Kes korragi oli Juku tööd, Tarvi tänud, see oliga võlgnik. Sest tööd ei saanud kuidagi rahaga kinni maksta. Kes teadis, kui palju Juku töö tegelikult maksis? Seda ei saanud ju võrrelda tööga, mida tegi kori Jalmar, kes on suur nagu härg ja kellel läheb sama asja tegemiseks viis korda vähem aega kui Juku erakordselt aeglasel ja põhjalikul mehel. Temal on oma konte eluaeg tarvis. Ta ei taha neid rikkuda võõratööga. Kas tööd tuleb mõõta asjade või meeste järgi? Kui Juku oleks selle aja sees, mis ta heina niitis, hoopis akordioni mänginud? Vaata kui palju helisid oleks siis taeva alla kumisema jäänud ja neid ei saanud mitte mõõta hulga ega tundide järgi. Igatahes oli Juku töö tunduvalt kallim, kui tööandjad seda arvasid. Kes pidi seda paremini teadma kui tema ise. Kui Juku tahtis, siis võis ta ka jumalamuidu tööd teha, aga harva seda juhtus nii rumal Juku ei olnud, et seda tihti oleks juhtunud. Rohelises majas, mida miskipärast kutsuti kohimajaks, elas üks, kuus taas Nendest kolmest Gustasest, kes alevi peal kuulsad olid kui Gustased. See oli Juku, igipõline võlgnik, sest ta tahtis jukust kavalam olla, aga ei olnud. Ta maksis alles siis, kui tuli järgmist tööd tellima. Juku võttis talt vähemalt kolme eelmise töö eest. Viimane talv oli Kustas teda metsa tööle appi kutsunud, kus ta seega oli hea tööd teha, sest ta oli veel laisem ja aeglasem kui Juku ja temaga koos töötades püüdis Juku teda üle trumbata ja nii õppis ta seda õieti aeglast töö tegemist. Tol korral olid nad varavalges bussi peale läinud ja tori soo suurte metsade hakule sõitnud. Metsavaht vaatas nad pealaest jalatallani üle ja küsis mitu korda, kas nad ikka tahavad seda tuulemurdu üles teha. Kustas oli kiire ütlema, et tal palke maja juurde tarvis rääkimine oli ainus asi, mida Kustas kiiresti tegi. Metsavaht siis rohkem ei ütelnud. Vaatas veel meeste saagi ja kirveid, need polnud suuremad asjad, võttis labida ja viis Gustast Jukut metsa tuulemurru paika. Ise läks vaikselt omaette mõmmisedas minema. Sel talvel juhtus paks lumi olema. Kustas käskis Jukul lume suure puuduva ümbert laiali ajada ja asus ise uurima palki, mis vähemalt aasta maas oli olnud. Oksad risti-rästi, koor üraskist aetud. Kui lumi ümbert ära vahtis, Kustas palki kaua ja põhjalikult, et see oli liiga vägev. Võimatu oli selles Rasas mingit korda luua, tähendab muidugi mitte võimatu. Aga Kuslase, Juku jaoks küll. Kuslasel, mis tuligi hirm nahka, et jäär tööle alla ega saa sellest risti-rästi rägast ühte ainust Baltigi käte oksigi ei pääsenud laasima, oksad olid vägevad ja nende viletsad kirved poleks võtnud. Saega ei pääsenud ligi. Siis uuris Kustas tööle palka ja peremees ja palgivajaja puukoort ja ütles, et see on vilets palk Ülaskist aasta jooksul ära aetud. Tema niisugust rämpsu koju ei vii. Juku vaates, et kui nad oleksidki suutnud siit midagi välja puhastada, poleks nemad kaks nigelalt meest neid hunnikusse ei saanud. Sellepärast oli ta Gustasega väga nõus ja kirus neid palke ja ütles otse, et ilusat lauda sellest küll ei saa. Justkui Jukul oleks sellest sooja või külma. Kas ühel alevi Gustasel on veidike paremad, veidike halvemad saelauad oma lobutiku ehitamiseks, mida temasugune oma laiskuses poleks iialgi tegema hakanud. Kui käreda Lindal poleks tahtmist olnud naabritega võistelda, lobudikke hulga ja eris kummalisuse poolest. Valmis laudade hinnad olid tõusnud, nii nad rääkisid, kõik need, kes igavuse pärast ehitasid ja sellepärast läks moodi metsa üles teha, see välja vedada mõne kolhoosi saekaatri juurde, kus need tuli enesel ära koorida ja mõnda aega seista