Mark Soosaar, tere tulemast stuudiosse, meie jutuajamise ajend on see, et sul on valminud üks dokfilm pealkirjaga vabatahtlikud jutt on vabadussõjast. Kas oli ka mingisugune ajend, et sa seda filmi hakkasid tegema? Paljud loometööd saavad alguse jonkas juhuse tõttu või et sulle satub kätte mingi materjal või vahel isegi mõni kummaline unenägu võib panna inimesi teatud suunas tööle. Oma loomingu peale vaatan siis, ma olen ju teinud üle kahe tunni kestva filmi Konstantin Päts siis tema eluloost. Siis on mul film Lennart Merist Arnold rüütlist ja ega portree see film Jaaksonist. Ja siis veel Saaremaanaisest, mille pealkirjaks oli, mis Saaremaa ja kõiki neid filme ühendab üks niit, et ühe inimese kaudu või siis paari inimese kaudu püüad ma rääkida ajaloost ja eesti rahva saatusest üldse. Ja natukene vabadussõja teemat olen ma puudutanud Konstantin Pätsi filmis, mille nimeks on riigivanem. Ju siis mul jäi see okas nagu hinge ja ja tundsin ka, et see on periood. Kui ma peaks sattuma huvitavale materjalile, tahaks ka seda perioodi natuke nagu põhjalikumalt uurida. Ja nii sattusid minu kätte kaadrid Eesti vabadussõjast, millest väga hale koopia on meie filmiarhiivis olemas küll ja ka mittetäielik. Ma hakkasin huvi tundma, et kust need originaalid on ja ja, ja kuna need 24 minutit liikuvat pilti eesti vabadusse sõjast on filmitud Taani operaatori asbjorn peksi poolt, siis esimene koht, kus ma otsima hakkasin, oli muidugi Taani. Isikut ei õnnestunud leida väga põhjalikult uuritud arhiivides, vaadatud tollased ajalehed, uuritud ka reklaambukletis, telefoniraamatuid ja sellist meest seal ei olnud olemas, kes oleks võinud selle filmi teha nii et tegemist oli nähtavasti pseudonüümi ka või lõpuks ikkagi oli võitlusi bolševismi vastu ja ja millegipärast seda nime ei olnud ka Taani vabatahtlike nimekirjas tranist oli ju 200 meest meile Eestis appi. Kevadel 1919. Ja lõpuks siis leidsin, et materjalid on Taani televisiooni arhiivis mis olid sinna väga kummalisel kombel sattunud, need oli kokku ostnud üks väliseestlane kuuekümnendatel aastatel kus tema sai, me ei tea, sest et Ta ise on juba surnud ja Taani televisioon siis seitsmekümnendatel aastatel need materjalid hankis siis Torontost juba tolle väliseestlase käest ta mees siis edasi ta ilmselt vist müüs jah. Seda lugu ma täpselt ei tea, aga see ei ole ka selle filmi juures niivõrd tähtis, tähtis on see, et ainukene liikuv pilt eesti vabadust pärast ongi üles võetud aspiriini taanlase taanlase poolsed jah, siis meil oli ka siin Rootsi ja Soome ja ja teisigi vabatahtlike, aga ainuke, kes tuli siis rindele kaameraga oli aspirn peks, sansis tinglik nimi mehele, keda me tegelikult ei tea, kes ta siis oli. Sellenimelist meest ei ole ka, nagu ma juba ütlesin, selles vabatahtlike nimekirjas kus on siis leitnandid ja, ja seersandilt ja, ja ohvitserid kõik seal seal niimoodi ilusasti kirjas. Kui sa tegid seda arhiivitööd, kas sa istusid ise raamatukogus sõjalisel abilisi? Eks seda osa, mida ma ja ma arvasin ise leidvat, tegin ma ise, aga Taani filmi instituut palkas ühe kena naisterahva, kes siis käis veel linnakeses, kust on pärit üks mu filmi kangelane, sääronobee leidis üles rikal poolini arhiivi. Powelin