Nüüd algavas saates on meil põhjust kõnelda soome luuletaja Stelkijast esse Eestist Pentti Saarikoski ist kuna temalt on ilmunud, et väga pakse esinduslik raamat pealkirjaga on või ei ole Euroopa serval ja Britannia päevik ja tõlkinud on selle Piret Saluri, kelle õlgadel ongi olnud Pentti Saarikoski proosa tõlkimine eesti keelde. Aga praegu on aasta 2007 ja nüüd on see esinduslik raamat meie ees. 22 aastat tagasi ilmus väike õhuke raamat, sellesama materjali põhjal. Piret, ka see on sinu tõlgitud, on sul meeles, mis asjaoludel niisugune raamat ilmus ja, ja kas sellel raamatul oli ka mingisugune teatud eriline? Tähendus on ikka meeles, sellepärast et seal on nii keeruline, raske autor ja vere ja vaevaga pisukese liialdusega öeldud, eks ole, tõlgitud läbi elatud ja minul siis, et eks ma muidugi mäletan, tol ajal 80.-te aastate alguses oli Pentti Saarikoski tegelikult Eestis keelatud autor Teder vähe ilmunud kunagi Loomingu raamatukogus teiste soome luuletajate seas ja kusjuures tema maailmavaatelised hoiakud ja sõnakasutused, Nõukogude Liidu, meie poliitika ja nii edasi, nii edasi aadressil olid noh, ütleme ritavad meie võimukandjatele. Et see Loomingu Raamatukogu number sai, sai ikka väga hävitav vastuvõtu osaliseks, kus oli ka päris üksi ametlikele oli, oli, oli nii, et peaaegu et taheti kinni panna ja, ja raamatu ja, ja, ja ja käidi seal vaibal ja kohvi üle, kuidas seda tookord nimetati, ühesõnaga, kui siis ilmusid Saarikoski proosatekstid, võib-olla ma isegi seleta, mis me sellele mõtle, ühesõnaga neid ei ole romaanid, neid ei ole ka päevikud, on või ei ole ja Euroopa serval Soomes üks on 80 ilmunud, teine 82, siis oli muidugi peaaegu mõeldamatu või noh, oligi mõeldamatu neid Eestis välja anda, aga Saarikoski oli ka Eestis väga niisugust huvi ja põnevust tekitav autor. Teda loeti tol ajal me oskasime soome keelt üldiselt paremini kui praegu ja jälgiti, mis ta teeb ja mis ta räägib ja ja mida ta kirjutab ja, ja mis ta arvab. Ühesõnaga Ta oli ikka väga põnev, ma ei leia. Et see soov teda natukenegi eesti keelde tõlkida oli ikka väga suur, aga mis võimatuse võimatu. Ja ta oli jõudnud oma hoiakutes ja ütlemistes Nõukogude Liidu ja sealse süsteemi kohta ka juba nii palju ennast väljendada, et ega ta seal ka ju enam soovitused autoreid. Nii et kiusatus oli suur ja ma tunnistan päris tõsiselt, selles oli ka niisugust isiklikku vastuhakku. Ühelt poolt ma olen pidanud palju aastaid ja aastakümneid oma ülesandeks Soome soomlus ja soomlane soome kultuuri ja nii edasi tutvustamist või vahendamist Eestile, see on mu töö väga kaua olnud juba. Aga selles töös vähemalt minul on alati olnud ka mingi niisugune isiklik kvantvõimaik või mingi niisugune. Ja see isiklik, nüüd seekord oli võimalus vastu hakata, vaat kuidas keegi tänapäeval kõnelemas suurte sõnadega tihti, kuidas me nõukogude vene korda uuristasime. Nonii, mainime oma pisukest tegevust. Aga niisugune piiride kompimine oli küll kogu aeg soomlastel tõlkimisega ka, et mida saab, mida ei saa ja nii, et kiusatus oli suur ja väga, me tahtsime teha Loomingu raamatu kui ka tol ajal anud Saluäär oli tookord juba toimetaja ja me mõtlesime välja võimalused. Kui nüüd Saarikoski neid raamatut katsuks tõlkida, nii et loomulikult katkendid, ainult see oli mõeldamatu neid tervikuna Eestis välja antud olla. Saarikoski ise oli juba peaaegu et võimatu, eks ole. Et kui teeks nii, et ei saadagi seda annutatsiooni Moskvas. Tol ajal oli niisugune