatuslikku osa mänginud jahisarv sinised lilled. Ärge vaadake ojasse, et mu magaja uned ei oleks rahutud. Valelik neiuhoidu eemale, et suvarid teda ei ärataks. Eesti.