lasta, siis laudadeks saagida ja vajaliku profiiliga röövlitest läbi lasta. See oli ilmatu tegemine, kus ta seal oli küll elu kõrgem, kui tegemata jääb. Ega Juku talle halba soovinud, kui ütles, et jah, see on väga sant palk, nüüd metsast muud ei saa, kui tuulemurdu pärast seda ülemöödunud aastast augustitormi. Nõnda nad olid arutanud ja oma südameid rahustanud. Kui mehed metsavahi maja juurde tagasi vantsisid, et labidas ära viia ja ütelda, nemad nii rämpsu puud ei taha, siis torises vanamees, ma nägin kohe, et teist tegijat pole, keeras neile selja rohkem mitte üks sõna kus ta seal oli siis häbi küll olnud ja ta vaikis kuni bussini, aga Jukul polnud sellest midagi. Tema moose kandi hing põlgas majade ehitamist, eriti kui see käis niisama võistumängud üks ja laiskust ei häbenenud tema iialgi. Selle poolest oli tema parem kõikidest teistest laiskadest. Kes neist alevi omadest veel julges tunnistada, et töö on häbiasi, rumalus ja inimloomusele vaenulik. Tol korral oli Kustas kibelenud, kas ta ikka peab Jukule maksma või ei pea suure hulga lund oli Juku tõesti ära kühveldanud, aga Kustas palki polnud saanud. Mille eest siis maksta? Juku, kaine mees, nagu ta oli, ei ütelnud sõnagi. Las kõhkles, rebadel hing. Eks ta pärast sai sellest veel mitu viinaraha. Kui laisk Kustas juku peale loo Ta tahtis. Niisugune sõber elas Jukul selles rohelises majas, millest ta mööda sõitis ja siis hakkas paistma söögimaja ise, nagu neid nüüd, uuel ajal tehti toidupood all restoran, üleval veinikelder, nurga taga metrooks nimetatu, kus kõige vilkam õndsuse tagaajamine käis. Varemalt oli metrood Kongoks nimetatud. Kongo nimi oli üle toodud uude majja vanast puu lobudikust, mis seisis endise söökla selja taga kooli spordiplatsi ääres. See oli üks pruun kiosk, kus südamerohtu sai ja nägi kangesti Kongo moodi välja. Nii mõistis seda asja Juku, et see sõna tuli sõnast kong ja tehti võõrama moodi peenemaks. Keegi ütles, et itaalia keelde tõlgitud itaalia keel oli see, mis oli nootide peale kirjutatud. Juku ise nooti ei tundnud, tal ei olnud tarvis tunda, ta oli niivõrd hea moosekant, et kui tema ühe riisi ära kuulis. Ainsagi korra oli ta lugu peas ja võis mistahes pilli peal järele mängida. Sellele tööle oli Juku meister sest päris tööks ta seda ei pidanud nagu heina niitmist. Aga maha mängida ühteviisi oli igav, sellepärast asus Juku seda kohe muutma ja tema kuuljad ei olnud rahul, ütlesid Juku mängib valesti. Selle vana Kongo ümber käis vilgas elu ja ilus rohumaa oli Küllitavaid gruppe täis. Kõik viinasõbrad armastavad ilusat loodust. Ja siis tehti see uus kivimaja valmis. Ei läinud kahtekümmet aastatki, kui avati alevi kultuuriasutus, kus ja siis lõhutise imepruun Kongo maha ning viina sõpruskond suundus alla suitsusesse keldrisse millel ei olnud enam sinist taevast laeks. Küll aga oli isemoodi sumin. Kongo nimi toodi kaasa, kuid uus nimi oli selle välja tõrjunud. Ja see oli jälle üks võõrapärane nimi, metroo see olla sellepärast tasub. Keldris tuleb mööda treppi alla minna tähendavat allmaaraud teed. Mingit raudteed seal polnud, aga öeldi küll, et see olla seda liiki metroo, kust lähed täna sisse ja 15 päeva pärast tuled 25 kilomeetrit eemal asuvas maakonnalinnas välja. Niisugust asja oleks Juku isegi näha tahtnud, tema polnud kõikidest oma kaklustest hoolimata veel kordagi viitteist päeva saanud. Sest kui miilits kadakas kohale tuli, siis Juku ütles, et tema on ju loll ja seadus lollide kohta ei käi. Kadakas oli mõnus mees, tema sai asjast aru. Jukut ei puutunud ta kordagi. Aga mõne teise mehe viis ära küll. Juku tegi temaga