Minu nimi on Madli-Liis Parts ja ma kutsun teid täna New Yorgi džässiklubidesse. Esimese loona kuulsite te laulmas noored Johnsi. Teda saatis kitarrist Python, maaliku ansambel. Ja lugu kandis pealkirja New jaksidi. Mis võiks olla veel loomulikum New York sigile kui džässipealinnale, kui just seesama lugu ehkki arvatakse, et New York City pole enam ammu džässipealinn ja tõeliselt uuenduslik ja põnev džäss sünnib hoopis Euroopas pole see siiski tõsi. Kui New Yorgis olla ja vaadata, mis seal džässiklubides toimub, siis me saame aru. Tegelikult see on džässipealinn ja seal leidub igale maitsele džässi, seal leidub igal kellaajal muusikat. New York City tervitab teid džässipealinnana varahommikust hilisööni välja. Sellele linnale pühendatud kümneid tuhandeid muusikapalu. Järgneva tunni jooksul võiksime kujutleda pilvelõhkujate Manhattanile tuledesäras öösse sellesse linna, mis mitte kunagi magama. Isegi varahommikul te võite kohata tööle või koju tuttavaid inimesi. Ja autode vool tänavail ei vaibu hetkekski. Kuulame täna muusikat, mida esitavad eelkõige need džässmuusikud, keda te võite igapäevaselt New Yorgis kuskil klubides mängimas kuulda ning osa valu on salvestatud New Yorgi džässiklubides. Kohe alguseks peaks ütlema, et, et New York on tõesti maailma kõige legendaarsemaid džässiklubide kodu kuid sellegipoolest ei maksa võtta kõike puhta kullana ja, ja see kategooriseerimine, et see on maailma parim ja see on maailma vanim see ei pruugi tähendada veel mitte midagi. Et isegi kaubamärkideks kujunenud nimede taga nagu bluu, nõud, Vilitš mängaad või Iriidium võib-olla nii paremaid päevi kui halvemaid päevi võite sattuda väga vahvatele kontsertidele, samas võib tekkida õhku ka suur küsimärk. Nii olin isegi tunnistajaks juhusele, kus ühel õhtul bluunautis mängis üks koosseis peaaegu pooltühjale saalile ja muusikud püüdsid laval üksteisel tuju üleval hoida. Sest sest tundus kuidagi hale ja igav, aga järgmisel õhtul selles samas kohas. Seesama ansambel pälvis publikult sellise kiiduavalduse ja, ja, ja publikulil olid lausa tänupisarad silmis, nii et, et see juba üksnes tõestab, et päevad pole vennad ka maailma kõige prestiisikamates džässiklubides. New Yorgi puhul on ka loomulik, et džässi ümbert kaob selline ülistav ja veidi paatoslike aura, mis näiteks valitseb Euroopa festivalidel. Siin võib täiesti juhuslikult sattuda mõnele reklaamimata kontserdile, kus mängib näiteks Päpnsiini või chact. Seda Euroopas ilmselt kunagi ei juhtuks. Ja on väga tavaline ka, et klubisid suletakse aeg-ajalt ning mõned klubid avatakse kas samas kohas või juba uuel aadressil, mõnikord sama nimega mõnikord teise nimega. Laias laastus võib New Yorgi džässiklubid jagada kolmeks. Pika ajalooga legendaarsed paigad, mida kohalikud nimetavad hellitavalt turisti lõksudeks. Siis väiksed hubased baarid ja seejärel restoranid ja hotellid, kus õhtul tee on elavaks muusikaks just jazzmuusika. Teine alajaotus, võib-olla ka piirkonnapõhine. Suurim hulk klubisid asub Manhattanil, keskosas, köinguts Filitsis. Teine suur osa asub Harlemis. Tegelikult jagub klubisid muidugi igasse Manhattani piirkonda. Lihtsalt kriinwohhilyczis asuvad klubid üksteisele nii lähedal, et piisab paariminutilisest jalutuskäigust, et järgmisesse klubisse jõuda. Ja New Yorgi