Kui pudeli joodud, hakkas maailmale hoogu võtma. Aeg sõltus sellest, kas Juku tervis oli tugev ja kas tema jumal või valvaja täht seisis õige koha peal. Algul maailm lihtsalt pöörles, aga see polnud veel õndsus. Õndsus tuli huugamisena, ta tuli äkisti ja oli Juku sees tina blonni asemel. Vastu ei olnud siis miski, kõik kaksipidised, asjad said üksipidiseks või õigemini lakkasid olemast asjad. Väliselt oli nii, et ta istus rattale, tuigerdas, sõita ühest teeservast teise, kuni jõudis spordiplatsi kohale ja vajus seal murule. Aga see kõik oli väljaspool kutt, tema sees olid hoopis toredamad möllud. Neid sai tunda, mitte kirjeldada. Juku vajus küljekile, sest nii oli hea. See oli kõige parem ja vajalikum olek. Kogu maailm võis seda tunnistada, ainult nii pöörlas ta koos truumaakeraga õndsuse tan, suitsuasjad ei olnud enam asjad, kurjad seinad ei eraldanud neid üksteisest, kõik värvid olid nüüd üks juku hõljus selle keskel. Helesinine viirg tegi oma kaart, lahvatas halliks Vooks, vana söökla maja, tiirutas pruuni aga ta ei tahtnud oma, et olla, vaid püsis maailma tervikus. Ja noored puud ümber spordiplatsi ei sirutanud oma iseolemist seisva päikese poole, vaid said Juku osaks tema meelte külge. Ja siis tulid need, keda Jaani alevis kunagi pole olnud mujal kui Juku teadmises. Seal olid kaugelt saared harkis, palmipuudega oli vägipulbrite püha, oli kellukestati, liin, irevil hammastega maskid, sakilised, tuused naeravad pilukil silmad. Hall, ookeanilaine, läikiv vask, sopilised, masinad, portselanimuster, kohvipruunid, rinnad, kõikuvad, tornid, hüüdjate, kõmin, kalju sisse raiutud kaja, surnud aegade tähed, liivaks murenevad kujud, aastate helmed lükkumas Winajas laiuses, säravate tulede lainetus, kärgedes vihisevad sõiduk, kid, lehvivad tutid, jalad kohevil, seelikute sees, rõõm teivast otsas taeva taustal üks loodu vete sukeldujad, voolujooned, punane avanev liha viivuti sähvivad hinge, plahvatused. Silma pilgutab seapea keerdtrepid, õhus hõljuvad kivikamakad, langerdav lootsik kui enesevärvi pildiline sisikond. Iga pilt püsis hetke, sähvatas üldisest liikumisest, seda oli võimatu tabada. Mõte oli liiga aeglane, paigale Tarvu Duda. Ainult aimus võis tagantjärele ritta tuua asju, mis olid või ei olnud. Juku ei teadnud midagi, tema oli õnnis. Seda ei saanud üles joonistada ega helidesse panna. Selles õndsus seisneski, et see oli iseenese sees, ükski väljast ei näinud. Üks eit, Kanson, liide võis ta olla, tuli mööda puiesteed, jäi Juku kohale seisma, tunnistas päikest ja ütles ei tea kellele juba nii vara hommikul. Ei ta ei teadnud neist midagi maailmast ja inimestest, et ta niiviisi ütles. Õnneks ei pannud Juku teda täheleliide, Picoon ainult liitus pöörlemisse ja sõnad sulasid üldisesse kõminasse. Nii sai liidegi tänu Juku õukale inimeseks maailmaühtsuse sisse. Küllap oli igapäevane arvamine üks suur moonutis ja tõde oli eeter palderjani-is palju inimesi käis ringi ja vaatas üksteisele otsa ning sundis kõiki teisi enda moodi mõtlema ja tundma ja valet oli alati parem peale sundida kui tõde, sest tõde oli loomulik asjade korraldus looduses. Iga kas ja valguskiir oligi tõde, seda nägi igaüks ise oli mõtetu inimestele ütelda, et valge on valge, kui selles oldi ammu kokku lepitud ja keegi ei kahelnud, tuli jutlustada, valeta. Et see üllataks, paneks teist inimest mõtlema, et ta ei saagi asjade loomulikust olekust aru, vaid peab õppima teistelt seda, mida ainult väljavalitud on suutnud läbi näha. Nõndaviisi harjuski inimene vale peal elama, kes ei võitnud teisi jõuga, see võitis luuletamisega üks painutas keha, teine mõistust ja nii möödus aasta 100 aastasaja järel üks põlvkond vaheldus teisega ning teadmine välja mõeldud loomusest juurdus