muhedat nalja ka, kui nägi, lõi kulpi, tõstis käe kõrva juurde ja ütles, et tere, suur puu ja kadakas ütles vastu, et tere, Juku, kuidas käsi käib. Juku ütles, et ega käsi käi, jalg käib ja siis küsis kadakas, et kas pill ikka mängib seda, Juku ei teadnud, mis pillide mõtleb, sest ühtki pilli Jukule ei olnud. Vahel mõni kinkis talle vana pilli hea mängu eest. Mõni rumal, kellele pill oli päranduseks jäänud ja kes sellega ise midagi teha ei mõistnud, andis Billi Jukul ära, öeldes, et Juku nüüd parandagu ennast mängigu muudkui aga pilli ja joogu vähem. Aga ükski pill juku käes ei püsinud. Ta vahetas selle kohe viinaraha vastu välja. Ja ega ta väga palju võtnud, sest oli ju ise muidu saanud, pidi siis ühe pilli kinkimine tema kõri kinni nöörima, et talle viin enam alla ei läinud. Juku võis pilli isegi väga armastada, aga viina armastas ta veel rohkem, õigemini mitte viina, vaid seda õndsat tunnet, mis ta viina joomisest sai. See tugevdas ka tema magu ja tal oli tugev tervis, pidas viinajoomisele vastu iga konn seda ametit pidada ei saanud, kellel maks läbi, kellel mõni muu häda. Pilliga oli jälle, nii et kui ta sellel oli mõne väga südamest tulnud loo maha mänginud, nõnda et ainult ise seda kuulas ja aru sai, nõnda et seal läheduses polnud kedagi peale juku hea jumala, kes teda ikka kõrvanurgast kuulata. Ja peale sinise taeva, kus jumal elas ja peale suurte põliste puude, kes Juku vanatud võtavad, isegi kui ta neid esimest korda nägi, kuidas siis selle kõige kramaja hellema loo, mis hinge sügavusest tuli, maha oli mänginud. Siis oli see pill nagu oma töö teinud nuku teadis, et selle pilli seest ei tule enam iialgi paremat lugu ei tema ega kellegi teise käes ja ta võis selle pilli kerge südamega väikese viinaraha eest maha müüa. Sest mõnes mõttes oli see pill nüüd kui vana kleit kelle seest hing on maailma rändama läinud. Sest Juku mängitud kirglik lugu hõljus kusagil õhus taevase jumala kuulmete lähedal ja ei saanud sealt kuhugi kaduda. See oligi nüüd Billy, igavene hing. Vaskse või puise kesta, aga võis kellele tahes ära anda. Ja kui Juku selle raha eest jõi, siis hõljust oma õndsuse Spilli mälestuseks. Ei saanud siin maailmas midagi püsivamat olla. Kui üks, viis, üks helisev muusika, mis korraks kajab läbi õhu koolis, õpetas lapsi laulukoorijuht. See rääkis Jukule, et kirjutagu ta oma lood üles, lubas Jukule nooti õpetada. See 50 aastane kiilaspea, mida Juku küll iga päev paar korda pesi, ei võtnud ühtegi õpetust vastu, kui see nii tüütu oli nagu noodikirjutamine. Juku ei saanud ka sellest aru, miks pidid teised inimesed tahtma järele mängida tema hinge õpinaid. Igale inimesele on isemoodi hing, arvas Juku. Ja võib-olla on isegi igaühe jumal. Nüüd oli siis Juku jälle resto majast ammu möödas, jõudiski kätte apteek, see kõikide hommikute kindel linn ja varjupaiku, kust Juku alustas oma õndsuse päeva, kus võeti temalt valud ja lahustati kõige dinaalsematelonnid peas. Juku katsus ust, see oli kinni. Juku heitis pilgu sõbra päikese poole, nagu oleks ta nud, aga päike oli täiesti õiges kohas ja vaatas süütu näoga alla. Juku peale pidi apteegi naiste süü olema, et uks veel kinni. Juku pani ratta apteegiseina najale ja piilus aknast sisse. Valgete kitlite noorikud liikusid seal juba ja küllap tulevad nad ka kohe trepist alla, need neli sammu ja teevad juku eesukse lahti. Naisi Juku ei kartnud, aga eriti ei armastanud ka. Mõnikord oli üsna hea möllata nendega kui pakitses, aga ega seda pakitsus suurt enam olnudki. See oli lahtunud viina ja muusika sisse. Nooremast peast siis sai küll vahel täku moodi