Türgi ja Nobeli kirjanduspreemia mikrofoni ees on kirjanikud Liis Seppel ja Andres Ehin. Meie Andresega oleme siin täna selleks, et püüda rääkida Türgist läbi Nobeli preemia prisma. Läinud aasta detsembrikuus seitsmendal kuupäeval sai Türgi kirjanik Orhan Pamuki Rootsi Akadeemia Nobeli preemia. Ja Türgi on kuum teema ja üha enam klassi, kes sõidavad Türgi randadesse ja türgi turgudele. Ja meie ei püüa kellelegi kuidagi nõu anda, et mida Türgis veel on peale turgude ja randade. Aga me proovime täit mõlgutada, mille poolest Türgi on arenev ja huvitav maa. Ja mis meie otsingutes või püüdlustes võiks olla sarnast või mis võiks olla inimlikku, mis meid ühendab? Nagunii on liiga palju seda, mis meid lahutab. Arenev ja, ja huvitav, aga ühtlasi ka raskete probleemide ees seisev maa. Ja just see Nobeli preemia laureaadi Pamuki teos, lumi, mille oli nii kenasti ära tõlkis, eesti keelde see räägibki. Maastmess vaevleb identiteedikriisi käes. Et kuidas ühildada türgi traditsioonilist rahvuslikku kultuuri ja Euroopa tsivilisatsiooni. Ja see on olnud üks väga raske teema. Türki tahaksin täiendada, et ei vaevli ainult selle idend see kriisi käes, palju me oleme eurooplased ja kui palju me oleme türklased vaid juba väga pikka aega ja palju sajandeid vaevleb ta selle kriisi käes, et kui palju me oleme türklased ja kui palju me oleme araabiamaailm või islamimaailm sest türgi saatus on olla islamimaailma ääremaa. Ja meie jaoks jumal tänatud, et ta on islamimaailma ääremaa. Kõik need koledused jäävad ära, mis on Saudi Araabias või või mõnel šiitlikul maal. Türgi on teadupärast sunniitide maa, kes on hariduse lembelisemad ja, ja arengulembuses. Kuigi peale tüüp sunniitide on seal ju ka need alaviidid, kes moodustavad türgi moslemitest umbes viiendiku ja need on küll ameeriklased, aga nad on mitmes mõttes väga lääneliku, sellepärast et nad leiavad seda, et hea, et inimene üldse jumalat usub, aga et mismoodi ta usub, see ei olegi kes ja sellepärast on nemad nõus enam tunnistama ka kristlasi ja juute kui normaalseid inimesi ja alaviitide hulgast tuleb väga harva, et niisuguse fundamentalistide või äärmuslasi Niisiis on Türgi islami ääremaa aga väga kaugele maale Euroopa-mõjuline ääremaa. Õige mitu sajandit väga prantsuse kultuurimõjuline. Pärast seda, kui 1928. aastal araabia tähestik kaotas oma kehtivuse ja türgi läks ladina tähestiku-le üle sellele järele tuli kohe suur keeleuuendus, kuni sinna ajani oli türgi keeles pooled sõnad Araabia või pärsia sõnad. Ja siis tekkis võimas keeleuuendusliikumine ja tänapäeval on võimalik rääkida vähemalt neljal tasandil türgi keelt. Mulle tundub, et neljal olenevalt sellest, kui palju araabia pärsia sõnum minu jutus on tänu sellele, et Türgi on islamiääremaa, on naiste olukord sellel maal. Ütleme, et meie jaoks kuidagi kolm pluss, kui me võrdleme seda, seda Saudi Araabia või mõne hullult Mohameetlikuma, aga aga midagi ei ole teha, türklased on võtnud üle Muhameetliku maailma ja eelkõige araablaste vaimulaadi ja meie jaoks on tähtis, et nad on hullusti ka kergesti solvuvad tühiste asjade peale, mida me ei oska uneski näha. Üks meie laps teki toredasti kokkuvõtet, tahtis Türki minna ja meie ei lubanud üksinda tüdrukutel