Tänasest keskeprogrammis riigita rahvas tuleb juttu Aserbaidžaanis elavatest alussidest. Stuudios on Andrus Mölder ja Marje Lenk. Huvitav, kas Aserbaidžaanist saaks teha saadet talusside ajaloost, kultuurist, nende elust-olust? Minu arvamus. Seal nad ei saaks teha tänapäeva Aserbaidžaanis küll mitte. Aserbaidžaanis on talussidesse suhtutud naiseldad pea, et kogu ajaloo vältel üsna negatiivselt ja viimastel aastakümnetel ei ole seal sugugi paremaks läinud. Talusid on siis rahvas, kes põhiliselt elavad aserbaidžaani lõunaosas Iraaniga, virnevatel aladel ja vähemal määral elavad siis talusid Iraanis, Aserbaidžaaniga piirnevate aladel Kaspia mere rannikul. Tänases saates me räägime eeskätt Aserbaidžaanis elavatest ussidest. Seal elab neid arvatavasti kusagil 800000, ametlikult Aserbaidžaanis räägitakse aga ainult 80-st 1000-st talušist, kes Aserbaidžaanis elavad. Aserbaidžaan on kogu taasiseseisvumise aja olnud oma riigis elavate paljude väikerahvaste vastu väga negatiivselt meelestatud ja Aserbaidžaani poliitika on selgelt suunatud sellele täiesti assimileerida. Kõikvõimalikud sealsed väikerahvad ära, noh, peale talužide elad Aserbaidžaanis küllalt palju leskiine Aware mitmeid teisi rahvaid ja kõikide nende hulka püütakse pisendada. Püütakse näidata, et neid nagu suurt ei olegi ja kui need nagu ei olegi, siis ei ole ju ka vaja nende heaks midagi teha või siis ei ole vaja neil lasta kuidagi tegutseda. Et see talužide arvu kümnekordne vähendamine teenib just eeskätt selle uue, et takistada talussidel näiteks omakeelse hariduse edendamist või takistada talushikeelse meedia teket ja nii edasi, aga rääkides talušidest eeskätt siis talussidest Aserbaidžaanis peame me kindlasti natukene puudutama Aserbaidžaani enda ajalugu. Sest kuigi Aserbaidžaani põhirahvas Aserbaidžaanile gaserid on isegi tänapäeva mõistes küllaltki suur rahvas Aserbaidžaanis elab neid umbes kuus miljonit. Aga Iraanis elab Aserbaidžaan ja mitu korda rohkem. Koon, Asereid vähemasti 20 miljonit, mõningatel andmetel isegi 25 miljonit. Ja kuigi 20 või 25 miljonit ei ole tänapäeva maailmas teab mis suur rahvas ei ole sellega siiski mitte väike rahvas, aga sellest hoolimata tasaraid ei olegi nii väga vähe, on nad tegelikult ajaloo jooksul eriti viimase paarisaja aasta jooksul üsna palju kannatada saanud. Ja see viimase paari sajandi ajalugu mõjutab väga negatiivselt Aserbaidžaaniga tänasel päeval. Ja minu arvates on üks oluline põhjus sellele, miks aserid teiste rahvaste vastu mitte just sõbralikult ei käitu. Aserid on siis põhiliselt kannatanud seetõttu et Venemaa ja pärsia ehk siis Venemaa ja Iraan on piirkonnas pidevalt nii-öelda mõõtu võtnud ja omavahel arveid klaarinud ja nende mõõduvõtmiste tulemusena ongi siis tekkinud olukord, kus aserid elavad täna isegi mitte valdavalt oma iseseisvas riigis Aserbaidžaanis, vaid Aserbaidžaanis ja Iraanis. Ja oluline daatum selles asjas on 1828. aasta Mill. Venemaa ja Iraan leppisid omavahel kokku, kuidas piirkonda jagada, sõlmiti siis vastav rahu. Ja just selle rahu tulemusena siis lõunapoolne Aserbaidžaan Läks, Iraanile. Põhjapoolne Aserbaidžaan läks Venemaa koosseisu aga selle rahu tulemusena, mitte üksnes jaotatud aserite rahvust kahe riigi vahel vaid tegelikkuses. Selle rahu tulemusena jäid aserid sisuliselt ilmaga oma loode poolsetest aladest sest Iraanis elavad armeenlased asustati vormiliselt küll vabatahtlikkuse alusel ümber Põhja-Aserbaidžaani, peamiselt tänapäeva Mägi-Karabahhia piirkonda, mida armeenlased tunnevad Sis Artsahhi nime all. Ja see tähendab seda, et see Mägi-Karabahhi piirkond, mis oli meil 19. sajandi alguses olnud sisuliselt täielikult aserbaidžaanlaste ka asustatud ala, muutus kiiresti armeenlastega asustatud alaks. Aserbaidžaanlased jäid omad põhisel territooriumil do vähemusse tänu sellele, et kaks piirkondlike suurvõimu jaotasid lihtsalt omavahel territooriumid ja see, et aserid sisuliselt olid sunnitud loobuma oma loodealadest loovutades need armeelastele mõjutab Aserbaidžaaniga täna väga olulisel määral. Sest kuigi aserbaidžaani vabariigi pindala ametlikult on 86600 ruutkilomeetrit umbes kolmandik sellest on täna tegelikult Armeenia käes ehk siis Armeenia käes on Mägi-Karabahhia ja Mägi-Karabahhia ja ametliku Armeenia vahelised alad. Nii et see kunagine Venemaa ja Iraani vahel sõlmitud rahuleping mõjutab tegelikkuses Aserbaidžaani eluga