suurepärane kooslus ametkond nagu, vaat seal ei mäletagi, mis oli autovskiga, laatovski, trahve ja nii edasi, nii edasi. Et kui sinna ei saadagi, et äkki saaks Soomest äkki saaks otse meile nii pool seal tegelikult eesti vaimule elasin üks pool varjatud poolsalaja elu tookord kogu aeg kaheksakümnendad olid siiski ja tollal olin mina, tõlki on juba nii kaugele, et soomlased aeg-ajalt kutsusid mind soome ja andsid natuke stipendiumi, et ma selle ära elatud saaks ja tutvustasid oma asja, käisin kirjastuse nõnda edasi. Käisin siis jälle Soomes ja rääkisin odavam kirjastuses, kes oli Saarikoski, on tänaseni Saarikoski kirjastaja. Et eestlastel niisugune ju võimatu ja Beogat sõge mõtte soomlased ütles, et see on väga tore, aga tead sa kuidas õigustega, aga õigused olid tollal Saarikoski suri 83 augustis, eks ole, küllap see kõnelus siis kuskil 84 kevadtalvel oli. Et tollal olid õigused, kõik Saarikoski viimase abikaasa Miia per energias ja odava, naeris mu üle ja ütles niimoodi, et sa, sa ei saa, neid, võiks mu käest, et noh, ta on nii raske juhus ja noh, asjad seal kuskil surnutada kuidagi hoidis sellest oma õigusest Saarikoski üle, see on võib-olla natuke halvasti öeldud, aga ütleme, omat seotuses tsaari kuskiga hoidis väga täiesti täiesti, ma ütlen, et kuskilt väga keerulise iseloomuga inimene, kui ma pean ütlema, Tal on mulle sümpaatne soomlaste suureks üllatuseks, ütleme kohe ära ta rootslanna, kes soome keelt ja val norralanna Palorralanna. Tema viimane Mayna ja Miia berner, nii väga markantne isiksus, aga nüüd ta ütles, et kurat, et mida on praegu siin Soomes ja me oleme temaga jälle tulutult kaubelnud nõu pidanud. Nii, ja mitte midagi ei tule välja, aga palun proovi, mille korraldajate koht, domine, see oli Helsingi kesklinnas Seura hoone baaris, mis tookord oli peaaegu et kohvik ja kena ja vagunemite disko nagu tänapäeval, sellest on hulk aastaid. Ja ma kartsin väga, aga noh, see oli nüüd see aeg, et see niuke kõdi või mõne tahtmine kangesti midagi väga võimatut teha. Ja see kohtumine üks odava inimene oli ka sealjuures ja see kohtumine oli pikk ja väga tõrges. Proua myya ei soovinud sugugi. Ja külma meelitasin, rääkisin, ei, ikka ei saa ja umbus ka pisuke ja nii edasi ja siis ma ütlesin proomiale lause. Pro myya, Werner, kui te nüüd tõesti eestlastele endale südamele pannud, et me oleme eestlased, väike rõhut, rahvas ja kõik need, nii. Kui te nüüd tõesti meile, eestlastele Saarikoski tõlkimiseks luba ei anna, siis broomi ümber meie võimukandjad on teiega ülimalt rahul. Niisuguse häbematuse ütlesin, no häbematuse oli tulemus, me saime need õigused, saime lepingud otse ainult Loomingu raamatukogule, ainult eestlastele ja nii edasi ja nii edasi. Ja sellele lepingule kirjutas meile valmistatud muidugi sõber. Me kirjutasime sealsamas paari laua taga all. Nii et nii olid meil õigused ja nii me siis pusisime seda teha ja loomulikult see väljaanne, see pisikene õhuke, mis on ta nüüd neljandikku, pole sedagi sellest tegelikust mahust. See on nüüd selge. Noorem põlvkond võib mulle öelda siis, et see on nüüd selge enesetsensuur ja järeleandmine ja nõnda edasi, aga Eesti Elaski tulla, nii. Me tegime nii palju kui sai, eks ole. Ma saan aru, te valisite välja katkendit, mis võivad läbi minna, mis on reaalsed, saavad ilmuda ja mis ei, ei anna surma. B loomingule nimel nimelt sest Loomingu Raamatukogu elasi sulgemisohus kogu aeg, eks ole, seda me teame, seda ei oleks vaja olnud tol