Glenn Milleri orkestri teab iga džässiharrastaja, seda tuntakse ka esmajoones saksofonigruppi omapärasest kõlast, mis on saavutatud sellega, et esimest häält mängib mitte pehme kõla kaelt saksofon vaid särava tooniga Clarret. Kuidas kõla sündis, selle kohta on kirjutatud mitu varianti. Selle olevat Miller öös rei Noble orkestrile kirjutatud arranžeeringus leidnud juhuslikult. Ta olevat kirjutanud seade, kus saksofonigrupis esimest häält mängis trompet. Kui aga selgus, et trompetis toon sinna ei sobinud, andnud ta lihtsalt trompetipartii klarnet eestile. Teise pisut põnevama versiooni järgi olevat harjutuse ajal keegi kaasmuusik kogemata trumpi tissi pilli pihta löönud ja selle huult vigastanud. Seega läks trompetipartii klanetisti kätte. Teada on ka viimase nimi, see on nimi, ms muidugi selgus, et see kogemata leitud kõla on midagi uut ja ainulaadset ja sellest sai Glenn Milleri firmamärk. Seda hakkasid peagi kasutama ka teised orkestrid, ka meie kuldne seitse. Meil nimetati seda kõla lihtsalt milleri seadeks. Venemaal oli seal uhke nimi, kristall koorus. Hiljuti sattus mulle kätte plaat Milleri orkestripaladega 1937.-st aastast. Sealt saan tuua näite, kuidas kõlab see orkester ilma kirjeldatud seadet kasutamata. Selle järgi ei oletaks keegi, et tegemist on Glenn Milleri orkestriga. Saksofonist kõlavad nagu saksofonirikka, ehkki pala lõpuosas võtavad saksofonist kätte klarnetit, mängivad ühe käigu unisoonis ja saadavad sordiiniga trompetit armuniseeritult keskmises registris. Ent see pole muidugi eespool kirjeldatud Milleri särav seade. Balan Vincent Jomansi aeg minu käes.