puhul on ka väga tavaline, et ühe õhtuga käiakse läbi üsna mitu klubi. Tavaliselt jõutakse kahte-kolme klubisse. Kuna ühel õhtul on samas klubis kaks või kolm erinevat. Ehk siis muusikud esitavad ühte ja sama kava kaks-kolm korda õhtu jooksul ja pärast iga seti lõppu siis Publicas lahkub järgmisesse klubisse või siis jääb kuulama seda järgmist settimis. Tegelikult on täpselt sama nagu eelmine. Kuulame nüüd, kuidas on tunnetanud New Yorgi džässi vibratsioone, briti laulja, soo ja New Yorgi pianist, seda poolson. Lugu kannab pealkirja ine New York minit. New Yorgi kõige ajaloolisemasse ja olulisemad džässiklubid on kahtlemata Vilitš rängad blu Note suid, trivium, säästendad püüdland Disis, Coca-Cola, Klaab Leenoks, Lounge, Winston, Spray House. Kindlasti olete nii mõndagi nime neist kuulnud. Aga, aga nagu ka eelnevalt sai mainitud, need on klubid, mis tekitavad inimestes kõige rohkem vastakaid arvamusi. Ühelt poolt on need tõeliselt turistilõksud. Seal on linna kõige kallimat piletit, et ja isegi pärast pileti linastumist nõuavad majasisesed mängureeglid, et, et sa muudkui ostaksid ja ostaksid ja ostaksid nii juua kui süüa. Teisalt esinevad nimetatud klubides sellise suurusjärgu tähed nagu Oskar piitherson, Roy, Heinz džinsmuudi Cheulovano või Edi Palmieri, keda naljalt mujal ei pruugigi kohata. Näiteks terve märtsikuu peaaegu esineb bluuneutis tsensmuudi, kes tähistab seal oma 80 teist sünnipäeva. Omaette vaatamisväärsus on kindlasti ka Chiaalset link nonsense, mis asub taimooneri majas otsese tsentrum paaki kõrval. See on tõeline džässiimpeerium. Neil on seal kolm erinevat kontserdisaali ja väga korralikud džässiharidusprogrammid nii täiskasvanutele kui koolilastele. Tihis Klaad Coca-Cola on kindlasti kõige kaunima vaatega klubi sest kui, kui enamus klubisid asuvad keldrikorrustel, siis siis disi klubi asub kõrgel pilvelõhkuja ees ja sealt avaneb vaade Manhattanile. On tõesti lummav. Oma džässiklubi kogemustest rääkis ka Kristjan Randalu, kes juba mitmendat aastat elab New Yorgis ja on seal päris aktiivne. Tasuks vaadata, mis toimub näiteks sellises suures saalis nagu ka nii-öelda seal on kolm saali kokku, aga kahes suuremas nendes toimuvad ikka vedas üritused ja see on väga, seal tasub ära, senine suvikultuur on selline, et nagu tavaliselt, kui nendest suuremad, siis lääts, maksad ühesed jess nagu tund aega või kuulnud unnaga muusikat siis vaadatakse public välja. Ja siis noh, see võib ka elamus olla, ka kontsert on, ikkagist saab kontserdi formaadis nagu kontserdireeglite järgi ikka üks pool, vaheaeg, teine pool lisapala nii edasi. Nii et see on väga hea ja seal saab kuulata kuskil rahulikus ümbruses instigmaatori kivisse. Seda igal juhul oluline on, siis lõikan seda, see oli üks parimaid elamusi liikvel, tsentrum, suur, selline mitme ehitise komplekssem ja see oleks penthouse'i selline mingi plaan endale. Ja siis seal on ka käsk kontserte ja ma sattusin just sellest on ka juba paar aastat möödas, siis mängis seal mingi viis õhtut järjest üksinda ja see suhteliselt väike polegi saalongi tõesti selline nagu elutuba, kõrged kaks toa poolt on täielikult klaasist, nii et sa vaatad lääne poole meloodiad, siis seal on aga niimoodi kontserdi vormis. Kui Christian rääkis meile Khani Pihoolist ja oma praednelda