Eesti avalikkus teab luuletaja Indrek Hirve ka kui Eesti kunsti Sis kujutavas kunstis süvenenud inimest. Aga nüüd te olete pööranud uue lehekülje, Indrek Hirv, te olete hakanud tegelema helilooja Heino Elleri ka. Ma tean, et te olete õppinud klaverit laste muusikakoolis, aga kui pidev ja sisuline, see kontakt teil muusikaga siiski on? Ma arvan, et muusikaarmastaja, aga ma ei ole muusik kunagi olnud. Ütleme, et see kontakt on kuidagi ringiga abikaasa, aga hirv on helilooja. Ja kodus on meil palju muusikat, kogu aeg õhus. Kas see nüüd selle uue näidendi kirjutamiseks, mille peategelane on siis Heino Eller, kas selle töö jaoks tekkis ka mingisugune niisugune sundus, oli sellel ka mingi impulss lähteimpulsse? Jah, see oligi sundus. Timo Steiner hakkas mulle helistama poolteist aastat tagasi. Timo Steiner on helilooja snuukri Eesti looja. Mitte nii väga noor, kena. Hakkas mulle helistama, mina kirjutagu Ellerist näidend. Ma ajasin sõrad vastu, aga siis age soovitas ka kirjutada ja ja eks see mõte mind kuidagimoodi paelus. Elleri elulugu oli väga põnev, ma olin tema klaveripalu enne armastanud, aga ma natuke uurisin. Siis tundus ka tema elu põnev. See Peterburi-aegne Pariisis käimised natuke nagu minu eluga haakuvad ja ma olen seitsmel aastal järjest käinud noore mehena Piiteris portselani maalimas nii et see taustu natuke sarnane. Ma süvenesin tasse järjest rohkem. Ja otsustasin kirjutada. Aga muidugi neid karisid tuli, sest ma ei ole ju varem näitemängu kirjutanud. Esiteks. Ja teiseks, Elleri karakter osutus kuidagi kuivemaks, igavamaks, kui ma olin alguses arvanud. Ja ma ei saanud tema kohta küllalt palju materjali. Tähendab, te arvasite, et kui on loovisiksus, siis ta peab olema jõuline kolleriline ja seal peab olema palju värve. No täpselt jah, eluloolised faktid olid põnevad ja siis tuli sealt tagant välja soliidne, rahulik, aga kes elas omamoodi igavest elu, kes ei tülitsenud ja ja armukesi näidatud ja Einari võtnud, võttis natukene vanemas eas konjakut nagu teise ütles. Ühesõnaga, et ma ei saanud nagu näitemängu jaoks seda sõlmpunktid, intriigi või seda vastandumist millegagi. Ja lõpuks mulle ei jäänudki muud üle, kui leida see vastandus või põnevus rahvuslikkusest. Aga toimus üks sündmus, mis tegelikult oli, no ma ei tea, kas siis teie jaoks ka niimoodi siis innustav või, või materjaliandev kui palju te saite sellelt sündmuselt materjali? Ma mõtlen need heliloojate kogunemist? See oli Heljo sepa juures Elleri õpilaste kokkutulek septembris pooleteise aasta eest. Hiljem selgus, et see nagu selline minu näidendi pärast kõrvaldati kümmekond inimest oli ruumis suurem osa neist Elleri õpilased. Mind pandi Arvo Pärdi kõrval istuma. Ütlesime ühte kassi Heljo Sepa kassi ja see võeti lintimispõld naalina initsiaator ja see võeti linti, see on kahel Raadil olemas. Nüüd aga eks selle õpilased olid väga viisakad oma õpetaja suhtes. Nii et kui ma katsusin kuhugi konksu taha ajada, et leida mingit midagi kompromiteerivat siis seda ei tulnud kuidagimoodi. Ja ilmselt ei olnudki. Hellerika ongi nii väärikas kuju, et talle ei saa ajada taha sellist kollast konksu. Tähendab see, et ta tahtis saada, eks ole, juristiks. Õigemini isa püüdistamast juristi teha, see võib olla ka, näitab midagi, et tal olid ka võib-olla alati niisugused pidurid peale natukene igapäevases elus. Jaja kindlasti Fritriimani järgi oleks Undustega isik ja just nimelt kes ennast kogu aeg