täna olulisel määral, sest suur osa nende riigi ametlikust territooriumist ei olegi tegelikult nende poolt kontrollitav. Veelgi enam Aserbaidžaani ja Armeenia vahel ei ole tänaga püsivat rahulepingut ja mulle tundub, et see, et Aserbaidžaanis on killustatud mitme riigi vahel et nad on pidanud väliste mõjude tulemusel oma territooriumil ootama, see on mõnes mõttes nagu natukene neid kibestanuks teinud ja Aserbaidžaanis nagu tegelikult ka paljud teised kannatanud rahvad ei püüagi omaeneseriigis elavate väikerahvastega käituda paremini kui suured rahvad nendega. Ja siin on võib-olla veel üks nüanss. Kuigi ametlikult ei taotle Aserbaidžaani vabariik lõuna pool elavate Aserbaidžaanile ehk siis Iraanis olevate Ida-Aserbaidžaani ja lääne aserbaidžaani provintsi ühendamist Aserbaidžaaniga siis tegelikult rahva seas selline unistus on täiesti olemas. Ja on inimesi siis, kelle mõtetes on tegelikult see, et kunagi peaks Aserbaidžaan olema ühtne iseseisev riik, et nad Iraani Aserbaidžaani alad olla, eks ühendatud Aserbaidžaaniga. Ja niikaua, kuni nemad ei saa nii-öelda oma unistus teoks teha ja miski ei näita, et nad seda lähiajal saaksid teoks teha. Nii kaua siis justkui ei tohi Aserbaidžaanis elavad väikerahvad ka omi unistusi teoks teha. Et see on nagu mingi inimlik kadedus, et kui meie ei saa, siis ärge saage ega tee. Ja kindlasti on, on olukord veel tegelikult märksa keerulisem, aga, aga mulle tundub, et selline elementaarne psühholoogiline moment on siin ka küllaltki oluline. Ja rääkides nüüd konkreetsemalt talussidest kaastalusside või ei ole tegelikult selgusetu mitte üksnes Aserbaidžaanis, vaid see on tegelikult üsna segane ka Iraanis. Iraanis räägitakse enamasti kusagil 120-st 1000-st talušist, kes siis elavad üsna kitsal rannikuribal Kaspia mere ääres aserbaidžaani vabariigiga piirnevate aladel, aga vahel on hinnatud talusside arvu Iraanis isegi 300-le 1000-le ja olen lugenud ka poolest miljonist talussist, kes võivad Iraanis elada. No kui Aserbaidžaanis moodustavad talussid rahvastikus siiski üsna olulise osa, arvestades, et Aserbaidžaanis on kusagil kaheksa miljonit elanikku sisse 800000 on ikkagi kümmekond protsenti siis Iraanis moodustavad talusid küll väga väikese osa riigi elanikkonnast ja, ja tegelikult on nad seal täiesti marginaalne nähtus. Sisuliselt ei ole neid mitte kuidagi näha. Aga kokku võime me siis jah, rääkida 920-st 1000-st või miljonist või natukene enamast lossist mis tähendab seda, et tegelikult on ta Lõssov eestlastest isegi enam nii, et kuigi väike ja vähetuntud rahvas on nende arvukus tegelikult suurem kui meil, eestlastel kes ma ise ilmselt arvame, et me üsna nähtav rahvas maailmas oleme. Ta lossid kuuluvad ka esindamata rahvaste organisatsiooni. See organisatsioon eeskätt on müünud viimastel aastatel teadvustada maailmale neid probleeme, mis aserbaidžaani talusside piirkonnas aset leiavad. Vähem on nagu kokkupuuteid olnud sellega, mis toimub Iraanis. Kuidas iseloomustada talushi keelt? Talushi keel kuulub indoeuroopa keelte hulka ja see eristab neid juba koheselt väga olulisel määral laseritest sest aserid teatavasti räägivad hoopis Altai keelte rühma kuuluvat keelt, täpsemalt siis Altai keelte, türgi rühma kuuluvat keelt. Aga talusid on siis indoeurooplased ja räägivad täpsemalt Lääne-Iraani keelte looderühma kuuluvat keelt. See tähendab siis seda, et talussid on keelelt ja kultuurilt küllaltki lähedased pärslastega pärslased teatavasti on siis Iraani suurim rahvas, nii et laseritest nad üsna kaugel, aga pärslastele üsna lähedal ja see, et nad on ärasustele lähedal, toob tegelikult kaasa selle, et Iraanis on sisuliselt võimatu niimoodi igapäevaselt talus päraslastest eristada. Kuna nad on nii või teisiti keelelt, kultuurid, lähedased ja kuna neid on ikkagi väga väike hulk Iraanis siis me tegelikkuses niimoodi ei suuda talusse Iraanis Iraani suurimast rahvast pärsustest üldsegi eristada. Aga pärsia keel ei ole siiski talussidele mitte just kõige lähemate sugulaskeelte hulka kuulub talushile, keelel on need suguluskeeli üsna palju. Tuntumatest keeltest kuuluvad lähedaste sugulaskeelte hulka kurdi keelt ja pelutsi, keel kurdid, siis elavad teatavasti Türgis, Iraagis, Iraanis, põhiliselt ja pelutsid elavad siis põhiliselt Iraanis ja Pakistanis, nii et nad lähimad sugulaskeeled on tegelikult talussidest kohati ka üsna kaugelt ja talussi. Keel