Kirikuelu tere õhtust, ilusat misjoni püha. Algavas saates saame teada, kui pikk on Eesti Evangeelse luterliku kiriku traditsioon saata teele misjonäre. Uurime, mida üldse kujutab endast, mis on see oma usu peale surumine kellelegi. Või hoopis head teod, mis näitavad, et hoolime kaasinimesest. Tänase saate autor on Meelis Süld. Täna tähistatakse niisiis Eesti evangeelses luterlikus kirikus misjoni püha ja tänaseks saatekülaliseks on Eesti Evangeelse luterliku kiriku misjonikeskuse juhataja miga Dovinen. Mis pühase misjoni püha on, seda nüüd pikalt ei ole ju Eestis kirikukalendris tähistatud. Ei ole väga pikalt tähistatud, aga püha on selleks, et tuletada meelde kiriku ühte kõige olulisemat ülesannet ehk misjonitööd. Püha on nüüd tähistatud küll pärast Eesti iseseisvust aga alles mingi 10 aasta jooksul. Et vanasti küll Eesti esimese iseseisvuse ajal, see oli oluline, tähtis püha. Nüüd meie püüame jälle kogudusele meelde tuletada selle püha püha vajadust. Sest Eestis misjonitööd on tehtud rohkem kui 200 aastat. Esimene eesti misjonär läks Sierra Leones Aafrikasse aastal 1806. Nad on pikk, on siis luterliku kiriku misjoni Eestis uskumatu, tegelikult on. Ja, ja tegelikult see on näiteks palju pikem kui, kui Soome misjoni ajalugu, sest Soomest Soomest, ametlikult saadeti esimesed misjonärid olnud 50 aastat hiljem ja esimene misjonär näiteks seal Soomes minu kodumaal oli, oli Ingerlane, kes läks Aafrikasse 50 aastat pärast seda, kui Eestist oli juba misjonäre saadetud. Et selles suhtes Eesti kirik on asutanud seda, et nad ei taha ainult iseendale midagi vaid nad tahavad anda, mis on eelkõige seda, et et meie, kristlased, jagame seda, mida me oleme ise saanud. Eestlastel on võib-olla mõnevõrra ka ettevaatlik suhtumine miljonisse, meile räägitakse ikka seda, et meie rahvas on missioneeritud, tule ja mõõgaga. Mismoodi päeval, mis on, välja näeb? No mis on, ma arvan, et esiteks see väide, see ei pea paika. Üks uurija on öelnud, et, et sellised väited, et Eesti on missioneeritud tule ja mõõgaga, et need hakkasid ilmuma nagu, nagu Eestis alles 19. sajandil. Kui tuli rahvuslik märkamine, et huvitav näiteks kui ma võrdlen Soome ja Eesti rahvusliku ärkamis, siis siis tundub, et Eestisse oli palju kirikuvaenulikum kui Soomes ja seal tulid ka need mõtted. Et, et ristiusk toodi tule ja mõõgaga, et, et sellises vanas rahvapärandis sellist asja ei ole. Et ma kahtlen sügavalt sellest, et kas kas see niimoodi tuli siia, sest kristlikku misjoni ei ole kunagi kuulunud Vägivald. Jeesus ütles, et, et me ei tohi mööda ka võidelda, vaid eelkõige armastuse tegudega. Et kristlikus kuulutuses ja missionis on alati kaks erinevat tahku. Üks on heade tegude tegemine, armastamine näiteks paljudes riikides. Misjonitöö on seda, et ehitatakse kaevu, et inimesed saavad vett juua, puhast vett, juua, ehitatakse maju, ehitatakse sildu ja selliseid konkreetseid asju. Aga kristliku kuulutuse ja misjoni juurde käib alati ka see sõnaline Kuulutus sellest, et et jumal on, et on tulnud Jeesuses Kristuses maailma surnud tõusnud surnuist üles ja ta elab ja kristus tuleb ühel päeval tagasi ja iga inimene on jumala ees andmas aru oma elust ja me kutsume inimesi uskuma Jeesusesse Kristusesse liituma kogudusega. Need kaks mõlemad osad on tähtsalt misjonitöös. Jeesuse enda eeskuju on selles üsna oluline. Et ta ise ta tegi palju head. Ta andis inimestele toitu, tervendas haigeid, äratas surnuid üles, väärtustas inimese elu ja lisaks ta kuulutas jumala riiki ja see peaks olema koguduste ülesanne siin Eestimaal ja ka kõikides riikides, et need kaks kuuluvad kokkusõnaline kuulutus ja