Kui Sergei Prokofjevi veel elas, võis alati oodata imet. Näis, nagu oleksime olnud võluri kütkes, kes iga hetk võis kinkida meile muinasjutulise rikkuse trahv. Ja äkki me saime Tuhkatriinu või kivilille. Nõnda kirjutas maailmakuulus pianist Svjatoslav Richter. Tahaksin väga kirjutada balleti Vene teemale, rääkis Sergei Prokofjevi, otsides ainet uue balleti loomiseks. Ta luges uuesti läbi Puškini teosed, kuid kõik, mis võiks sobida, oli juba teiste poolt lavale seatud. Mõte kirjutada ballett pääsovi. Uurali muistendite põhjal sai helilooja suure teatri ballettmeistrilt. Lavrovscent. Nende sõprus ja koostöö oli alanud balletiga Roomeo ja Juulia oma mälestustes heliloojast Lavrovski meenutas. Kui ma sellest Prokofjevi le rääkisin, ütles ta, milline kokkusattumus. Just äsja kõnelesime abikaasaga Uurali mägedest. Veel välismaal viibides unistasin tihti tema karmist loodusest. Mõte meeldis heliloojale nii väga, et hakati kohe fantaseerima tulevast lavastust välja mõtlema. Balletikirjutamist alustas Prokov je vasemäe perenaise teemast. Lavrovski jutustas. Koordi jälle Prokofjevi külastades näen teda erutatuna jalutuskepiga õhus vehkides mulle vastutulevat. Teate, manitsin vaseme perenaise teema. Kuulake ja Prokofjevi laulis mulle balleti sissejuhatuse ise kepiga dirigeerides, nagu oleks orkester tõepoolest meie ees olnud. Õnnitlesindada ja Prokofjevi oli õnnelik nagu laps. Teema oli suurepärane. Balletiklaver valmis 1949. aasta märtsis aga ka selle balletiga läks algul samuti kui Romeo ja Juliaga, mille uudsest muusikast paljud ei suutnud kohe aru saada. Läbikuulamisel oli inimesi, kes teravalt astusid Prokofjevi muusika vastu väites, et see on sünge, raske, vähe, tantsuline ei sobi teosele Uurali mõistenditest. Sellist suhtumist Prokofjevi lase äärmiselt raskelt üle. Uuesti halvenes helilooja tervis ja töö partituuriga jäi aeg-ajalt soiku. Prokofjevi lootis siiski näha balletilaval. Viimaks otsustati ballett suures teatris lavastada. Proovid algasid esimesel märtsil 1953. aastal. Balletilavastaja labrovskigeerijates. Viiendal märtsil käisin korraks Prokofjevi juures. Helilooja oli täis tööindu. Ta kirjutas Daniela ja Katerina neljanda vaatuse duetti partituuri. See jäi Prokofjevi viimaseks tööks. Sama päeva õhtul ta suri. Kuid balletiga jätkus nüüd juba ima autorita. Esietendus oli 12. veebruaril 1954. aastal. Leningradis toimus esietendus sama aasta kevadel. Meie vabariigis lavastati Kivilil Estonia teatris 1961. aastal. Prokofjevi ise on oma teoses niimoodi kirjutanud. Kivilill on ballett rahva hüveks tehtava loomingulise töö rõõmudest inimese hinge, ilust, looduse vägevusest ja ammendamatutest rikkustest, mis avavad oma süle üksnes tööinimesele. Olulisel kohal on balletis ustava armastuse teema. See on noore meistrimehe Daniela ja tema mõrsja Katariina paljusid raskeid katsumusi ületav armastus. Samuti nagu ma varasemates ballettides. Ma püüdsin Kivirilles näidata vaatajatele tuttavaid muinasjututegelasi mitte ainult tantsivatena, vaid oma murede ja rõõmudega vaatajaid erutavatena. Oma muusikas mõtlesin uurali rahvalaule. Ballett algab proloogiga. Hing kõlab. Laseme perenaise ja Daniil muusikaline iseloomustus. Uurali noor meisterda Niila unistab Malachi farsi loomisest mis oleks sama kaunis ja lihtne nagu elaval ille puhkenud õis. Kuid kiviksaladust tunneb üksnes asemel. Perenaine maa-aluste rikkuste omanik ja hoidja ning ta niidab aas, ei saa ega saab valmis. Isegi kihtlusele armastatud kate Riinaga piinavata Niilat mõtted malaskidki kätketud saladusest. Kihluspeo lõbus tantsus. Seen katkeb kaevanduse yle vaatajasse Verianni ilmumisel. Ta tahab saada endale Daniela Malachi Traasi. Noor meister, keeldub Vaason alles lõpetamata. Severjanin tõstab juba piitsa, kuid Katariina astub peigmehe ette. Nüüd püüab seriaal emmata tütarlast ja teda ära viia. Ent Daniela ja külalised astuvad Katariina kaitseks välja. Raevunud selleriaan ajab külalised laiali ja lõpetab peod. Daniela jääb üksi. Äkki ilmutanilaid, laseme perenaine, tema puudutusel elustub, puhkeb õitsele Daniela Kivivas. Ent niipea kui ka perenaine on Malachi iit taas vaid surnud kivi. Ta niidab, purustab oma kätetöö ja sööstab tere naisele järele. Laseme perenaine ilmutab end kord sisaliku, kord Malachi tütarlapsena. Dannyle järgnes talle kartmatult. Ta peab teada saama kivi saladuse. Ja nägema laseme perenaistekivilinn millesse on kätketud. Iluperenaine viib Daniela oma kuningriiki, kivid elustuvad nende ees sädeledes kiirgavad vääriskivid. Ja lõpuks silmipimestavalt õitseb ta ihaldatud kivilill. Katerina usub, et Daniil on elus ja läheb peigmeest otsima. Ta satub laadale. Seal laadakeerises kohtab leiuse Verjani, kes jälle püüad viia teda endaga kaasa. Taas astub rahvas neiu kaitseks välja Katariina põgened. Severjanin teele astub tundmatu tütarlaps ja samal hetkel mehe jalad kasvavad maha külge. Vaevaga ribitanud lahti ja tormab Katariinal järele. Jõudnud ussimehele tunnetuse Verianna ära, laseme perenaise ja mõistab, et Heattal siit loota pole. Ta anub säästa elu kuid perenaine käsimaal neelata nurjatu. Ta Niilata otsides jõuab Katariina sügavasse metsa. Ta süütab lõkke, et puhata. Heledast leegist hüppab välja tule neitsi. Ta teatab neiule Daniil asukoha ning nad lähevad teele otsima ta Niilat. Ta tahab lahkuda taseme perenaise riigist. Ta peab edasi andma kilbi kätketud ilusaladuse inimestele. Perenaine. Aga on ta Niilasse armunud ega taha teda kaotada. Võtke sapi võlukunsti, muudab ta noormehe kiviks. Järgnedes tule neitsile jõuka Katerina laseme perenaise riiki, kus ta võetakse vaenulikult vastu. Kuid Katariina kõikevõitev armastus liigutab isegi perenaise kivist südant ja ta vabastab Dannyle ning lubab neil maa peale tagasi minna. Juubeldab rahvahulk võtab maadel vastu Katariina ja Dannyle, kes toovad inimestele hingestatud kunsti ilu.