ise jaguneb vähemasti 15-ks dialektiks alamdialektiks ja vahetevahel on isegi talusse keelt vaadeldud kolme erikeelena. Nii et mitte kõik keeleteadlased ei ole sellel arvamusel, et see dušigeel on üks keel. Mõned arvavad, et seal on tegemist tegelikult kolme erineva keelega, mis on küll üsna sarnased, aga mis ei pruugi siiski olla, jah, päris üks keel, usutunnistusel don talusid shiidid, nii nagu enamus Asereid ja nii nagu väga valdav enamus pärslasi Aserbaidžaanis on aserites kusagil kaks kolmandikku shiidid, nii et šiitides talussid, elavad siis teiste siidirahvaste seas. Kuidas talusid end ise nimetavad? Talusid nimetavad ennast Tolis ja, ja see talushi maa, selle nimi varieerub küll siis nüüd erinevate dialekte lõikes Ühed talusid ütlevad siis oma kodumaa kohta ka tulis, aga mõned ütlevad, tohistan ja mõned ütlevad, talistan jaa, Eesti keeles. Noh, minu arvates võiksime kasutada näiteks ka terminit talustan või talussistan seda enam, et sest on maa tähendusega on seal piirkonnas väga laialt levinud ja ja kuna ka talusid iseennast üsna sarnaselt nimetavad, siis minu arvates tõstan või talussistan, võiks küll olla eestikeelne termin talusside koduma kohta. Milline on talužide ajalugu? Läksid ajalugu on üsna keeruline ja teisest küljest ka ei ole see üldsegi üheselt määratud talusside varasema ajaloo kohta on vägagi erinevaid arvamusi, nagu kõige nii-öelda uhkemad arvamused on siis need, mis ütlevad, et talussid on ajaloolise meedia, rahva järeltulijad. See meedia on siis teatavasti tuntud ajalooline piirkond tänapäeva Iraani territooriumil. Selle nimega meedia tundsid seda piirkonda kreeklased, kreeka keelest on ka meie keelde tulnud termin talussid ise nimetavad seda aga Jaado ja mõned siis arvavad, talussid ongi selle ajaloolise suure ja väga olulise meedia rahva järeltulijad kusjuures tegemist on siis piirkonna ühe kõige vanema kultuurrahvaga. Esmakordselt on neid mainitud Assuri kroonikates juba üheksandal sajandil enne Kristust ja näiteks on nende ajaloo suursaavutuseks asjaolu, et 616. aastal enne Kristust sai meedia jagu isegi Süüriast ja tõusis sellega tegelikult kogu piirkonna kõige võimsamaks riigiks. Ja oma hiilgeaegadel ulatusid meedia piirid idas tänapäeva mõistes Kesk-Aasiani lääne pool, tänapäeva Türgis asuva halise jõeni ja põhjavool tänapäeva kruusiani. Kusjuures kogu tänapäeva Iraan oli nende territoorium. Nii et see meediaimpeerium oli oma hiilgeaegadel tõeliselt suur ja tõeliselt vägev. Kuigi me võib-olla oleme ajaloos harjunud siiski seda impeeriumit nagu vähem teadvustama kui Babüloonia Süüriat. Aga aga jah, tegemist oli väga tõsiseltvõetava riigiga piirkonnas ja öeldakse ka seda, et see meedia on mõnes mõttes Pärsia tsivilisatsiooni kultuuriline ja usuline keskus olnud õige mitme sajandi jooksul ja see meedia mõjutas siis hilisemat värsi arengut tegelikult väga suures ulatuses. Kahjuks on aga meediaga lugu nii, et ei ole leitud kohalikus keeles kirjutatud ülestähendusi ja see on põhjus, miks me sellest impeeriumist sealsetest rahvastest teame palju vähem, kui me teada võiksime. Ja see on ka üks põhjus, miks väga üheselt ei ole võimalik siiski talusside ja meedias elavate rahvaste sugulusastet kindlaks teha, aga meedia ühte osa seda niinimetatud väike meediat nimetada tati atropateenaks ja see atropateena oli mõnedes kohalikes keeltes Atarpatakkan ja selles Tatarpata kannist siis väidetavalt on ajaloo jooksul tulnudki termin Aserbaidžaan kusjuures vahepeal see nimetus oli siis näiteks Adarbadagaani, nii et mõned arvavad siis jah, et just nimelt sellest meediast. Sellest meediaimpeeriumi ühest osast on siis tulnud isegi tänapäeva Aserbaidžaani nimi. Nüüd hilisemal ajal on talussid olnud küllalt pikka aega türklaste mõju all vaheldumisi pärslaste mõju all olemisega. Aga seitsmeteistkümnendal sajandil suutsid talusid luua isegi iseseisva khaaniriigi, nii et talussidel on tegelikult iseseisvusaeg täiesti olemas ja selle khaaniriigi pealinn oli siis algul Astaraaz. 1728. aastal sattus piirkond Venemaavaldusesse aga jõudis seal olla ainult kaheksa aastat. 1735.