Ja heliülesvõtet võib sellepärast uueks nimetada Elindid, sellel pole aga neil päevil kirja pandud. Need on ammused klassikalised. Nad äratavad mõtteid paljudel koorilauluga kokku puutunud inimestel ka mälestusi. Küllap leiame ka, et väga palju suudab kunsti nautimisele anda heli üles võttagi. Kuuldud viisi on kasutanud töödelduna mitmed heliloojad. Laulul on omalaadi, ürgset olemust on taju, sõnastuseltki, rahvaluule. Peamiseks jääb siin rõõmust osa saama kutsuv leelo. Meie rahvalaulu üldiselt nukralt ja toonide hulgas üks silmapaistvalt heledaid päikesekiiri pilves agarate vahel. Pea kõigis Artur Kapi koorilauludes domineerib harmoonia haaravus. Meloodia on sealjuures tihti lühemate viisi käändudest koosnev puugalikkusele omase hääle liikumisega sammudes kord peateed, kord kõrvalradu mööda. Sel kombel liigendatud on ka järgnev laul saanud ammu tuntuks oma resoluutse otse kirgliku tunglevusega. Isamaa saatuse pärast muret tundva laulu, kui tume veel kauaks lõi Artur Kapp. 1930. aastal. Viisistamiseks võetud Juhan Liivi luuletus koosneb teatavasti oma 12 Riho juures. Ühestainsast lausest. Nii vahepeatusteta viisi arendust oleks heliloojal laulu luues raske ehk võimatugi olnud anda. Püsides tavapärases lühilaulumõõdus sobitab helilooja, sellepärast siin muusikalised kujundid tihtipeale ruttava retsitatiivse väljendusviisiga rõhutades siin-seal mõõduka pateetikaga luuletusest õhkuvat ja laulus veelgi kirgastuvat optimismi. Nagu tsiteerides Su rahva kodase ehitab, mis põlvest põlveni kajab. Näib, et helilooja pole seadnud eesmärgiks ei surumeelseid ega ka hiljem esiletungivaid lootuse tundeid dubleerivalt üle maalida vaid on piirdunud õhulisemates värvides helikangaga. Nagu paljudel teistel meie kuuri laulu klassikutel, nii on ka Artur Kapi loomingus loodusele üürikal tähtis osa tihti pilkupüüdva taustana sama selle otsese ainevallana. Sellisena tutvustab end ka Ernst Enno luuletust kevade õhtul Melodiseeriv mahlakalt harmoniseeritud teos segakoorile. Laulu lüüriline hingus lähtub pealkirjast ja süvenetestroofides. Eha kumab, päike magab. Siiski kõik on ärkvel veel nagu õnnis olemine. Armas on ju ammu teil. Sellesse põimub vaikse mõtiskleja hingeseisundi seletus. Võiksin läbi vaikse ilma koduhõisked sulada. Too on võimalik, ise avaldub laulus diskreetse kõla tugevusega haardeulatuselt aga nagu öö sumedust aimata andvates pikalt väljapeetud akordides. Küllap võib sedagi helindeid iseloomustada sõnaga orellik mida mitmed muusikateadlased on kavatsenud Artur Kapi puhul kasutada. Üks esimesi Artur Kapi koorilaule on mu süda. Laulu loomisel oli helilooja alles 19 aastane konservatooriumi üliõpilane kuid ei pea unustama, et juba paar aastat tuntud ning kiitust teeninud soololaulu metsateel autor. Laul algab noorus romantiliste sõnadega. Mu süda, see on meri nagu meri, mässab ta. Teksti. Kirjapanekul on kaastegevad olnud kaks luuletajat, Martin lipp ja Karl Eduard Sööt. Vist tuleb seda Eesti laululoomingu praktikas vähe esinevat moodust mõista, nii et helilooja laskis Martin lipu teksti luuletuse metsateel autoril Karl Edward süüdil täiendada. Hiljem 1900 kahekümnendail aastail on August Topman laulu Mu süda meeskoorile seadnud. Ta leiab mu süda, see on meri, mis segakoori originaalis oli väga selge ja tundlik, muutus meeskoorile seatult veel palju võimsamaks. Helilooja Artur Kapp kuulis ettekannet ja jäi sellega rahule. Meeskoori variant ongi enam kasutusel. Praegu aga kõlab laul algsel kujul segakoorid. Eriti