Täna, ütleme juba kolmeteistkümnendat korda eetrisse sarja pealkirja Pikkolost kolka passini. Luubi all on kaks instrumenti, viiul ja vioola. Piiulis on varjul kõik, mida inimene oma tunnetest ja meeleoludest muusikaks suudab vormida. Kui orelit on nimetatud pillide kuningaks, siis viiul kannab küll säravat kuninganna krooni riiulid ja nende mitte vähem kaunid, madalamad sugulaspillid hõivavad enda alla Liis partituuri rida. Ja sealt edasi tuleb vastu juba tühi alumine lehe lõpet paberile pandud muusika ja meie pilliproovimise Sariigi kaks alumist rida jäävad järgmisse saatesse. Kahe ülemisega, kuhu on paigutatud esimesed ja teised viiulid, hakkame praegu kohe jõudu katsuma. Koos Eesti raadio ja televisiooni sümfooniaorkestri kontsertmeistri Jussid Sagaliga. Esimesed viiulid mängivad nii-öelda esimest viiulit siis õieti tähendab viiulit, toidavad nii-ütelda kaht ülesannet. Kui partituuris käib üks tiim läbi, siis keelpillide osas kannavad just põhiliselt seda esimesed riiulid. Ja teine on see, nendel on niisugune harmooniline ülesanne. Esimesed viiulid saavad kõige rohkem, mis tööd teha üldse sümfooniaorkestris jah. Ja seda esimene viiul kõige enam kannab meloodilise liini muusika, ise ütleksin rohkem kui sõnad. Tooksime ühe väikese näite Mozarti tuntud Gmail sümfooniast. Siin esimesed, teised viiulid alguses mängivad oktavi vahekorras ja pärast tahavad nende partiid ühte unisoonis. Kui soleerivad puupuhkpillid või vaskpillid siis on tihtipeale keelpillirühmas lihtsalt harmooniline foon. Me leiame huvitava näite pise Arleeslannast nimelt teisest osast pealkirjaga intermetso. Soleerivad selles näites saksofon, Jagorno. Mis firma Bild elada? Minul on vana Itaalia meistri viiul, seda meistri nimi on destoore ja mis aastast see pärineb, mehitatud, umbes 1600, kaheksakümnendates aastates. Kas meil Eestis leidub palju haruldasi pille? Ei saaks ütelda, et neid päris palju oleks. Võib-olla nii 10 ringis selle pilli kõla on tõesti tähelepanuväärselt erinev ühest tavalisest seeriatoodangus välja tulnud riiulist. Palju mehi teie selja taga istub? Esimese viiulimängijaid on peale minu veel 11 kuus pulti ja teises riiulis tavaliselt 10. See tähendab viis pulti sümfooniaorkestri kogu keelpillide rühmas. Kui juurde arvestada ka vioolat. Tšellod ja kontrabassid on üldse 40 kuni 60 mängijat. See on kogu sümfooniaorkestri põhi ja siit tuleneb ka see, et mängides näiteks koos puu pillidega ühesugust partiid võtavad keelpillid võimu tugevasti enda kätte. Kuid praegu üks näide soleerivast keelpillirühmast oli juttu keelpillirühma, kahest funktsioonist, meloodiat ja harmooniat. Tšaikovski oma kuuenda sümfoonia traagilises finaalis aga ühendas suurema pinge saavutamiseks mõlemad funktsioonid. Vaadates partituuri, näeme, et samal ajal, kui esimesel viiulil on kõrge on teisel viiulil madal ja vastupidi. Üheaegselt kõlades annavad mõlemate pillide kõrged noodid meloodilise liini ja madalatest moodustuvad harmoonia, noodid. See oli siis esimese viiulipartii, kuulame, kuidas teine riiul kõlab. Meloodiad, mis nende kahe grupi vahel tekib, on niisugune. Resultaat orkestris kõlab siis niimoodi. Viiuliulatus kõige madalamast noodist kõige kõrgema noodini. Kõige kõrgemalt. Oli juba peaaegu tajumatu, läheb ultrahelidele