oli Taani vabatahtlike roodu komandör ja kangelastegude eest Eesti vabadusse taas sai siis muidugi ordeni rinda ja kingituseks veel uhke Maidla mõisa ja ja lõpuks leidis endale väga ilusa eesti naise veel ja elas siin, kuni teine maailmasõda hakkas kärgatama ja siis otsustas veidi kindlamat riiki Taani minna, enne kui, kui natsid jõudsid Taani vallutada. Nii et materjal oli ülipõnev ja, ja abilisi oli mul siin teisigi, nagu näiteks Küllo Arjakas, kes varustas mind siin vastava kirjandusega ja kuni lõpuni aitas filmi konsulteerida ja ja, ja veel mitmed teised Nii ajaloolaste kui nüüd veel tagasi minna, see mees, tema elusaatus, elukäik on ju väga värvikas, erandlik, ta tuleb siia, ta saab siin naise, Eesti riik endale kinkinud mõisa. Ta seob oma elu Eestiga. Kuidas olid tema suhted kohalike talupoegadega? See ei ole päris. Keda olid jah, eks ta õppis eesti keele ära muidugi, ja siis vabadussõjast jäi taanlane parun Holstein temaga siia, kes oli tema väga hea sõber ja kes oli siis ühtlasi mõisa valitsemisel talle abiks, aga Holsteini juhtus selline kurb lugu, et et sellise tubli mõisavalitseja ja põllumehena ta viis ise mõisapulle põllule karjamaale ja ühel päeval üks sõber, pull lihtsalt võttise puskista surnuks. Võib olla see oli üks põhjustest mikspärast vabadussõjast läbi käinud. Rikard, Boue liin kaotanud oma sõbra kuidagi nagu kaotas sideme selle mõisaga ja see oli tema kõige lähem abimees mõisa valitsemisel. Teatavasti Maidla mõisas on siis lastekodu. Ta on seal Rapla lähedal, see tore ilus mõis teid, Maidla mõisaid on ju mitmeid siin samanimelisi Eestimaa peal, see on siis Raplamaa oma. Sinu film räägib taanlastest rootslastest soomlastest ajalises järjekorras. Skandinaavlased oli siin ikka tunduvalt vähem kui soomlasi, ütleme, eks ole, suurusjärk on umbes 200, võib-olla natukene rohkem. Taanis oli ka teatud niisugusi pingeid, mitte kõiki olnud vaimustatud mõttest minna väikesele riigile ja rahvale appi. Töölisliikumine sotsiaaldemokraadid ja mitte kõigile see asi ei meeldinud, mis seal, mis seal toimub? Taani lehed üsna kõvasti kurjustasid vestlen Haldsi pärast, see oli siis ta nii suurärimees, kes tol perioodil mõtles meie seisukohalt võttes väga-väga positiivselt temagi kuulutaski välja, need värbamised ja ja tema toel tema rahalisel toel need Taani vabatahtlikud ka Eestisse tulid ja ja neid, kes ennast kirja panid, olid 2000 ja valiti ainult 200 ja ja väga väike arv üks 10-st. Jah, ja me ei tohi ühte asja ära unustada, et seltskond oli tegelikult üsna kirju ütelda, Milli oli protsentuaalne koosseisuga, oli neid, kes tulid lihtsalt seiklema, noored poisid oli neid, kellel oli ka mingi väike kurja teokene või pahategu hingel ja tahtsid nagu kergelt uttu tõmmata. Aga muidugi suur osa oli ikkagi neid, kes tulid kaadete pärast. Saan aru, et üks väike rahvas peab teisele väikerahvale appi minema. Ei tohi ära unustada, et euroopali esimesest maailmasõjast kurnatud ja ega naljalt keegi ju ei tahtnud jälle võõrale maale surema minna, aga üks osa kindlasti oli neid, kes said aru, et bolševismi on vaja peatada, kes taipasid, mida see kõik võib kaasa tuua. Ja kujutada. Teed sa lähed võõrale maale, sa sead elu ohtu ja paljud mehed jäidki