armastuse teod ja teenimine. Meil Eestis praegu on neid misjonäre, kes on läinud siis Eestist välja, teevad oma tööd hoopis kusagil mujal teevad siis häid tegusid ja kuulutavad head sõnumit. Berliku koguduse kohta maas ka need andmed. Kõige täpsemini meilanna kolm misjonäri, kes on saadetud Soome kiriku misjoniseltside kaudu, kaks nendest on abielus. Saame misjonäridega ehk Anu Väli, Aho töötab Venemaal, Kesk-Venemaal, pass kirjas. Ja Lilian Grünvalt vabandust, praegu ta levian, keskinen. Tema töötab Venemaal, Omskis, Lääne-Siberis ja lisaks meil on ollut miseneriks Rael Leedjärv, kes töötab Keenias. Aga minu arvates meie luterlikus kirikus, mis nüüd ta ei ole nii efektiivne või see välismisjonitööd minnakse väljapoole kuulutama, kui näiteks teistes kogudustes. Et näiteks üsna väike nelipühi kirik suudab saata palju rohkem misjonäre kui meie suur luterlik kirik kokku. Et see näitab, et kui me tahaksime, siis me võiksime ka selles valdkonnas palju rohkem teha. Meie misjonärid on Venemaa territooriumil, siis seal teatavasti on usuvabadusega mõningaid probleeme, eriti just nendel kirikutel, mis ei ole siis õigeusu kirikud millised on nende töötulemused ja, ja võib-olla raskused. Ida pool töötulemused on kõikidest probleemidest vaatamata üsna head. Et keskinenit on seal teeninud küll ühte kindlat homski, luterlikku kogudust, aga eriti väli Ahod, Anu välja hoia tema soomlasest abikaasad Juha siis nemad on töötanud seal Kesk-Venemaal, kus tegelikult neid õigeusu kirikuid on, on üsna vähe, aga nemad on käinud külast külla, linnast linna, rajanud palju uusi, luterlik kogudusi, et seal saab täiesti vabalt vabalt küll tegutseda. Et ma arvan, et sellist mingisugust probleemi selles, vähemalt ma ei ole kuulnud, et oleks suuri probleeme õigeusu kirikuga. Et kuigi paljudes kohtades seda, neid probleeme ka on, sest paljud arvavad, et kui inimene kõneleb vene keelt, siis ta õigeusklik tihti seda õige usklikust ja, ja vene rahvuslus nagu seotakse üksteisega kokku, aga, aga tegelikult see ei ole nii õigeusklik. Ega seal Venemaal neid ka väga palju ei ei ole, et meie, meie töötegijad on saanud tänu jumalale üsna rahulikult oma tähtsat tööd seal teha. Missugused on Eesti Evangeelse luterliku kiriku misjonikeskuse tegevussuunad Eestis? Meid, eestlasi peetakse ka ju Üheks kõige ilmaliku maks rahvaks Baliidus mina ise olen elanud, olen siis soomlane ja olen elanud enam ka Saksamaal. Ja kui ma võrdlen Neid kogemusi Eestiga, siis tõesti ma leian, et siin koguduse töö on palju raskem kui näiteks Saksamaal ja Soomes ja kristlasena elamine on, on ka palju raskem. Küllap selleks on omad omad põhjused, miks lähiminevikus, mis selle kõige praegu raskeks teeb. Aga üks kindel viis, mida me tahame teha, on toetada meie kogudusi nii et nad oleksid inimestele avatud, et nende töö oleks selline, et kui uued inimesed sinna tulevad, siis Nad leiaksid seal midagi sellist, et nad tahavad jälle uuesti ja uuesti tulla ja nad jääksid meie meie kogudustesse. Tahame olla toetamas kogudusi ja mõtlema sellele, et kuidas kogudused võiksid võiksid Eestimaal kasvada. Tahame korraldada erinevaid misjoni üritusi, selliseid hea sõnumi kuuluda, tuss, üritusi, üks suurimaid üritusi meil on tulemas kevadel Tallinna, tahame Saku Suurhallis korraldada võib-olla suurima kristliku ürituse, mis Eestimaal on pärast taasiseseisvumist olnud sellise lootuse festivali koos ühendriikidest tuleva jutlustaja Franklin Greyamiga maikuus, et see on selline üks suurimaid üritusi, mis meil kindlasti on. Lisaks Meil on erinevaid koolitusi koguduseliikmetele koguduse juhtorganitele. Et see on sellist sõna