le Türgis reisima minna. Aga laps oli türgi reisiks ette valmistanud ja ütles, et ta on Pinot oma, oma vanematelt ja Türgis käinud inimestelt ja idamaade kultuuridega kokku puutunud inimestelt, et püüa vältida konflikti. Aga kui sa kuidagi ei suuda vältida seda konflikti, siis ära jumala pärast hakka seda lahendama, sest sellega sa teed selle asja palju hullemaks. See tegi meile nalja ja, ja, ja tundus ka väga terane olevat. Sepaidžaanis ja Turkmeenia õppideski olen ma märganud, et meie kristliku kultuuri inimestena niipea kui me püüame mingit segast olukorda lahendada, võime mürki võtta, et me meil ei lähe see korda, me teeme asja ainult hullemaks. Ma Ajaxnike edasi jälle seda juttu euroop paga ühildumisest ja teadlikul tasemel. Väga tõsise katse tegi selleks ju Atatürk, kes siis viis Türgi vabariigi, mis kehtestati 23. aastal niisugusele arenguteel, et lahutas kiriku riigist, keelas ära fesside kandmise nägu varjavate naisterätikute kandmise, meeste sarapaaride puhvpükste kandmise keelasena kloostrid, sufid, vennaskonnad, propageeris sonimütsi ja kaabut kogunes silinderkübarat. Aga siiski, kapach jäi sealjuures au sisse ja nõudes niisugust sekuna otseselt euroopalikku käitumist inimestelt läks ta isegi vägivaldseks kätte, nii nagu Peeter Suur omal ajal vene jumal ajades talumeestel vaid ka bojaaride habemed ära vägivaldselt. Ja see Türgi ja Venemaa ei ole mitte ainsad riigid, kes on säärases identiteedikriisis, kes ei suuda pikkade aegade jooksul ühildada rahvuslikku traditsioonilist kultuuri ja Euroopa tsivilisatsiooni, mis pärasse ühildamine vajalik on. Meie võime ju ajada nina püsti ja rääkida, et Euroopa kultuur, see on kõige kõrgem ja kõige täiuslikum, seda ehk ei ole. Sest puht vaimsel tasandil ta tõepoolest seda ei ole. Hispaania filosoof Salvador dema tariaga on öelnud, et idamaid iseloomustab mõtisklemine, mainud aga siis läänemaid, Mayndanud action. Iga asja, mille üle mõtiskletakse, püütakse otsekohe praktiliselt ära kasutada toda. Ja selles on see erinevus ja seda nähtavasti mõistis ka Atatürk, aga ta ei näinud võimalusi, et puht mahedalt ja demokraatlikult demokraatiat liberalismi kehtestada vaid ta kehtestas demokraatia ebademokraatlikul teel. Mis aga annab, kui kogu aeg tagasilööke. Nendest tagasilöökidest on ka selles Pamuki lumes palju juttu. Need tagasilöögid nii tuntavad kuskil Istanbulis või Ankaras või, või mõnes muus mereäärses suurlinnas, aga aga niisuguses polka kallikumas Türgi paigas nagu näiteks niisugused mägismaal asuvad linnad, nägu Errze ruum või kars on seal palju tuntavam ja karsis, sest see romaani tegevus toimubki. Ja paljugi, mis Atatürk keelas lassi, poos ja käskis ka vaimulaadi, nii kergesti ei muuda keelamise-käskimise sega. Aga suund tal muidugi oli. Orhan Pamuki on pärit kodanlikust perest, millel oli tugev lääneorientatsioon. Käis islam pole seas erakoolis ja hiljem viibis kolm aastat New Yorgis, õppis ja õpetas seal ja mitmekümne aasta vältel alates 22.