kontrollib. Muidugi Tõnissoni tegemine, see, see oli tavaline siis tollal. Tõnisson oli suur eeskuju ja kõik Tartumaa perepojad. Võimaluse korral saadeti Piiteris juurat õppima. Tõnissoni jälgedes. Nii et see ei olnud midagi ebatavalist. Nonii Piiterbiitralise linn, mis siis noort inimest mõjutas. Rändas, kasvatas, ta sai seal maailmakultuuriga kokku pärast Supilinna, see oli talle kindlasti suur elamus. Aga ta kohtus seal kama tulevase naise annaga, kes oli klaverimängija pianist. Kuidas oli see nende suhe, kuidas teie seda näete? Helleri kohtumine annaga on enam-vähem teada, mis on kirjas. Selle koha peal ma palju ei mäletagi. Ma natuke varem abielluma jälle näidendi huvides, ma ei saa seda venitada väga pikaks. Anali Poola juuditari, kes õppis Peterburi konservatooriumis klaverit, väga hea pianist ja väga hea õpetaja. Ja Eller abiellus temaga siis vahetult enne Eestisse tulekut, 19. aastal. Aga see esimene kohtumine omine oli kümmekond aastat varem. Ja muidugi nüüd, anna on ka seal näidendis peategelane näidend üldiselt mononäidend. Aga ta teeb selle teise poole väikesi haake. Ütleme kliendilt ei tule mõni tegelane või anna siis on pianist, kes on kogu aeg laval, mängib klaverit, mängib Elleri muusikat ja ütleb vahel üle õlalause või paar. Üks tegelane on seal ka Indrek Hirv ja te ütlete nii nagu heller oli kinnine, mitte võimeline või mitte väga aldis dialoogiks, nii ütlete teie, et te olete ise samasugune. Jah, ma leidsin selle ühise jõuna Elleriga. Mina olen dialoogiks võimeline, aga see juhtub väga harva ja minu teada on tavaliselt monoloog. Kuulanud esinemise ära küll, aga ma ei haaku teemaga, ma räägin oma juttu edasi. Ja siis niisugune küsimus, kes olid tema vaimu sugulased. Rudolf Tobias oli tema õpetaja gümnaasiumi ajal, no nendel oli generatsioonide vahe, eks ole, aga mingit hingesugulust ta tundis sobesega, ilmselt siis, või kuidas teie näete? Tobias oli midagi hoopis teistmoodi karakter. Tobias oli temperamentne ja alkoholi küüsis, aga jahte oli helleri õpetaja ja Eller sai tema käest esimese moodsa muusika kogemuse. Tobias oskas seletada, mida Wagner tegi või ütleme, tolleaegsed heliloojad, uuemad heliloojad. Sibeliuse vihka rääkida juba. Nonii nüüd need moodsamad mehed Schönbergi ja Berg, kuidas nendega oli, teil on ka selles näidendis. Eller sai väga moodsa kooli, nii et kui ta oli Tartus olnud neli-viis aastat ja läks siis Pariisi ja Tšehhisse siis ta tundis korraga ennast väga tuus olevas seal moodsa muusika keskel Schönbergi Bergi muusika keskel. Muidugi ta sai sealt siis julgustust ja tagasi tulles Tartus ta kirjutas oma partetid ja klaveripala kellad näiteks mis on tugevate mõjudega just väiksest Pariis käigust. Ma ei julge öelda, kelle mõjudega. Indrek Hirv, te toote välja seal Schönbergi tooteväljaga Bergi ja ka nende niisugusse erinevus. Jah, kui ma nüüd hakkan targutama, siis ma lähen rappa, sest ma nüüd ei ole ikka muusikateadlane mitte kuidagi. Kui ma neid erinevusi natukene suuremaks teemana tegelikult olid, siis on see näidendi kompositsiooni huvides. Ma tahtsin mõlemast häkkida, jama, tekitan teravust sinna, kus seda loomu poolest ei ole. Te nimetate Bergi ooperit laulu, mis seal toimus, sellele ulu kirjutas Berg tegelikult natuke pärast seda, kui Eller käis Zürichis ja Pariisis. Nii et seal natuke luiskan ja luulu oli kaua aega sahtlis ja on saanud nüüd alles üheksakümnendatel ovaalseks luure on selline hästi modernistlik