kuulutust ja tahame kogudusi abistada ja koguduse liikmeid, et nemad oma usus kasvaksid. Ja eelkõige see, et kuidas sellises postkommunistlikus ühiskonnas vastata neile väidetele, mis ikka sealt nõukogude liidus on inimestele jäänud, et kuigi seda Nõukogude liitu enam ei ole, siis need hoiakud, mis seal on olnud, nad ikka elavad ilmselt paar-kolm põlve ikka edasi. Et kuidas kirikud vastavad just neile väidetele, mida inimestel on negatiivsetele väidetele ja mida neil on ristiusu suhtes, et ma arvan, et kirik peaks rohkem tegelema sellise apolokeedilise ehk tööga ehk kaitsta oma usku ja selgitada seda paremini selles praeguses Eesti ühiskonnas. Ma arvan, et see on üks tegemata töö, mis, mis meil on. Aga kui kindlalt üldse koguduse liikmed ennast tunnevad, kas nad on valmis? Uskuja kama on valmis kutsuma inimesi kirikusse. Selleks on kõik eeldused meil Eestis üldse olemas. Selleks on kõik eeldused olemas, et meil on hea koguduse võrgustik olemas, puudusi on igal pool, kristlasi on olemas. Aga siin, Eestis on tunda küll see, see mõtteviis, mis tuli nõukogude liidus, et kristlased on sunnitud minema kuskile kuskile kõrvale jääd avalikult usust rääkida ei, ei tohi. Et siin on näiteks seda usuvabaduse printsiipi mõeldud nagu negatiivselt, nii et meil on vabadus usust mitte, nii et meil on vabadus uskuda ja meil on vabadust rääkida oma usust teistele. Et siin, Eesti ühiskonnas ma küll leian, et siin kogudustele, kristlastel on üsna üsna raske tegutseda just nimelt sellest minevikust mis, mis meil on olnud mitte ainult nõukogude ajal, vaid vaid kui mina olen püüdnud siin seda mõelda, et et miks kristlastel on, On raske siin Eestimaal elada kristlastena ja oma usku tunnistada siis küllap need lähevad üsna palju need minu mõtted juba sinna rahvusliku ärkamise juurde 19. sajandil, sest seal kuna kirik oli sakslaste käes, siis rahvuslik ärkamine kuidagi vastandas ennast kirikuga ja sakslastega, et meil, Soomes näiteks kirikuõpetajad olid soomlased soome rahvast ja see rahvuslik ärkamine ja kirik nõu käisid käsikäes edasi, aga aga sealt juba hakkas tulema need Eestis need vastu eestluse ja, ja kiriku vahel, et kiriku olukord, ma arvan, oleks hoopis teistmoodi, kui eesti soost kirikuõpetajat oleks olnud juba juba Eestimaal algusest peale, et seda saksa aega olnud. Nii nagu nii nagu oli näiteks Soomes kus praegu peaaegu 90 protsenti rahvast on erinevate kirikute liikmed. See, et 90 protsenti rahvast on kiriku liikmed, kas see tähendab ka seda, et selliseid igapäevaseid kirikuid, tööst, osavõtjaid ja jumalateenistustel käijaid on märksa rohkem, või on see ikkagi nii-öelda? See näitab seda, et Soomes kunagi ei ole olnud sellist inimeste sõdimist või vastumeelsust kristliku usu suhtes, et kõik inimesed, nüüd, kui meil on näiteks tulemas tulemas valimised, Soomes valitakse uued esindajad linnadesse ja valdadesse, kes otsustavad siis üsna paljud räägivad sellest, et kui tähtsad need meie kristlikud väärtused on Soomes seda hinnatakse, seda, et meil on kristlikud väärtused ja kõik ütlevad, see on väga hea. Et teine asi on see, et oleme neid, aktiivseid, kristlasi on siis neid on ikka tunduvalt vähem, kui mida koguduse koguduse liikmeskond. Et neid võiks kindlasti kindlasti rohkem olla, aga, aga tunduvalt Soomes ikka käib rahvast rohkem jumalateenistustel keskmiselt kui Eestis ja ja eriti Saksamaal, kus ma elasin, seal käiakse veel tunduvalt rohkem jälle kui Soomes. Lõppenud nädalal olid ka misjonipäevad Valgas. Mis seal siis toimus, niimoodi need Valga misjonipäevad välja nägid. Valga misjonipäevad oli sellised, et meil igal argipäeva õhtul oli