-st eluaastast kirjutas ta 10 tundi päevas ja, ja kirjutab edasi väga-väga suure tundide arvuga päevas. Ta peab väga tähtsaks, et kirjanik sulgeks ennast oma töökabinetti täiesti füüsiliselt. Istuks seal oma aja ära ja süveneks nii sügavale endasse ja asjadesse. Kuidas saab? Pamuk on see, kes erinevalt kõikidest eelmistest türgi kirjanikest ei pöörama pilku mitte küla poole. Ta tõenäoliselt tunnegi väga hästi küla. Paistab, et ta arvab, et noh, tema eelkäijat kirjanikud on külaprobleemid juba ära kirjutanud, et ei saa lõpmatuseni kirjutada tühki külast. Tema kirjutab türgi linnast ja see linn on, on Istanbul ja ta tunneb ja armastab seda linna. Noh, aga sinnagi minnakse Istanbuli kaudu ja paari lehekülje tagant tuletatakse meelde oma linnapäritolu ja Istanbuli identsust. Istanbulist ei saada mööda, seal seal karsis ka need peategelased, kes seal karsist tegutsevad, on vähemalt Istanbulis õppinud või, või lapsena elanud. Aga kuigi Istanbul on noh, strateegiliselt äärmiselt tähtsal kohal asuv linn ja see linn, mida ka Tsaari-Venemaa valitsev ideoloogia all igatsenud Venemaale et seal otsekui teine room. Aga ühest küljest ta oma strateegilise positsiooni tõttu võiks otsekui olla maailma naba ja võib-olla mingi aeg ta ongi seda olnud Türgi sultaniriigi kõige suurema võimsuse perioodil või, või Bütsantsi riigi yhtegi suurema võimsuse perioodil. Aga Pamuka räägib Istanbulist ikkagi kui väga võluvast huvitavast kohast, aga ka väga kontrastiderikkast kohast ja kohast missal. Paratamatult jääb keskmest kõrvale. Et tema meelest ka Istanbul on ääreala võrreldes Pariisiga, nii et ta räägib oma Nobeli preemia kõnes sellest, et kuidas tema isa ikka Vetles Pariis ja ta jooksiski kodunt perekonna juurest ära olla Pariisis, hingata seda õhku sisse ja et Pariisi atmosfääris küpseda vaimu inimeseks, kirjanikuks. Aga Famukil on läinud kaua aega, enne kui ta on aru saanud, et ka Istanbulis võib teha küpset kirjandust ja tal on läinud palju aega selleks, et aru saada, et väga paljudes asjades on kõik maailma inimesed omavahel sarnast. Ja sa võid ju otsida seda maailma keset aga seda tegelikult pole olemas, kes sinuga kaasas ja ja sa võid seda panna kord sinna, kord tänna. Ja varem või hiljem pead sa tegelema oma haavadega, haavata saamisega lapselik ettekujutustega, sellest, et nad ignoreerivad mind või või süüdistavat mind. Tomuk on nähtavasti, aga sellest ei ole kusagil sõnagi juttu läbi teinud, väga kõrgetasemelised psühhoteraapilise treeningut, vähemalt süvenenud Jungija Froidi. Ja ta käsitleb julgelt kõiksugukomplekse rahvuslikke, kompleksse oma isiklikke komplekse. Ja ta julgeb öelda. Kirjanikud, proosakirjanikud peaksid õigupoolest silmad lahti tegema ja vaatama, kui suurele osale inimkonnast on ikka veel tänapäeval nii suurt probleem, maatus, kodu, maatus ja nälg ja hirm. Hirm selle eest, et mind lükatakse kõrvale hirm selle ees, et üksik inimene midagi ei tähenda. Hirm väärtusega otamise tunde ees, millest omakorda tulevad paljud hirmud, nagu hirm kollektiivse alanduse ees, haavata saamise hirm, hirm halvustamise ees, hirm pealekaebamise ees, ülitundlikkusega seotud hirmud, kujutletavat solvangud, hirm upsakas ja ülbe marurahvusluse ees. Läku lugesin katkendi sellest Orhan Pamuki Nobeli preemia kättesaamisel esitatud kõnest mille märtsikuu looming tervikuna minu tõlkes ära toob. Ja teisest küljest on huvitav märkida seda, et Pamuka kogu aeg justkui kaheli, nii et ühest küljest ta