Ikka ja jälle, kui ulatub kõrvu see ammu tuntud jäär. Selleski saatesarjas nii sageli kordunud meloodia ei väsi ka harjunud kuulaja imetlemast. Kui kaunis, kui soe see viis on. Milline imepärane võlu temas peitub? Prokofjevi meloodikas. Me oleme vahepeal jõudnud meenutada helilooja elukäiku, noorusest viimaste aastateni tema loomingut, kas žanride kaupa romansid balletimuusika, vokaalsuurvormid või üksikute teoste kaupa ooper, paar sümfooniat? Kord oleme seda teinud oma ettenoote ning allikmaterjale mälestusi, kirju, kriitikat, analüüse lehitsedes, kord kaasmuusikutega vesteldes ikka ohtrasti siit-sealt muusikat kuulates. Millega lõpetada meid endid läbi aasta köitnud ja saatnud ettevõtmine? Kokkuvõtted on üldse igavad asjad. Prokofjevi muusikalise palgejooned on niikuinii ajapikku kuulates ilmnenud üldse, kuidas suurt talenti, suurt loomingut kokku võttagi. Aastate basseanssi edasi ladudes tuli lahendus otsekui iseenesest. 29. aprillil 1929 esietendus Brüsseli kuninglikus ooperiteatris Prokofjevi mängur teos, mille esimese põhilise redaktsiooni lõpetas autor 25 aastaselt 1916. aastal. See on peaaegu 13 aastat enne teose lavale pääsu, kas ehk nii palju või rohkemgi, kirjutas Prokofjevi omast ajast ette. 1974. aastal toimus Moskvas esitus suures teatris kaasa ja nõukogude ühe juht lavastaja Boriss Bokovski käe all. Mänguri-le pühendugemgi. Dirigent tõstab käed. Elu ja mängu rutud hakkavad kihama meie ümber. Ja kõlab saatuse teema nagu ikka, jõuline jõuskasval, range, rahulik ja vääramatu. Ta viib meid jälle kord kahe noore inimese draama elul ja inimliku tühjuse saginas käkruvatele radadele. Kõlab ooperi sissejuhatus. Oma ooperi kirjutamise käigus 1916. aasta mõis andis Prokofjevi ajalehe intervjuu. Oma uues teoses pöörasin erilist tähelepanu ooperi lavalisele paindlikkusele. Viimase aja vene ooperile omane lavaline liikumatus ja hulgaliselt igavat pindlikust on viinud mõned eesrindlikud muusikud nagu kasvõi Stravinski ennustusteni ooperivormi väljasuremisest. Meenutagem sedagi, et näiteks teadile flaitis mänguri idee maha kohe Prokofjevi ja tema enda esimesel kohtumisel. Ja edasi räägib Prokofjevi. Arvan, et Wagneri suurus kajastus hukutavana ooperi edasises arenguloos sest ometi lavalise mõistmise deklaratsiooni paindlikkuse, vabaduse ja väljenduslikkuse puhul peaks ooper olema lavaga seotud kunstidest eredaim. Prokofjevi oli juba asunud ooperivormi ega sisu teadliku elustamise teisiti mõtestamise teel. Juba 1908. aastal tõi ta hea läbisaamise ja arusaamise süvenedes professor viit oli vormiõpetuse klassi taas läbi vaadatult ja uuendatult oma lapsepõlveteoseid, nagu näiteks ooperikatsetuse pidu katku ajal 1903.-st aastast. Teda huvitas Puškini su sees nüüd elu nautimise, joobastuse motiivide ühendamine surma jama süü tagajärjel, karistatuse motiividega. Konservatooriumi jõududega ettekandmiseks oli mõeldud 11.-st aastast ühevaatuseline Magdaleena noore Peterburi poetess Liiveni draamale 15. sajandi Veneetsiast, kus armastuse saatuslikud jõud põimusid tugeva naiskuju südamectusega. Neid ooperit pidasid mitmedki Prokofjevi kaasaegsed tollal mänguri eskiisideks. Osalt ainevaliku üldsuunab, eriti aga vormikäsitluse, vabaduse ning deklamatsioonilise stiili oma laadsuse poolest. Prokofjevi otsis jõulisemat konflikti ekspressiivsemat ühtaegu aga paganliku stiisilise väljendamisest, peenenenumat, keelt, tegevusruumi, oma hammustama, pilkamisi ning paraadiseerimise talendile. Valmisid ju tollal tema klaveri sarkasmiga. Romansid, hukkus 23, mida meiegi oleme siin kuulanud. Need võimalused leidis ta tollal