erinevates kirikutes osadus õhtut ja see kõneleb ka sellest, et viimastel aastatel meie luterliku kiriku misjonikeskuses oleme tahtnud korraldada neid misjonipäevasid, päevasid koiku meeniliselt ehk kutsuda kõiki kirikuid sellest osa võtta. Eelmisel aastal eriti õnnestunud see läks Rakveres ja Rakveres. Nad otsustasid nüüd korraldada ka esimesed kirikuga, näevad, et see oli tulemust sellest oikumeenilise, st töö eest, mida me oleme teinud. Ja kas on ka näha olnud seda, et üks oluline asi, mis seni päevadel on olnud, see kristlased koos erinevatest kirikutest tulevad kokku, saame tavaks, et meie oleme ikka usume ühte jumalasse ja kuulume ühte perekonda. Ja nüüd tahame üheskoostööd teha, et see on olnud minu jaoks väga oluline asi. Ja teiseks see asi, mis meid ühendab, on evangeelium sõnum Jeesusest, et oleme tahtnud õhtuti sellest kõnelda. Laupäeval meil oli peaüritused kultuurimajas. Seal oli erinevaid muusikarihmasid, olid jumalad, teenistuspeapiiskop Andres Põder. Jutlustas oli muusikal, nunnad hoos noortele erinevaid programme ja pühapäeval jumalateenistusi erinevates erinevates kohtades, et meil on palju külalisi anud Soomest külalisi. Kõige kaugem seekord tuleb Mardvast pastor Aleksei allioskin Marta luterlikus kogudusest. Saranskist. Räägi natukene endast ka, sa oled soomlane, seda sa mainisid ja seda me saame aru ka, kui me kuuleme sind rääkimas, aga sa räägid väga hästi eesti keelt. Mismoodi sa eesti keele. Selgeks õppisid üldse sinna omal ajal, kui mässis, siis Põltsamaa kogudusse tulin tööle ja ma tänan jumalat täna selle eest, et, et sattusin just sinna, kus eriti keegi soome keelt ei kõnelnud, et ma pidin eesti keelt kõnelema hakata ja seal seda õppisingi siis olin tööl. Pärast seda Tartus, Tartu Pauluse koguduses, olin olin viis aastat tööl, vahel olen pärast seda olnud Soomes elanud paar aastat Saksamaal ja olen seal töötanud Türki, konna keskel oleme rajanud seal luterlikku kogudust esimest türgikeelset luterlikku kogudust, see tähendab ka seda, et et vahel olen Türgis olnud ja Istanbulis olnud, et seal türgi keelt õppida. Aga just see islami teema on teine lisaks Eestile, mis mind nagu köidab ja need mõtted, mis sealt tulevad, kuidas kristlased ja moslemid saavad koos elada ja kas see on võimalik elada koos ja need bioloogilised küsimused, et kas meie usume ühtegi jumalasse ja mis on need asjad, mis islamite ristiusu pühendavad ja mis eraldavad siis eriti Saksamaal olen siis palju uurinud just seda küsimust, mis puudutab ka Eestis aktuaalseid küsimusi. Et kas siis tohib näiteks mošeesid ehitada. Ja kui palju neid tohib ehitada, et nüüd kui Tallinnas olen huviga jälginud seda vestlust ka siin Eestis ja Tallinnas, et kas tuleb või ei tulemused siia ehitada. Et see islami ristiusu teema, see on nagu minu selle südameteema, et millega ma tahan ikka ikka rohkem tegutseda ja sellepärast minu arvates on üsna kahju, et siin Eestimaal nii vähe moslemeid on, et mina sooviksin kohe, et siin oleks kaks 300000 moslemid, siis saaks nendega suhelda. Aga ma saan küll aru, et eestlased on üsna selle vastu, kui neid siia nii palju tuleb. Et sinu mõte on see, et põhimõtteliselt võiks ikka Tallinnas olla minu kui nüüd sellest küsimusest rääkida, siis ma leian, et kindlasti moslemitel peab mingisugune palvekoht ja palvekoda olemas. Aga kuna mossed on samas nende misjonijaamad, siis tuleb mõelda sellele, et millised nad peaksid olema ja mure on see, et kuigi Eesti moslemit praegu on üsna rahumeelsed aga mure on, minu arvates on selles, et, et see raha tuleb tihti Saudi Araabiast või kuskilt sealt naaberriikidest. Ja kui nad annavad