kaebleb Istanbulis ja veelgi enam karsis, et ta on maailma äärel isoleeritud kõikidest maailma põhitendentsidest, aga teisest küljest aga naudib seda lumesadu ja seda eraldada just ja, ja kogu seda müstikat, mis kõige sellega kaasneb ja mitte ainult selles nähtus, vaid ka paljudes teistes asjades. Kui seda romaani lugeda, siis näeme seda, et iga situatsiooni käsitlemisel asetab enda otsekui piiri peale. Ja on on kaheli. Ta saab aru ja mõistab ja koguni naudib üht situatsiooni, aga samas ka sellele täiesti vastupidiseid tendentse ega, ega kipu sugugi lugejale nüüd näpuga näitama, et vot see on hea ja vatsa paha. Et on üks väga oskuslik kirjanik ja, ja mitte ainult poliitilised põhjused pole need, mis tõid talle Nobeli preemia, vaid ka ikkagi väga pädevad kirjanduslikud oskused ja anded. Ja inimlikud oskused ja anded ei tee kunagise taktika eta läheneb asjadele kuidagi üldiselt või laias laastus või abstraktselt või sügavalt inimlik ja inimesel lähedal ja inimese juures. Mind liigutavad lumes kõige enam tema kõnelused usukoolipoistega kui need usaldavad talle, et missugused kõhklused ja kahtlused neil on, et nad tahaksid uskuda ja usuvad ja armastavad ja usuvad ja on segaduses ja. Tahaks küll täpsustada, et mitte niivõrd Orhan, Pamuki jutuajamised, usukoli poistega, Vetemaa romaani peakangelase luuletaja, ka vestlused, kas luuletaja ka on, on otsekui Pamuki alter ego. Kuidas siis selles Nobeli preemia kõnes räägib ja et temal Orhan, Pamuki on väga kerge samastuda nende rahvastega, kes arvavad, et nad ei ole maailma keskmes, on kuidagi kõrvale surutud. Ka teiselt poolt on tal ka täiesti kerge samastuda läänemaailmaga. Ja seetõttu tal on valus öelda, aga ta ütleb siiski, et läänemaailm on üleliia uhke oma jõuga, kus see üle ja selle üle, et nemad on toonud meile renessanssi valgustuse ja modernismi. Ja tihtilugu takerduvad nad siis läänemaailma inimesed iseenesega rahulolemisse, mis on peaaegu niisama rumal kui teiste rahvaste ülitundlikkus. Nii et ei saa me mööda sellest araablaste vaimulaadist tulenenud ülitundlikkusest. Aga kui me vaatame ennastki, eks meiegi ole ülitundlikud samade asjade pärast võib-olla mis tammuk üles luges oma Nobeli kõnes. Jah, no meie nüüd oleme ilmselt üsna üheselt poole valinud, meie oleme lääne poole valinud ja, ja meil on aastasadade pikkune praktika sellest, kuidas elada euroopalikus läänelikus skulptuuris sfääris, aga palju. Türgi vahel, et juss, identsus, kriis, mis on Türgis sama identsus kriis on aastasadu olnud Venemaal ja see Türgis on otsekui islamistide ja läänelike sekula ristide vaheline võitlus. Ja Venemaal on siis Slavofiilid läänlased ja seal selles võitluses mõlema riigi rahva võitluses. Nendes identiteediküsimustes on niivõrd palju ühisjooni, et ma usun eesti lugejal. Lugedes seda Pamuki lund, on kogu aeg seda liiniga huvitav jälgida. Perel on natuke rääkinud sellest, et Orhan Pamuki lumest, mis Nobeli preemia sai ja mille kirjastus pegasus välja andis Türgi saatkonna ja niitse türgi saadiku proua Psuleezzois salli lahkel toel nõustamisel ja Türgi rahalisel toel. Aga ma tahaksin meelde tuletada, et TEA Kirjastus andis viis aastat tagasi välja väga toreda maailma äri ja kultuuri käsiraamatu mille