kontserdikogemusest, samas jõudis ta intervjuu ajal tutvustada ka palju toredaid sümpaatseid kohti, mida ei saada küll ülipika ajalugu, kus ei ole väärikad suured saalid. Ent iga džässihuviline linnas teab neid. Kui küsida kohalikelt muusikutelt ükskõik Sist, kellelt, milliseid klubisid tasub kindlasti külastada, siis pakuvad kõik välja vähemalt kuus erinevat klubi, mis siis on fifty-fail paar, Korniiliast, hõitcafei, džäss, kalleri, sink, paar ja avangardi huvilistele kindlasti tõstioon, jätthoni. Seda nimistut võibki pidada New Yorgi džässiklubide alternatiivseteks koorekihiks siis võrreldes nende ajalooliste turistilõksudega. Edasi läheks taas muusikaga ja seekord mängiks David pini. David pini on saksofonist, kes on New Yorgis väga aktiivne. Tihtilugu võib teda kohata näiteks sealsamas fifty-fail paaris esinemas, millest just enne Ta oli ja kõik oma kontserdid, mis ta fifty Fay paaris teeb, salvestab tagaülest ning tema kodulehelt võib neid kuulata. Meile mängis praegu teenib pini kellega koos musitseeris ikka saksofonist, Criss, Potter, klaverimängija, juurik, hein ja trummar, leid kõik sellised muusikud, keda võib aeg-ajalt ka New Yorkis mängimas kohata. Rääkides veel fifty fain baarist, mida nimetasin just et õnneks teil pinni lemmikkohti, siis seal võib täiesti kogemata sattuda ka näiteks Mike või Leni. Sterni kontserdile võib kohata Richard Boonat kes lihtsalt on otsustanud tulla üheks õhtuks sõpradega koos mängima. Samuti Pennelissoni, kes on praegu erinevate džässiajakirjade edetabelite tipus. Ehkki koht ise on kitsuke, meeldib muusikutele seal tõesti esineda, sest publik on nende hinnangul hästi avatud ja väga vastuvõtlik. Näiteks kontrabassimängija Pennelisson tunnistabki, et just seal saab ta kõige paremini oma uusi ideid testida, sest publik on kõige ausam. Põnevad kohad on ka sämp, kiites George sääs Kalevi viimane neist, siis džässgalerii on selline klubi, mis ei olegi nagu päris klubida on kontserdisaal ühtlasi ka näitusesaal kus alati eksponeeritud Tšassiga seotud kas fotosid või maale. Ja galerii ise soosib just noori muusikuid ja nende uusi projekte, mida tõenäoliselt kuskil mujal ei mängita. Sääs galerii ongi eelkõige noorte muusikute lemmikkoht sest see on pea ainus paik, mis pakub neile esinemisvõimalusi ja eriliste projektide katsetamise võimalusi. Samamoodi toimuvad džäss, kalevis ka põnevad õpitoad. Erinevalt enamusest kohtadest pole seal sundust midagi osta, tõsi on küll veinipudelit seina ääres reas, kuid igaüks ise vaatab, kas ta tahab sealt endale kallata klaasikese või, või. Juba kolmandat aastat teeb džäss kalevis workshop, saksofonist Steve kolman. Ja, ja see on tõeliselt põnev elamus, tavaliselt toimuvat uueks sopid pühapäeviti. Ja tema workshop id võivad tihtilugu kasvada üle väga avatud vokaalimprovisatsioon, yks millest siis peaksite osa võtma kõik kohalviibijad, sõltumata sellest, mis on su muusikaline taust. Nii sattusin minagi ühel pühapäeva õhtul TEMA workshop Pille ja me laulsime tund aega ja see oli väga vabastav. Ja selline innustav kogemus. Et võetakse üles üks väike viisijupp, tuntud viisijupp ja selle pinnalt siis igaüks hakkab improviseerima, nii nagu talle tundub, et õige on. Teine põnev koht on sämpiites George. Seda tuntakse ka džässi kiriku nime all. Sämpides Churchill tegutseb nii-öelda džässikirikuna juba 60.