Niisiis jällegi laupäev, jällegi õhtu. Tõsi küll, tänasest laupäeva õhtut on jäänud järele täpselt üks tund ja 59 minutit. Teil, lugupeetud kuulajad, on laupäeva õhtused toimingud muidugi tehtud. Nädala tolm ammu maha pestud, vikatit esmaspäeva hommikuni kaseoksa riputatud traktorid, kuuri juurde rivisse aetud piimakannud põhjad taeva poole kuivama pandud. Suvine laupäeva õhtu toob kaasa saunajärgse mõnusa olemise. Ja mure on taevataat homme niisutamisega jälle helde. Homme koidu ajal lööva tundama sadade autode ja busside mootorid. Linnas sõidetakse maale maalt linna, Virumaalt Võrumaale, Võrumaalt Soome lahe paest rannikut vaatama. Selleks vähem tolmu, vähem vihmas aga raid ja lähem naelu auto kummidesse. Mõnigi teist ehk valmistub homseks põhjalikult ja seab juba sammud uniküla poole. Suveöö on ju lühike. Nüüd aga lepime nii kokku, et järgneva tunni kestel pakume pillilugusid laule ja rahvanalju. Niisiis mõnusat kuulamist. Muiste elanud Vedo mõisas Äksi kihelkonnas väga tige härra. Vaevanud valda, piinanud pisuke, siia suuri karistanud süüdlasi ja süütuid ihunuhtlust saanud valla elanikele nagu igapäevaseks leivaks. Korra käskinud härra paarkümmend süüta inimest puude külge köita ja nende karistamisega nii kaua viivitada, kuni ta ise kohale jõuab. Süüta ohvrid, värisenud hirmu pärast. Teadnud ette, et neid hirmus lugu ootab. Korraga hall vanamees kinni seotud inimesi. Tröösti mas. Ärge kartke, pole viga midagi. Nuhtluse saajad ei taha tröösti juttu uskuda, kõik ju karistuseks valmis pandud, ainult käsuandja puudub veel. Kes suudab neid enam karistuse käest päästa. Hall vanamees julgustab uuesti süüta ohvreid. Enne juba sõidab vedu härra tõllas nuhtluse saajate poole kinni seotud isikud õhkama nutma. Hall vanamees nende juures puhub Beusse sedamaid kogu ümbrus nagu suitsu ja auru täis, ei näha enam midagi. Tüki aega kestab suits kinni seotud isikute ümber. Viimaks selgub ilm, ohvrid vaatavad, kus karistaja ei karistajate enam kusagil. Niisama hall vanamees, kadunud. Seal, kus viimati tõlda nähtud suur hall kiviväljal. Karristaja kõige tõllaga kiviks moondatud Vedu mõisa välja künkal Se kivistunud tõld praegu alles näha. Kõik kinniseotud süüta inimesed karistusest vabad, märkavad hall vanamees neid päästnud. Tahaksid heal meelel teda tänada, aga keegi ei tea, kust ta tulnud, kuhu läinud, kes olnud? Kuusalus olnud keegi vanamees, kes käinud iga laupäeva ja pühapäeva öösel rekasu peal, põtrasid passimas laskmas. Ühe korra läinud mees ka jälle laupäeva öösel põtru laskva jäänud soo peale ühte heinaküüni valvama. Olnud umbes keskaeg, kui vanamees kuulnud, kaugel põdra röökimist. Vana mees hakanud vastu röökima, ikka memm. Memm, Põder hakkavad kohe tema poole tulema. Aga mida ligemale saanud, seda valjemaks põdrahääl läinud kõik. Kogu soo Ena värisenud vana mees läinud hirmu täis, et ei tea. Tänane lugu küll õige ei ole, kuna üks oleks nagu küüni katusel karjunud ikka mammu mu vanamehel tulnud viimaks surmahirmus meelde, et tal üks hõbekuul taskus olnud ruttu tõmmanud tinakuulipüssist välja ja pannud hõbedase asemele. Saanud sellega parajasti valmis, kui põder hakanud juba põõsaste vahelt paistma ja tulnud otse küüni poole. Vanamees saanutel hirmuga püssi põdra peale lahti lasta. Kui pauk käinud, pole põdrast enam midagi näha ega kuulda olnud. Vanamees katsele saanu ta koju ja pole enam oma jalga tõstnud rekkasohu põdra laskmise pärast. Nii. Ei saa, meil ei. Ole ei. Ole ega tule ta. Tuleb. Ennemuiste hakanud pulmalised korra Jüri kihelkonnas Lehmja mõisa ligidal murul tantsima ja kargama. Pillimehed pannud pillid hüüdma, pulmalised keerutanud, et küll saab. Vanataat, oli sinna hiljuti mõne noore tamme istutanud Need tammed takistanud pulmalisi nende keerutamisel. Kiskuge tammed juurte veest üles, käseb peigmees, keegi pulma-line ometi hoiatama, ärge puutuge. Tammed, pühad puud. Ei