teises köites on ka käsitletud Türgik. Raamatu autorid on Terry Morrison ja veel rida ärimehi, kes ameeriklased ja nemad on kirjutanud teatmeteoseid, kuidas siis nüüd Ameerika ärimees peaks käituma Türgis ja mujal maailmas, et kergemini sihile jõuda. Ja see teema juurde minek on väga võluv. Enne kui nad hakkavad reegleid ütlema panevad nad pealkirja, kultuuri, hoiakut, jakk alapealkirja, et kuidas türklased korrastavad ja töötlevad informatsiooni. Selgub, et isiklik suhe probleemidega on siin tähtsam kui reeglid või seaduspärasused. Järgmiseks küsivad nad, mida tunnistavad türklased tõendiks? Vastus on, et objektiivsete faktide kogumit peavad türklased harva tõe mõõdupuuks. Kolmas küsimus käitumise põhialus. Väärtussüsteemid on alati kujutanud endast sulamit nii ida kui ka lääne väärtustest millest lähtutakse otsuse langetamisel. Mees on juht ja otsustaja, aga ta arvestab otsuste langetamisel alati perekonna ja sugulastega. Mure leevendusviisid. Tööeetika on sügavalt juurdunud aeg ei ole asi, mille pärast türklane muretseks. Ja viimaseks võrdsuse ja ebavõrdsuse probleeme. Staatus sümboliteks on külluslik tarbimine ja haridusvanadel on suur võim noorte üle ja mehed püüavad käsutada naisi. Kuigi seadus annab mõlemale sugupoolele võrdsed õigused. Nii palju selle viisa tagasi ilmunud raamatu kiituseks ja, ja tutvustuseks tagantjärele. Siin oli juttu haridusest, aga Türgi puhul tuleb silmas pidada, et 40 aastat tagasi kaks kolmandikku türklasi olid kirjaoskamatud. Üks kolmandik oskas lugeda ja kirjutada. Tänapäeval on küll vastupidi, et üle kahe kolmandiku natukene umbes 70 protsenti oskab lugeda ja kirjutada, aga, aga tänapäeva maailmas on seegi ju riigi ja ühiskonna arengule väga tugev pidur kui kolmandik inimesi ei oska lugeda ega kirjutada. Ja missugune on olukord Türgis. Rääkimata sellest, et omandaksid interneti kasutamise oskused ei ole seda esimest sotsioonilist kirjaoskust ja see ei ole mitte ainult Türgi probleem, vaid see on olnud ja on peaaegu kõigi nende probleem kellel on identiteediraskused ja kes ei suuda oma rahvuskultuuri ühildada. Euro vaht tsivilisatsiooniga. Ja see, et on nii suur kirjaoskamatud protsent, see teeb ka kõik need õpetused, mida antakse edasi suulisel teel kuidagi väga lõtkuvateks, seal puudub väga kindel ratsionaalne joon, mitmesse tundmused kipuvad valitsema ja sellest kõik ühiskondlikud kriisid muutuvad tihtilugu väga absurdseteks. Ja seda absurdielementi on märgata ka selles romaanis lumi, kus mingisugune revolutsioon või, või mäss võtab juba algusest peale niivõrd absurdse hoiaku, täiesti jaburad ja, ja, ja, ja järjest jaburamaks muutub. Türgi on ele üldsegi sõjaväelist riigipööret, tema neid on seal palju olnud. Ja annaks jumal, et neid ei tuleks, kuid Andres, sina ütled, et sõjaväelised riigipöörded mõni korteris mõistlikud olnud. Nojah, seal on, tihtilugu on Türgis niimoodi, et valimised võidab näiteks mingisugune islamistlik erakond ja mis viiks kohe Türgi arengus väga tublisti tagasi. Aga sõjaväelased on tavaliselt kusagil Läänes Inglismaal, Ameerika Ühendriikides, Saksamaal oma hariduse saanud. Nad on läänelikud ja mõistavad seda pida. Moodne maailm endast kujutab rohkem. Mina tahaksin meenutada üht 80.