üldhuvitatuse poolest esile tõusnud Dostojevski juures. Ta valis küll oma sõnadel kõige vähem Dostojevski liku romaani. Aga see köitis noort meest sisemise kokkupõrke järskusega süžee dünaamilisusega otse küüniliselt tabavalt ja avameelselt antud tüüpide galeriiga. Ohtrate satiirilisuse võimalustega. Kogu ajastulise üldinimlikkusega. Laval on kujutluslinn lõdva Olesk elu, elu, nautimise ja mängude linn aga ka üle pea kasvanud võlgade all kannatamise kokku varisema. Fassaadi meeleheitliku püstihoidmise linn ruletipulk 1865. Kõik tegelased neid on kümme-nimelist ja 16 mingi välise joonega esile tõstetud. Need on üldkujud, kõik nad tegutsevad tahes-tahtmata üksteise vastu. Teineteist aidata ei õnnestu neilgi, kes teda palavalt sooviksid. Aeg, elulaad ja harjumuslik, mõtlemine, iseloomud ja eeskätt egoism viivad armastajad lähenemisel hoopis kaugemale teineteisest. Nende vaheline lõhe osutub silletatult hoopis ületamatuks. Ei kollite ju välise saatuse jõud, vaid saatuslikus. Tsip ligines jõudnud Neymar täieliku teineteise kuulumiseni, lahkuvad nad lõplikult. Dostojevski romaan jutustab seal mänguri päevik. Päevikust on saanud Prokofjevi enda libreto järgi tekstiga tehtud tihendava lühendama mikrotöö tulemusena üksikuid sisemise sündmustiku staadiumi, otse nähtavalt kujutav vahelduva ansambli line dialoog, ooper. Seda seostab Aleksei ja Polina keeruka vastuolu pingsa armuloo kujunemine millest on vormitud nende seitsme dueti näol. Teose telg ümberringi kemplevad teesklevad muretut, olles kilu tegelikult omavahel rahalises sõltuvuses olevad juht, ansambli liikmed erukindral, ta ihaldatud loodetav pruut, seltskonnadaam, plaanš, salakaval, külma südameline markiis ja teised. Open on algusest peale tempokas, vahelduva sisemise rütmiga, aga enamasti õige rahutu. Tegevustik areneb, Veerleb libiseb käest ära otsekui ruletikuul mis tormab edasi. Ei, sihikindlust ei püsi. Samas aga Prokofjevi enda poolt ehitatud väga targale otstarbe, kohasele, väga veenvale dramaturgiale. Teos algab väga lühikese duekiga peategelaste vahel. Aga see avaldab meile väga palju. Peategelased põrkuvad omavahel, otsekohe on nende vahel mäng, rulett. Otsekohe on nad raskes situatsioonis. Kes on Polina Aleksei Prokohvi fon koondanud Dostojevski raamatust karakteristik peategelaste kohta, mille ta annab oma klaveri algul. Bulina erukindrali võõrastütar. Vaadake talle otsa, eriti kui ta istub üksi mõtiskledes. Näib, kui ähvardaks ta kohal midagi saatusest ette määratud. Kui oleks ta süüdi mõistetud ja neetud aga ta on ilus, väga ilus, kõrget kasvu ja piin, vahest ainult liigasale. Mulle paistab, et teda võiks pooleks murda või sõlme köita. Ta juustel on punakas kuma, ta silmad, tõelised kassi silmad. Aga kui uhkelt ja millise kõrkusega võivad nad vaadata. Aleksei, 25 aastane ülikooliharidusega aadlik väga hoolikalt isegi Key Karlikult rõivastatud nagu keegi, kes tõepoolest pärit parimast seltskonnast. Kindrali laste koduõpetaja. Aleksei on pantinud bõliina palvel. Selle kalliskivid. Selleks on teda sundinud mingid salapärased vajadused, millest ta ei taha rääkida. Summa suurendamiseks on Aleksei mänginud ja kaotanud kõik duetti. Eripäraks on usaldamatus usalduses. Meeletu lootuse kaotuse pettumus. Lühirepliigid ristuvad siin. Peategelaste duetile järgneb ekspositsioonile ansambel. Me võiksime seda ka väikeseks Scertsogs nimetada. Telegrami saatmas vanaema surmateadet ootamas. Tegelased kindral 55 aastat vana, õige, väärikas ja soliidne peaaegu pikka kasvu, värvitud põskhabeme ja vurrudega. Päris kena näoga, kuigi veidi lõtv ja tursunud maneerid