Kui Juku ärkas, vaatas suur valgus talle otsa juku pilutas silmi, pööras pead. Peas oli midagi rasket, see rõhus seestpoolt vastu kolpa ja tegi haiget kui kivi mügarik vastu kõrvapuud. Päike oli parasjagu taevaservast lahti rebinud ja paistis Jukule silma. Läbikaste tulles oli päike oma näo puhtaks saanud hoovas suurena ja värskena üle oma taimede. Juku oli üks taimede hulgast. Ta pööras silmnägu valguse poole, et tema aeg oleks soe. Ta tundis mügariku pea all, tundis valu, valgust ja õnne. Juku tahtis tõsta pead. Aga ei viitsinud veel. Päikese ja tema vahel oli üks suur tuju puhmas, mõni õitsev, hästi lõhnava Rakvere raibe ja veel mõnda rohtu. Nende määramine ei olnud praegu tähtis. Aga seal olid ka mulla mügaarikud. Kui Juku tugevasti küüritas ja ühe mügariku peal oli erepunane putukas, kas see elu oli juba midagi Juku liigist? See liikus aeglaselt, Juku parema kõrva poole. Juku ei olnud putuka vastu kõige vähematki. Nemad olid tegelikult üks seotud asukoha ja päikesega. Aga ta tahtis teada, kus ta praegu on. Juku kergitas pead nii, et lõug rindu kinni jäi. Ent midagi täpsemat teada ei saanud. Tema kõrval oli kruusakividega kaetud maan, et tema all võis olla madal kraav, kunagine nüüdseks ammu kinni vajunud labida tegu. Juku pööras pea aeglaselt, et see blonn, mis loksus tema peas, ei kukuks vastu pea kummi, vaid libiseks sujuvalt teise külge, kus ei olnud päikest ja nägi seal vastu taevast tõusmas mustrilist ratta pöida ning Seravaid kodaraid. See oli tema ustav jalgratas, mis puhkas peremehe kõrval. Seda Juku ei näinud, aga seal pidi olema ka piimaplasku kui peaks selguma, et ongi. Niisiis on Jukul maailmaga asjad enam-vähem selged. Ta laskis pea tagasi ja lootis, et punane putukas ei ole veel tema pea alla jõudnud. Aga kui olekski, ei saaks ta pehme mulla peal viga. Pea jõudis oma pessa. Sinna oli vahepeal varisenud uus mügarik. Juku proovis kukla kõrvale lükata, aga see segas endiselt. Juku toetus küünarnukkidele ja vinnas õlad maast lahti. Ümber Juku tekkis maad. Taevas taganes kaugele horisondiks. Juku mõtles, kas tegutseda edasi või pooleli jätma. Ükskord tuleb ikkagi tõusta, otsustas ta ja jäi endisesse asendisse. Blonn peas oli nüüd kuklasse vajunud ja rõhus sealt kummalisel kombel just otsaesist. Juku surus käed sirgeks ja oligi peaaegu istuli. Tema kõrval olid jalgratas ja plasku jalgratas magas veel, aga plasku poole sirutus üks käsi. Selgus, see oli Juku enese oma käsi tegi, mis harjunud, oli ta sirutus esimese asjana piimaplasku poole ja tõmbas selle enese ligi. Kui käsi kord niiviisi iseenesest liikus ja teadis, mida teha, siis ei hakanud ka juku pea sellele vastu. Juku surus plasku kaenlasse ja kangutas kaane lootusrikkalt lahti. Plats, kus ei olnud midagi ainult uuretes, oli veel punast parka. Plasku põhi oli keskpaigast nii puhas, et sellest vaatas Jukule vastu üks kiilaspeaga mees. Juku uuris meest natuke aega, sest Jukule oli ta end alati ilusana näidanud. See pea ei olnudki nii kiilas. Ümber läikiva keskpaiga olid kuni kõrvadeni tumedad vastu kolpa liibuvad juuksed, otsaesine ja kogu nägu olid ümmargused. Kahe maailma uuriva silma vahel oli sirge kenanina. Ka suu ja lõug olid igatpidi ilusad. Ainult habemetüügas mustas ja nägu kippus läbi selle punetama. Jukule oli alati hea meel olnud seda nägu vaadata, see oli talle lähedane ja armas. Aga praegu oli ta Plaskusse