lähemale, aega tavaliselt nii kõrgelt ei kasutata, sest ta ei kõla orkestrimuusikas. Muidugi tuleb siiski väga kõrgeid partiisid ette. Siin me leiame näitaja jällegi Dmitri Šostakovitši loomingust. Ühest teosest, mida me oleme juba korduvalt siit ja sealt muusikaliselt tsiteerinud. Nimelt viiendast sümfooniast. See vist on ka peaaegu kõrguse piiriks orkestri partiides. Või on ka kõrgemaideta tulnud? Väga harva üleval, ta läheneb kõlaliselt löögile. Väga sageli ongi kõrget partiid koos flöötide ja Picolotega. Ka Šostakovitši-il on see meloodia ära jagatud. Viiulite flötide ja Picolate vahel. Üks suurepärane teos, kus me leiame peaaegu kõik võimaliku, mida viiulil teha saab, on renski korsakovi, Hispaania kapritso tehniliste võimaluste näitajana toome välja kadentsi Hispaania kapritsost. Palun. Siin on kasutatud mitmeid niisuguseid võtteid, mida me nüüd veel kord vaatame ka niisugustes palades, kus kogu orkester kaasa mängib, näiteks akordides mäng, samuti Flasoletid, mille juurde me kohe tule, mis asi on flosalet, tekitatakse õrna puudutusega keelele vasakuga ükskõik millise näpuga, seal on oma kindlad reeglid olemas ja see tekitab siis niisugust ütleme, kahe või kolme oktavilise kõrguse kõrgusega heli ühesõnaga heli, mis on sellest põhihelist 203 oktaavi kõrgemal. Tekib lihtsalt üks ülemhelidest, mis annab omapärase värvingu. See on siis põhiheli, aga see on siis glasulit. Näide Ravelli Hispaania rapsoodiast neljas osa rahvapidu. Siin me puutume kokku korraga kahe nähtusega sinomplazolet antud Dremolo peal. Dremola tekib siis, kui poognat väga kiiresti edasi-tagasi liigutada. Samal ajal mängivad kaks Picolot ja hiljem lisanduvad flöödid, muide ka harv mängib samuti lasalette. Dremolo tavaliselt treenib väga kindlat eesmärki. Ühest küljest on võimalik selle võttega saavutada suurt pingelisust, näiteks blokohvele oma balletist Tuhkatriinu on kasutanud keskootuse momendi edasiandmiseks just keelpillide treemolot. Pik Dremola, mille taustal mängivad flöödid ja klarnetit Rimski kursakovi Hispaaniaga pritsus leidub katkend kus keelpillide toimunu on ühtlaseks siduvaks pruuniks puhkpillide lühikestele repliikidele. Mõni sõna ka selle kohta, kuidas kõik need suured ja väikesed kõrged ja madalad keelpillid maailma tulid. Kõigepealt muidugi meenuvad igaühele niisugused nimed nagu Nikkolo amati Antonio Stradivaaril ja Giuseppe Antonio Guarmeeri maailmakuulsad kremona viiulimeistrid seitsmeteistkümnendast ja 18.-st sajandist. Nemad viisid viiuli niisuguse täiuseni, mida tänini ei ole suudetud ületada. Aga et ka parimast pillist kehva poognaga võluhelisid välja ei meelita, siis oleks patutegu unustada 18. sajandi meistrit François Turti, kes andis pillimeeste käsutusse tänapäevalgi kasutatava poogna kremona. Meistrid ei hakanud muidugi ehitama tühjale kohale Hiinas, Indias ja teistes Ida-Aasia maades. On säilinud praeguseni arvukalt poognaga mängitavat keelpille nende ürgsel kujul. Sealt levisid need Pärsias Araabiasse ning jõudsid üheksanda sajandi paiku mauride vahendusel. Euroopasse. Tekkisid mitmesugused erineva välimuse ja heliga pillid. Keltide Kruhti buss oli nagu neljanurgeline kast hispaania rebabil oli see pirnikujuline. Vähehaaval omandas see tänapäeval tuntud vormid. 