siia meie maamulda, osa kaotas tervise, kes siis kaotas kuulmise nagu sinu filmist välja iga 10. mees sai surma ja seda asja peab ikka ikka natukene hämmastusega ikka vaatama. Jah, ja eestlastele see ülimal määral tähtis aastal 1919 kevad kui oma jõuvarud olid kõige raskem aeg, kõige raskem aeg ja, ja taanlaste ja rootslaste tulek ei olnudki võib-olla niivõrd noh, niisugune jõu lisamine selle puht füüsilises mõttes, kuigi taanlaste märts on kõige moodsamad kuulipildujad, olid väga head riistad ja aga just see võitlusvaimu tõstmine, see, et näe, happeid, nemad tulid, taanlased tulid, rootslased, tulid soomlased, soomlast olid küll veidi varem, et nad tulid appi, et, et ka meie peame panema viimase välja. No mul on endal ka õnnetus juhtunud ja lõpuks ühesõnaga ei suuda, ei suuda enam seda kustutada, jõud on täiesti läbi, aga kui sa saad korraks hinge tõmmata ja keegi teine tuleb ja peksab tuld maha, eks ole. Ja, ja siis tuleb see jõud tagasi. See jõud tuleb uuesti tagasi, inimene leiab veel siis jõudu, rahvas leiab siis ka veel jõudu, kui, kui teised rahvad saavad aru tema hädast. Rääkisime lühidalt taanlastest rootslaste hulgas oli ka väga värvikaid inimesi, oli kapten, oli selle mehe Kaptenil ja jah, kapten Einar lund paari muidugi ma püüdsingi selle filmi niimoodi üles ehitada, et vaadata, kelle lood olid kõige värvikamalt ja kõige, kõige hinge sööbivamad ja sellepärast ongi taanlastesseuronofeer valitud. Kes seal other tuleb õieti hääldada, mees, kes sai surma Ostrovi alla ja kelle rinnataskust leiti kiri emale. Muide, bolševikud röövisid laiba täiesti paljaks, ainult õhukese särgikese jätsi, selge, ja see kiri tema taskus oli kirjutatud luulevormis. Kuna Söreni isa ajakirjanik linnakeses, siis ta algul kohalikus lehes hiljem haarasid ka suured üleriigilised lehed selle luuletuse trükised ära, sest me peame meeles pidama tollel raadiot, televisiooni veel ei olnud, kommunikatsioon käis ajalehe kaudu ja see läks nii hinge taanlastele, et seda laulu terve Taani laulis. Ajaloo kurioosne fakt on see, et et meloodiaks vaid topistenkaraazin. Ja sellepärast selles minu filmis kõlab taani keeles laul säng muusikagümnaasiumi poistekoori esituses, muide selles koolis on kaks poistekoori, tegelikult kolm poistekoori, üks on häälemurde eelneb poistekoor, siis on häälemurdega poistekoor ja juba murtud häältega poistega verd, nii et mina valisin selle keskmise, mis on väga-väga tore. Ja filmis on ka näha, et selles kooris ei laula mitte ainult taanlased, sest et Euroopa riikide rahvastik on, on muutunud vanemas sa jah, sa küsisid lund, läheme siis rootslaste juurde edasi. Luthori kirjutasid nüüd Eesti vabaduse ajalukku, muidugi, kui soomusauto Kalevipoeg, legendaarne komandör ja. Aga kui me juba räägime temast, räägime siis selle looga ära, siis päraslemi soomlaste juurde teeme niimoodi. Neinar Londori on kirjutanud oma päeviku rootsi keeles, see tõlgiti käsikirjast otse eesti keelde, eestlased tantsib ta seal Lõuna-Rootsis minu meelest Lundis välja või oli ta maailmas ilmselt tundis. Ja see on väga värvikas, väga tundlik on võib-olla üks üks paremaid vabaduse kirjeldusi üldse. Mees, kes oli ise sündinud India suur seikleja, näitas oma mehisust