raha, nemad tihti tahavad ka noori, keda sinna koolitusse saata. Ja ma kardan, et, et need rahumeelset eesti moslemit, kui nad lähevad sinna koolitusele, et mis see õige islam on, kes neid on rahastanud, siis nad tulevad sealt tagasi teistsuguste islaminaardena, et see on üks asi, mida ma kardan, et kui Eesti võtab raha vastu teatud riikidest, siis see toob ka nende oma dioloogia, nende oma, oma võimu. Et isiklikult ma siis leian, et moslemitel peaks olema mingisugune koht, kus nad saaksid labast jama usku harjutada, kui suur Mose see peab olema, see on juba teine küsimus. Aga eelkõige ma sooviksin seda, et needsamad riigid, kes on nõus rahastama seda Mose ehitamist siis nemad lubaksid ka kristlastel kokku tulla oma riikides, et isegi nad ei tohi kodudes tihti kokku tulla, rääkimata kirikut, ehitamisest, nad ei tohi piiblit lugeda. Piibel on keelatud. Raamat, et ma sooviksin, et kui nemad räägivad meile usuvabadusest, et keegi räägiks ka neile, et mis see usuvabadus tähendab. Sa mainisid seda, et Saksamaal lõid sa luterliku koguduse, kus siis käivad koos türklased, kuidas türklased, ristiusk üldse kokkusobivad ja, ja kas see on toonud näiteks kaasa ka probleeme nendes perekondades? Kus siis võib-olla islami taustaga inimesed on pöördunud ristiusku? See toob ka see probleem, et Türgis on umbes 70 miljonit inimest seal kunagi veel 100 aastat tagasi oli üsna palju kristlasi, et mingi 10 20 30 protsenti ma nüüd täpselt ei mäleta, aga seal tugev kogukond kristlasi, armeenlasi. Aga siis ühel päeval lihtsalt need armeenlased kadusid, türklased ise ei oska öelda, et kuhu nad kadusid. Teisiti ütlevad türklased tapsid nad ära. Aga Türgis see rahvustunne ja islam käivad nagu käsikäes, et see, kes on õige türklane, arvatakse, et ta peab olema ka moslem. Sellepärast seal on üsna raske olla kristlane, eriti kui sa oled pöördunud islamisse ära ja võtnud vastu ristiusu või ükskõik millise teise religiooni. Et see toob ikka ikka ka inimestele probleeme tagakiusamis Türgi kuulub küll nende riikide hulka, kus kristlaseks pöördunud ei, ei tapeta. Sest selliseid riike meil on ikka veel tänasel päeval näiteks Iraanis, Iraagis kus paljud pöörduvad kristlasteks. Aga see tähendab tihti ka, et neid surmatakse. Aga need leivad, see on ikka seda väärt, sest nad on leidnud jumalad juurde. Aga Türgis võib-olla inimene küll kaotab oma töökoha või midagi muud, kui, kui selgub, et ta nüüd on nüüd kristlane, et sellist tagakiusamist küloni ja võib olla, see on üsna tuttav küll näiteks olukord neile kristlastele, kes elasid Nõukogude liidus 20 30 aastat tagasi, et sellist tagakiusamist kindlasti on, aga üks, mis mulle meeldib türklaste keskel töötades on see küsimus, et jumalast on neile väga tähtsad ja väga olulised. Et nendega on lihtne kõnelda jumalast, Jeesusest, sellest, mida usk tähendab, sest need on neile tähtsad ja olulised asjad. Et selles suhtes see elu ja misjonitöö on hoopis midagi muud kui Eestis, kus nendest asjadest vaikitakse. Sellepärast mulle need moslemid meeldivad, et nad on keskmine moslem, on äärmiselt armastav inimene, rahumeelne inimene. Et kuigi vahel, kui jumalast räägitakse, siis vestlus võib-olla läheb tuliseks, aga samas on selline tunne, et siin on neid kokku kaks inimest. Kellele küsimus jumalast? On tähtis ja me tahame oma mõtteid teineteisega jagada. Missugused need, mis seal. Misjonitöö ja Kristuse kuulutamine ainult neid inimesi, kes on nii-öelda leiged või kes ei oma usulisi tõeks. Mida me siia neid siis kutsutakse liituma kogudusega, misjonitööülesandeks on meile Jeesuse Kristuse käsk piiblis, kus ta ütleb, et minge ja tehke kõik