13. bändil olid juba olemas kahte liiki vioolat Viola da gamba, mida mängija toetas põlvele või hoidis põlvede vahel. Sellest sai tšello ja kontrabassi esiisa Biolada platsioon toetusmängija õlale ja sellest arenesid hiljem viiul ja vioola. Esimene märge viiuli kui iseseisva instrumendi kohta pärineb 1520.-st aastast, kuid siis ei olnud tema ümber veel jälgegi sellisest aupaistest nagu tänapäeval. Tuleaegsetes kirjutistes öeldakse, et riiuli, terav ja matslikult kriiskav heli lausa solvab Viola maheda kõlaga hellitatud kõrva. Kuid instrumendi täiustudes vastuseis vähenes ja seitsmeteistkümnenda sajandi keskpaigaks oli tehtud täispööre. Heliloojate tähelepanu keskpunktis oli aina viiul, joolale jäi vaid tagasihoidlik toetaja roll. Isegi orkestrantide jaoks kujunes Viola rühm mingiks trahvi ruuduks, kuhu tõrjuti need, kellest viiuldajad täna õiget asja polnud. Ent ajastu suurimad viiulivirtuoosid paganiini, Civoori, Pjota ja ala ei põlanud vioolat sugugi ega pidanud häbiks mängida partettides Biola diisid. Viola kui iseseisva instrumendi väärtused avastas uuesti alles etoorperlioos kelle 1834. aastal kirjutatud sümfooniast Harold Itaalias mängib esimest viiulit. Kui nii võiks öelda. Kaasaegsed heliloojad ilmutavad vioola vastu õige suurt huvi ja annavad sellele pillile sageli võimaluse kõlada kandvate Spartiides. Või viiulimängija poogna koju unustab siis ta vist päris tööta ka jää. Ega vist ei jää. Selle jaoks on siis väljamõeldud veel üks mänguviis, mida nimetatakse pitsikataks keelte näppimine. Ilmekaks näiteks on Tšaikovski neljanda sümfoonia Scertson. Ja veel üks sute, kahe käega mängitav pitsikaato jällegi Rimski Kossakovi, Hispaania kapritso, kus on veel juurde kirjutatud mõrkus kvasi kitara, ehk nagu kitarr. Samal ajal flotidel ja oboedel kiired jooksud millele niisugune kitarritaoline saade on fooniks? Kuna viiulil ei ole Christophe, siis tema keelel on aga mõnus sõrme libistada, mille tagajärjel tekib kliss Ando ja ka niisugust võtet. Me kohtame orkestripartiide enamasti toetavad, siiski lisanduvad kas puupillid või hardid jällegi Ravelli hispaania rapsoodiast. Väike näide. Igal keelpillimängijal on vestitaskus üks pisikene riistapuu, mis teeb heli pehmemaks, vaiksemaks mahedamaks. Seda nimetataks sordiniks. Võtaksime ühe väikese katkendi Tšaikovski, Roomeo ja Juulia Ast. Mängime alguses selle ilma sordinita ja pärast Danzordini peale, siis on kõla vahe aga selgesti märgatav. Seesama näide orkestris mängivad esimesed teised viiulid toetavad veolad. Kõigil on pandud keeltele, sordiini. Kergemuusikaorkestrites täidavad Kell pillid põhiliselt samu ülesandeid kui sümfooniaorkestris. Siin aga tahaks veel eriliselt esile tõsta põhimeloodiale vastandatud konto meloodia osatähtsust, mis on mõnevõrra suurem kui sümfooniliseks muusikas. Kuulakem näiteks, mida teevad keelpillid järgmises muusikalõigus. Väga huvitav on jälgida ka orkestripartiid, mis saadab Katerina Valentet, kus maa populaarses laulus sügislehed moodustavad ju lõppude lõpuks laul ja tema saade alati terviku vähemalt siis, kui nad tulevad meistri käe alt siin nüüd võiks koondada oma tähelepanu peamiselt keelpillide partii-le ka kõik muu, mis selle kõrval kõlab, paistab siis nagu teise nurga all. Keelpillid erinevad küll suuruste ja kõrguste poolest kuid