suurepärased. Oma fraktiganoshikist. Niisuguse mehega võib end promenaadi näidata veel enam. See oleks ülimalt soovitav. Plaanis on ilus, ainult ma ei tea, kas suudan end väljendada küllalt selgesti, kui ütlen. Tal on üks neid nägusid, mis võivad hirmu peale ajada. Mina igatahes olen selliseid naisi alati veidi kartnud, ta on 25 aastane, kõrget kasvu taidlaste laiade õlgadega ta kaela püston, imeväärsed jume lõunamaiselt, kuldpruun, tuss mustast külluslikust juuksest piisaks ka kaheks soenguks. Ta silmad on mustad, hambad, pimestavvalged, pilk, häbematu, huuled alati mingitud. Kui olla avameelne, siis usun, et ta senine elukäik pole möödunud seiklust eta. Milliseid eredad pisiportreed? Milline orkistiline huumor selles aegamööda duetis tule kasvavas trios mille keskseks teemaks on nii või teisiti. Raha raha, mis määrab ihaldused, naeratused, lahkuse, unistuse ja armastusega. Kolmas sellest Riioson markiis Pole kahtlustki, ta kuulumises paremasse seltskonda. Möödunud aastal ta päästis kindrali suurest hädast, toetades teda 30000 rublaga, kui too koos ametikohaga pidi üle andma ka talle usaldatud riigi rahad. Heatujuline ja armastusväärne, kus vajal talumatult igav kui vajadus armastusväärne olla on möödunud. Ta ei jäta kunagi juhust kasutamata osutada Alexile oma bulastust. Kannab kitsehabet. Aleksei liigub, räägib, tunneb ja mõtleb meie ees nagu kaks inimest, kahest plaanist. Isiklik, tema suhe poliinasse. Üldine. See väljendab mingil määral ka Prokofjevi enese suhtumist kõigesse sellesse, selles on eemalolekut. Selles on läbinägelikkust. Selles on valusat irooniat, kui ohtrasti raha kaotanud Aleksei le kõlavad Planšiia markisi õpetussõnad. Tuleb olla rukas, mitte mängida ruletti ja teenida raha õisal ausal viisil vastab Aleksei neile oma lauluga korralikust, saksa perekonnaisast ja perekonnast. Häirides nii kogu seltskonda, iseäranis aga kindralit. Järk-järgult väga puhastes kontuurides kooruvad tegelaste omavahelised vahekorrad ja nende vahekorrad. Alexiga toimub nagu mingi töötluslik arendus kolmes üksteisele järgnevas peaosaliste duetis. Siin ilmneb väga kaasakiskuvalt ja mõtlemapanevalt nende noorte inimeste suhe armastusse üldse. Ühel varem, teisel hiljem On tundunud orjus olevat ülimaks naudinguks nad mõlemad Nende loomused, nende ihaldushetki on kestvas konflikt seisus. See viib meid viimaks ka traagilise lahenduseni. Aleksei armastab haiglaselt kramplikult. Valusalt ülepingutatult bõliina suhtub temasse kõrgilt sageli üleolevalt, piltlikult viimaks duetikäigu jooksul lihastudes. A. A. Ometi tunnetab Aleksei selgesti poliina võimet kirglikuks armastuseks. Ja tema sõnastab muusikas ka poliinat eesootaval selle milleks teda tema elus määrab oma isiklik karakter. Kogu ooper on üles ehitatud piltide kaupa, kus toimuvad sageli väliselt rahulikud väga, enamasti väga kiiresti pinges, kasvavad vestlused. Sageli grupeerub kõik Aleksei ümber, iga pildi lõpul aga toimub midagi väga ootamatut. On nagu mingi sabake, nagu seda ütles meeskovski sabake, kus tegevustik hakkab ootamatult arenema mingi pöörde järel. Kõige põnevamaks nendest on üldse keskne sündmus ooperis. Rikas vanaema keelepärandile nii väga loodeti, kelle surmateadet musti tulevad iga tund iga hetk panema jõuab ise tervelt ja tugevalt täis elu ja mängulusti ja täis läbinägeliku irvet kõigi välja arvatud bõliina kohta. Pärale sellele sündmusele on eelnenud vihased põrkumised Aleksei ja kindrali vahel kuni Aleksei välja heitmiseni perekonnast. A. Hirmuäratav rikas 75 aastane Anthony, ide, Vassiljevna terasseviczova mõisnik ja Moskva ülik. Halvatuna