ooper ja psühhoanalüüsile tuginev ja, ja riivatu telleriga hektarit teada, sest ma sain pannaleri suhu sellised tõstatuse, et see talle sugugi ei sobi ja et see on neil pea kole. Mis seal toimub, aga et muusika on jälle väga põnev. Seda videosalvestust näinud. Niuksed, sadomasohhistlik, bordellis stseenid, noh, midagi sellist. Aga nüüd üldse, kuidas satub üks eesti mees naabrit küll, eks ole. Peterburis nakatub Pariisi, aga miks ta sattus Zürichisse? Eks ta oleks ikka ennast täiendama, ta oli Tartus ja õppejõud. Ja sel ajal just mindi. Sel ajal hakkas noorel vabariigil olema nii palju raha, et sai saata kunstnike ja heliloojaid ja kirjanikke mööda Euroopat hulkuma. Te olete toonud oma näidendisse sisse ka tolleaegset Tartut, ütleme ka ära, keegi ei ole seda näidendit ju veel näinud, tuleb varsti lavale, sellest ma ikka natukene räägime, veel. Tegevus toimub 20.-te teisel poolel ja 40.-te teisel poolel, mis toimus 20.-te ajal Tartus. Mis parajasti toimub, sadamat on ju väga hästi, aga sellel on Elleriga jälle hirmus vähe pistmist. Tähendab, selge on see, et väga tuttav ja ja teiste kunstnikega, see Tartu intelligents oli ju väike ja muidugi suhtles omavahel. Aga kui ma toon Vabedale külla, siis, siis kelle luiskan või teistmoodi ei saa lihtsalt ma, ma raiskan paljudes asjades, aga mitte väga palju. Selleks, et ehitada üles mingi liin, näidend, yli, Babe, saksa aktsent, taliniini, kõigil seal väike aktsent, kõik, kes olid koolis käinud saksakeelsetes koolides ja olnud aastad ära Münchenis või Düsseldorfis näiteks. Kõigil oli eesti keel kergelt nagu kange. Kui vanu linte kuulata, siis on tunda kõigil kerge saksa hariduse jälg või sa käid ikka saksakeelses koolis, siis on ikka vist paratamatu. Ja kui sa oled aastaid Saksamaal. Nonii aga seda tartu miljööd võiks veel natukene iseloomustada, võib täpsustada tüdotega võrdluse näiteks Kristjan Raua. Ja Christian, uurinud kindlasti Ellerile tuntud ja tuttav inimene sel ajal, kui Eller käis Tartus gümnaasiumis. Viimastes klassides oli raud juba Tartus rahul, oli seal ateljee või ateljeekool ja ta kasutas ja korraldas Eesti Rahva muuseumi ülesehitamist, loomist. Heller teie esituses on ainukene modernistlik või, või ütleme siis kaasaegne, tolle aja mõttes helilooja tolleaegses Eestis. Võrdlete teda Miina Härma ehk Hermaniga tolleaegse tuntud naisheliloojaga. Ja üks punkt, millele ma sain toetuda, oli see, et telleri sallinud Härmat see oli mul hästi magus, teada, oli näidanud Nissani hädasti vaja. Eks Miina härma oli paarkümmend aastat vanem ja ta ta oli lihtsalt väga oli ka teisi arusaamisega. Villersis lausa põlgas seda härma suhtumist, rahvuslikkusesse, rahvuslikku muusikat. Ta ütles, et see on liider, tahvel ja ei midagi muud, et see on nii tugeva saksa mõjuga, et see ei saa olla meie oma. Noh, selle üle saab vaielda, aga mul oli näidendisse tore kontrast sisse tuua. Nonii, aga nüüd üldse, kuidas oli helleri suhe sellesse mõistesse, sellesse terminisse kuidas teie nägite seda või endale selgeks tegema? Helle nüüd kindlasti ei olnud kuidagimoodi veendunult rahvuslik tori lõpuks juuditari abielus, tema kodune keel oli vene keel. Näidendis ma küll ta saksa keelt rohkem sisse ühesõnaga seal vene keeles öelda. Annal nende kodune keel oli Tartus vene keel ja lilleronga kuskile ja öelnud, et see rahvuslikus teda ei huvitanud enne kui Eesti aja lõpus või sõja ajal. Ja muidugi noh, pärast on see juba nõukogude