hirnutud ja emase poole vahitud. Aga üldiselt olid need naisterahvad tüütud, sest nemad võtsid elu kuidagi üleliia tõsiselt. Nurin oli ühtelugu nende kärmete mokkade peal ja nad tahtsid muudkui tööd, muudkui tööd juku käest ja rääkisid vahetpidamata, ihkasid Jukut inimeseks rääkida. Juku oli niigi inimene selges ott ühe peene hääle vingumise pärast, tema küll oma tegusid muutma ei hakka. Siin apteegis olid kõrgesti haritud noored preilnat, nendega oli Jukul oma arvepidamine. Igal hommikul sai tema nende käest ühe ainsa pudelikesed, Juku võis imet teha või käte peal kõndida, rohkem nad talle päevas ei andnud. Vahetus noorik, või tuli koguni uus inimene tööle. Kohe oli kõigil teada, et kui on oma normi kätte saanud, et niisugust asja ei ole, et ta sellele juba varahommikul apteegi lahtitegemise ajaks järele ei tule ja muul ajal ei olnud tal vähimatki lootust lisa saada. Aga vaielda, Juku nende näitsikutega ei tohtinud, sellest sõltus tema enese heaolu ja tulevik. Kas ta siit saab igal hommikul või ei saa? Oli neidki kordi, kus nad olid pahuraks tujus, kas parema jalaga voodist välja tulnud või poisiga öösel riidu läinud või muidu ilma silitama vastuseta jäänud ja kallasid nüüd oma pahameele süütu juku peale ja ütlesid talle koguni rängasti, et pole siin midagi igal sopa joodikul ravimeid raisata, mis haigele inimesele palju tarvilikumad. Siis pidi Juku direleid tegema ja pahuralt preilnat lõbustama, et seal tuju üle läheks või ta lihtsalt jukust tüdineks ja temast lahtisaamiseks pudeli pihku pistaks. Siis mängis Juku neile sõrmedega ette mõne muinasloo, milles oli natuke roppust ka sees, aga nii õrnalt ja taktitundeliselt, et peenikese alumise otsaga preilna ei pahanda. Üks. Kui selline pahutseja nimme ei vaadanud, mida Juku oma sõrmedega siinsamas välja mõtles. Siis võttis juku kammi ja paberi, mängis loo maha kammipillil või tegi mokamuusikat. Kes sai teda selles asjas takistada. Eks olnud apteek, üks avalik koht, kuhu inimene võis oma ihuhädas tulla ja Jukul olid lollipaberid. Tema võis igatahes apteegileti ees kammipilli mängida. Juku seisis kannatlikult apteegi ukse taga, kuigi päike näitas, et aeg on küps. Ja sedasama ütles blonn Juku peas, mille küljes ka üks kellale. Ja siis tuligi noorik ning tegi ukse lahti. Juku astus sisse. Sõnu polnud tal vaja teha, igaüks tundis ta haigust ja ilma oma poolsegi sõnata lükkas apteeker juku ette. Pudeli õnnist tegevat eeter palderjani. Vahel koukis Juku pudeli siinsamas lahti ja tahtis rohu sisse võtta, aga siis tõrjusid näitsikute välja ja neil oli õigus. Polnud viisakas, seda Jukule ja kassidele, nii meeldivat teistele aga vastumeelset lõhna levitada. Ta läks õue, jättis ratta sinnasamasse ja astus apteegihoovi, kus seisid kuurid ja suurte kastide virn. Seal tegid ka pudeli lahti ja kallas selle sisu mõne osava klõnksatusega enesele sisse. See nõudis suurt oskust ja mõnikord tulid apteegi tagumise ruumi naised seda aknale imetlema. Kui Juku oli rohu ära joonud, lõi kogu maailma algul kõikuma, siis aga hakkas ühtlaselt hõljuma enamasti laia kaarega tiirlema ümber Kuu. Vahel tiirles Juku kaasa või hõljus ise selle maailma sees ja maailm kõikustema hõljumisest. Igatahes oli see kiikuv liikumine mõnus ja blonn oli kohe kadunud. Sellepärast mõtles Juku, et Lonn peas on ümmargune ja tahaks kogu aeg pöörelda. Tema peaga on lapergune ja ei lase blonnil liikuda ja sellepärast rõhubki. Seevastu kol. Liikva paneb maailma pöörlema ja blonn kas pöörleb koos sellega või ei peagi nüüd pöörlema, sest ümbrus pöörleb nagunii. Kuidas see hea vedelik just töötas, polegi