pulmalised, hooli hoiatusest rebivad noored tammed juurtega ühes mullast välja. Nüüd mõnus tantsida, torupillimees, lase käia. Otsustab neile kohe jäädava nuhtluse anda. Hull tantsutuhin tuleb pulmalistesse, mängutuhin pillimehesse. Pillimees puhub silm pungis, higiojad voolavad otsa eest, aga järele ei jäta. Pulmalisetailsivad riided higist, märjad tallad kuluvad, jalgade alt tantsivad, kuni kõik tantsides paljajalu. Korraga vaikib, Pill seisatavad tantsijad. Tantsijat tunnevad, varbaküüned hakkavad kasvama, ulatavad kaamerasse, tungivad ikka sügavamasse maa sisse. Ükski ei suuda ennast enam liigutada. Käed kasvavad, pittu kadeks, nina kasvab, kõrvad kasvavad, juuksed moonduvad lehtedeks. Mõne silmapilguga tantsijat puudeks saanud käed, nina, kõrvad harudeks, millest okse areneb. Okstele tekivad lehed. Endiste maast välja rebitud tammede asemele pulmalistest uued tammed kasvanud. Seal Lehmja tee ääres seisavad, nad aastasadasid. Küll on nad suuremateks kasvanud, aga juurde ei ole neid kasvanud. Kõige suuremad neist on peigmees ja pruut, vähemad muut, pulmalised, pea hakanud rahvas neid tammesid pühadeks pidama. Neile ohvrid viima ja neilt mõnesuguses hädas abi. Lootma. Et need tammed hiie Tammedeks saanud, ei ole keegi julgenud neid maha raiuda ega neisse puutuda. Järeltulev põlv on neid paremini pühadeks pidanud kui muistsed pulmalised, omaaegseid tammesid. Käin tääk läinud eide ja poja matsiga Kuressaare laadale. Laadal juhtunud aga see õnnetus, et ma eks vanakeste käest ära kadunud matsi taga otsides saanud vanakesed ühe kardavoiga kokku. Daat küsinud aupaklikult. Kuule, Esenud vai herra kuningas, vaid kindralmesse olete, kas oled Meie Matsi näinud? Mina teie matsi tunnen, ütelnud karda vōi edasi minnes. Heldekene Gilganud eit. Meie Matsi tunneb terve Keila küla ja siit linnasaks ei tunne, ma ütlen kohe, missugune mees ta on. Pikku leheldane, jäämeenees valge sileda peaga muustage härrasjuustega nina keskpaiga nägu ja suu paigiti ninal, Jäkk kampsun oli seljas ja püksid saabaste peal nokkmüts peas ja rubla raha taskus. Koeru õpetaja ütelnud leeripoisile loesse ema palve. Ei oska, ütles poiss. Mis isa ütleb, kui lama juurde, lähete? Meil põligi lauda, kus siis sööte põrandal. No mis siis isa ütleb, kui kausi juurde lähete? Meil polegi kaussi. No kas te siis sööte? Padast? No mis siis isa ütleb, kui pada juure lähete siis läheb lusikaga otsetee, ütleb ämmeri tõbras tahmaga. Sellenädalane nähe. Kord tuli õpetaja talumajasse. Peremehel oli üks poeg, kes põrandal õlgede peal pikali maas oli ja mitte üles ei tõusnud, kui õpetaja sisse astus. Isaga käratas poisi peale, kas isamaast üles? Joy Terre õpetaja, rott, sinu vana laiskvorst. Poiss tõusis maast üles, võttis õpetaja käe pihku ja ütles. Tere, sina vana laiskvorst. Kord olla paar seljaranna naist Haljala kihelkonnas vainupea kabelis olnud ja seletanud oma koduseid asju. Teine naine ütelnud kärsa Die koe mod Boy bändi nüüd kohati pläri õppi. Oo meedada siis nüüd kua tegev. Teeme, küsib, mida deegee keemegi veaid Iiduja vasika haidu teha siksime vilt küsib, mida apteeke. Toomas Toomas, tõuse ülesse, päev on juba kõrges. Toomas pöörab teise külje. Käeskisele valged ülestõus norskab edasi. Üks naine ütelnud kordama mehele. Täna lähme kavanawalgida lusti sõitma. Mee pani ta ette, ta tahab ka meelt lahutada ja jalga visata. Ta on muidugi iga päev kõvasti töös olnud. Üks vanamees pahandanud korrabetajalis kalmu habeme näitsilomsisse, tikun ombine, nende nüllid ei lõika karvagi maha. Naine Ööndnud pitsiaal lobiseid habeme väitseni, nõnda terrav tapperis sõrme sisse minna. Alles eile koorisin ma temaga veel kartulid ja läks kartuli sisse. Tagoogaak. Üks tige naine on oma meest alati peksnud. Gordon jälle mehele lapse vitsad andnud, nii et mees nutnud, käes. Üks külamees, tulnud naine, jätnud kobina peale peksu järele. Mees istunud pingi peale, kui