Narva all, siis viidi üle lõuna rinnetele ja, ja soomusauto Kalevipojaga ta korduvalt tungis bolševike tagalasse. Külvas seal surma maja hirmu ja üle noatera pääses juuksekarva otsas olid pääsemisest kortlasid bolševikud, tema teel langetasid männid. Ja siis tule ja kuulirahe, seal läksid mehed välja ja sidusid ketid nendele mändidele külge, vedasid siis autoga männid teelt kõrvale ja ja oi, neid lugusid on seal palju seal hästi uhke raamat. Ja maailma kuulsaks sai ta hiljem aastal 1928, kui Itaalia kindral Noobile lendas terrizaablil Itaalia põhjapoolusele ja tagasiteel kukkusid siis alla Teravmägede lähistel siis Rootsi valitsus saatis kõigepealt norralase ammundseni päästma, ammutseni jäi kadunuks. Järgmisena paluti siis vapral Einar Lundoril õhku tõusta väikesel pokkerilennukil ja ta siis maandus sinna jääväljadele, päästis Noobile ära. Ja lendas kohe kiiresti tagasi Itaalia arstid tšetšeeni järele, kuid päästmise ajal ta kukkus puruks oma lennukiga ja jäi küll alles, aga lennuk lendas pilbasteks, nii et siis pidid mehed kaks nädalat ootama, kui teine rootsi päästja kapten Mudeli tuli ja nad sealt ära päästis. Aga enne Lundori õnnetus oli see, et tubli katselendurina katsetas, tõusis abi, lennukeid Lindschepingiskus siiamaani. Saabi tehased asuvad 31. aastal uue hävitaja katsetamisel kukkust alla lihtsalt ja pärast seda ta siis puhkab nüüd Lindschöpingi kalmistud linna aukodanikuks sai. Meie jaoks on ta kui vabadussõjast osavõtja rootslaste jaoks, kui Nobeli päästja ja katselendur. Jah no ju siis tema geenides oli see, et ta peab hulljulgeid ettevõtmisi. Aga need soomlaste esindaja siin filmis on ka väga värvikas inimene ka täiesti ebatavaline inimene, naine läks sõtta, läks rindele. Kuidas ta üldse rindele pääses? No ta oli juba varem käinud halastajaõena Soome vabadussõjas ja seal sai nagu asjad nagu korda ja ühele poole ja ka ta oli hulljulge naine, tema nimi Mälkonen. Ja naisi rindele ei lubatud tollal tulejoone jah, tule, aga tema tahtis sinna saada. Ja tal ei jäänud midagi muud üle, kui juuksed maha ajada. Oma nimi Aino passis sodi ta ümber aimaks. N-tähte MX teha ei ole eriti keeruline. Panime riided selga ja, ja nii ta rindele sattus ja narval sai ta väga raskelt haavata. Aga ka tema mälestused on väga värvikad. Kui Zeronopper kirjutas luulevormis, kui Einar Lumpuri kirjutas lausa tervikuna, siis Aino Mälgoneni kaheksast üheksast kirjast on ainult üks säilinud. Sellepärast et tema isa ütles, et kui Aino tagasi tuleb, et ta sinna ilma isa loata sõtta läks, isa lihtsalt annab talle korralikult peksa või lööb ta lausa maha. Aga aina tuli tagasi, kahjuks haavatuna, kaks kuud hiljem ta suri ja temast jäid kirjad. Aga isa oli ikkagi niivõrd kohutavalt vihane, ta põletas tema kirjadele, aga üks kiri oligi kuidagi eraldi olnud. See on säilinud tänaseni ja see kiri on kirjutatud kodustele, aga ka temas on niisugune eriline poeesia. See, mismoodi ta kirjutab. Lahing kirjeldab selles ainukeseks kirjas oma väga verist öist lahingut. See, mismoodi ta ütleb, et tema hing ja vaim on nagu stepituul, mis tahab lennata üle puude latvade ja kuidas ta oma kirja lõpus hõiskab, et elagu kuldne vabadusse. Nii ilusasti öeldud, et näed ta