võimu poolt soositud. See tema rahvuslikus saksa ajal võib-olla ei olnudki. Kas on veel mingisuguseid seoseid selle rahvuslikkuse teemaga, mis teie jaoks on oluline, mis tuleb meelde? Te ütlete, et NATO seda vanamoodsat, rahvuslust, heituse, Miina härma maa ja sellele ta vastandus teadlikult. No aga kuidas tema sai aru sellest rahvuslusest või, või kas ta üldse sellest mõtles, kas ta sellele mõtles? Ma räägin natuke teise nurga alt. Ilmar Mikiver kinkis mulle Washingtonis ühe raamatus oli Hanno Kompuse artiklid ja enam-vähem kogu ta artiklid. Ja Hanno Kompus oli Elleri suur sõber, klassivend ja seal Kompus räägib Christian koost ja rahvuslikkusest. Ja nüüd sellele toetudes selle artiklile toetudes umbes võin mõelda, mida Eller võis mõelda mida Eller võis kompusega arutada 20.-te lõpus. Kompus oli siis ooperilavastaja. Aga enne seda oli ta olnud noore vabariigiga alguse ajal rahvuslikkuse asjade otsustaja, tähendab mingi komisjoni esimees ja nii. Ühesõnaga, Hanno Kompuse mõte, et rahulikkus peab kasvama välja kunstniku enda seest ja tingimata toetuma varem tehtule, rahvakunstile. See oli nüüd see mõte, mis Ellerile sobis. Kui temal on rahvuslik hingelaad, kui tal on Eesti loodus hinges Emajõe luhal siis sellest välja kasvanud muusika on vähemalt rahvuslik kui see, mis toetub eesti rahvaviisidele. Ta muidugi toetus pärast rahvaviisidele k s on väga väärtuslik osa tema loomingust. Aga ma mõtlen, et see kodumaise viisi aeg või eesti aja lõpp ja sõjaaeg tema muusikas see on minu jaoks sügavam, see on see, kus tema Emajõe äärne valgus muutub läbi muusika rahvuslikkuseks. Kodumaine viis. D mul silmad märjaks alati. Tal on isemoodi sügavus rahviliks Kaus. Te olete vihjanud, et ka tema lühipalad, klaveripalad, prelüüd on teile tähtsad. Nojah, on, aga ma ei ole neid mänginud. Need on minu jaoks olnud liiga rasked. Te nimetasite neid Emajõe luhal kõndimisi. Tihti armastatakse heliloojalt küsida, kust ta sai inspiratsiooni, mis siis oli see algtõukejõud ja nii edasi ja kui palju on seos loodusega. Miller on öelnud, et temal on tõesti niisuguseid sidemeid küll, alates juba mingisugusest tormisest, perest kuskil seal Peterburi lähedal ja, ja niisugused kogemused ja mälestused, mis aastate pärast alles jõuavad muusikasse. Jah, ta on rääkinud peamiselt kahest looduse inspiratsiooniallikast, üks on see kodutalu Tartu lähedal laeval ja teine oli siis Laulasmaa, kus ta kuuekümnendates huvitas. Ta on just kõige tähtsamaks pidanud siis Tartu lähedast Emajõe luhta. Oma loodusetunnetuse tekkimisel. Kas on ka mingi seletus, miks ta kirjutanud vokaalmuusikat ja miks ta kirjutas ka vähe viiulimuusikat rohkem klaverimuusikat? Jah, sellest on juttu olnud. Rääkinud sellest, kuidas klaverist peab olema orkester tunda, et klaver on nii rikas pill, et ta võiks olla Restori kõla aimatav. Taik armastas klaverit, eks tobias mängis klaverit. Ma ei oska korraga seda vastata vil Joosep on uurinud Elleri klaverimuusika väga põhjalikult läbi ja tema oskaks nüüd täpselt öelda, aga mina ei julge. Üks niisugune detail on, et ta armastas jalutuskeppe voolida ja neid olevat tal olnud. Hiigelsuur hulk on nii vett. See oli vana häbiduse tuli siis sadu ja nendest antakse praegu siis Heino Elleri preemiat. Laadal antakse teatri- ja muusikamuuseumi tagavaradest üks kepp pühe noorele heliloojale ja siis igal aastal, siis tulevad nad keppidega kokku. Järgmisele jälle antakse. Sünnilos. Eks ma olen