-st aastast 1747. aastani oli piirkond jällegi Iraani pärsi valduses aga 1747. aastal taastasid talussid oma khaaniriigi iseseisvuse ja pealinnaks sai linn, mida me eesti keeles oleme harjunud nimetama lenko Ran. Aga mis siis talussi keeles on Lankaran. Ja see talusside iseseisvus kestis kuni 1802. aastani, mil talusside asuala muutus Venemaa protektoraat tiks ja 1828. aastal siis Venemaa ja Iraani vahel sõlmitud rahulepingu tulemusena muutus enamus talusid alast vene impeeriumi osaks. Väiksem lõunapoolne osa jäi Iraani valdusesse ja sellest ajast alates ei ole siis talussidel olnud ka mingisugust sisulist iseolemist. Nüüd, 1919. aastal, vormiliselt oli talussidel siiski mingisugune oma üksus nii-öelda olemas. Ja nimelt sel aastal kuulutati Lankarani linnas välja mugani nõukogude vabariik. See mugan on üks piirkond talusid asualal. Väga oluline piirkond. Selle piirkonna nime järgi on näiteks tulnud termin muganikul tuur ja kuulutati välja sisse mugani nõukogude vabariik, mis sisuliselt pidin aga olema talushi nõukogude vabariik. Aga selle bolševike poolt loodud moodustise eluiga oli siiski ainult kolm kuud ja ja ta ei olnud kindlasti loodud selleks, et anda talussidele mingisugust iseolemist. Ta loodi tegelikult vastukaaluks sellele, et põhja pool olid aserid välja kuulutanud aserbaidžaani demokraatliku vabariigi. Ja see demokraatlik vabariik ei olnud mitte kuidagi bolševike sõbralik. Ta oli bolševike vastu ja siis bolševikud lõuna pool selleks, et võidelda selle aserbaidžaani demokraatliku vabariigiga, lõidki sele mugani Nõukogude vabariigi ja nagu ma ütlesin, kolme kuu pärasse moodustis hävitati ja hävitajateks olid aserid. Täpsemalt siis Aserbaidžaanist tol ajal võimul olnud rahvuslaste partei nii-öelda sõjalised rühmitused hävitasid selle bolševike vabariigi. Ja sellest ajast alates ei ole palussidel olnud ka mitte mingisugust nimelist autonoomset moodustist 1920. aastal inkorporeeritud alusside alad Nõukogude Aserbaidžaani koosseisu ja, ja mis on huvitav, et esimestel nõukogude võimu aastatel tegelikult toimus talusside selline kultuuriline nagu eneseteadvuse tõus ja ja talussid on seda ajajärku isegi nimetanud nagu väikeseks renessaansiks. Sest sel ajal hakati koolides tama talushi keelt. Üsna lühikese aja jooksul anti välja üle 500 talussikeelse raamatu ja näiteks hakati välja andma ka talussikeelset ajalehte, mis tollele ajale iseloomulikult kandis siis nime punane talus. Aga see talushi, keele ja kultuuri arendamine toimus selles mõttes esimestel nõukogude võimu aastatel üsna vabalt, selleks ei tehtud mingisuguseid otseseid takistusi ja nii võib siis öelda tegelikult noh, need esimese nõukogude võimu aastad sealt alustasid asualal olid nagu mõnes mõttes üsna rõõmustavad. Kahjuks periood ei kestnud aga kuigi kaua. 1930.-te aastate alguses, nii nagu ka kõikjal mujal NSV Liidus algasid väga järsult pihta ulatuslikud repressioonid ja need repressioonid talustanist tähendasid seda, et koolides lõpetati täielikult talushi keele õpetamine. Loomulikult lõpetati talussikeelse ajalehe väljaandmine ja talusi haritlased, sealhulgas õpetajad, arstid, kirjanikud, sisuliselt kõik represseeriti. Võiks öelda, et vähem kui 10 aastaga jäid ussid ilma kidestama juhtivatest tuuri tegelastest kõikidest oma juhtivatest tegelastest meditsiinihariduse valdkonnas, nii et see sisuline terror, mida nõukogude võim talusside kallal toime pani, oli ikkagi väga ränk. Ja ta ei olnud võib-olla mitte ränk niivõrd arvulises mõttes, aga ta oli ränk selles mõttes, et kogu selle rahva parem osa hävitajaid täielikult. Ja sealt alates ei loetud talusse enam ametlikus statistikas talussideks vaid talusid pidid ennast nimetama aserbaidžaani teks või kui nad seda ise ei teinud, siis ametivõimud tegid seda ka ja sellest ajast alates siis lakkaski NSV liidus ametlikult olemust. Selline rahvas nagu talusid esimest korda siis üle pika aja talusse ametlikult uuesti loendati 1989. aastal ja tol ajal elas Aserbaidžaanis ametlikult 23000 talussi. Tegemist on küll hästi kese numbriga, kui me võrdleme seda sellega, et tänapäeval elab seal neid umbes 800000. Aga samas, kui me arvestame, et nõukogude võimu aastatel ei saanud talussid ennast üldse talussideks nimetada, siis tegelikult on tegemist siiski väga suure edasiminekuga. Olen üsna kindel, et neid inimesi, kes ennast talussideks nimetasid, oli kindlasti palju. Kuulge aga kindlasti sõltus see, mis rahvuskirja pandi üsna olulisel määral ka rahvaloendaja nii-öelda suvast. Sest Nõukogude võimuperioodil oli ju tegelikult võimalik sisuliselt igalühel valida endale rahvus, mis ta ütleb, kui see rahvus oli valitud ametlikult tunnustatud