ajal, et see, see väljaanne, see oli ju meie õhuaken. Kas sul on meeles, kas patt seisnes selles, et üldse selle autori võtsite või seisnes selles, et siit leiti ka veel kohti, mis ei sobi? Siit ei leitud enam kohti faktisev. Nii ma arvasin ka. Aga kuidas oli nõukogude liidus? Me teame, et Pentti Saarikoski tundis selle maa vastu huvi, kuidas tema avaldamisega seal oli nende suhetega. Nüüd ma ei oska öelda, ma ei ole lihtsalt järele vaadanud, aga kui ma nüüd väga valesti ei pea, siis ega teda õieti avaldatud ei ole veel Nõukogude liidus praegu ja veel praegugi ja ma vaatasin tegelikult tõlkeid ja ma ei näinud enne siia tulekut. Aga võimalik, et mõni pisike kuskil on, aga põhitõlkeid ma ei näinud. Ta oli väga keeruka, kuidas ma ütlen, tema maailmavaade arenes väga keerukal ja, ja muutlikul moel. Oli aeg, kus Pentti Saarikoski oli väga huvitatud Nõukogude Liidust, süsteemist, kommunismist, no neid oli ju Lääne-Euroopas palju, kunagi kuuekümnendatel, seitsmeteistkümnendal ta ei olnud selles mõttes eriti suur erand. Ja kuigi nõukogude liidus ei olnud teda avaldatud, siis kuna ta oli pahempoolsete vaadetega soome luuletaja siis sai ta mõnegi kutsega Nõukogude Liitu, teda kutsuti teda söödeti joodeti, D-antipäevarahasid iidi siia-sinna, parimal võimalikul moel hellitati ja ta oli üsna üllatatud sellest asjast. Kas suure huviga ja jälgis ja nii, aga muidugi need mõned käigud avaldasid ka tema silmad need, kui nüüd lugeda seda eesti keeles ilmunud kogumiku siis või raamatut, siis on ju selge, et ta ei lasknud ennast nendel reisidel pimestada, nii et ta tegelikult väga suurt huvi ei tundnudki, kui ta sinna kohale jõudis. Andekas ja läbinetija inimene taipas kohe, milles asi on teda viitiga, Krimm ja anti seal suvilat kasutada ja kõik nii edasi. Ta ei suhelnud kohalike inimestega elanikega mitte, keda ju seal teisigi olite, istus rõdul oma suvila rõdul, kirjutas oma esimest romaani hoopistükkis. No kuuekümnendatel oli ta mässumeelne, ta ütles, et mina olen see, kes noori ülestõusule õhutab ja siis õigel hetkel jalga laseb või peitu poeb. 66 oli ka fakti, et astus komparteisse, aga läks ainult paar aastat mööda ja siis ta katkestas vaimseid sidemeid kommunistliku mõttelaadiga. Nii oligi, tähendab see käik on ju tavaline nende kultuuriinimeste vaimuinimeste suhtumine ja ja kombarteid, essee mitmesse sisestumine Lääne-Euroopas. Raamatu lõpus on juttu, sellest võrdleb Marxi insteniga ja ütleme, et mõlemad on nagu oma aja ära elanud. Nad pakuvad meile praegu ainult intellektuaalset huvi. Niisugune võrdlus. Nii ongi ja ta ütleb kuskil teises kohas Marxi kohta, näiteks, et ma läheksin koos marksiga kaljukoopasse, me istuksime seal, räägiksime Sokrates, sest nii et nii on, tähendab ta. Mul on see keeruline seletada, vähemalt mina olen seda ette kujutanud nii, et ta on tundnud või tundis elus huvi väga paljude eri mõtteviiside süsteemide vastu. Ta tutvus nendega ja korjas sealt midagi endale, jättis kõrvale, võttis järgmise. Et see oli tema vaimuna ta elaski, nii. Aga on ka korduvalt öeldud, et jooksvas poliitikas oli ta väga naiivne. Seda on talle ka ette heidetud ja oli, muidugi oli muidugi tai talunudkised. Nonii. Me nüüd otsime kohe jälle sidemeid Eestiga, ta käis Eestis vähemalt kolm korda. Kuidas ta siin esines, kuidas ta käitus teatud Soome, kuulus filmirežissöör oli sinna ütleme niisuguses kerges olekus, esinedes rahvale, kuidas oli Pentti Saarikoski kasta, rahva esines, kuidas ta ennast