pisarasilmaga. Ja et lugu oleks veelgi poeetilisem, tema väljavalitu, tema kallim oli Eesti vabadussõjas soomusrongi peal. Ja kui Miiuli. Nonii, jälle selles mõttes kurb saatus, jõuad koju ja sured varsti võitlejaid ühe teise rahva saatuse pärast. Ta nüüd oli seal ka veel üks eesti mees, aga me räägime mõningatest põhimõttelistest asjadest. Olen kuskilt lugenud, et kui rootslased tagasi läksid, siis võeti ka tagasitulekul neid suhteliselt halvasti vastu. Töölisliikumine sotsdemokraadid ei olnud üldse sellest vaimustatud, et need mehed läksid. Neil oli nagu mingisugune niukene seikleja essiltari küljes. Jah, ega siis Euroopa on rahvad veel ei teadnud kuhu see kaunis idee maailma uuendamisest välja viib. Ja me teame ju ise väga hästi, mismoodi eesti kirjanikud, kunstnikud, intelligents veel 30.-te aastate lõpus ja 40.-te aastate alguses uskus, et sel viisil on võimalik maailma uuendada ja, ja ma arvan, et ka täna on neid inimesi, kes usuvad ja muide, ma olen üks nendest, kes usub, et maailm on võimalik teha õiglasemaks ja ja paremaks, aga ülimalt Tal on tähtsad need, milliste meetoditega seda tehakse. Kas selle nimel, et et maailm muutuks paremaks, et inimestel tekiksid võrdsed võimalused, kas selle nimel on ikka õiglane miljoneid inimesi hukata, nagu bolševikud lõpuks suutsid saavutada, või teisteski maailmajagudes, onju? Hästi, mis toimus Kambodžas, mis on toimunud Lõuna-Ameerikas, nii et Aafrikas selle kõigega peab äärmiselt äärmiselt ettevaatlik olema. Sulle tulevad ilusad ideed ju olla, aga su käed jäävad puhtaks jääma. Selle idee elluviimisel. Üks teema, mis oli ka ajakirjanduses üleval, sel ajal oli, et nad tegid ka niisuguseid tegusid, need vabatahtlikult hulljulged, poisid, ülbed, natukene siin selle eesti olude taustal. Nad lubasid endale rohkem kuidagi, mõnikord oleks võib-olla pidanud, ei tohtinud lubada. Kas sa selle problemaatikaga. Tulid kokku jah, seal Ricardo Paveli memuaarides ja ka Einar Lunbori memuaarides see kergelt kumab läbi, et ollakse teisel maal ja noored mehed ja veri kehab ja, ja vahel natuke rohkem napsitatakse, sõidetakse mootorratastega mööda Tallinnat, siis veel kui on alles drill, käib siin nõmmel ja ja, aga noh, see kuulub noorte inimeste juurde, nii et mingit maradöörlust või midagi niisugust, et nad oleksid ette võtnud Nendele faktidele, selle materjali ka töötades. Mis minu käes oli, ma küll ei saanud. Tulnud sest et ma tean, et Narvas toimus mingisuguseid päris julmi asju, kus toimusid mingid massilised mahalaskmised ja niimoodi see oli Narvas, aga näiteks teine asi, mis on mind mõtlema pannud, et nende panus oli oluline, aga see oli väga lühiajaline. See oli 19. aasta algus, esimesed kolm kuud umbes või neli kuud. No taanlased ja rootslased olid ikkagi appi, jah, kusagil seal, rootslased enne ja pärast siis taanlased 19. aasta kevadel ja olid siin kuni 19. aasta sügiseni, leping oli sügiseni, jah, leping sai otsa ja nagu aidati jälle eestlased vee peale ja ja piir lükati kõvasti Peipsi taha ja Lätimaale ja nagu tekitati see see õigusruum, mille üle siis sai hakata Tartu rahu sõlmimiseks kauplema. Me ju teame ka, et üldjoontes venelased soovisid ju tõmmata piiri, kusagil ei sea Rakvere kanti aga kuna