rahvaste hulgast. Mul endalgi on meeles, et 1989. aastal ütlesin mina rahvaloendusel, et ma olen rahvuselt hiidlane, aga rahvaloendaja keeldus seda kirja panemast, nii et üsna olulisel määral sõltuse hakka sellest rahvaloendaja suvast ja nüüd, 1991. aastal kuulutati Aserbaidžaanis välja Iseseisvus Aserbaidžaan oli jälle iseseisev riik ja mõistagi andisse katalussidele teatavat innustust lootuses saada vähemasti mingisugune autonoomia. Ja ei ole siis väga ime, et 21. juunil 1993. aastal kuulutati aserbaidžaani vabariigi lõunaosas välja talushi mugani vabariik. See vabariik kuulutati välja ta väga õigel ajal. Sest ühest küljest, sel ajal armeenlased pidasid väga ulatuslikke lahinguid Mägi-Karabahhi ja ümbruses, nii et Aserbaidžaani relvajõud olid suuresti haaratud sellest peatada armeenlaste edasitungi Läänes ja teiselt poolt oli see ajal, mil Aserbaidžaanis osa kõrgemaid sõjaväelasi keeldus allumast aserbaidžaani tollasele presidendile Elczybeile. Ehk siis Aserbaidžaanis olid sisemiselt väga keerulised ajad ja nagu väikerahvastel ikka, on sageli kasulik just need keerulise aega ära kasutada. Ja nii tegid siis ka mõningad rahvuslikult meelestatud talussid. Jaa, sellel segasel ajajärgul kuulutasid välja oma vabariigi. Kusjuures selle vabariigi väljakuulutamist juhtisid kõrgemad sõjaväelased. Sisuliselt kogu see selline aktiivne rahvuslaste grupp koosneski kõrgematest sõjaväelastest. Ja neid juhtis kolonel Aligramm, kumb vaatov nüüd, mõistagi ei olnud sellel välja kuulutatud iseseisusel tegelikult võimalik tõeks saada Aserbaidžaani, kes juba olid pidanud armeelastele loovutama küllalt suure osa territooriumist ei olnud mitte mingil tingimusel huvitatud sellest, et nad veel kellelegi peavad kasvõi ruutmeetritki oma maast ära andma. Ja peale seda siis, kui aserbaidžaani vabariigijuhiks sai Alijev hakkas Aserbaidžaani võimelisust üsna kiiresti koguma. Ja juba 24. augustil tegid Aserbaidžaani väed sellele iseseisvuse mängimisele lõpu. Kõik rahvuslaste liidrid arreteeriti, kusjuures näiteks kolonel cum vaatavaid süüdistati ühemõtteliselt riigireetmises. No ühest küljest muidugi see iseseisvuse väljakuulutamine oma rahvapõli seal kodumaal on kindlasti tegelikult väga üllas tegu. Aga Aserbaidžaan oma süüdistuses kasutas ära seda, et kumbaatov oli seda teinud Aserbaidžaanile väga raskel ajal ja nad isegi nagu võrdlesid seda sellega, et kumb vaatav oli sisuliselt löönud Aserbaidžaanile noa selga, sel ajal Aserbaidžaani eest juba rünnati ja sellele siis ehitatigi ülesse väide, et kumbaatov reetis riiki ja toodalushi rahvuslaste liider määrati esialgu surma. Aga hiljem asendati see eluaegse vanglakaristusega. Tänaseks päevaks on cum vaator siiski vabaduses, sest 2004. aastal kahetses ta ametlikult tehtud ja Euroopa nõukogu survel oli Aserbaidžaan sunnitud ta vanglast lavastama. Talle anti võimalus siirduda elama Lääne-Euroopas, kusjuures enne seda pidi ta avalikult daatama, et ta mitte kunagi ei hakka enam tegelema poliitikaga. Paljud iseseisvusliikumise tegelased on asunud elama ka Venemaale. Osa talussi, liidritest elavad tõepoolest Venemaal ja ja see ei olegi võib-olla väga üllatav, sest Venemaa on püüdnud piirkonna nende väikerahvast iseolemist, kes ei ela Venemaa territooriumil nagu kogu aeg natukene tagant õhutada, selleks, et neid riike seal nii-öelda destabiliseerida. Ja nii ei ole jah see tegelikult üldse üllatav, et Venemaa tegelikult mingil kujul toetab talusside rahvuslikku liiguks. Venemaal antakse välja ka talužide ajalehte. Venemaal antakse välja talusside ajalehte ja Aserbaidžaanis ilmub ametlikult üks talussi keelne kuukiri. See kuukiri ilmub siis tõepoolest ainult kord kuus aga neid talusi, keelseid, mitteametlik ja neid nii-öelda illegaalsed ajalehte on seal välja antud ridamisi erinevaid erinevate nimede videol. Ükski nendest ei ole saanud kaua ilmuda, kusjuures nende tiraažid on olnud hästi väikesed. Noh, oli seal kunagi 500 eksemplari maksimum, mis on olnud 1500 eksemplari, enamasti nad on Türgis trükitud ja ametivõimud reageerivad nendele ajalehtede väljaandmistele hästi kriitiliselt. Kohe kui sellest teada saadakse, siis väljaandjad ja toimetajad arreteeritakse, järelejäänud eksemplarid hävitatakse. Kusjuures huvitav on see, et ega tegelikult nendele ajalehe väljaandjatele või toimetajatele ametlikult esitate üldsegi süüks mitte seda, et on, annavad