püüdnud oma puudusest voorust teha. Ma ei oska hästi dialoogi kirjutada, minu dialoogi ei hakka kandma. Ja siis ma olen leidnud, et monoloog sobib Hellerilevad hästi bakteriga teinudki kaks monoloogi siis Heino Eller, keda mängib Rain Simmul ja mina siis kuidagi vastandon talle oma monoloogiga autor ja kolmas tegelenud pianist, kes vahel üle õla natuke kaasa mängib, saan siis anna Elleri osas ütleme ka ära pealkirja Pauluse kiriku kellad. Mis roll on Pauluse kirikul seal, Tartu kiriku? Jah, pealkiri on lihtsalt sellepärast Pauluse kiriku kellad, et see on ilus. Pealkiri Helleril on üks klaveripala kellad. Mille kohta on on öelnud, et seal on inspireerinud Pauluse kiriku hommikune kell, mis kostis tema aknasse aia ja Pepleri nurgal. Ja see motiiv ei olnud ei kordu ega rõhu mingit motiivi rõhutav motiiv näitemängus, aga aga ma arvan, et see pealkiri aga tingimata avama näitemängu sisu. Välieri arengus oli väga oluline periood, kui ta elas Peterburis, noormees õppis seal õppisin viiulit, tegelikult vist, aga tema heliloomingus on suurema roll klaveril. Kas te olete sellele mõelnud, et oleks sinna viiulit õppima Rudolf Tobiase soovitusel? Ja natuke vastu isa tahtmist? Aga siis ta, kuna ta oli liiga hilja alustanud, siis ta käsi ütles üles, aga tehniliselt ei saanud hakkama. Ja siis ta astus juurasse ja isa nõudmisele soovil, õppis mõnda aega juurat ülikoolis ja siis korraga jättis juura katki ja astus konservatooriumi tagasi komponeerimise erialale. Ja klaver oli siiski põhipill ja noore inimese kujunemine teie näidendis ja mõned no ütleme siis episoodid ja mõned meenutused sellest, kuidas ta elas seal sakslasest kingsepa juures, see võis olla tema kujunemisel ka, noh, niisugune küllaltki oluline periood. Ega sellest palju andmeid säilinud ei ole. Ma luuletasin natuke juurde ja mul on oma kogemus. Ma olen diplomitöö ajal käinud seitsmel kevadel Piiteris elanud kuu või kaks. Ja ühe vahe ka sellises pisikeses toas siis õues üsna südalinnas. Ja nüüd ma käisin hiljuti Piiteris mitte nüüd helleri pärast, aga ma sain nagu seda õhku hingata, ma käisin seal tänaval, elas ja vaatasin aknaid ja kutsun ühte tema miljööd. Aga need ikka seesama ka seal selle kingsepa juures ja klaverihelid seina tagant ja natuke kirjeldage seda. Ütleme, et Dostojevski on seda kirjeldanud, mis ma nüüd üle räägin pimedate puris, kõrvaltänavat Piiteri südalinnas ja muidugi minu näidendis on väga oluline see, et see vahesein on pehkinud. Klaveriheli läbi kostab, on ilma ülem- ja alamhelideta. Ühesõnaga, tuhk põimeli esemis ootada töötuks. See on väga tüütu, mäletan lapsepõlvest debastikud, ütles. Nii, ja kas ta siis tõesti vahetas siis tuba sai nagu omaette toa ja see on ka teada, tähendab, aga tüll ja kolis eraldi. Kogu see armumise lugu on ikka teada, aga nii, et ta kuuleb läbi seina mängitavat kriigi. Ta arvab, et see on mehe ranne tugevalt löödud. Nii et ta minu näitemängus ütleb, et ilus mehe randmega löödud heli. Aga lõpuks hakkab läästele tüütuks läheb koputama, et öelda, et vaiksemalt või üldse mitte. Selgub, et see mängija on anna anna kreemjar, hilisem Eller, siis. Te nimetasite, et niisugust, seda vertzostjaja, võimetus dialoogiks ja, ja monoloogi austamist ja teil oli probleem, et lahti muukida see Elleri iselaadne, tema karakter. Kuidas te seda nägite alguses ja kuidas see muutus teile? Ma nägin seal hirmsat vaeva ja ega ma ei ole kindel, et ma sain lõpuks vaata selle, mis