võõras tuppa tulnud, pühkinud mees silmi ja öelnud ise. Naera nihistada, naistenaljad, silmad, vesised. Sõpress oled Kress tööl, mu. Arma. Ja härra Kell olla ärge armasta ka. Ei võeta. Just ja siit saab ilmid siis silme ees oma kui joissa. Vaat siin naisi on, kui ma üsna Ära. Soontes ei maid. Kaigutsi mehe naine suri ära ja mees läks õpetaja juurde surmasõnumit viima. Kaua eluseltsiline mova karsti kustus, täna see aga kusta. Hing läks küsinud õpetaja, enne kui teda põlesi pool näha olnud joodosessello Kõpu poole nostaaž. Ei see. Ei jäta, vaata. Mina maa ja Valgamaailmavaatega mina, Ilmar Laaman. Võta oma naise hella päike õhtul kellamari, vaata Ramoni peal mina laulma, aga seda ma ei vaadanud, teravad ei pea. Laava. Belglaste temma ja seinad katavuselega. Elamu ridaelamu tenori elama kupatanud algajatele või pea kena ilmadele. Laual soojad vorstid suhkrukoogil palga, telefoni, valdade, laboriaktina, telefoni vaatan fenomeni. Ühel mehel surnud esimene naine ära ja mees kosinud teisi. Teine naine olnud kõiki pidi mehe meelepärast, aga kui ta putru keetnud, siis mees ütelnud iga kord. Aga Mitise sihukest putru ei saa, kui esimesel naise lolli Küldise teine naine siis püüdnud ja keetnud, mismoodi ta veel osanud putru keeta. Aga ikka pole saanud sellist maiku kui esimese naise pudru loonud. Veekorra juhtunud nõnda, et teisel naisel puder Kõrbunud kogemata põhja. Nii kui mees esimese lusikatäie suhu pistnud, kiitnud. No täna on siuke maik nagu esimesena pudru. Ja kui sina elad, siis nüüd naase mehena küll yks suur vahe on nüüd sinu praeguse ja indezzeelo vahel. Naisemees muuduge kuma poismi, Solly Umbleesi särgile ja pintsakule nööp seete. Nüüd naase mehe põlva jääs mu särk ja pintsak hoopis ilmanepsata, kui nad eest ära tuleva. Ema õpetanud tütart. Kui kurje poisid sind avatellivad, siis ära võta, mitte nende nõu. Aga kui ning head poisid avatelevad, mis ma siis pean tegema? Küsinud tütar emalt. Ema pole selle peale teadnud midagi vastata. Ö hulku jää, roninud üles teise talukambri peale, et säält ületare otsa laudile minna, kus tüdrukud arvas olevat magama läinud saanud tare otsa peale näinud, oma ees üht valget kandilist kohta mõelnud. See on valge palakas tarvis Reedale nalja teha. Ütelnud tere õhtust, Reet ise hüpanud otsa pealt alla. Polnud palakas tiga reeta, kuskil toibub natuke ja saab aru, et kõik luud-kondid valusad ja ise sirakile reha aluse põranda peal maas. Laudi auk paistis nii ilus valge kuupaistel. Pulmarong olnud juba minemas, kui ema jooksnud järele. Pidage kinni, ma tahan veel viimased õpetused lapsele anda. Ta on õpetanud siis tütart, kapsad, käänud keeva katla oad, herned, külma kätte. Õpetaja küsinud kihlusele tulnud noorpaarilt. Kuidas teiega tuttavaks saite? Pruut? Kohe kärmesti vastanut, eks ikka laudil ja lauda peal. Uuri ja ma, ma. Ei jõua. Siis ta. Üks kord olnud üks napsiarmastaja mees pulmas. Naisel pole võimalik olnud pulma minna, olnud kodus mees üksi pulmas, tulnud pulmast koju, naine tema käest küsima, mis ka mehes pulmas teinud ja näinud, kuidas seal noorikud, ehitud, pulmapüssi lastud, mõõka raiutud ja muud meesvastel rahulikult. Ei mina tea sellest mitte midagi. Ma olin kõige pulma ajal toanurgas põhkus pikali. Kuiva vähe, hakkasin märkama ja peatestsin, anti mulle jälle uuesti viina ja õlut, muud koorile. Ka seal vagusi. Üks mees lugenud ja uurinud alati raamatuid, nõnda et tema naine teda enam kuidagiviisi raamatute kallal pole ära saanud ning nõnda üksi kõigi tööde juures pidi olema. Ükskord, kui mees jälle ninapidi raamatute sees olnud, ütelnud naine. Ma sooviksin, et mina üks raamat oleksin, siis oleksid sa ikka minu juures. Jah, vastas mees. Üks kalender, siis oleks mul iga aasta uus. Väikene jutt, ütleb nuttes, kui ema käest peksa sai. Kui ma naise võtan, eeldan mina majapere, mis olla? Ema vastas. Mõtles sinu isa ka, kui ta sinuvanune oli.