sügavasti inimeste arusse. Saigi seal loomuse kas ning ei usutud enam oma silmi ega kõrvu, mis asju lihtsasti nägid. Nii polnud neile tarvis õukkadki, ainult pimist, tarkade kuulamist ja kõik nende maailm pöörles, hallis vahus. Juku viis oli parem ja õigem selleks ei tulnud, ent pikki aastaid teadmistega mürgitada piisas apteegipudelist ja siis lahtusse taas ning puu oli jälle oma jala peal seisev puulind vilistas pesa laulu ja kõik kaugus oli oma kauguses. Ja võib-olla õuka tõde selles oligi, et ta halli Igapäevase vale korraks tiirlema lõi ja näitas, et igas olukorras ei olegi asjad nii, nagu nad meile ühtelugu seletatud on. Juku maailm käis ringi ja andis hoogu tagant. Nii tillukesest pudelist poleks piisanud, kui Jukul ei oleks suurt treeningut olnud. Juba kipuski, pöörlemine vähenema ja kurb aimus. Õndsuse lõpust hakkas immitsema Juku kiilaskolba alla. Juku liigutas käelaba ja nokutas peaga, et vaibale hoogu juurde anda. Päev pidi edasi elama, sellest ei olnud pääsu, Juku ei saanud peatada aega, kuigi kaua ainete abil ja oma oskusest oli ta hetke petnud tundide pikkuseks ja päevadel lasknud libiseda ühte punkti. Aga ta võimul olid piirid. Eeter oli oma töö teinud andnud inimesele, mis suutis, aga nüüd tuli minna ja leida eluks uusi võimalusi, mis viga tõusta, mis viga minna, kui sul on eesmärk. Sest mis oli elu, elu oli kõik see, mis oli möödas. Sellest koosnes Juku ja koosnesid teised, aga ta teadis, et miski veel tuleb ja selles mõttes oli ainus tegelikkus just käesolev. Muud polnud ammu enam olemas ja iga inimene koosnes siis sellest, mida polnud olemas. Sinna punkti oli Juku jõudnud oma mõttega. Ja niisugune asi tegi peaaegu õnnelikuks. Teadmine, et ta suudab inimese mõtelda niisuguseks, seda ta ju ootaski õndsuselt, teda ennast poleks enam olemas. Või ta oleks kogu see maailm kokku, mis oli enam-vähem üks ja see sama. Aga samas seisis ta eraldi üksustena, kui tema kõrval jalgratas täiesti isepäi piimaplasku selle külge köidetud pruun endine söögimaja puu. Juku oli kõikidest eraldatud, aga kord pidi ta mullaks saama. Nii oli öelnud pastor jaagu üks Juku paljudest sõpradest, kellega oli kena juttu rääkida, kui tuli isu tõsiselt maailmaasju arutada. Pastor oli esimene, kes Jukule pärast ta paradiisi aega meelde tuli ja sellepärast ta mõtles, kas mitte minna tema poole. Joogitilka sealt loota polnud, aga ka tööd ei olnud karta, sest jaagu oli põhjalik mees, tegi kõike aeglaselt ja pikalt ette planeerides. Kui ta hakkabki Juku tuleviku jaoks midagi sättima, võib alati anda pooliku lubaduse. Ikka jääb 100 võimalust seda mitte täita. Juku tõstis ratta, lükkas seda pisut aega käekõrval, istus siis peale, hakkas Vinta vänta liikuma keskplatsi poole, sealt paremale meiereist ja saunast mööda. Meiereis tehti juustu ja kui Jukul söögi suhtes mõnda nõrkust oli, siis oli see juust, millel hallitus sees ja võõrama nimi. Seda juustu võis juku paljalt süüa. Ei tea kui palju, aga õndsaks sellest ei saanud, kui just siis kord või paar oli juhtunud. Aga see oli hoopis teistmoodi õndsus kui õukast. See oli niisugune tunne, et paned silmad kinni, läheb üle keele, püsib hetke soolakana suus, siis valgub süljega laiali ja õige mõnu tuleb alles mõne aja pärast, kui suutäis on ammu alla neelatud. Ja siis ongi isu võtta uus tükk suhu. Niisugune oli rokkfoori juust, nagu nad seda nimetasid. Seda juustu siin meiereis tehti ja ükski korralik inimene alevis seda ei söönud. Paar hullu oligi. Üks oli see paks mees sovhoosist, kes kõndis väga aeglaselt ja kelle juures käidi kaarte mängimas. See kaardimäng oli peenike värk. Ükski lihtne mees ega tuletõrjuja seda ei osanud, ainult juustusööja ja paar meest veel. Juku ise ei mõistnud ühtki kaardimängu, ainult poti