tähtis. Mõnu temast igatahes sai. Mehed kõrtsi juures teadsid rääkida, et lõunamaal olla veel vägevamaid aineid kui liikva, mis maailma pöörlema panevad, laienema ja kitsenema ja igat viisi hõljuma ka. Ja olla selliseidki, mis maailma täiesti pimedaks teevad. Niisuguste mõnu Juku ei teadnud, mõista surnud olla on aega küll. Aga mõned jälle kutsuda igasuguseid värvilisi pilte, silmadeta ja tegevat jooja peaaegu et kuningaks. Niisugust oleks küll tasunud proovida. Neid imerohte liikuvad ka siinmail suure saladuskatte all. Aga ju nad maksavad siis ränka raha. Jukul polnud seda kunagi parem, lörbib ta kausitäie, muidu saadud veinipära ajab samuti asja ära. Tema siitkandi mees, alev on tema linnade linn ja pole talle paremat tarvis. Tema peab alatiseks kohale jääma. Mis saaks, kui kõik ära pageksid suurde linna, kus mees ei tunne meest ja ei ole ka kellegi käest viinaraha küsida. Kõrsi juures oli mõnigi mees väga kange, lõi rusikat vastu rindu ja ütles, et just tema on see õige eesti mees. Mõned läksid veel sellepärast ütlema, et kumb on rohkem eesti mees, kumb on kauem kinni istunud. Juku ennast mingiks eriliseks eesti meheks ei pidanud, kuigi hoobelda oskas ka tema, mis eesti mees oli või mille poolest see nüüd see kõige parem mees oli, seda Juku ei teadnud ja ega oleks talle keegi seda ära seletada osanud. Voldeku Uudo oli ühel korral rääkinud, et eesti mees on kõigist teistest üle kasvõi juba selle poolest, et just tema Voldeku Uudo on eestlasena maailma sündinud. Juku oli ka oma sünni juures, tema ei teadnud midagi tellida. Seda keelta kuidagiviisi, kõneles, teadis, et maailmas on küllalt inimesi, kes eesti keelt üldse ei mõista, lihtsalt ei mõista. Vaatavad sulle lolli näoga otsa, kui sa nendega räägid ja seejuures nad ei pruugigi lollid olla. Jukuga loll aga eesti keelt rääkis küll paljude ringi sõitnud ei olnud, aga mõnda otsaic ka ja kogu selles maailmas räägiti selget eesti keelt, mõnel oli veidike teistsugune sõnapruuk ja väljaütlemine. Aga aru saada võis kõik. Edasi. Eesti asi eriti ei huvitanud, tema oli Jaani alevi mees, siit ümbrusest pärit ja siinkandis elanud, tal polnud seda alevit tarvis millegi teisega võrrelda. Kõik oli väga loomulik. Majad püsti, poed, kõrtsid, olemas haiglaapteek, kust õhukat sai, sest inimestel oli selle järele tarvidus. Niisama kirik, väike paisjärv ja kõik muu ilu. Bussid käisid läbi, sõitsid, kus ilma maa otsa televiisorite antennid olid katuste peal ja noorrahvas käis heinakuhjade sees uusi inimesi tegemas. Elu nagu elu ikka või see mujalgi maailmas sai teistsugune olla, kui seal ka eestikeelse sõna peale Jellitajad elasid. Põhjas külm päike tõusis enamasti idakaarest, läänetuul tõi vihma, oligi kogu maateadus, mis sellega ennast vaeva? Selle sama asja pärast, et Jaani alev ja kõik külad ümberringi said hakkama sellega, mis olemas. Ei läinud Jukule ka tarvis neid siniroosasid õhuloss loovaid lõunama hõrgutisi, temal oli ka üle prahi asi. Kahju, et seda ühe pudeli päevas sai. Täna siis oligi nii, et Juku võttis sõna lausumata oma õnnistuse pudeliletilt ja läks apteegist välja, astus siiasamasse hoovi, ei vaadanud akende poolegi, sammus kastivirnade vahele ja kallas pudeli tuld suhu. Inimeste nähes ei pruukinud seda teha, lähevad veel kadedaks. Ükskord oli Juku proovinud iseloomu kasvatada ja liikva pudeli tasku suruda musta tunni tarvis. Tal oli sel korral raha juhtunud olema, nii et sai blonni ära sulatada, selge riigiviinaga. Või oli see Martini kollakas puskar pidada suhkrust ajas seda Juku ei mäleta. Tänud, ja sel korral oligi, et pudel läks taskus