välja mingisugust ajalehte või ajakirja Aserbaidžaanis on, on selles mõttes tegemist sellise väga tõsise näitemänguga et ametlikult on kõik lubatud. Aga tegelikkuses on jah väga lihtsasti võimalik külge kleepida silti kodumaa reetmine või viimase mõne aasta jooksul on mindud veelgi kaugemale, enam ei räägita üldse poliitilistest põhjustest, nüüd tseeritakse talusi ja mitte ainult talussi, aga ka näiteks leski rahvuslasi kõikvõimalikke väljamõeldud süüdistuste eest, on see siis narkootikumide omamine. On see siis mingisugused avalikud vargused ja nii edasi ja kuna me teame, et Aserbaidžaan kuigi nimeliselt demokraatia sisuliselt on tegemist ikkagi diktatuuririigiga, seal on võimalik tõestada absoluutselt ükskõik mida valitsus tahab seal koguse uurimine, kogu see ametlik asjaajamine täielikult võimude kontrolli all ja ja liigub alati selles suunas nagu vaja. Nii et ja meie mõistes kõige absurdsem süüdistused leiavad seal alati kinnitust ja selles mõttes on viimasel ajal talus seda olukord muutunud keerulisemaks, et kui seniste poliitiliste süüdistustega oli ikkagi üsna lihtne pöörduda rahvusvahelise üldsuse poole, siis nüüdsete, mitte poliitiliste süüdistustega on seda teha juba palju raskem. Kuigi noh, näiteks ka läbi sellesama esindamata rahvaste organisatsiooni püütakse aeg-ajalt ikkagi maailmadele teadvustada tekkinud olukorrast, sest enamasti esitatud süüdistused on üsna lihtsasti läbinähtavad, aga paraku meie maailmas sellest isegi ühemõttelisest läbinähtavuse, sest alati ei piisa, ametivõimud ikkagi väidavad ühte, siis üsna raske on muule maailmale tõestada, et see ametlik väide tegelikkuses täielik jama on. Seda enam, et Aserbaidžaan on olnud üsna kaval ja püüdnud tegelikult üsna häid suhteid hoida USAga. Ja seetõttu omat aga justkui nagu teatavat vihmavarju pea kohal. Ja muidugi, Aserbaidžaan saab suurepäraselt aru sellest, et tänasel päeval on tal võimalik oma tegevusele toetust eriti lihtsalt leida sest USAd huvitavad absoluutselt kõik Iraani naabrid. Kuna USA ja Iraani vastasseis on hästi tugev, siis võimalikku survet Iraanile püütakse sageli avaldada läbi naaberriikide. Ja ega see sõjaline sekkumine välistatud ei ole, siis on samamoodi kõik need naaberriigid väga vajalikud sõpruskonnas hoida ja Aserbaidžaan kasutab seda väga selgelt ära ulatades sõbrakäe USA-le. Loomulikult saab ta sealt ka midagi vastu ja eeskätt saab ta vastu seda, et osaliselt pigistatakse silm kinni demokraatia lämmatamise ees. Ei saa öelda, et rahvusvaheline üldsus seda nüüd täiesti eirab. Aga see suhtumine on siiski üsna leebe ja üsna leige, võrreldes sellega, mis Aserbaidžaanis tegelikult toimub. Tundub, et talužide vastupanu liikumine on olnud läbi aegade küllaltki tagasihoidlik. Jah, ega väga tõsist sellist vastupanu ei ole kunagi olnud ja veelgi enam, näiteks 1993. aastal, mil siis kuulutati välja Stosside oma riik, väidetavalt sel ajal tegelikult paljud talussid suhtusid sellesse üsna skeptiliselt. Väga suurt rõõmu või väga suurt sellist entusiasmi tegelikult ei olnud ja ega tänasel päeval ka selline rahvuslik liikumine on üsna killustunud, ei ole eriti tugev, kusjuures ega need eesmärgid ei ole ka nii väga selgelt püstitatud. Kõige tõsisemaks liikumiseks on see talusside rahvuslik liikumine mis loodi juba 1993. aastal. Nemad on seadnud eesmärgiks selle, et talussidele antaks enesemääramisõigus kusjuures enesemääramisõigusega ei püüelda tegelikult vähemasti täna mitte iseseisva riigi poole püüeldakse reaalse autonoomia poole aserbaidžaani vabariigi koosseisus, kus oleks rida selliseid nüansse, mis aitaksid talussidel ennast rahvusena säilitada. Näiteks tahetakse, et talussidel oleks võimalik saada haridust kuni kõrghariduseni välja. Täna õpetatakse väga üksikutes talusside asuala koolides talussi keelt ainult teisest kuni neljanda klassini ja sedagi fakultatiiv ainena. Nii et sisuliselt ei saada lussid mitte mingisugust talussikeelset haridust ja talusside rahvusliku liikumisel on siis jah eesmärk, et talussikeelset haridust oleks võimalik saada kõikidel haridustasemetel, sealhulgas ka kõrghariduseni välja. Järgmine oluline soov on, et talussid saaksid vabalt välja anda omakeelsed ajalehti, ajakirju, täna seda justkui ametlikult ei piirata, aga tegelikkuses seda teha võimalik ei ole. Nii et see omakeelne kirjalik meedia on üheks eesmärgiks. Järgmine eesmärk on talussi, keelsed