on tõsi. Aga noh, ma sain näitemängu tehtud ja lõpuks on ka tähtis see, et näitame, Ma ei, ma ei pea ometi pidama kinni alust hirmus täpselt. Aga ma olen nagu püüdnud kinni pidada. Kui me tulime perega Saksamaal möödunud talvel, siis me elasime paar nädalat Nürnbergis ühe psühholoogi juures teatri juures tegelikult ja temaga vesteldes ja talle Ellerist rääkides, ma sain nagu mingi nõksu kätte. Selle, ma toon näitemängus välja, tähendab, ta ütles, et nüüd arvestades seda, mida ma tallellerist räägin võiks arvatajatelerile range isa ja seal klapib globisele, kuidas isa sundis teda minema Tõnissoni jälgedes juurat õppima Peterburi. Nii et Eller, iseloomus on mingisugune peetus, mingisugune raskus, mis ei lase tal vabalt luua, sunnitada kõike 10 korda vaatama ja ja ainult seda välja laskma, milles ta on täiesti veendunud. Samas ta näeb, kuidas teised loovad avalt. Aga noh, eks igal inimesel on nii, et tema nõrkusega olla tema tugevus teisest servast tema erandlikus. Tuletan meelde, et pärast seda, kui tobias oli juba surnud olid ainukene eesti moderne helilooja, see on mingi niisugune üksiolemise koorem, jojo muidugi ta tuli jubiiterist muusikaliselt väga haritud seltskonnast, ümbrusest, viimasesse kolkasse, Tartusse võib-olla ei olnudki kohe alguses nii väga kolgas, 20 aasta alguse kohta on teada, et Tartus oli kaks orkestrit ja ja igal õhtul kontsert. Aga siis ta, kui venelased ja sakslased ja juudid läksid Tartusse vähemaks Euroopa poole Riia poole siis kadus nagu ära see tase. Niiet olgu, mida mina puudutan, 26.-le seitsmendale, vastan, kui Hillar oli juba professor ja ja kirjutas oma põnevaid asju, mida keegi ei suutnud mängida Tartus siis oli Tartu hulgas ja te olete Ta on vihjanud, et ühe võtme selle näidendi kirjutamiseks saitega toomas, Mannelt, mis te silmas pidasite? Jah, ma tõin siin mõned lauset, siis manni novellidest kaks või kolm lauset ja tegid nad ümbrid. Ma ei tea, kas nüüd ära tuntakse ka? See oli nagu vigur marsruudil oled ise kirjutada, ma, ma tahtsin tuua selle motiivi sisse, et tasakaalustada seda teadmist, et Elleron võtnus kreabilt küllaltki otseseid mõjutusi. Ja mõnel teisel tema mõjutused. Ma tahtsin näidata seda psühholoogilist nõksu, kuidas on tore mingis kunstiteoses endale vastanda teise stiili. Lõi oma stiil korraks elama veele, suhetest teiste heliloojatega Miina härma andelle korral jutuks. Mina arvan, negatiivne tegelane. See oli üks väga väheseid punkte, kus ma sain kinni hakata. Kui mulle seal Heljo sepa juures tehti helleri õpilaste kohtumine. Seda, kus nii palju reklaamitud parasjagu juures, nii et see nagu oligi, selleks saaksin küsida ja kirjutada siis Ojakäär ütles, et Eller ei sallinud Härmat silma otsas. Ma ei kannata titega ja ometi üks asi, millest ma sain kinni hakata, muidu oli kõik liiga libe ja sile ja nii Hobaklikelleri suhteliselt ma ei saanud. Ma ei saanud konksu nagu jah, kuhugi taha. Nonii, piletid on siis kontserdipiletid vä? Ei Laderi jah, kas heategevuslik loterii mingiks rahvuslikuks ürituseks või või siis tütarlastega Gümnaasiumi jõulupuupiletid, ühesõnaga Ma korjas raha mingiteks rahvuslikes üritusteks ja need rahvuslikud üritused olid Elleri meelest väga laboritaset. Esiteks polnud mingeid eesti rahvuslikud toetusid saksa muusikale saksa liider tahvlilaadile ja noh, teiseks nad olid alla igasugust taset. Ja kui rääkida, siis mu kirjastaja Sirje Ta ütles, et temale tuletab see minu näidend