siin üleval pidas? Mina pean ütlema, et ma ei kuulu nende hulka, kes oleks elus Sargeskit kunagi kohanud, ma ei ole teda kunagi näinud. Ma tean ainult, et tollal eesti kirjandusilmas olid mõned valitud kes siis tundsid Pentti Saarikoski, kes olid temaga kohtunud ja temaga Kuku klubis istunud ja veel kord toonud meie teadmisse. Tänud seda, et Pentti Saarikoski. No kuidas ma seda nüüd ütlen? Oli viina nõrk inimene ja see oli tema pahe haigus ja sellega me ka läks, ütlevad kõik uurijad. Aga meelsasti jätaksin selle kõrvale, sest see on teada asi ja see ei ole üldse see, mis Meie jaoks Saarikoski teeb, huvitavaks teeb. Aga ma tean, et siin oli, kas Ülo Tuulik on teda kohanud teavist siis Endel Mallene, minu kunagine kolleeg, nüüd meie hulgast läinud ja ja eriti suur Saarikoski tundja oli Uno Laht, kes muide, selle esimese vihiku tõlkimise ajal mulle kord vähemalt kord nädalas helistas ja ütles, et see on häbematus, et ma seda tõlgina, et ma ei oska, kuna määrasarikski näinud ja peale selle ma olen naisterahvas ja nagunii ei saa mitte millestki aru. Nii et niisuguseid inimesi oli, noh, eks ta Saarikoski loid õieti kaks poolt, nii palju kui mina nüüd olen aru saanud, üks oli siis avalikkusele kas just pööratud või võimalus ant võimalusega avalikkusele Saarikoski kes kas esines või päris eesti keeles välja öelduna võttis viina pargis pingi peal kooseluheidikutega parmudega või siis kunstnike klubidesse nii ja naa hansarestoranis ja nii edasi. Helsingi seda veiniga kodus üksi täiei kodus üksi gaasid, eks ole, see oli üks asi ja üks pool ja teine pool, mida ei ole mina väga austan, tähendab ja mis on, kuskilt on ülekohut Taaramäe teinud saare kuskile, sest see tema niisugune hoogne elustiil, näiline siis on kuidagi huvitavam ja kütkestav olnud meile kui see teine, ükskõik ta kodus üksi veini ei teinud, seda esiteks alati ja teiseks selle ka koos seal võib olla vahel ka selle toel. Ma ei oska hinnata, tõenäoliselt küll ta tegi meeletult tööd ja tema põhiolek isenesest oligi üksindus. No ja see on see, mis ei müü kollases ajakirjanduses kollases ajakirjanduses, see näiteks niisugune fakt olen lugenud, kui ta ikka talvemantel seljas lahti suurest tornist alla hüppab, purjus peaga ja püsti jääb. Suusahüppetornist. Ja no sellest kirjutab Joel Sang oma järelsõnas, et see on, see on näitaja ja, või mitu naist ja kuidas nende asjadega kõik on ja kus ta jälle rumalasti rääkis ja nii, aga et üks põhjus, miks ma väga tahtsin seda raamatut nüüd ka tervikuna teha, oli ka see pisut hajutada siis seda meelt, et oleks ka muid lugusid peale purjus peaga suusahüppetornist alla hüppamisest, neid, neid lugusid on veel ja ma pean ütlema. Mitte väga meelsasti ma nüüd neid ei kordaks või räägi, mis ta kõik purjuspeaga teinud on, eks ole. Aga see asi ei ole selles. Võtame nüüd näiteks näitena tema tõlke on teinud väga kapitaalset tulemusrikast ja ilmselt kvaliteetset tööd ka suurte tõlgete alal. Sina loed, näed ette, mida ta. Kas kõike tähendab ta ja tähtsamat võib tõlkida ka uut testamenti, aga sinna komiteesse teda hästi ei tahetud, sest ta ei oleks ka suutnud komitee koosolekut seal istuda ja kannatlikult oma järge kõne järgi oodata. Aga ta midagi seal tegi, aga mida ta muidugi on tõlkinud on Homeros. Odüsseia stiililt ei saanud valmis sealt ei mingeid üsna oluline osa laule puudu, seda ta on tõlkinud. Ja seda Homerast ta korrutab ja kuidagi peab enda omaks Homerose vaimsust ja Kreekat ja, ja väga