mänguvõtted on põhiliselt kõigil samad. Et üks lõik tänasest saatest kulub vioola tutvustamiseks siis osa neist mänguvõtetest, mida saab teha kõigil keelpillidel, jäigi vioola kanda. Tallinna riikliku konservatooriumi professori kohustetäitja Herbert Laan räägib meile sellest pillist. Jossif sageli pill on juba ligi 300 aastat muusikat teinud. Mida võiksite jutustada sellest instrumendist, mis teil praegu käes on, sees on sild, kvarniiri pill iseenesest on väga hea. Ma julgen siiski kinnitada seda, et ta oleks ehtne kvarmeeri. Aga siis ta see ongi lõppude lõpuks niiolule mängijale. Minu arvates seal on esmane soov ikkagi, et pill kõlaks. Aga juhul, kui see pill nüüd tõesti kremonast pärineb, mis aasta arvuda kannab see on Aastast 1731, sellisel puhul oleks ka see pill vähemalt kaks ja pool sajandit vana. Mille poolest Viola kõige enam erineb viiulist tämbri ja kõlajõu poolest ka, sest ta on üldiselt korpusel ka suurema kui viiul. Häälestus on klint madalamal kui viiulil Clint ära seletatult moodustab siis kolmkõla äärmised, hääled. Vint intervalliga algab näiteks kõigile väga tuntud läti rahvalaul. Puhu tuula. Milline funktsioon siis tuleneb orkestris Viola iseärasus peamiselt saatja funktsioon, seal ta nii viiulite ja tšellode vahepealne instrument kõrgusega tähendaipualast võiks võrrelda segakooriga kogu seda keelpillide rühma. Esimesed viiulid moodustaksid siis esimese soprani, teised riiulid nagu teise soprani, Biolad aldirühma. Ja lõppude lõpuks Viola teine nimetus ongi aint tšellod oleksid siis vastavalt tenorit ja ka baritoni osa nähtavasti jääb nende kanda ja korda bassid, asendaksid bassirühma. Põhifunktsioon harmooniat täitev Pill kas pikkades nootides või siis niinimetatud harmoonilise figulatsiooni näol. See kujutab endast harmoonia, jagamist meloodia nootidele. Aldirühm võib jaguneda ka kaheksa. Esimene teine Alt. Selle illustratsiooniks pisut muusikat Serenaadist, Berlioosi sümfooniast, Harold Itaalias, Siiner aldirühm saadab akordiliselt madalam partii, kõlab niimoodi. Nende kahe noodi vahele on paigutatud kolmas noot, mis muide annab pärast soleerivatele instrumentidele omamoodi vastupidiselt liikuva meloodia. Peamine meloodia kõlab siin pikalt ja esimeselt Obaelt. Küllalt hästi tuleb välja ka see viimati mängitud meloodia. Kõige alumine keel, tohu keel leiab küll vist kõige suuremat rakendamist orkestrimuusikas. Tähenriliselt on tema nüüd kõige omapärasem hiljutise, kel puudub ja ta system's annaks nii-ütelda oma näo. Tume süngevõitu, Viola niisugust tumedat kõla on kasutanud Tšaikovski oma pada eemaldas magamistoast stseenis mis on võib-olla üldse üks kõige õudsemaid stseene selles ooperis. Omamoodi süngust võib-olla lisab siin isegi sordiin, mis muudab selle värviti veelgi tumedamaks. Teeme veel kord ühe väikese kõrvalpõike, mida on teada Eesti pillimeistrite kohta. Käesoleva sajandi algusel tegutses siin August Kristal kes ehitas kõiki viiulirühma kuuluvaid tiljon, esines ka näitustel. Isegi tänapäeval, mõned mängijad mängivad tema riiulitel. Kas te olete kunagi saanud proovida tema tehtud lille? Jah, olen küll proovinud, mõned paremad eksemplarid on täiesti lahingukõlbulikud ka nii professionaalses mõttes. Mitte-ist, Tris, soolopilli, sõjaväeorkestris võid nendega küll