vaadanud lootusega näha sellest punast püdeliku, mis teda oma lõhnaga oleks hommikul tervitama pidanud lõhna, seal oli, jooki mitte. Selle asemel vaatasid plasku põhjast vastu Juku peast eemalehoidvad kõrvad. Juku ohkas, surus kaanenõule peale ja jäi imestunult mõttesse. Kas vähe oli hommikuid, mil ta otsuse tegijat õhtul peab nii palju järele jätma, et hommikul. Ta oleks, aga igaks niisuguse otsuse tegemise õhtuks oli asi meelest läinud. Jukul oli ilus pea, kuid aukline ei pidanud omaenesetõotusi ja see tuli kahjuks aina talle endale. Lugu oli siis nüüd nii, et pidi tegutsema ainult, mitte liiga kiiresti. Kui elad aeglaselt, siis elad kauem. Seda teadis jalgrattamees Juku oma kogemustest. Elu oli nagu vahemaa puusaku talust metroo keldrini ja tagasi. Hämar ruum, kust trepp alla viis, oli ihaluste sihtpunkt, kuhu inimene poole oma elust püüab. Siis mõnuleb ta mõni aeg suminas, siis võtab midagi kaasa ja hakkab kiirage ära väntama tagasi puusad kui tallu, kus ta hommikul on välja tulnud. Aga iga kord ta sinna ei jõua. Nagu Juku eile õhtul, sest plasku rõhus nõrga südame peale ja himu sai temast juba tee esimesel kolmandikul võit. Siis väntas ta veel edasi, et jõuda oma puukambri lõhnade juurde, kus on üks vana villane tekk ja armas Käoga kell, mis ootab oma peremeest, et see tema pommid igal õhtul üles tõmbaks. Kui see kell ja sõber kägu nüüd Jukule meelde tulid, läks ta meel haledaks ja ta oleks peaaegu ratta võtnud ja kodu poole sõitma hakanud sest silmade ette tuli nukker lind, kes istub vaikivana klappuste taga. Ometi oleks temast kergemeelne jõu raiskamine olnud. Ta oli alevile nii lähedal ja päikese järgi otsustades pidi apteek varsti lahti tehtama. Õhtul ei olnud ta tee kolmandikust palju edasi saanud, kui plasku tema mõistuse natukesest võitu sai ja kidura tervisega mehe enda alla heitis. Juku katsus oma põuetasku, et seal ei saanudki midagi krabisõda. Just nõnda oli see eile all metroos olnud, et seal midagi ei krabisenud ja ükski vanadest viina ninadest Jukule ei pakkunud Rak nori. Jalmar oli talle oma suure õlise rusika nina alla toppinud ja oligi kogu lugu. Mõnikord olid mehed Jukut kaklema õhutanud ja selle eest välja teha lubanud. Jukul oli hea süda, ta ei oleks isegi loomale liiga teinud, kuke tapmisest rääkimata. Aga pika elu jooksul oli ta siiski õppinud ennast tigedaks ajama, et vanu naisi hirmutada ja metroomüüridega kakelda. Inimeste südamed ei olnud head, isegi jogudud õndsuse. Aitäh. Selle kurva tõeni oli pidanud Juku jõudma. Ta oleks oma asju tõesti parema meelega ajanud taevatähtede ja rohukamaraga. Aga need ei põletanud jooki, mis Juku elule õnne valmistas. Ta katsus uuesti põuetaskut, see oli endiselt tühi. Ta vaatas kaste värsket hommikut enese ümber ja sõpra päikest ning mõtles, et ka tema hea jumal ei olnud öösel oma inglit saatnud, et see oleks kümnelise Juku põuetasku poetanud. Plasku seisis kaanetatult ta kõrval. Juku sakutas seda veel üks kord. See oli kerge ja tühi. Sellisena oli ta kõikuma klõmmid kõlksutanud vastu rattatuge, kui rippus juhtraua otsas. Aga veel eile oli see täis olnud ega kõlksunud mööda kruusateed sõites sugugi. See oli olnud hea noos. Kui Juku metroost välja tuli, polnud ta seda lootnud. Ta oli lükanud jalgratast käekõrval plasku pakiraami peal ja mõtelnud, kelle juurde minna. Tal oli mitu sõpra ja terve hulk võlglasi. Tal olid seda liiki