võlumäge meelde. Muidugi võrdlus, no selles mõttes ei pea paika, et minu aidanud on väga lühike ja, ja nii naljakas oleks võrrelda. On võlumäe kompositsiooni nõks kindlasti see, et mingi teema tuleb uuesti tagasi nagu huugas, teema kaob ära ja tuleb tagasi ja põimub teistega. Ja nii on selle selleris rahvuslikkuse teema, mis muidugi tänapäeval igav olla, aga ta on muude teemadega seotud. Ja lõpuks tuleb välja, et ta annab selle kreedo ongi ehitatud sellele kõrvalteemale. Tähendab vahepealset tugevat teemat, see anna Elleri koonduslaagrisse viimine ja ja mõned veel sellised rõhutatud kohad, need kujunevad nagu kõrvalteemadeks. Nii et see sisemise rahvuslikkuse teema oma puutumatuna saksa muusikast rahvuslikud, mis sünnib looja sisemisest vajadusest, sisemisest siseelust. See jääb siis lõpuks kõlama. LR ütleb, et tema sees on allikas elab üle. Et see on nagu see nende allikas lauda taga tema lapsepõlves. Ja vahel ta on selle ära unustanud. Ja siis on see lihtsalt vaikset tühja voolanud. Ja kus ta ometi olnud, miks ta on tegelenud võõraste teemadega võõra muusikaga või hõõrata arendustega, kui tal sees üks puhas allikas voolab kogu aeg üle? Üks nii-öelda muusikakorüfee, keda Elle-rästi kannatanud peale Miina härma oli veel Juhan Simm, Simmuli, tema koolivend ja tema muusikasse suhtumine lihtsalt kõrgem. Simmi vanem vend Ants oli Vanemuise direktor. Vabadussõja ajal ja natuke enne natuke pärast vabadussõda, noore vabariigi ajal ka. Ja siis ta pani sinna Simmi dirigendina tööle Juhan Simmi. Nii et siin oli 20 aastat järjest Vanemuise dirigent. Ja muidugi Vanemuise aias mängiti kerget muusikat. Võib arvata Kalmani ja Straussi ja nii rahva lõbustamiseks. Ja see oli nüüd Ellerile vastukarva, tema oleks oodanud midagi natuke tõsisemat. Tartus oli kahekümnendada aastate alguses kaks orkestrit ja võrdlemisi hea tase, muusika tase. See toetus sakslastele, venelastele, kes olid nüüd revolutsiooni jalust ära tulnud Venemaalt. Aga järjest vähemaks, need läksid minema. Nii et kaheksa aastat teisel poolel juba heller kurdab, et teha, kui on seitse viiuldajad, kes oskavad nooti lugeda. Viiul oli tollal väga, Hanna pilvi käsutas igaüks ja, ja nii oli võimalik orkestris mängida teiste järgi. Kuidagimoodi neid viiuldajad, kes nooti lugeda ei osanud, oli väga palju. Kuidas te näete Heino Elleri niisugust positsiooni tolleaegses ütleme kultuuriõhustikus näiteks Tartu linnas, niisugune nagu ta oli? Eks ta oli üks väärikas kuju. Tartus oli ju puheimlas igava nende kunsti korüfeede hulgas esindas seda enesest lugupidavat väärikat professori tüüpi igat tüüpi igat tüüpi näidendi jaoks. Oli juba juttu sellest, et Anna oli juuditari Poolast pärit aga Anna saatus oli keeruline, traagiline. Ja Hanno saatus oli väga traagiline. Ja muidugi oli siis sellega seoses ka helleri saatus. Annely laiuditor ja sellest nagu ei olnud mingit küsimustki, mingist probleemide oli vene ja saksakeelne juuditari, sellest ei tehtud ometi Eesti ole üldse väljagi. Aga siis korraga saksa okupatsiooni ajal ega täpselt ei tea, miks läinud Venemaale? Mina oletan, et anna, oli seal midagi läbi elanud, mis teda Venemaast hõimaloidis? Jaana ilmselt ei oletatud, et asjad nii tõsiseks lähevad juhtinud, nad ei osanud seda näha ja anna, võib-olla ei osanud ennast nii väga juudiks pidada. Ja siis ta viidi Kloogale ja hukkus, seal hukati. Teab väga täpselt, polegi teada, millal. Aga huvitav on see, et ta viidi