mängida. Kas nad on paremad vabriku toodangust? Sahtlemata võiks nimetada nüüd, tänapäeval säiliks viljakut. Läheme siis vast ehk jällegi muusika juurde. Sibulat on küllalt palju ka soolopillina kasutatud sümfooniaorkestri koosseisus. Soolo tähendab seda, et mitte kogu pillirühm ei mängi, vaid mängib näiteks vastava rühma kontsertmeister. Selle partii. Tooksime näite jällegi Berlioosi sümfooniast Haarald Itaalias. Järgmine näide on aldirühma soolo Šostakovitši viiendas sümfooniast. Siin me puutume kokku ka aldi kõrgema registriga. Seni me oleme rohkem madalast registrist rääkima. Orkestris saadavad veel tšellod ja kontrabassid, samuti kõlavad siin mõned harfi akordid, sekka. Et kuskil siin eespool avaldatud mõtte huvi elavnemise kohta Biola vastu kaasajal ei jääks üksnes üldsõnaliseks deklaratsiooniks toome siia vahele ühe lookese kerge muusika. Vallast. Mängib džässansambel, mille koosseisus kõlavad vioola klaver, bass ja löökpillid. Riiuli juures meil jäid veel mõned niisugused erivõtted rääkimata. Ja nende juurde me siis nüüd tuleme aldiga üks niisugustest võtetest, mis muudab teatud määral keelpilli tämbrit, on mängimine sõrmlaua kohal. Teda nimetatakse itaaliakeelse nimetusega laugud, et anda, mis tähendab flöödipäraselt ja tõepoolest tämbriliselt ta lähendabki natukene flöödile. Kuna meil tegemist on allikat, siis järelikult Alts Lätile antud juhul näide Ravelli Hispaania rapsoodi Ast, kus on niisugust võtet kasutatud. Võrdluseks alguses poogen liigub tema tavalises kohas ja pärast siis vastavalt sõrmlaua kohal. Ja nüüd flavdando. Teiseks äärmuseks mängu mõttes on sul polti tšello seal helivärv, eks ole, mis saavutatakse. Kui me poogna kontaktid, koha lähendame võimalikult Roo üle. Euroopa on tugi, mis toetab keeli ja siis tekib hästi Obertoonide rikas heli. Kuna meil need kaks mõistet on siin järjest ära kasutatud, siis võib-olla võtaksime kõik kolm astet reas läbi veel kord. Flauthanda. Viimane tekitab hoopis teravama heli sul, Ponti tšello on märgitud partii kohale respigi teoses roma pidustus. Meloodiat kannavad siin flöödid. Samuti on siin sisse toodud kaks klaverit, niisamamoodi katavad näitlejate, ka teised keelpillid mängivad kaasa. Riiulite juures meil oli juttu kahest võttest, üks oli Flasolet ja teine oli klissandal. Kui need kaks nähtust ühendada, siis nad annavad väga huvitava kombinatsiooni. Tekib omamoodi Flasolettide Artach. Seda on kasutanud oma loomingus üsna mitmes kohas. Morris Rawell praegu meil on käes siin Hispaania rapsoodia. Kuulame, kuidas selles teoses see vigur kõlada. Neid võtteid, mida pooglaga saab teha, on hulk käsitleksime ühtegi, kus poognaga ei mängita mitte jõhvide poole peal, vaid hoopis puu poole peal. Siin me tuleme veel kord jana tšeki Taras pulga juurde, mida me eelmises saates juba puudutasime, tooksime siit ühe väikese niisukese rütmelise katkendi, mängib siis Viola kolleniunud ehk poogna puupoolega. Tekib nakkukastaniettide imitatsioon selles orkestri näites mängivad soolod oboed mis on kaetud riiulitega ja sellele järgneb väike orkestri tutti. Küllap ühtteist nendest võtetest, mida me selles saates veel ei puudutanud saame veel käsitleda järgmises saates, kus tulevad vaatluse alla tšellod ja kontrabassid. Täna aga esinejatele, suur tänu.