ikka õige palju räägitu siin ka selles raamatus ka hammerusest ta muidugi tegi, nii nagu väga paljudesse keeltesse kaamerast ei tõlgita. Ta oli lõprimi vastu üldse, kui ta kirjutas Eino Leino, siis ta ka kuidagi püüdis vältida lõplime käsitlust. Ta luulet tõlkis üldse ja ta oli ka niisuguse vägisi eksameetri tegemise vastu. Ta käis oma rada, tal olid omad põhimõte, et tema jaoks oli keel, see räägitakse, mis peab kõlama, mis peab kostma, millel on oma muusika. Ja selle tõttu ta tõlkis nüüd Homerose eksamiteta ütleb, et ei, soome keeles tuleks välja küll, et annab teha kõik keeled ei annagi, ei lubagi, mõtlesid tõlkida. Aga ta muutis seda rütmi. Ja see tema põhimõte oli, et see Homeros ei saa olla liiga vanamehe jaoks, see keel ei tohi olla liiga antiikne. Ja sellega tuleb natuke vähemalt selle üle tuleks järele mõelda, et sel ajal, kui Homeros neid laule laulis või kirjutas üles kirjutas või kui neid üles kirjutati, kõneldi ju neile kaasaegset kreeka sõjanud, siis arhailine ei olnud siis arhailine. Nii et Soomes, muide on samas üks hoiak on samuti tee ruuneberi tõlkimisel, siis ta muidugi tõlkinud Joss, ta ütleb džässikohta, niimoodi ta tõenäoliselt natuke põeb seda, et tal endal ei ole lõpetatud kõrgemat haritust, ta muidugi eitab seda põdemist nõnda. Aga no kuskilt võib välja lugeda, et ülikool jäi lõpetamata ja ta teab seda, et jäi lõpetamata. Ta jäi katki väga varases läga varajases etapis, kohe päris alguses. Aga ta sai muidugi hea klassikalise hariduse oma gümnaasiumis, kõik need kreeka ja ladinakeeled ja aga siiski inglise keele omandas ta mingitel kursustel ja netoinglise keeles rääkida ei suutnudki. Kui ma nüüd joyssiga jätkanud kohe tulema ka inglise keele juurde. Ta tegelikult haridus on loetud, harid oli siis loetud harjutuste luges meeletult paljukest raamatut jälgida, sest tal on kogu aeg mingi raamat kusagil. Ja ta ütleb niimoodi, kuid vaevalt on olemas paremat kooli kirjanikule, kui lugeda järjest läbi tablinlased ülisse pinnaga šveik. Et see on tema kool. Ja tõenäoliselt nii see oligi sinna otsa kõik see muu, mida ta luges. Nii et keeleta sai juurde, ta neid õppis. Ja inglise keele kohta oskan mina öelda nõnda võib-olla et ta ei suutnud, selles olite hästi rääkida. Aga nüüd ma vabandan, ei sobi võib-olla samas lauses öelda. See, kuidas mina soome kirjanduse tõlkija soome keelest ja soomekeelsest tekstist aru saan, on ka erinev sellest, kuidas ma räägi. See ei ole alati nii üks-ühele, peab väga hästi rääkima selleks, et tõlkida. Ma ei usu, et Pentti Saarikoski ei olnud suuteline inglise keeles suhtlema, no lihtsalt ei usu, sest. Ma olen küll. Ja no temast on väga palju kirjutatud. Üldse väga palju osa ei ole tõsi, mees kirjutatakse ja kui ta Kerovakki tõlkis siis olid kriitikud üsna pahurad. Keroc on muide hiljem uuesti tõlgitud kuristik Salinger kuristik rukkis Ellerisse ja, ja see oli kuskilt siis ta oli noorem, kaasa oli kusagit, tema niisugune tõlksus ja üleolek ja noh, nagu ta siis oli, eks ole, nooremast peast et ta ei suutnud kõike järele päris teha või tahtnud teada, oli mingi oma ettekujutus tõlgitavast tekstist ja kõik, kas see õige või vale oli, no see on nüüd iseasi, eks ole, aga nii ta küll tõlkis, see on tõsi. Aga päris viimases elu lõpuaastatel oli üks suuremaid tõlkeid temal Beljunud mis tekitas suurt kõlapinda ja väga suurt ühiskondlikku arutelu kultuuriliselt vähemalt, et kas ja kuidas ja kas nii võib tõlkida ja kas ikka Nonii ta hakkas