-te alguse Türgis käimist, kui mitmed meie rihmat programmilised punktid jäid seoses uue sõjaväelise riigipöördega ja tõepoolest, Istanbuli tänavatel olid tankid, hüüame, sõelusime nende tankide vahel ja, ja vaatasime seda Istanbuli, äkki minule lõi pildi, et mina olin tulnud maalt, kus tankid olid alati võõra rahva ja võimu ja, ja ühiskonna ja režiimi tankid. Mina äkki jäin seisma ehmatusest, kui ma mõtlesin, et kui ma oleksin türklane mis suhe mul nende tankidega siis oleks, taevas hoidku, need on minu tankid ja nad kaitsevad mind. Ja see oli väga veider tunne ja ma, ma kohe mõtlesin seda. Praegu on see vist küll natuke lapsik ütelda, et minu maa tankid kaitsevad mind türgi on karmikäeliste juhtide maa ja ja maa, mille traditsioonis pole inimest kunagi eriti hoitud, nii nagu veel meile mõnel tuttaval maal. Aga ikkagi see, see oli huvitav ja tollel samal reisil ma panin tähele, kui meil oli veel punaste loosungite aeg, kus punaste loosungite peale igasuguseid jaburusi kirjutati. Mina märkasin Türgis ka loosungeid, kuigi väga vähe, aga ma uurisin täpselt, mis nende peal oli. Nende peale oli kirjutatud, et tõstkem elukvaliteeti. Ja see oli teine asi, mille üle ma sügavalt ütlesin, seal Türgis tõstkem elukvaliteeti. Mulle näis, et see ei ole sugugi formaalne ja et siin ja seal annaks seda elukvaliteeti tõsta. Ja et see oli väga täpne sõnastus ja Türgi puhul on ka ilus, et nad püüavad nii nagu nii nagu meiegi püüame. Türgi on maa, mille elanik arv läheneb 70-le miljonile. Et kui ta nüüd varem või hiljem ükskord Euroopa liitu satub, siis on ta Euroopa liidus suuruselt teine ja Saksamaa järel europarlamendis türklased hõivavad tohutu hulga kohti, see on kindlasti paljudele eurooplastele võõrastav ja samal ajal ka islamis isegi oma leebematas vormides erineb ju küllalt tugevasti kristlusest ja kristlike maailmas, ah traditsioonidest ja kommetest. Ja teisest küljest Türgit vajatakse selle pärast Euroopas ei jätku tööjõudu. Türgis on iive kõrge, noori türklasi tahetakse välja õpetada, tahetaks nende tööjõudu kasutada nii Türgis kui ka Euroopa liidus. Ja samas on türgi maa-ala, mis asub nafta ja gaasirikaste maade ja Euroopa vahepeal, nii et ta justkui on loodud selleks, et nafta ja gaasijuhtmeid sealt läbi vedada. Ja niisugused juhtmed ongi rajamisel Aasiast Euroopasse või, või Vahemere äärde kui ka Turkmeeni gaas ja nafta hakkab läbi Türgi voolama. Ja samuti ka Iraak ja Türgi omavad ju piiri, et kui Iraagis olukord leeveneb Iraagi nafta ja gaas Ütleme selle selle oma kartuse nüüd ikkagi välja, et niipea, kui islamistid saaksid Türgis võimule saks Türgist islamivabariik nii nagu neid palju on ja hüvasti kasugune, euroopalik sekularism ja demokraatia ja muud eurooplaste põhiväärtused. Nii palju sellest islamistide võimule. Nojah, aga nähtavasti siiski seda nii väga paaniliselt ei kardeta enam. Ja nähtavasti, et sõjavägi on kõige islamistlikumat valitsused ikka kukutanud. See annab lootust, et ta teeb seda ehk edaspidi. Ja teisest küljest ka islamistid on ennast natuke tagasi tõmmanud, et viimasel ajal, kui mõni islamistlik partei ikka valimistel väga palju hääli saada, peaministri koha, sest ta ei surumite gaasi põhja vaid käitub