võlglased, kellele ta kunagi oli tööd võlgu teinud ja siis aja jooksul võla mitmekordselt välja nõudnud. See oli Juku kaval viis asju ajada. Kunagi ei võtnud ta tehtud töö eest täit palka välja, vaid ütles, et las jääb. Küll ta siis võtab, kui tarvis läheb, muidu joob kohe maha. Tööandjad, sõbrad olid selle tarkusega päri. Nad teadsid tõepoolest Jukul joomise vastu nõrkuse olema ja nii sai Juku oma võlajääki mitmekordselt välja võtta. Kui mõni ütleski, et sul ammu käes ei hakanud Juku kunagi vaidlema, vaid kostis, et eksmaa tulen, teine kord jälle, kui abi tarvis. Abi oli alevis igaühel tarvis. Juku moodi mehi, kellel käed oma tööd täis ei olnud ja kes igavest ei kiirustanud, leidus üksikuid. Juku oli üks väheseid, kes ei ehitanud ega trüginud. Treid suure raginaga mehele ei pannud ja uhkeid matuseid kokku ei ajanud, sest temal ei olnud kedagi naistega last, ühtegi tüline. Päike oli taevas ja hea jumal kes talle iial tüli ei teinud, vaid lepiku silmaga vaatas. Kui Juku noorem mees oli, pidas mõnigi lesknaine teda enese juures, pesi särg ja pakkus head-paremat süüa. Millest Juku aga nii väga ei hoolinud, sest tema voolis rohkem õndsusest ja selle saamiseks ei olnud teist vahendit kui suutäis tulist viina või neli suutäit haput, veini. Naised tahtsid juku käest kallistust pimedas toas ja vahel oli Jukuga ise kui täis, aga igatahes sellestki suuremat hoolinud, sest needsamad naised, kes lühikest aega mõnu käes ägisesid, võtsid hommikul kõrgeid noote, aitäh ja sundisid Jukut tööle. Aga inimesele ei ole loomu vastasemat asja kui töö tegemine. See on inimeste sugu rikkunud läbi aegade ja rikub iga inimest tema sünnist surmani. Sellele äratundmisele oli Juku ammu jõudnud, sest tema ei tahtnud ennast petta nagu koguse krohvitud maju. Ehitav alev. Õndsus oli ainus asi, mille eest võis tööd teha. Kade kodakond muidu ei pakkunud. Pestud särk ja hea ninaesine Jukut ei meelitanud. Ja nii need ahned naised Jukud kaua enda juures ei pidanud. Neile oli rikkust ja au rohkem tarvis kui Juku pool sunnitud kallistust. Ja ei hoolinud ka Juku naistest lastest. Tal oli oma arusaamine sellest maailmast ja kohusetunne teda ei vaevanud. Selle poolest oli ta jälle üks õnnelik inimene. Juku ajas end püsti, tema mälestuste lõng oli parasjagu keerdu läinud. Ta vaatas oma magamisaseme peale maha tallatud rohu peale, mis ennast aegamööda sirgu ajas. Siis vaatas ta ringi üle koduse suve ja nägi, et võib tõesti õnnelik olla. Sinine taevas ja valged pilve rünkad suvehommikus olid ise seda väärt, et nendest jumalaga juttu alustada. Ainult et see jumal Jukule kunagi ei vastanud. Juku teadis teda teiste juttude järgi olevat ja uskus, miks ei uskunud. Õigupoolest oli see vist ema, kes rääkis. Aga see oli nii ammu, et Juku ei mäletanud temast kõige vähemat. Selles mõttes oli ema jumalaga sarnane, et Juku ei teadnud temast midagi muud, kui ta oli olemas. Ja oli ka loomulik, et just see salapärane ema pidi talle rääkima suurest jumalast, kes kõike näeb ja teab. Taevas oli ja taimed olid taga, kruusase tee kasvas lepa, võserike eemal haises karjalaut ilusa lõhnaga, kuskil kires hiline kukk. Üks lind tuli Juku juurde ja sus tahtis talle midagi ütelda. Uudishimulik olevus. Kui Jukul poleks blonni peas olnud, oleks ta linnuga arutanud tema pesa, olukorda ja muid vesi muresid. Aga nüüd pidi ta meelde tuletama oma eilset õnne ja seadma