rahvat minu jüngriteks. Et, et kuna meie ülesandeks on teha kõik rahvad, siis sinna kuuluvad ka islamirahvad. Aga kuna meie töö ja misjonitöö põhineb ikka sellele, et ainus, mida me saame teha, on anda inimestele võimalusi kuulda sellest, kuidas jumal ise tuli maailma Jeesuses ja kutsuda inimesi uskuma, see tähendab, et mitte kedagi pöörata ei saa kristlaseks, vaid peame inimestele rääkima sellest, mida jumal on teinud, kutsuma neid. Aga see jääb ikkagi iga inimese enda otsuseks, mis te selle sõnumiga teeb, et sellepärast ka kirikud ja kristlased peavad ka moslemite keskel kuulutustööd teha, neid armastada, neile kõnelda, et, et see jumala, keda nad otsivad. Me oleme leidnud Jeesuses Kristuses paljudes riikides moslemit riikides. Praegu on selline vaimulik ärkamine, mida kunagi varem ei ole olnud. Et tänasel päeval moslemeid pöördub kristlasteks tõesti rohkem kui kunagi varem. Et selles suhtes see töö kannab seal ka vilja. Tagasi tulles Eesti juurde, siis meil on väga palju neid inimesi, kes on luterliku kiriku liikmed, aga kes on unustanud ära selle, et nad võib-olla üldse kiriku liikmed on ja ja nad võib-olla satuvad kirikusse vaid jõulude ajal või siis ülestõusmispühade ajal, kui tähtis peaks olema eesti kirikus, mis need tegeleda nende inimestega, kes mõnes mõttes on oma jah-sõna öelnud, aga. On kiriku ära unustanud, võib-olla just sellepärast, et kirik ise pole ennast meelde tuletanud. Ma arvan, et see on väga tähtis, mul on hea meel, et inimesed tulevad kas või ühe korra või kaks korra kardaarses kirikusse, loomulikult ma sooviksin, et nad tuleksid, tuleksid rohkem iga kord, kui jumalateenistusi korraldatakse. Aga ma ei hakkaks siin nii palju süüdistama neid inimesi, kes ei tule või, või kes ei, ei viitsi tulla või leiavad, et seal on igav. Ma arvan, et, et rohkem meie kristlased ja ja meie kirikuõpetajat, nii nagu mina. Võib-olla meie peaksime peeglisse vaatama ja küsima, et miks inimesed tule, et need on loomulikult, need on valusad küsimused meile. Aga kui Jeesus andis misjonikäsu, ta ütles kristlastele, teie peate minema inimeste juurde kuulutama, ta ei andnud käsku mittekristlastele, teie peate kirikutesse tulema ja sellepärast ma arvan, et see asi, mida me saame teha paremini hoonet, kogudused, jumalateenistused ja meie koguduste argipäevane tegevus oleks selline, et kui inimene tuleb siis ta leiab sealt midagi, nii et tal on südames selline tunne, et. Ma pean sinna uuesti saama, et millal jälle on jumalateenistus, kas ma pean ühe nädala ootama, et ma saan jälle siia tulla? Et oma tegevusviisides? Ma arvan, et, et me peaksime rohkem kriitilised olema, et mida meie luterlikus kirikus teeme ja milliseid töövorme meil on. Aga samas on üsna raske, sest kirikutel on, kogudused on vaesed. Paljud kirikuõpetajad peavad töötama ka mujal, mitte ainult oma koguduses ja neil võib-olla ei jätku seda aega, eriti selle koguduse töö tahaksid. Et tõesti, ega see koguduse töö siin Eestis lihtne ei ole, aga ainus viis, kuidas koguduse tööd arendada, on see, et meie kogudused on sellised. Tõmbavad inimese enese ligi, et kui inimene tuleb, siis ta tahab jääda. Aitäh selle vestluse eest Eesti Evangeelse luterliku kiriku misjonikeskuse juhataja miga Dovinen ja ilusat tänast misjoni püha kõigile kirikuelu. Praeguseks kõik oma kommentaare kirikuelu saate kohta saate jätta e-posti aadressil kirikuelu ät r e. Saade on ka järelkuulatav viker raadio kodulehel www. Vikerraadio e. Mina olen toimetaja Meelis Süld ja saate valmimisele aitasid kaasa helioperaatorid Karin dzucker Tallinnast ning Meelis Michelson Tartust. Ilusat pühapäeva õhtu jätku.