ettevaatlikult. Armeenia teema on niisama hull teema, nagu hoidku jumal meid selle pronkssõduri teema edasiarenduse eest ja sest on nii palju räägitud ja see on ka isegi Orhan Pamuki jaoks nii raske teema, et teda võidakse ikka ja jälle selle teema pärast suu lahtitegemise eest kohtusse anda ja vangi mõista. Türgi kirjanikud on läbi aegade harjunud palju rohkem oma suupruukimise pärast vangis istuma, kui eesti kirjanik. Orhan Pamuki armeenlasest sõber, ajakirjanik hiljuti tapeti ära ja pärast seda loobus Orhan Pamuki oma ringreisist Saksamaal, kuna temani olid jõudnud kuuldused Saksamaalt, tahavad mingisugused islami fundamentalistid Ta kahe ära tappa ja ta arvas, et tema maja Istanbulis, et see pakub talle kindlamat varju ja kaitset. Kui Saksamaal ringi reisida, seda ei suuda. Räägime kaks sõna nüüd veel ka nendest tüdrukutest rätikukandjatest ehk turbani tüdrukutest, kes võitlevad islamistid. Kui Renee tenderman, Pegasuse peatoimetaja hakkas otsima internetist vastust küsimustele, et mis lugu on Euroopas õppivate türgi tüdrukutega ja miks nad nii väga tahavad neid rätikuid kanda ülikooli loengusaalides ja Prantsusmaal ei lubata ja mõnel pool veel ei lubata, Saksamaal vaadatakse sellele väga pahasti. Ja neil türgi tüdrukutel on palju poolehoidjaid, väga paljud eestlased ütlevad esimese pahlakuga, et no mis jaoks need prantslased või sakslased või, või mees siin eestlased ei võiks lubada türgi tüdrukutel rätikuid kanda, kui, kui see on nende rahvuslik tava ja nende usuline hoiak, miks nad ei võiks. Aga see asi on väga keeruline, sellest on saanud islami lipukiri ja nad demonstreerivad sellega ja nad tahavad, et neile reedene päev vabaks tehtaks. Kuna reedene päev on Ja see on põhimõtteliselt üks kõrvaline tõstetud tähtsaks sümboliks. Jah, René Tendermann räägib, et tema sellele küsimusele vastust otsides üldsegi leidis üles internetist Pamuki ja pani selle kirjastuse tööplaani ja hiljem üllatuslikult Pamuks sai Nobeli preemia. Eks Türgis endas on see probleem veel teravam kui kusagil Saksamaal või Prantsusmaal on rohkem araabia tüdrukut, seal ei ole türklased nii palju. Aga see Türgi poolt paika pandud sekularism ja selle täpne jälgimine, see on selle probleemi just eriti teravalt tõstatanud ja mitte niivõrd Tanel mõttes suurlinnades, kuivõrd just nisustel, kolkamaadel ja, ja kaugetes provintsilinnades nagu kars, kus palju teravamalt tunnetati seda, et et võib-olla oli ka Atatürk üsna mitu kruvi üle keeranud oma sekulariseeritud olnud. Palju sajandeid haaremittema türgi meeste ja türgi naiste suhted on selle ajaga on nii väljaväänatud, et neil on uuel ajal raske leida, leida tasakaalu. See kas peaks või ei peaks võtma Türgit Euroopa liitu, on küsimus, mis minu jaoks on liiga suur ja ma arvan, et sellega peavad tegelema poliitikud. Aga kui poliitikud leiavad, et islamimaailmast oleks ja kellegagi koostööd teha, kedagi lähemalt tundma õppida kellegagi sõbraks saada, siis minu meelest oleks Türgi küll kõige esimene kandidaat, mis meelde tuleks. Ülejäänutega on väga palju keerulisem. Aga Türgi vajab peeglit, Türgi vajab sõpra, otsib seda. On väga keeruline Türgile ära ütelda. Ja diplomaatia on, on diplomaatia nii sealtpoolt kui siitpoolt.