ümber. Võib-olla oli ta ise ettevaatamatult näperdanud vahatatud korgi kallal ja siis olid ta riided palderjani lõhna nii täis, et veel mitu päeva käisid, kõik kalevi isakassid tal järel. Täna pidi Juku nagu tavaliselt tühja pudelikastide vahele viskama, aga nüüd tulid tal meelde alevi kassid, kuidas need karjakaupa tal järel käisid ja Kraunusid. Seda saaks ära kasutada mõneks toredaks Vembuks, kui veel vorstitükile palderjani peale määrida. Mingisugune mõte Jukul igatahes läbi pea käis nii et ta pudeli kätte võttis ja sellega tagasi apteeki läks. Ta astus leti taga uniselt seisva näitsiku ette, tõstis pudeli vastu valgust ja näitas pöidlaga, kust saadik seda oleks tarvis täita. Näitsik sai temast muidugi valesti aru ja ütles. Juku teab ju küll, et ta rohkem ei saa. Siis ütles Juku talle selges eesti keeles nõnda. Ei, ei, Juku teab küll juku, tahab väheke palderjani. Näitsik mühatas midagi, et kas haisu veel vähe on ja ulatas talle tibatillukese pudeli palderjani. Iga Juku võttis selle siinsamas lahv ja valas liikva pudelisse ümber pisikese pudeli, pani leti peale, nihutas apteekripoolsesse serva, et võtku tagasi, siis saab odavamalt. Kaup oli kopikas, aga nalja võis sellest rubla eest saada. Missugust just seda juku veel ei teadnud. Ta surus pudelile korgi peale ja pani tasku. Juku, maailm käis ringi. Sellepärast ta ei teadnud, miks ta selle palderjani oli ostnud, aga tegu tundus kuidagi väga tähtis olema taastusapteegineiu haigutuse saatel apteegist välja. Ja trepp oli lae all. See oli naljakas apteegi kena näitsik, kelle vanemad olla suures linnas ja kellel siin ei olevat isegi poissi, haigutas juba hommikul vara talle pidise elu küll igav olema, ise süüdi. Usk on niisugune asi. Et kui ise ei usu, siis ei usu. Ja ongi kõik. Rikas on see, kes vähe tahab, mitte see, kellel palju on. Kui ta kurivaim ise oma elu igavaks teeb, siis haigutagu või õhtuni. Jukul pole kunagi igav, ikka on ta kellegi poole teel või siis istub paigal omaenese naba kohal ning laseb maailmal rõõmsalt enese ümber vurgannitada. Jukolon alevis palju sõpru, sellepärast et ta vaatab iga inimest, kui see juba kahe jala peal kõnnib ja oma kavalust täis on ja kui Juku inimestega, kassi ega puujuurikat omast käest võtta Ta ei ole, siis paneb ta pillile hääled sisse ja see muusika otsib maailma seest ikka inimesi üles. Ja kui pilli ka ei ole, siis laseb juku pillilool kõlada enese sees, otsekui oleks see pill tegelikult olemas. Ja need lood on siis vahel niisugused, et Juku, ega keegi teine ole selliseid kuulnud. Kui sellel apteegineiul igav on, siis ikka ahnuse pärast. Ta ei tea, mida elust tahta. Talle ei aita sellest kõigest pühamast, et päike paistab ja taimed kasvavad. Tal on mingeid erilisi asju tarvis, aga niisuguseid erilisi asju, mis preili hingele rohuks oleksid, pole võib-olla olemaski. Ta on ilus küll, aga ikka on tal tavaline asi. Kaks kena kannikat ja ümarad põsed sööb kõhu toitu täis ja käib naisterahva moodi kuusel. Mis erilisi asju siis tallegi pakutama peaks? Sarvilisi mehi, taevamasinast või muuterileri? Lõpeb see ikka nii, et tuleb üks niisama tavaline poisi loivam ja teeb ta elu korraks eriliseks ja võib-olla on lapse väeksud ka. Juku-igatahes temaga oma pead rohkem vaevata ei tahtnud. Sest kui juba hommikune päikesepaisteline ilm nii kenasti ringi käib, mis siis veel pilvisus taevast ja õhtusest ajast loota võib. Juku võttis seina äärest jalgratast. Ta ei tahtnud algul kuidagi pihku jääda, sest käis koos maailmaga ringi, aga Juku oli väga osav tänu eeterpalderjan ile. Ta sai ratta juhtraua juba teisel ringil kätte.