tõlkima Helsingi linnateatri jaoks periantis oli tellimust. Ta ütles, et ta saab, lubas, et ta saab valmis selle mõne kuuga. Tegelikult läks ligi aasta, sest mis toimus? Ta oskas kehvasti norra keelt, aga noh, nagu me teame, rootsi keele oskajad oskavad juba seda Skandinaavias kätt ja saavad hakkama. Ta koostas eraldi sõnaraamatu Peri hundisõnaraamat, norra keel, soome keel, siis hakkas tegema ja loomulikult, mis te siis arvate, ei olnud nõus tegema. Teda nüüd korralik inimene tõlgib soome keeles oli, oli olemas pehmustabetelt korralik klassika ta tegi kõik ringi ja ei jälginud muidugi ka värssi ja isegi tegelaskujud tegi ringi tema meelest kogu see niisugune natuke liiga naiivne ja Solveegoleeriti. Isegi ühes intervjuus ütleb ta, rumal ja, ja nõnda ta tegi kõik ringi. Ja võib arvata, et ah, seal on niisugune üleolek. Aga ei olnud, ta istus sealjuures aegu arhiivides, luges kirjavahetusi Ibseni mingeid üleskirjutusi, märkmeid, päevikuid ja nõnda edasi, ta teadis, mida ta tegi ja vot seda ma hindan. Tulemus oli siis tõepoolest teistsugune, aga see oli tema tõekspidamised. Ja see, see näidend oli muidu väga menukas. Etendus sai, sellega tehti meeletut tööd vist kokku aasta. Aga see oli üks menukamaid linnateatrietendusi tulla. Minul nüüd, kes kõrvalt neid asju natukene vaatab, üldse on natuke imelik ja arusaamatu, et ta jõudis nii palju kõik need nemad, need boheemlaslik ud aja veetmiseks, tegutsemised, aja raiskamise, samas kohutavalt viljakas tõlkija mahukas originaallooming, neid 24 tundi, need olid hästi kasutatud vist. No nii oligi seda püüangi siin öelda, et kui jälgida tema päeva, mis ta siis teeb, no see on iseenesest huvitav, sest andeka ja no sõdadega vaieldamatult seal erakordselt andekas mulle ikka jumalad olid talle väga palju andnud, eks ole, andeka inimese päev, kuidas te seda üles ehitab, mis ta teeb, mis ta mõtleb sealjuures ta ütleb, kuidas ta oma kassiga räägib enesest juba minu arvates võluv. Aga kui ta ka käis päris lõpus, nüüd see on juba pretani päevaraamatus, eks ole, kui ta käis kolme kilomeetri kaugusele poodi ja tuliselt jala tagasi, siis tema kirjeldusest aru saada, et ta mõtles sealjuures oma tööle kogu aeg. Ta puhastas oma mõtlemist, tuulutasime mõtlemist, korrastas oma oma mingeid ideid, aga ta aju töötas ja see on minu jaoks imetlusväärne ja töötas muidugi väga andekatel tuuridel. Jah, ta oli andekas erinevates valdkondades, niisugust inimest nagu Pentti Saarikoski Eesti kultuurilugu ei tunnegi, ma väidan aga nüüd tema seos Eino leinaga, see võrdlemine teda on ikka võrreldud Eino Leino ka don Eino Leinot, uurinud temast kirjutanud. Tema vabavärsis Eino Leino. Elulugu, see vist on ka ainulaadne töö, see oli ootamatu, tõepoolest see oli ootamatu, tõepoolest. Ühel soome kirjastusel on niisugune raamatusari legend juba eluajal ja kümneid minulgi kodus, erinevatest kirjanikest ja nii nad on sugune kasulik tõusti Abimater telliti saari keskelt, siis Eino Leino iial ei samastanud ennast teenelejaga. Aga ta muidugi hindas Eino Leinot kui soome suurt luulet. Ja nõustus ka sellega, et kui kusagilt veeti mingit paralleeli Eino Leino ja tema vahel, sest nad olid suured luulet. Ja talle pakkus ka huviga Leino elukäik ja tema looming ja eriti noorema põlve asjad ja ka hilisemad teisegi polemiseeriv ja vaidleb paljude nendega, kes leidsid, et elu lõpuaastatel oli Eino Leino ikkagi loojang juba ja tal oli teatavasti raske haigus ja mida väga ei nimetata ja nõnda