tuli teda juba viis aastat haige toolil kanda, kuid tema oli endiselt reibas ja enesega rahulolev, tavatses kõnelemise asemel valjult ja käskivalt karjuda ja kõiki läbi sõimata. Ta selg oli ikka sirge kui lauaga löödud ega puudutanud eales tooli selga. Suurest hallist büsti peast laitis ta pilk kõrgilt ja väljakutsuvalt nägu east hoolimata värske Jahambadki peaaegu terved. Oma toolil trooniva vanaema isandlikul olemusele oli eriline mõju kõigile. Väga selgesti ilmneb tema kuju väljajoonistamisel, Prokofjevi võib-olla ainukesena läbinisti positiivne suhe sellesse toredasse. Tegelasse. Prokoshis kirjutab oma mängurit hooga. Nagu ikka, temale on täitsa tavapärane töötada plaanipäraselt, organiseeritult, läbimõeldult. Nii valmib autori enda sõnade järele mängurit laviir viie ja poole kuuga. Ise ta kirjutab, et istun Smirnal Igroki kohal ja kirjutan. Täpsed andmed pärinevad kõikide piltide valmimisest, neto registreerimisest. Jaga proovide käigust praeguses kiirude nimelises tookordses Mariinski ooperiteatris, kus ooper kohe pärast valmimist pidi lavale tulema tänu sellele et ooperidirigent oli väga huvitatud üht uuemast muusikast, nagu Prokofjevi isegi ütleb. Raske oleks olnud leida sobivamat konjunktuuri selle ooperi kirjutamiseks. Juba kevadel toimub läbikuulamine, teati direktori juures isand teljakovski, korterisse kogunevad artistid, teatri juhtkond, asjana nii-öelda on kaasas autori sõnade järgi siloti. Küll aga kavalasti välditi tookordse repertuaari, komisjoni väärikamaid ja konservatiivsemad liikmeid Clazonovia köid, kellest oli oodata, et nendele see ooper on ehk natuke raske seedida. Paraku aga sõlmitud kontaktid ei osutunud elulisteks ja ooperietendus hakkas lükkuma ja lükkuma vaatamata sellele, et peagi niisugune andekas ja modernismi esindav suure fantaasiaga lavastaja nagu meie Holt huvitus mängurist ja tahtis seda lavale tuua nii 1917 kui ka kümmekond aastat hiljem. Prokov meenutab. Ma valisin meelega võimalikult vasaku helikeele seon võimalikult kaasaegsel tali stimuleeritud omas küüdi süüdi hiljutisest edust. Ta tahtis saavutada võib-olla midagi veel põnevamat. Samas aga kirjutatakse intervjuus ka Prokofjevi Poltaateldud lihtsusest selgusest läbipaistvust, deklamatsioonid, põhjendatusest ja laulupärasusest. Kui ta aga ooperit loob, ründab teda niisugunegi tema suhtes hästi meelestatud ja arusaal kaaselanik nagu ema, kes ilmub uksele ja karjub talle nördinult. Kas sa yldse annad endale aru, mida sa koristad seal oma klaveril? Mistõttu meie olime tervelt kaks päeva tülis? Meenutab Prokofjevi. Võib olla omamoodi olulisem kui puhtmuusikaline külg ooperis reklamatsioon mõtete väljendamine kõneliste mõtete kaudu. Kõnemeloodia on allutatud tegelase karakterile tema sisemiste tundevarjundite ja suhtumiste kiirele muutumisele. Väga palju kohtunemis intrepriisliku intonatsiooni, Risi sillakaari aga lakkamatult uues tähenduses uues mõttes. Ooperi kolmas vaatus kasvavad välja suurest pettumusest. Rahakott, vanaema osutus terveks ja tugevaks. Ja vastupidi, kõigile ei kavatsenudki oma raha kellelegi ära anda, vaid hakkas ise mängima. Kõlab üldine, iseäranis aga kindrali ahastus. Soigu. Ööd. Kersti. A. Ja? O. Järjest tulevad teated üha suurematest summadest, mis on maha mängitud. Plaans pöördub ülbelt kindralist kõrvale paigutades oma lootused järgmisele krahvile. Pinge kasvab, kuni ootamatult naaseb väsinud vanaema. Ta on natuke löödud oma kaotustest, tan sunnitud isegi raha laenama, et koju sõita. Aga tal on jäänud küllalt, et edasi elada, käib nagu oleks tema karakter muutunud. Ta on justkui