-test aastatest peale. Seatav viimsele teekonnale saadetud üle 500 džässmuusiku, nende hulgas ka John koolt trein kelle kohta kiriku pastor teadis rääkida, et see oli nende kiriku ajaloos kõige suurem matus, kus järjekorrad hüvasti jätmiseks looklesid mööda tänavaid. Igal pühapäeval kell viis peetakse seal juba viimase 50 aasta jooksul džässi jumalateenistusi. Samamoodi pühapäeva õhtuti on seal kindlasti mõni kontsert ka enamus siit ilmast lahkunud džässmuusikute mälestuskontserte peetakse just nimelt Santiites, Churchill sämp iidses kirikus. Mina sattusin sinna Dievioreetmani mälestuskontserdile ja see oli väga selline inspireeriv kogemus tegelikult, sest kirikusse olid kogunenud tema lähedased, tema sõbrad-tuttavad, kes meenutasid temast põnevaid lugusid. Ühtlasi näidati ka väga vahvad dokumentaalfilmi ja, ja enamus tema sõpradest ka musitseeris tol õhtul. Nii olid ühel laval koos pätnasiini džauli heiden, Cervi, häälen, chact, Johnet, Roy, Heinz, kui nimetada vaid üksikuid muusikut, tunnistavad, et selles kiires elurütmis on just matustest ja mälestus kontsertitest saanud džässikogukonna pea ainsad kohtumispaigad. Et seda on ühtpidi, on väga kurb kuulda, teisalt on jälle tore. Ta on veel midagi, mis inimesed omavahel tõesti kokku toob, sest sest väga paljud kurdavad, et aega on väga vähe ja ja kuna töö on põhiliselt Euroopas, siis siis ega 11 väga ei, ei nähtagi ja seda enam pole kunagi aega rääkida. Läheks muusikaga edasi ja meile laulab dženn Joe, kes on õppinud ooperilaulu klaverit, samuti balleti. Praegu töötab ta koos Steve kolmeniga, kellest rääkisime džäss Kalevi puhul, kes, kes seal siis workshop annab. Shenzhou esitab ühe pala oma viimaselt plaadilt. Shenzhou juhataski juba sisse natukene sellist eksperimentaalse džässiteemat mis on New Yorgis väga asjakohane, sest frits asi, kogukond on seal väga tugev ja väga innovatiivne. Eksperimentaalset jazzimeka on aegade jooksul küll vahetanud asukohta. Kõige olulisem klubi praegu on klubi nimega Stoun. Selle avas mõne aasta eest avangardi kogukonna üks jõulisemaid ideolooge Johnsorn. See on selline väga tagasihoidlik krõbi. Kui otsida seda, siis võib täiesti vabalt temast mööda käia, sest tundub, et see on üks väga suvaline laoruum. Aga siis, kui Kontsert on algamas, siis äkitsi tekib sinna ette pikk järjekord. Ja see ongi selge vihje, et te olete leidnud üles õige koha. Klubi ise on seestpoolt väga lihtne valgeks lubjatud seinad, kõige lihtsamad kontoritoolid, mis on küll külje kõrval. Ilmselt mahutab ta kuskil 50 60 inimest. Ja lava ise on väga väike ja, ja publikule väga lähedal, nii nagu igal pool klubides. Tegelikult ongi klubide puhul väga raske, kui eristada lava ja publikut, sest üks kasvab üle. Teiseks. Tony puhul võib olla üsna kindel, et võite seal kohata mängimas kas juurik, Heini või stiil, Golmani või Marcry pood või mässhipi. Kõik avangardi liinis väga tuntud tegijad. Teine free asi, klubi on Vethonic, see on natukene vanem ja kohalikud muusikud armastavad seal tihtilugu korraldada selliseid paari päevaseid minifestivale et selle poolest antronikasti tuntud. Kunagi peeti avangardi lipulaevaks sellist klubi nagu nitting factory, kuid praegu on ta kaotanud endise tähenduse. Puhtalt