tänast sammu, et ei lahtuks. Tee äärde oli tal jäänud illi talu, mida noored peremehed muudkui putitasid ja parandasid ümber tegid, jälle parandasid laudu, hankisid ja irvitajatele töömeestele lolli raamaksid. Mõne tööotsa oli Jukugi sealt saanud kraavi kaevanud või vana katuselt maha aetud, laastus àra alla ladunud. Alevirahvale naeruks ja rumalad olid need illi oma tõepoolest. Aga head juttu oskasid nad Jukuga rääkida. Ja nii tuli suurt sorti sõprus välja. Ühtemoodi kunstnikud olid nad ka ses tilli oma maalis pilte. Juku mängis iga pilli, millega Ta sai ja hästi mängis. Seda teadis Juku ise kõige paremini. Aga etada pulmadesse mängima ei kutsutud siis ainult sellepärast, et temal ei lugudesse ise juurde Läks osavasti ühest loost teise ja üldse mängis, nagu tahtis. Alevi pulmakad ei saanud selle järgi laulu üürata ega õiget tantsu vihtuda. Linna televiisor ehk oleks Juku kunstist aru saanud, mitte alevi sirgjooneline meel. Juku oli mitut pidi vigur iga, sellepärast ta inimestega õieti ei klappinud, ainult õndsuse poole liikus ta otsesihis. Eile oli ta hirmus õigel ajal Illile sattunud, parajasti käis mingi möödunudaastase veini ümbervalamine. Tavaliselt oli Juku tulnud nende kööki seisnud ukse juures keerutanud aeglaselt oma ilusaid käelabasid ja ütelnud. Kuule, kuule, Anna, Anna õige Jukule pudel pudeli veini. Lahke ja tungiva ettepaneku peale käitus Illi oma Se Juku kindel sõber väga erinevalt ja seda ei võinud iial ette aimata. Need kunstiinimesed on ju tuju, hakkad nagu Juku, isegi kui asi ei puudutanud õndsust. Mõnikord naeratas sõber lahkelt ja tõi Jukule tumeda õllepudeliga veini, millel oli kerge äädika maitse, aga mis pani siiski korralikult purju ja Dash Juku sees oma eesmärgi. Sest Juku ei olnud mõni maitsev taia ja keele hellitaja, temal oli tarvis maailma hõljumist kerget lendu pähe ja õnnis olemise tunnet. Aga vahel ütles sõber, et tal ei ole veini tilkagi, kuigi Juku teadis hästi, et see veinikelder ei ole iialgi tühi. Seal on üsna suured tagavarad, ainult et neid veine pidas peremees ehk liiga hea selleks, et anda Moose kandile. Neid jagas ta ainult omasugustele. Maaliad. Eile oli parajasti veini valamine käsil. Juku vaatas kannatlikult pealt, kuidas läbipaistev punane vedelik niriseb läbi kummivooliku ühest pudelist teise. Kui enamik oli ära nirisenud, peremees uusi ja väiksemaid pudeleid alla oli pannud ja lõpuks kääritamis pudelit ikka enam kallutada, ütles, et ka viimane sogane tilk ära voolaks. Siis sai asi sinnamaale, et juku või suu lahti teha. Ta ütles. Kuule, ära sa seda peru minema viska. Annase Jukule. Tal on üks joodik sõber kodus, see paneb kinni, sellele käib küll. Küllap teadis Illi pildi tegija Ki, et joodik sõber on Juku ise, aga kavalus meeldis talle ja ta kallas veinipära suurest pudelist Juku Plaskusse, mida see ootavalt käte vahel hoidis. Ja ise oli ta seda nägu nagu kripeldaks tal süda, et oma muusikust sõbrale ja amet D-vennale niisugust äraviskamise alamat kraami annab. Hea maitsega veini aga maalijate ja kõiksugu tohtrite kõhtu joodab. Jukul polnud teise südame kripeldusest midagi, tema võttis Mannergu ja hakkas puusaku poole väntama. Nüüd oli ratas ennast alevi poole keeranud ja Juku oli sunnitud oma truule sõbrale järele pantsima. Kui ta mõne sammu oli astunud ja iga põndaku puhul tegi blonn peas Kolk kas ja kolks. Siis otsustas ta end täielikult