Eesti koos oma liitlastega oli jõudnud üsna kaugele Venemaale, siis oli, mille üle kaubelda ja oli võimalik piir sinna tõmmata, kuhu ta lõpuks ka Tartu rahuga. Kuidas sa kommenteerid Venemaa anarhistide ja vene valgete etteheidet Eestile, et teie sõlmisid bolševike rahu, Jerlaite augu, muu maailma ühisrindesse, sellega? Me ei saa rääkida, et tol perioodil oleks olnud ühtne maailma ühiseline bolševismi vastu, nagu ma juba ennegi ütlesin, oli väga palju Läänes neid jõudusid, kes ei teadvustanud veel, mida see bolševism ikkagi endaga kaasa võib tuua. Selliseid lauseid võib ju pilduda ja pillutigi, tollal aga, aga nende väidete esindatuse aste ei olnud tollal kuigi laiapinnaline. Ma saan võib-olla hiljem üles kerkinud see niisugune väide et, et umbes niimoodi, et te tegite venelastega rahu, sellega ta siis tunnistasite bolševike esimestena. No rahu oli mõlemale poolele vaja ja Eesti ressurss oli ikkagi ikka otsakorral ka sõjapidamiseks ja, ja vaja oli uuesti hakata põldu kündma ja mehed olid ikkagi ju rindel oleme, teame küll, kui palju eestlasi, millise suure numbriga me selle vabaduse eest me hakkasime, kui palju inimelusid maksma läks, ikkagi oli väga suur. Väike Eesti pea lahendama Venemaa probleeme ja muidugi üks asi oli ka veel, no umbes suurusjärgud mehi langes lahingutegevuses umbes 2000 eestlasi väga palju medi langes inimesi haiguste kätte sain 1000 300400 siis on ka jälle väga suur arv, mis noh, mind on nagu hämmastanud. Ja mitte ainult Eesti, vaid üldse Euroopa rahvad, Marafot seisid ju mitmete tõbede puhul teadmatuses Kaseltsi inimkond suudab neid lahendada. Tuberkuloos võttis ju just selles eas inimesi noh, minu enda Ki esivanematest iga teine seal lisapoolt näiteks suri tuberkuloosi yldse võideti alles kusagil teise maailmasõja päevil, kui penitsilliin leiutab grip hämmastaval kombel samuti väga suure Tarmo Tamm ja, ja peale selle, eestlaste varustus oli ikkagi äärmiselt vilets ja ja meie kliimas sõjapidamine ei ole naljaasi. Nonii sinu film läheb ilmselt mööda Eestit reisima, kas on teada ka täpselt juba, kus ja millal ja kuidas? Esialgu ma tahaks nagu oma maakonnas Pärnumaal näidata filmi sel ajal, kui meie jutt eetrisse läheb, on ta juba paariskülaklubis mänginud ja raske nüüd öelda praegu sind lindistamise ajal, kuidas ta nüüd meeldib, aga välisministeeriumi poolt on, on tulnud ettepanek, et seda Eesti vabariigi 89. aastapäeva puhul siis meie saatkondades ja saatkondade poolt korraldatavatel filmiüritustel siis näidata. Kõigepealt muidugi Khanis, Soomes, Rootsis tänutäheks nendele maadele riikidele, rahvastele, kes meile appi tulid. Ja siis võib-olla ka teistes saatkondades. Kas sulle tundub, et niisugune video näitamine väikestes kohtades skulptuurimajades ja see saabki olema üks võimalus ka filmirahvani viia, kui nüüd suurte kinodega on probleeme? Ja ega see nüüd päris lahendus ei ole, sest et taasiseseisvumisel meie kutseline teater jäeti ilusasti ellu ja ja ka kujutav kunst ja, ja teisedki valdkonnad elasid selle suhteliselt kergelt üle, kuid kõige rohkem kultuurivaldkondades NATO-s võib-olla kino ja filmikunstidest. Meie ainukene kutseline filmistuudio Tallinnfilmi likvideeriti ja tootmisbaas likvideeriti ja need