raadio ja televisioonisaated. Täna on Talleksi keelseid raadiosaateid ühes raadioprogrammis kaks korda nädalas kummalgi korral 15 minutit korraga. See on naeruväärne rahvas, kelle suurus on Aserbaidžaanis 800000 inimest saab nädalas 30 minutit omakeelseid raadiosaateid ja järgmine nõue, mis talussidel on, et talusside kultuuriajalugu hakataks ametlikul tasandil uurima, tänasel ametlikul tasandil ei toimu talusside kultuurist ja ajaloost ei räägita mitte midagi aserbaidžaani kooliõpikutes sellega ei tegele Aserbaidžaani teadlased, aga talusside soov on, et seda hakatakse ametlikult uurima. Ja soov on tegelikult veel konkreetsem. Et siis talussi ülikooli juures loodaks vastav osakond. Ja mõte on olnud ka selles, et Bakuu ülikoolis võiks hakata talusside kultuuriajalugu uurima. Kusjuures tegelikult sellest 800-st 1000-st talussist, kes Aserbaidžaanis elavad üksjagu neid elab ka Bakuus, mis on küll talusside ajaloolisest asualast üsna kaugel, üsna palju põhja pool, aga talussid jah, siis aja jooksul on küllalt suurel määral läinud elama ka Bakuusse. Iraanis on praegu tõeline talushi buum. Iraaniga on muidugi lugu, nii et Iraan on veelgi palju rahvuslikum riik kui Aserbaidžaan. Kuigi pärslased moodustavad Iraani elanikkonnast üsna suure osa, on seal siiski väga palju teisi rahvaid, külvelutsid külmasendaraanid, küll kurdid ja nii edasi ja nii edasi. Ja Iraanis on viimastel aastatel see selline väikerahvaste rahvusliku liikumise sallimine muutunud nagu tunduvalt paremaks. Iraani keskvõim, kes võib-olla veel 10 15 aastat tagasi oli üsna kriitiline kõikvõimalikke väikerahvaste suhtes täna seda ei ole, enam mitte ja, ja see on andnud paljudele väikerahvastele võimaluse tegeleda oma kultuuri ja keele arendamisega ja täpselt nagu te õigesti nimetasite, kaotalussid on sellest osa saanud, et seal on tõesti nagu mõningas mõttes isegi selline väike ärkamine, kusjuures talusside Iraanis ei vaatlegi ennast mitte üksnes kitsalt talussidena, vaid viimasel ajal on seal tekkinud selline liikumine, et talussid peaksid neil hästi lähedaste teiste väikerahvastega ühinema või koopereeruma ja ühiselt siis tegutsema oma identiteedi, säilitamise ja oma keele ja kultuuri arendamise eest. Nendesse Aserbaidžaani piirkond, kus elavad talusid No Aserbaidžaanis on talusside asuala tegelikult täna hästi vaene piirkond, see on riigi üks vaesemaid piirkondi. Nõukogude ajal oli ta Lõstonis hästi olulisel kohal teekasvatus, teine majandusharu, mis seal hästi oluline oli metallitööstus. Öeldakse isegi, et seda Lõstan oli Kaukaasia viie tähtsama metallitööstuspiirkonna hulgas. Aga tänaseks on metallitööstus sisuliselt kogukkunud. Teed muidugi veel kasvatatakse, aga jah, mahud on, mahud on kõvasti kukkunud, no piirkonnas on ka olulisel kohal riisikasvatus, kasvatatakse viinamarju, tubakat, mitmesuguseid Citruselisi. Arenenud on puidutööstuse siiditootmine, aga kõik see on siiski üsna sellisel algelisel tasemel ja ja talussidega on veel lugu, nii et nemad elavad valdavalt siiski maapiirkondades. Ankara on, on nagu väikene erand. Lankarani elanikkonnast on siis vähemasti 60 protsenti talussid Lankarani siis umbes 50000 elanikku. Aga üldiselt elavad jah, talle ostsid rohkem maapiirkondades ja valdavalt tegeletakse täna tegelikult iseenda jaoks toidu kasvatamisel ja, ja toimub siis mõnes mõttes selline naturaalmajandus, kus ühte saadust vahetatakse teise vastu või käiakse neid turgudel müümas. Tööpuudus tõstanis on hästi suur ja, ja seda eriti noorte hulgas. Nii et neid majanduslikke probleeme on küllalt palju. Võib-olla piirkonna tulevikuperspektiividele annab midagi juurde asjaolu, et viimasel ajal on Kaspia meres otseselt talustaniga piirnevate aladel leitud naftat. Seal on kaks üsna perspektiivikad nafta, maardlat või naftaleiukohta. Aga esiteks, nende kasutuselevõtt nõuab väga suuri investeeringuid. Ja teiseks, teades, kui tugevalt tsentraliseeritud on aserbaidžaani riik, kaldun arvama, et need tulud sealt naftaleiukohtadest lähevad küll täiel määral keskvalitsuse hüvanguks ja, ja piirkond ise talustan, ei, ei saa sellest suurt midagi. Nii, see on ju ka tegelikult paljudes teistes riikides riigita rahvaste piirkondades, kus piirkonna maavarade anna piirkonna majanduslikule edule suurt, mitte midagi juurde. Nüüd ta Lõstani majanduse teeb muidugi natukene keerulisemaks ka loodus ja, ja see geograafia