on hea saatus soosinud üht Artur Kapi soololaulu. Juba helindi Pealkiri metsateel viitab romantilisele meeleolule. Pea iga eestlane tunneb seda laulu tervikuna. Tulevad nagu iseenesest meelde lüürilised kujundid üksinda metsateel. Lehed langevad eel ja kaugele nooruse rahale tagasi mõtleb meel. Meenutused viivad armsama juurde, kelle süda puhas kui kuldsõnastuse kolmikpunktid jätavad palju kuulaja enda meenutada. Lasta end helidest kaasa kanda. Ja siis tuleb süvendatud kokkuvõte, mis mõtisklejad taas üldsusega seob. Ja ilma ja inimesi ma tundsin viimati ka. Selle laulu kaudu tuntuks saanud väljendust on kasutatud isegi romaani pealkirjana. Karl August Hindrey poolt kolmekümnendail aastail. Laulu lüüriline mina avab oma tunded lähemalt. Ma tundsin üht ilusat neidu. Märkimisväärne on siinjuures, nagu näitab muusikateadlase Johannes Jürisson vastav uurimus et just naislaulja, sealjuures noore helilooja reaalne meeliskuju ise on olnud laulu esmaesitaja Entega laulule jäänud ka meeste poolt laulmata lüürilist kutsumust tundnud täitlejatest suurmeistrite nii välja ja tihti geeniust metsateel sünnimaast kaugemal meie soololaulu esindanud. Nagu. Ja siis jäi niiviisi. Viima. Tulge tagasi Artur Kapi koorilaulu juurde, nagu kõnesolev heliplaat neist mõnda meile meenutab. Tundub tarvilik olevat märkida sedagi, et Eesti koorilaulu arendamisel on hullud muude tegurite kõrval olulisel kohal õpetajate seminaride õpilaskoorid. Päris sisulises mõttes õppekuurid, kust kasvas välja tulevasi väga võimekaid lauluõpetajaid ja koorijuhte. Neid kuure on õpetanud juhatanud Riho Pätsi Cyrillus Kreek. Tallinna Õpetajate seminaris on töötanud Tuudur Vettik ja August Opmann. Viimane oli seal kohal küll lühemat aega, ent tema järeltulija Johannes helila, samuti Peterburi konservatooriumi kasvandik tegi pikkade aastate jooksul ära, seda enam. Nendes koolides sai nagu endastmõistetavalt kuuri laululise läbitöötluse Miina Härma, Rudolf Tobiase, Mart Saare ja teiste heliloojate loomingu paremik. Tolles repertuaaris on olnud tähtsal kohal ka Artur Kapi laul palumine. See subjektiivne pala on äratanud juba varakult sajandi algul paljude kooride tähelepanu. Seitsmendal üldlaulupeol 1910. aastal oli laulukavas ja selle ettekande järel austati autorit kätel kandmise ja õhku pildumisega mis Est peale saigi traditsiooniliseks autorite ja dirigentide austamis kombeks. Ei, sa jätta pühendamata mõnud hetkega Artur Kapi laste laululoomingule samuti kuuri lauludele sõna tõsises mõttes. Enamik neist on pandud kõlama kolme häälsetena. Sõnad on leitud enamasti Juhan Liivi, Friedrich kuulbarsi, Jakob Tamme ja Ernst Enno luulest. Viisi arendus on neis alati kerge ja ühtlasi helge. Elurõõmus, nii väikese jussi põllumehe tööd kujutades Lastevastlalõbul hullates kui Anni-Manni marjul käimisest kõneldes. Need laulud meenuvad paljudele küll ammusest ajast, küll noorematele, Ellerheinakontsertidelt. Et jutt oli põhiliselt Artur Kapi kooriloomingu eriplaadist, siis lõpetamegi sellel olemasolevaga kantaadiga. Päikesele. Sõnaliseks aluseks on Mihkel Veske samanimeline ohud. Algul vaatlev kirjeldus. Valguse välkuvat merd ja jõge voolab ta välja ilusad ja siis annad minursetest uunides sooloosa pildi Lembitu langemisest. Lõpuosas jõuab teos optimistliku ülemuseni, kutsudes lisaks koorile ja orkestrile helisema oreli. Kantavate ettekandes osalevad peale televisiooni ja raadiokomitee segakoori ja riikliku sümfooniaorkestri tenor Hendrik Krumm ja organist Aime Tampere.