sellepärast, et omanikud vahetusid, nende huvid olid teised. Ja, ja nüüd on seal rohkem pigem sellist rokki, isegi popp bee vahel elektroonilist muusikat, kuid siiski ei maksa teda maha kanda, sest sealgi toimub päris põnevaid festivale aeg-ajalt ja, ja näiteks just eelmisel nädalal esines seal Kimmo Ohionen. Eksperimentaalse džässiringkondades on praegu väga aktiivselt esile tõusnud selline pianist nagu Vidžaayer ja kuulamegi nüüd tema ühte pala, mille ta On teinud koostöös Mike läädiga, kes on New Yorgi luuletaja ja hiphop artist. Ja see lugu kirjeldab ühe hiigelsuure lennujaama melu. Inspireeritud on see 11. septembri kunagistest sündmustest. Liigume edasi kriinuid Filitsist, Almen hätkanilt, Harlemisse. See on piirkond, mis tekitab tänaseni paljudes kõhedust. Möödunud sajandi keskel oli see tõeline džässi süda kuid vahepeal tõesti muutusse ohtlikuks getox, kuhu isegi päise päeva ajal ei soovitatud minna. Ja ega Harlemi musta minevikku aura pole veel päriselt kadunud. Ent elu on ometigi sinna tagasi tulnud ja vähemalt kohalikud kinnitavad, et Harlemis pole põhjust enam karta rohkem kui kuskil mujal. Et kui juhtub, siis juhtub igal pool. Ja järk-järgult on taas avatud ka vanad väärikad klubid nagu näiteks Lennox, Launch ja Mint Johns play Hous. Ja nende kõrvale on tekkinud uusigi. Muidugi, Harlem on koht, kus, kus on Tšassiga seotut pea igal sammul, keegi on kuskil elanud, kuskil majas on sündinud mõni legendaarne lugu. Harlemi džässilegendide kohta on tehtud isegi igaüks üks väga vahva kaart mille järgi jalutades satute päris põnevatesse paikadesse. Kui te New Yorki satute, siis kindlasti vähemalt ühe Harlemi klubi võiksite endale kauba võtta. Miks mitte, näiteks Mills Blake'i mille eestvedajaks on Harlemis väga tuntud ja lugupeetud saksofonist nimega Pilsextion. Ta on klubis tavaliselt ka ise kohal ja pühapäeviti korraldab Jemm. Väidetavalt olla just Pils pleissis kunagi avastatud ka Billy Holiday, kui ta oli seitsmeteistkümne aastane. Samamoodi väga põnev koht on mintens play Hous. Seegi klubi tegutses juba möödunud sajandi kolmekümnendatel aastatel, kuid et siis oli ta tükk aega suletud. Kuid tänaseni on alles veel selle klubi mitmed originaaldetailid. Kui mõelda Harlemi klubide meeleolule ja õhustikule, siis erineb ta tunduvalt sellest, mida te kohtate kriin, putš, vilitsis või, või Almen hättanil. Publik on enamasti kohalik ja nad elavad väga tuliselt kaasa kõigele sellele, mis laval toimub hüüatades vahele plaksutades väga innustavalt. Tihtilugu muutub üks kõige tavalisem kontsert Chansessioniks, kus muusikud kutsuvad publiku seast neile tut vastavaid muusikuid kaasa mängima ja tullakse hea meelega. Nii et see on üks üks hästi hästi põnev ja teistmoodi kogemus. Ka teenindus on alati nendes Harlemi klubides väga soe, väga sõbralikke, väga pühendunud. Nii et Ta kandja tunneb kogu aeg muret, kas kõik on hästi ja kas saab midagi veel tuua, kui, kui kriinvičhylitšis sellist tunnet ei ole. Harlem on tore koht ka pühapäeva pärastlõunaks, sest enamus Harlemi klubisid ning ka mitu restorani pakkuvat džäss prantše. Need on siis sellised buffee lõunasöögid, kus meelelahutuseks mängib väga heal tasemel džässbänd. Džässprintsid toimuvad ka green, vits vilitsei klubides ja kellel vähegi on võimalik, soovitan