laiemalt nad alustan, on siis ala, kus lääne pool on Sealne kõrgeim mäetipp on natukene vähem kui kahe ja poole kilomeetri kõrgusel ja idapoolsed alad Kaspia mere ääres on siis subtroopilise kliimaga, aga tõstonist ainult kusagil 50 protsenti või natukene enam, on lauskmaa ülejäänud ongi siis juba mägised alad tegelikult salaonju üsna väike. Et see aserbaidžaani talustani osa on vähem kui 5000 ruutkilomeetrit suur. Kui ma ütlesin, et Aserbaidžaan on ametlikult 86600 siis seda Lõstan oma vähem kui 5000-ga moodustab Aserbaidžaanist väga väikese osa suhteliselt tihedasti asustatud osa ja kui sellest viiest 1000-st pool on veel mäestikud, siis tegelikult see harimiskõlblik maa ja see ala, kus valdavalt siis talusid elavad, on tegelikult väga väike, väga tihedasti asustatud ja ja see kõik muidugi majandusele on üsna tugev koorem. Turistil ei ole sinna asja. Aserbaidžaani tegelikult turistile ei ole taasiseseisvumise ajal suurt üldse asja olnud, võib-olla on põhjuseks ka asjaolu, et Kaukaasia laiemalt on inimeste teadvuses viimase 15 aasta jooksul olnud kui selline üsna ohtlik piirkond. Turiste muidugi Aserbaidžaanis käib, aga nad käivad valdavalt suurtes linnades ja sellistesse maapiirkondadesse või sellistesse pähe tsiviliseeritud aladele, nagu on kada Lõstan sinna ikkagi väga naljalt turist ei juhtu või kui ta sinna juhtub, siis ta teeb seda omal käel, siis on ta lihtsalt tõsine fanaatik ja aga täna jah, ei, ei doose turistvalussidele praktiliselt mitte midagi sisse, kusjuures tegelikult potentsiaal on olemas. Kui me arvestame, et alustan, on väga huvitava loodusega piirkond. Näiteks aserbaidžaani ühed suurimad rahvuspargid asuvad just nimeta Lustoni territooriumil. Kaks suurt rahvusparki on aserbaidžaani kõige liigirikkamad. Seal leidub mitte ainult huvitavaid taimi, aga leidub väga huvitavaid linde, loomi, keda mujal Aserbaidžaanis naljalt ei kohta. Võiksin nimetada näiteks leoparde pelikan flamingosid, aga erilised tammed kasvavad seal ja, ja see subtroopiline kliima koos selle huvitava taimestiku ja loomastiku-ga peaks tegelikult piirkonnale turismipotentsiaali andma. Seda enam, et Kaspia meri ju puhub talustani kaldaid. Ta Russidel on ka oma rahvuslipp, kuid seda ei saa kahjuks lehvitada. Aserbaidžaanis ei ole kindlasti võimalik talusside rahvuslippu lehvitada, aga lipp on jah olemas ja aselipp on puna-valge-roheline vertikaalne trikoloor, kus keskmisel valgel väljal on merelainete ja punase merest tõusva päikese kujutis. Kusjuures 1993. aastal, kui kuulutati välja talussi mugani vabariik, siis sellel vabariigil oli ka oma lipp, aga see erines natukene sellest lipust, mida täna talusid kasutavad, säilib, mida ma kirjeldasin, seda nad kasutavad näiteks esindamata rahvaste organisatsioonis. Aga tolle vabariigi lipp oli siis ka punavalge roheline trikoloor. Aga ta ei olnud mitte vertikaalne või horisontaalne ja keskmisel valgel väljal asus punane poolkuu ja punane kaheksanurk. Mida siis öelda tänase saate lõpetuseks? Ma usun, et Talüsside jaoks on tegelikult täna veel kõik võimalused olemas, et vähemalt kümme-viisteist aastat on ilmselt kriitilised. Selle ajaga on võimalik Aserbaidžaanis talusid nii-öelda täielikult neutraliseerida juhul kui kogu selle aja jätkatakse sellist praegust ametlikku poliitikat, mis on täiesti suunas antud väikerahvast tassimileerimisele. Aga juhul, kui selle 10 15 aasta jooksul toimuvad Aserbaidžaanis reaalselt demokraatlikud reformid, siis ma arvan, et talusside tulevik ei pruugigi nii tumedates värvitoonides olla ja ja võib-olla et helgematel juhtudel on mõnekümne aasta pärast talussidel olemas ka oma reaalne autonoomne piirkond, sest sellele on olemas täna õige mitmed eeldused. Esiteks on ta lossi tasuval Aserbaidžaanis hästi kompaktne, see on täiesti ühtne territoorium, kusjuures talusside osatähtsus seal sellel territooriumil on hästi kõrge. Ja teiseks, ilusa huvitava looduse ja nende Kaspia meres leitud naftaleiukohtade näol on piirkonnal olemas ka täiesti majanduslik potentsiaal. Nii et see tulevane võimalik autonoomne piirkond suudame ennast kindlasti kaugemas tulevikus ise ära majandada. Ja sellisel juhul tõepoolest. Me ei peagi seda saadet nii väga mustades toonides lõppema. Kuulsite järjekordset saadet sarjast riigita rahvas. Seekord oli juttu Aserbaidžaanis elavatest talussidest. Stuudios olid Andrus Mölder ja Marje Lenk.