ratta meelevalda anda ja istus sadulasse. Aga päris ise see ratas ei sõitnud sedapidi väntama ja Juku koges, et jalad on peaga otseühenduses, nagu liikusid jalad üles-alla, nii tegiga blonn järel. Sellest hoolimata oli hommik kaunis ja maailm elamist väärt. Ta oli nii särav ja ilus, et mõnel hetkel, kui ei tahtnudki, et see ringi pöörleks. Aga kui maailm oli kaua siranud, muutus ta üksluiseks ja siis oli tarvis seda keerlema panna sobiva vedeliku abil. Ja teine hea oli vedelikul veel. Ta sulatas blonni peast nii ära, et seda üldse tunda ei jäänud. Ka. Sellepärast pidi Juku nüüd alevi poole teatama, et apteegist rohtu saada. Juku jõudis ängi mõisa kohale. Esimesena oli tee käänakul suur maakividest laotud magasiait. Poollagunenud häärberis oli osakonna keskus mõisalaudas kolhoositall. Head hobuste lõhna, tuli Jukule vastu ja lämmatas aidas peetava kunstväetiselõhna ümber. Mõisa olid suured puud ja kõiksugust lagunenud. Inven Tatari juku väntas läbi Mõisavahelise Kiira kääva-d ja mõtles, et tema elu on just selline, nagu see mõisa õu. Räägiti, et vanasti elanud mõisnikud, Juku ei teadnud sellest midagi arvata. Ta elasid siis elasid, metssead elavad metsas. Neil on juku kohanud, oleks tahtnud enesele ühte seapead maskiks, sellega oleks hea olnud naisi hirmutada. Ühte sellist oli ta näinud metskonnas seina peal ja siis oli ta pärast metroos rääkinud, kuidas ta metssea kinni püüdis ja neli päeva tema kõrval elas, kuni kogu sea ära küpseb, tass ja nahka pani ainult pea, jättis alles selle kuivatas ära ja müüs metskonnale. Keegi Juku lugusid ei uskunud, aga valetada oli mõnus. Jukule meeldis rääkida just seda, mis parajasti pähe tuli. Ja pähe tuli alati väga vahvalt, palju vahvamalt, kui asjad tegelikus elus käisid. Vahel juku jutustas meestele metroo suminat ei saanud seda teha, seal lärmasid kõik ja keegi ei kuulanud. Ent kui mõni väiksem kamp oma pudeliga söögimaja taha aasale pisikese nire äärde läks, Juku kaasa kutsus, siis ta natuke rääkis. Need olid väga toredad jutud, ainult traktoristid ei osanud neid hinnata. Nemad tahtsid rohkem niisuguseid lugusid, mis tõesti juhtusid või siis vähemalt mulje jätsid, et olid juhtunud. Juku lootus oli linna televiisorite peal, Need oleksid tema välja mõeldistest osanud pidada. Seda ta arvas teadvat, nagu ka tema muusikast või varjumängudest, mida ta mõistis osavasti sõrmedega teha, nii et lapsed ära võlus kui viitsis. Üldiselt armastas ta võõraid lapsi niisama vähe kui olematuid omi. Aga kunst oli kunst ja lapsed üks tänulik publik. Nendele televiisori meestele poleks ta ennast iial pakkuma läinud, tehku nemad oma palagani arvaku, et see peab kõigile huvitav olema. Juku on ise oma alevi kunstnik ise tähtis, temale pole linna tarvis linnale ehk teda rohkem. Niisuguse mõtteni jõudis Juku mõisnike ja metssigade kaudu ja ängi mõis oli ammu seljataha jäänud. Tee ääres oli suur sovhoosi õunaaed ja varsti tuli illi talu, mis oli alevi külje all. Blonn ei olnud enam nii terav. Suurest loksumisest oli laiali läinud ja kogu pealuu ühtlaselt täitnud, nüüdse ei loksunud, vaid liikus koos peaga ja valu oli tuimem. Sovhoos oli üks suur ja tähtis nimi, aga Jukule see suuremat ei tähendanud, tema ei olnud sinna tööle läinud, sest talle jätkus tööd. Erainimeste juures jätkus mitmele Jukule ja jäi ülegi. Kuid kõik tema joomasõbrad töötasid sovhoosis kestraktoristina, kes