ära siis, kui nüüd Sandberger oli juba kuulutanud välja eesti juudivabaks Juudafay, eks ole. Nii et ma arvan, et seal oli saksa okupatsiooni aegne austus Heleri vastu, natukene pikendas anna vabaduses olekut. Ja Eller oligi professor ja, ja tema naine viidi koonduslaagrisse. See kõlab praegu uskumatult ja nii see oli. Kuidas te näete nüüd seda eestlastes suhtlemissakslastesse, sellest on meil üks väike vihje näidendist. Nojah, nüüd ma räägin juttu, mida kõik teevad, esimene okupatsiooni aasta venelaste aasta lihtsalt sillutas sakslaste jaoks teed. Sakslased olid ikka suure hõiskamisega vastu, nad tulid ja eks juutide jahtimine või, või sellega leppimine eestlaste poolt mahtus lihtsalt selle vaimustuse sisse. See oli üks osa sellest, nii nagu ka sõjaväkke minek lõpuks vabatahtlikuna alguses, vot nii vabatahtlikult sunniviisi alguses eesti poisid läksid kätte maksma selle koleda aasta eest. Muidugi. Ma küsin isiklikult ja ootan ette vastajate isiklikult, kui te ennast planeerisite sellesse tükki sinna üheks osaliseks laval, kas teil põnev, et natukene eksperimenteerida olisi isiklik edevus või oli seal veel midagi? Aasal oli oskamatus, ma tahtsin teha, no tükki ja ma kirjutasin. Ma alustan natuke kaugemalt, mõni Saksamaal. Ja mulle pakuti ühteteist lavastajat niiviisi meili teel. Ma ei ütle, keda, ja ma ütlesin kõigist ära, mõtlesin teise peab olema minu sõber, et peab olema Margus Kasterpalu kellega ma saan kõiki asju arutada ja siis ma kirjutasin neid monoloogi juppe, saatsin Margusele ja saatsin ka oma kommentaare. Ja lõpuks tema ütles, et jätame kommentaarid sisse, et see on osa näidendist. Nii et see juhtus niiviisi. Täiesti loogiline ja need lõppu jääb veel lisada, et esietendust on oodata kuu aja pärast, siis aprilli teises pooles ja 16. 70. aprillil linnateatri kammersaalis Rain Simmul peaosas ja üks osaline on ka Indrek Hirv, aga ma tean, on juba järgmine näidend kirjutamisel kavandamisel lühidalt ka veel sellest sate lõpuks. Jah, see on nii, et Margus on nüüd veendunud, et mina saan tükiga hakkama ja ja temalt telliti tema tellis minult Eesti vabadust ja aastapäevaks täistüki kolmes vaatuses. 1909 Mesipuu Pariis. Et riik on üks tegelane, Tiido on üks tegelane, Andres Tiido siis on 1918 24. veebruari ära, ütleme siis, kolm, aga ma kasutan seda motiivi. Kui Herakles oli kolmepäevane imik, siis ta kägistas oma hällis kaks suurt madu. Üks neist siis on Venemaad ja Saksamaa, eks ole. Noh, see on kõrvaltiivaga, ta kõlab seal ilusti ja siis Eesti parasjagu kolm päeva vana, kui on teine ootus. Ja kolmas vaatus on Tartus aastal 26 või seitse ja selle tugipunkt on riigi portree proua Kunikust. Proua koniga haigevoodis, proua konitlevas haigevoodis Tartus Lille mäel Perakovi haiglas. Luksusliku haiglapalatisse koguneb seltskond. Ja lõpuks peab keegi seltskonnast natuke ülespuhutud isamaalise kõne. Ja kõige lõpuks tuleb rahvalaul. Ma tahan oma lapsed uiduva mängu, nii et siis tui laulaks rahvalaulu. Ja muidugi tõmbab jälle poogna esimese vaatusega, kus Aino Tamm astub mesipuust läbi elu laulu. Seda ei ole tegelikult sündinud, tamm laulis hotelli saalis. Aga tiga on sellest kirjutanud ja kõik see aeg läbi. Noh, ühesõnaga natuke luiskanic nagu ikka. Nonii, aga seal juba järgmise aasta muusika, nagu öeldud, aitäh stuudiosse tulemast, Indrek Ilves oli maailmapildisaade, mina olen saate toimetaja Martin Viirand. Ja me kardame seda saadet täna öösel kell üks.