kindlasti minna. Harlemis käies ja sääsmi siia Mohhaalnemit külastades. Kohtusin ka Christian McBride iga kes on noorema põlvkonna üks väljapaistvamad passimehi ning töötab Chasmis IMF-le, mis ühe produtsendina. Palusin tal rääkida, millised New Yorgi klubid temale meeldivad. Alati on linnas palju head muusikat, näiteks fät, ringpaar, kus on need kohad, kus kuuleb alati head muusikat. Pigem on need väiksed kohad. Väiksed kohad on nagu jazzmuusika vereringe New Yorgis mitte suured kohad, suured kohad on kujunenud pigem džässi restoranid, eks, räägib Christian McBride. Ta kiidab just eriti sing paaria smoosi. Samuti Fats käti, kus käivad üliõpilased ja eelkõige eksperimenteerib takse. Christian Raidil on hea meel Harlemi klubide taassünni üle. Džässimuuseum, kus tema töötab, korraldab näiteks tasuta kohtumisi džässilegendidega. Üldse mõeldakse seal palju, sellele džässmuusikast saaksid osa ka need inimesed, kes ei jaksa endale kallis bluunauti või püüdlandi piletit osta, rääkimata siis söökidest-jookidest, mis sinna kaasa käivad. Christian McBride on ise ka tihti just intervjueerija rollis, kes usutleb tuntud džässmuusikuid keda tihtilugu koguneb kuulama pea 100 huvilist. Sinna väiksesse sääsmis Eeemmofaalem kontoriruumi taolisse saali. Nii et tegelikult pole üldse küsimus selles, millised need kohad välja näevad ja, ja kui mugav seal on olla ja millist toitu seal pakutakse, vaid ikkagi on sisu see, mis on oluline ja mis inimesed kokku toob. Üheks tõmbenumbriks New Yorgi džässielus on alati ka Chamsessionid, mis samuti meelitavad palju inimesi kokku. Ja enne kui põgusalt räägime jämmidest, kuulame teie pruubeki kvartett kes viib meid ilusti Harlemist tagasi, kui nuts Filitsisse ehk siis tsikli trein. Kui küsida põlistelt New Yorgi muusikutelt, millest nad praegu kõige rohkem puudust tunnevad, siis enamus meenutab, tab selliseid kohti nagu Bradleys mida pidas päri Harris ning selles Avenjuzaff, mis kuulus lendadele brekeritele. Nende klubide saladus oli lihtne, seal toimusid jännid, kuhu tulid muusikud üle linna kokku ka pärast Läsitavaid mänge. Koos mängiti vara valgeni. Arutati maailma asju ja lõõgastust, igaüks sellisel moel nagu oskas. Nagu kirjeldas Karändi breker, võis samal õhtul koos olla tema klubis terve džässmuusika elav ajalugu. Tõsi, nüüd Bradlist ja hävingussaff klubi enam ei ole ega ilmselt tule ka kunagi, kuid Chansessionid ei ole siiski New Yorgist päris kadunud. Kõigevägevamat jämmi toimuvat kindlasti sellises väikses kohas nagu sink paar. Paar ise on tõesti väike ja kitsas istumiseks on seina ääres vaid pingirida, aga südaööks on seal tavaliselt nii palju rahvast, et on raske sisse pääseda. Sinna tullakse üle linna, kui ja muusikud lausa seisavad järjekorras kas või tualeti ukse taga, peaasi, et saaks korragi laval käia. Ja üks neist muusikutest, keda võib vast igal esmaspäeva öösel kuni varaste hommikutundideni välja sing paaris kohata on trompetist Roy Haagrow. Ja tänast saadet jääbki lõpetama lugu tema viimaselt plaadilt koos oma ansambliga. Aaeffhagdjor. Lugu kannab pealkirja dist Fectionis. Mina olen Madli-Liis, Parts. Me tegime Teiega koos täna põgusa sissevaate New Yorgi džässi ellu. Kellel huvi lähemalt lugeda, mis New Yorgis toimub, soovitan vaadata Jazzkaare koduleheküljelt. Käskaree.