põllutöölisena, kes oli seal muidu joodikud. Nende heietamise järgi teadis Juku sovhoosi asju üsna hästi isegi direktori nime. Aga üldiselt teda kogu see jutt ei huvitanud. Direktor ja kõik need spetsialistid olid ka head joodikud, metroosse nad ei tulnud, lakkusid jahilossides ja mujal koos metssigadega. Illi aida kohal tuli Juku ta seljast maha ja vaatas, mitu kopikat tal pintsaku küljetaskus on. Ja siis vaatas ta maha, et leiaks veel mõne kopika. Vahel oli tal kohe selline tunne, et peaks maast raha leidma, aga tutkit. Ainult unes oli ta suuremas koguses kopikaid leidnud. Enamasti ei olnud ka nendest kasu, sest harva jõudis ta unes pudeli osta enne lõpes uni otsa ja ta pidi ärkama, kolletavad kaselehed peos. Illi omad olid aida otsast lagunenud, lauda maha lõhkunud ja nüüd vahtis maantee peale lahtise avaga katuseviil tugi sarikal, mis ulatus üle aida vaheseina. Niiviisi igipoolikuna oli see ait juba aastaid seisnud ja ei tulnud põhjust, et uus viisakas katus ehitada. Ega olnud ka enam leida vana aja meistreid, kes laastukatust oleksid löönud, aga teistsugust illi omad ei tahtnud. Nende talu pidi muuseum olema. Kord lapsepõlves, kui Juku veel oma vanatädi juures vaestemajas elas, oli ta koos Kiira Albert iga sellesama illi talu õuna tamise kuuri hunnikusse lasknud. See oli üks isemoodi ehitus. Üheski teises talus sellist ei olnud, aga mujal ei olnud nii suurt õunaaeda. Ka. See kuur jäi ikka poisikeste silma kinni. Alberti isa oli puusepp ja ühel päeval oli poiss Juku appi kutsunud. Jukut kutsuti juba lapsepõlvest saadik ikka appi. Juku oli alevi kõige kuulsam abiline ning nad tassisid Kiira sara alt suure tungraua illi heki juurde, lohistasid läbi tiheda heki ja panid tungrauaõuna võtamise kuuri alumise palgi alla. Hakkasid siis tungrauda naks haaval üles vinnama, kuni see kerkis rinna kõrgusele. Ja siis äkki käis vali ragin. Ühendused läksid tappidest lahti ja kogu see ilu vajus hirmsa kolinaga küljeli. Juku oli nii ehmunud, et ei teadnud, mida teha. Alber rabast tungraua ja pani läbi heki kodu poole jäänud Jukugi passima. Varsti algas sõda, aga nii kõva raginat ei kuulnud ta enam elu sees. Pärast oli Jukul kuurist kahju olnud ja ta käis seda kohta vaatamas, aga Illi perenaisel vist väga kahju ei olnudki, sest just sellel talvel oli külm kõik õunapuud ära võtnud ja kogu tohutu suur aed seisis keset suve raagus. See pilt oli kui nõidusemaalt pärit ja vanaperenaine laskis õunakuivati palgid pliidipuudeks saagida. Juku käis abiks, siis ta veel viina ei joonud, elu oli niigi kirju ja lõbus. Peaks nüüd ehk ka selle aida pooliku katuse tugi palgilt maha laskma, siis hakkakse kunstliku saks ennast liigutama ja laseks uue katuse pikki aita teha, oleks alevi rahval parem vaadata. Aga pidi siis Juku alevi rahva peale mõtlema, kas see tema peale kunagi mõtles, kui tal just töötarwis ei olnud ja töö oli õieti ainus vihatud asi Jukule siin maailmas. Töö püüdis inimesest kogu aeg ahvi või härga teha ja kui tal viina ja muid lõbusid ei oleks siis kes teab, ehk teekski inimese ahviks, mõtles kokku, sest ta oli mingit niisugust juttu kuulnud ja ahvipärdikut tsirkuses näinud. Tema küll niisuguseks muutuda ei tahtnud, kuigi oskas pilli mängida ja valetada. Sellepärast ei hakkaks asja ees teist taga võõra talu katust lõhkuma ja maailma paremaks muutma. Juku istus uuesti rattale ja väntas apteegi poole.