edasi kuskil siin on mul meelde jäänud, on või ei ole või Euroopa serval raamatutest, ta vaidleb vastu sellele loojangu käsitlusele. Et olla käite midagi taolist. Ta ütleb, et niisugused teosed nagu Eino Leino oma elu lõpus kirjutas minu elupildiraamat ja need viimased luuletused ja pehmeid või et neid saab kirjutada ainult täies loomejõus. Inimene need on nii hästi kirjutatud. Aga loomulikult, kui talt temalt telliti siis Eino Leino elulugu siis ei suutnud ja ei tahtnud ja ei soovinud tema kirjutada seda niisugusena korraliku käsitlusena, nagu need olid olnud, sest ta isegi kusagil ütleb, et ta ei talu lauset, mis on sõnadega väljendatud mõte, see, mida me grammatikas oleme kõik õppinud. Tema keelekasutus, nagu ma vist juba ütlesin, pidi olema voolavam, huvitavam noh, ütleme siis ele andekat kuidagi tema obliku. Nii et ta tegi selle pool värsis ja kuidagi seal on kõik olemas. Aga mingit tõelist korralikku elulugu, et koljus vaatab teie plaate, vaatab, mismoodi asjad olid, Eino Leino enne saab kiiresti kätte ei saa. Ei maksa loota. Nonii kaks suurt nii nagu nad olid. Aga nüüd kui meil selle sinu hiljuti tõlgitud raamatu juures vaatame seda ülesehituse põhimõtet. Siit torkab silma. Ta on armastanud reisida, aga ta on käinud nagu Euroopa äärealadel, tablin, eks ole. Joissa kohe tekib, eks ole, siis teised väikesed riigid, ta lõpetab pretanniga, kuhu nad kolmekesi lähevad, üks maalikunstnik on neil kaasas. Kuidas ta, need oma need teosed, ütleme siis nad anda. Ma ei tea, kas siis reisikirjad, memuaarid? Ja no päris korralikult päevikut ei ole, nad ei ole, seal on üles ehitatud ja nad ei olegi päevikud, tähendab kuna midagi muud panna ei olnud. Siis me panime britannia päevik, eks ole, siia ja, või kirjutasime siia, sest ta ise kani kirjutanud õieti Miia berne proomie kirjutatud need raamatud õieti eriti on või ei ole, sündisid või ta hakkas neid kirjutama odava kirjastuse ettepanekule sest selleks ajaks oli ta juba Soomest läinud ära Rootsi elama. Armikstraks no on öeldud, et ta põgenes Soomest, et ta ei kannatanud ja ei talunud ja mis kõik, ma ei tea, kas see päris nii oli, pole ajakirjandus jaheks ajakirjandust ütles ta muidugi ära ka just nimelt sellepärast, et otsite rohkem skandaali, kui saari kuskilt. Tõenäoliselt oli kas selles põhjus, et eks ta põgenes iseenda eest, need olid ikka juba lõpuaastat, ta muidugi ei arvanud ja ei oletanud, ei andnud endale aru, et need on temale lõpu viimased aastad, aga, aga ta läks ära, ta otsis iseennast rahu ja ja mingit käes, mis, noh, nagu nad otsivad. Ja tollel oli ta juba ka abielus myya berneriga, nii et nad koos siis läksid Diorni saarele proomia berneril oli ka mingitel sotsioloog, hariduselt on siiamaale täies jõus ja ma suhtlesin temaga iiliti, oli ka mingeid õpetustöid ja loenguid ja nii edasi ja nii edasi, aga siis seal sinna. Ja seal ta siis pidas küll päevikut, on teada, need päevikud on Soome Kirjanduse seltsis olemas, aga need raamatud või need tekstid ei ole sugugi mitte päevikud vaid odava kirjastus tegi Paavo Aavik isikus, kes oli tollal odava kirjastuse. Noh, tõenäoliselt on see eesti keeles peatoimetajakirjaline juhtaias vaimne juhtuda. Ei, ei ta ikka ütleme peatoimetaja siis kirjaline. No vaimne juhtkond tegi temale ettepaneku, et äkki ta kirjutaks nendest seal olemise ajast midagi, et nii, ja Saarikoski arutleb ise ka, et mis see siis võiks olla, et kas need päevikut või on nad mõttepäevikut või nii, aga ega ta