inimesed, kes niinimetatud teises lülis töötasid filmide monteerija, helindajad ja nii edasi, need pidid minema teistele elukutsetele, nii et see on üks suur kaotus. Väga suur kaotus on see, et kinovõrk varises kokku meil ja kui meil siin veel nõukogude ajal oli mingi paarsada aastaringselt tegutsevat kino, siis praegu on heal juhul kümmekond neid. Ja neid kinosid, mis on peamiselt Tallinnas ja mõned ka siis Tartus, Pärnus, eks ole, ja, ja näed, siin ma jälgi juba hätta, sellepärast et minu meelest kino on ikkagi selline asutus, kus iga päev näidatakse filme seitse päeva nädalas. Et Me väga raskes olukorras, et kommertsfilme veel on võimalik maale tuua, festivalil tahaks veel väärtfilme. Aga me peaksime kindlasti Silmete seadma oma kinovõrgu taastamise, et igas maakonnakeskuses vähemalt oleks üks kino, mis on siis kas siis riigi või munitsipaalvõi või siis eraja munitsipaalkinoa. Kas oleks riigieelarveline toetus juures, kus oleks võimalik arst filme näidata, Euroopa filmi aasia filme, dokfilm, eriti lastefilme muidugi. Sest väike maa, kui sa siin tood filmi riiki ja ta olevat eestikeelsete subtiitritega varustanud, siis seda filmikoopiat enam Lätis ega ega Soomes näidata ei saa. Selleks peab olema piisavalt suur auditoorium, et tasuks maale tuua. Filmide näitamine televisioonis ei ole lahendus, sellepärast et see jääb ikkagi selliseks muuhulgas filmi vaatamiseks. Tõeline filmielamus jõuab inimesteni siis, kui ta Läheb muust maailmast eraldub ära selleks kaheks tunniks. Laseb ennast filmimaailmal täielikult haarata, nii nagu ta läheb teatrisse või kontserdile. Ja siin ma ütlen, et me oleme Ida-Euroopa alates juba Lätist, Leedust rääkimata siin Tšehhi, Ungari ja teised meie ajalooga sarnased riigid kõvasti maha jäänud kino külastatavuses seal 100000 elaniku kohta. Nemad on suutnud palju paremini oma kinokultuuri säilitada. Kui nüüd inimesed lähevad seda filmi vaatama, kas sa tahad midagi neile öelda, kas sinu jaoks on mingisugune nurk, kant või vaatenurk, mida me täna ei puudutanud, siin? Filmirežissöör ei pea olema advokaadiks, kes oma filmi kiidab või laidab. Mul oleks hea meel, kui inimesed pärast filmi vaatamist võtaks minuga kontakti, ütleks oma tõelist arvamust, see aitab, ma arvan, igat loojat, sest oma vigu oleme parandada ainult oma järgmistes töödes. Aga, ja ma arvan, et selle filmi üks niisugune varjatud mõte võib-olla on see, et oleks meil ainult rohkem missioonitundega inimesi mitte ainult Eestis, vaid Euroopas ja maailmas üldse kelle jaoks lihtsalt ainult palga või raha teenimine, sest osa neid vabatahtlikke tulid sellepärast tõesti, et et teenida, panid oma elu mängu, aga ma tean lihtsalt teenida. Ja sa olid need, kes tahtsid põnevat seiklust. Aga vot just need inimesed, kes olid valmis oma elu ohverdama teise rahva aitamiseks ja, ja, ja kes tajusid, milline oht inimkonnal on juhul, kui mingi totalitaarne süsteem tuleb ja võtab võimuvaba rahva ülevat. Vot see osa inimestest võiks olla igas ühiskonnas igas riigis suurem, julgemalt ennast väljendada. Me uuest dokumentaalfilmist pealkirjaga vabatahtlikud stuudios oli filmirežissöör Mark Soosaar. Aitäh stuudiosse tulemast MINA OLEN Martin Vigrand, see oli maailmapilt isade.