väsinud natuke hämmastuses oma kaotuse pärast. Tegelikult pole tal viga midagi tema intonatsioonide, siis on ainult mõningat pehmust. Ja temas on ootamatult palju soojus, kui ta kutsub poliinat enesega koju kaasa. Kõige selle sees on Aleksei taas omaette käänd, sõltumatu, edasi trügimisest. Tan sõltumatu teesklusest. See kõik, nagu ta isegi ütleb, teeks talle pigem nalja. Kui ei oleks poliinat selles loos. Oo. Üks toredamaid lõikeooperis on see, kus Prokofjevi kirjeldab pettunud kindrali meelepaha. Olgu see tema vihases kõnes toolile kui vastasistujale. Olgu see tema vaidluses Tiinriga, kes ei luba teda vanaema juurde või olgu see tema hägises itkus vaatuse lõpul. Ooperi neljas vaatus liigub kui omaette tasandil. Kadunud on seni tegutsenud Ansambel. Vahekorrad on selged. Vastamisi on jäänud Martiisist maha jäetud, alandatud ja solvatud, poliina ja justkui omaihalduse eesmärgini jõudnud Aleksei, nii nagu me neid kuulsime lühikeses duetis. Meie saate alguses Aleksei jätab tema juurde tulnud poliina ja tormab mängima, et teha raha, et saada kätte lõpliku õnne. Täieliku õnne. Väga intiimsete äär stseenide keskele paigutatud suure ulatusega stseen mängumajast. See on üldistus Dostojevski mitmest mängust, Tseenist kohvi, et ise peab seda keskseks ooperis rosinaks, nagu ta seda nimetab. Teda on uhke sellele, kui väga uudsele kogu ooperiliteratuuris. Kui romaanis need stseenid on päevikuliselt tagasi vaatavad, kirjeldavad oma elamusi taastavad siis siin me oleme koos Aleksei iga kaasmängijate hulgas palavikuliselt tegutsemises nende võõraste keskel, kus Aleksei on üksi ja kus tema võitude rida peegeldub teiste inimeste mitmesuguses suhtumises. Niisiis on kogu kirjeldatud stseen saanud lavaliseks. Me oleme samas ajas samas ruumis samas pinges. Kogu stseeni teljeks on ruletikuuli keerlemine ja selle kohal vägev laineline arendus. Aleksei võidust võitu pakkumisest pakkumisse ja ümber tema inimesed hämmastunud, löödud, tigedad omavahel murelikud murelikult ka tema pärast. Nägu kaame daam, kellele Aleksei väga meeldib ja kes näeb ette tema lähedast kokkuvarisemist. Jaga saatuse enda sõnad mängumaja direktori suu kaudu. Ja kohtume homme. Sellist ei lase saatus iial enam lahti. Aa. Ma läga. Tagasi tormavad 200000 rubla, võitnud Aleksei saadab lavatagune koor. See on omamoodi võte ooperis, see toob mingisuguse stereo foonilisuse muusikasse kõlapilti, aga peale selle on see ka otsekui sümbol sellest, mis jääb kummitama Andreid. Aga samuti kui mõttevõitjast saadab ka otsekui uimastatud lahkujaid, kaotajaid mängumajast. Teose lõpplahendus on veidi kummaline ja nii Prokohjaks, kuidas kovski, tema hea sõber tundsid muret, kas selline otsese lahenduseta jääb ammugi hea lahenduseta jääb lõpp, suudab rahuldada päri vaatajat. Selle mure ületab Prokostus juba teos esietendusel kus võõras rahvas ja võõras maa Brüsselis väga hästi suhtub sellesse olukorda, kus bõliina, kelle saatust. Põnevusega järgitud hetke, elab üle meeletu lootuse. Võib-olla see on ik armastus, tõeline armastus, mida Aleksei tunneb tema vastu, võib-olla suudab tema sellele vastata, võib-olla on võimalik sõita ära pageda, pageda iseenda eest. Kuid kui Aleksei on nagu teinud õnnelikku kokkuvõte alatiseks kokkujäämisest ja paar on justkui leidnud lõplikku tee teineteise juurde, siis see hetkeks võimalikuks osutunud õnn taandub. Toimub see, millest laulis vana inglane mängumajas. Kummaline, kuidas inimene on lakanud olemast naljakas ja kurb. Poliina tormab minema oma raha kohale tardunud Aleksei juurest kes ei pääse kunagi enam lahti oma mängumaja illusioonist.