kuhugi väga täpsele konkreetsele tulemusele jõuagi on või ei ole, raamatus on kasutatud minu teada siis neid tegelikke päevikuid, mis nüüd Soome Kirjanduse Seltsi arhiivis. Ja nii palju, kui ma olen nüüd mõistnud, siis Euroopa serval on päevikuid vähem kasutatud ja kes neid loeb, siis võib ka jälgida seda, et on või ei ole, on kuidagi põhjalikum. Tal on paremini meelest, analüüsib rohkem ja Euroopa serval on pisut hetkelisemad või kuidagi niisugune päeva mulje on, on rohkem esil. Kas on vaja öelda, mis need raamatud on? Sander, ma ei tea. Sest ta ei talunud ka näiteks seda, kui oleks öeldud nende kohta, et need on mingid pihtimus, romaanid, veninud on üsna kare selles mõttes siin raamatus sees, nii et ta ei taha omaette, seisab nüüdse pretani päevik või päevaraamat seal Pentti Saarikoski viimane tekst, ta pani punkti kuskil kevadtalvel 1983. Ja ta suri augustis, nii et mõni kuu pärast seda päris kevadel pani punkti. Ja Ta on näha juba, et mees on kuidagi Hayekil. Aga minu jaoks vähemalt oli ta väga inimlik dokument. Ja sellega väga põnev ja liigutav ja ta teeb seal oma viimaseid töid, millest ta ei usu, et need viimased ja nii edasi tõlgi vastestramiani. Valikuga oli see niisugune asi, et ta, kui nad detailist ära sõitsid, see viimane kord, kui Miia tema seal käisid Betti Saarikoski kirjutas, siis võtab ta lennujaamas, võtab kotist selle päeviku käsikirja, annab meie bernelile, ütleb, et see on nüüd sinu oma, tee sellega, mis tahab. Ja selle autoriõigused on tänini jäänud, nii et kõik muu on juba odavam ja see on tõenäoliselt myya Pennerile nii kallis, et ta ei ole sellest tänini loobunud. Soomes ei ole see pretani päevik eraldi raamatuna veel üldse ilmunudki, aga ta on päris lühike, ta lühike jah, aga noh, võiks ju panna millegagi kokku ja nii edasi, ühesõnaga ta ei ole ilmunud raamatuna trükitud raamatu tekstis. Ta on ilmunud ja kust mina leidsin, odavad eesti, küsis, kus sa said selle, mis leidsin, kuna ma jälginud soome tõlke, nagu ma olen, jälgin Barnosota, on 95. aasta kolmandas punases on ta siis ilmunud ja rohkem teda ei ole, ta ei ole ka tõlgitud. Nii et ma tahtsin teda väga siia raamatusse panna, lihtsalt ta annab terviku, ta teeb sellest köites terviku. Sest tegelikult rohkem niisuguseid tekste, niisuguseid ütlemisproosatekst muide saare kuskil ei ole, tal on küll üleskirjutusi ja tal on aeg Prahas ja võib-olla et kunagi ja nii ja naa ja kiri naisele ja ja veel mõned, aga, aga need ei ole need. Jutt oli sellest, et ta on kasutanud oma päevikuid, aga ajakirjanikud, kirjandusloolased kindlasti on üritanud juurde pääseda Kapäevikutele endale. Soome Kirjanduse seltsist ei ole need kätte saadud. On küll, sest nende põhjal ja neid kasutades on Pekka tarka kirjutanud kaks paksu väga põhjaliku ja huvilistele ikkagi väga kasulikku köidet. Pentti Saarikoski kas siis akadeemiline või, või kirjanduslooline elulugu ja need on kõikjal käes olnut kasutanud, kas ajakirjanik? Ärgu need ajakirjanikud solvugu, eks ole? Ajakirjanik Jaxeczki ja hooliks ei viitsiks, tahakski lugeda nüüd Pentti Saarikoski päevikuid, ma ei tea, igatahes kui ta need kaks tega tärke köidet läbi töötab, on seal ka palju. Ja noh, et äkki midagi skandaalset oleks välja selleks igal juhul on eesti lugejal nüüd olemas Piret Saluri sinu töö tulemusena mahukas raamat, kus on sissekogumik kolmest asjast, mida me ei julge määratleda žanriliselt. Mina olen saate toimetaja, Martin Viirand, see oli maailmapildisaade