emanda tundis ära ja sellega ta ükskord hirmul võttas kõrtsis mehi, öeldes, et see on surm. Aga mehed ei kartnud. Kui müüjatel oli teada kõik need naljavennad, kes hallitanud juustu sõid, siis Juku oli salasöödik. Sest oma raha eest ta juustu ei ostnud, ainult kordec paar ja siis arvati teda purjuspäi seda teinud olevat hullu inimese asi. Juustulant oli Jukul sealsamas meiereis, kus ta vahel sai. Aga sellest ei lubanud naised kellelegi rääkida ja sellepärast Juku selle peale eriti ei mõtelnud, et kogemata välja ei tuleks. Kui tükk oli käes ja eelaimus suus, siis sõida juustu kohe meierei plangu taga ära. Seal oli üks koht juku istumise jälg sees. See oli isemoodi Antsus küll, eriti kui päike juhtus paistma või vihmana oli. Vahel ununes maailm sootuks ära ja ainult keel ja suulagi tundsid maitset. See oli niisama hea tunne kui surm. Väge seal ei olnud midagi peale selle, mida vibriku August oli nimetanud looma nimega peni Siliini. Kui suured puud olid ja paar pilve taevas, siis oli maailm läbi juustu terveks saanud. Kui Juku juustu sõi, käisid meierei, noored naised teda vahel piilumas. Võib-olla tegi ta seda kuidagi ise äralikult kunstnikust inimese asi või oli nendel Lehtsabadel muidu himu meesterahvast vaadata? Paks ikka parem kui paljas vesi. Aga nüüd, kui Juku selle peale mõtles ja täna polnud üldse see päev, millal juustulaari kallale pääses siis tuli Jukule üks valgustatud arusaamine, et naised käisid vaatamas. Mis hull inimene see küll on, kes seda sööb, mida nemad hallitada lastest teevad. Ja siis tuli Jukule hiilgav mõte ja ta tundis kahetsusega, miks saabus nii hilja tema elu Ehal. Miks ei olnud tema siiamaani proovinud teenida niisuguse asjaga nagu rokkfoori juustu söömisega? Küllap oleks kõrtsis leidunud lolle mehi, kes oleksid maksnud pealtvaatamise eest, kuidas üks vänge maovärgiga mees ajab hallitanud toiduainet näost alla. Võiks ju arvata, et juustu söömine oli liiga hea ja püha asi, et sellega teenida, aga tühja ta oli, enam ei olnud, ühte niisugust asjagi, Juku 50 aasta sees ei lugenud üks pühadust teise ees. Kuigi ju oli, et juustu söömine oli hea, isegi siiski tohtis selle tahta veel paremat. Juku mõtles, et kui tal juuksed olid, siis pidas pea paremini mõtteid kinni, aga nüüd tahaks küll, et see juustuasi meeles seisaks, siis võiks juba tänapäev all metroos proovida. Nõnda oli Juku meiereist mööda sõites jõudnud plaani pidada. Ja see üksi oli väärt, et päevakordaläinuks arvata kui säravat kaste tilka halli ämblikuniidi keskel. Ja siis tuligi see vana puumaja, kus praostihärra elas ukse peal silt koguduse kantselei. Vanasti oli praost, ei tea mitmes eelmine elanud kirikumõisas, nüüd oli seal lasteaed. Ühel lasteaiatädil olid väga suured rinnad. Need ei olnudki ehk suuremad kui teistel rinnakatel naistel, aga ta hoidis neid hästi õieli, nagu oleksid need tema kõige tähtsam osa või siis miski, mis ei olnud tema osavaid. Kuldsed ehted, mida oli raske aga uhke kanda. Nendele tädidele meeldis kangesti juttu rääkida, eriti mis puutus meeste ja naiste vahelistesse asjadesse. Võib-olla jäi neile enestele meesterahvast väheks, et nägid teisi muudkui Amelemas. Juku tuli ratta seljast maha ja pani selle kantselei ukse kõrvale. Tema oli nüüd äsja õnnis olnud ja see koguduse pastor oli õndsuse ülemus ja jutumees, kes teadis, kuidas olla. Juku koputas ukse peale. Tema oli tagasihoidlik inimene ja koputus oli väga nõrk ja selle järgi võis tundlik kõrv teda ära tunda, mis talle alati kasuks ei tulnud, sest mõnigi uks jäi kinni, kuigi Juku sisemine meel ütles, et rahvas on kodus. Pastor mees polnud selle laadiliste killast. Tema uks avanes igale kop kuulutajale. Nii oli nende raamatuski öeldud. Aga tal oli kõvavõitu kuulmine, sellepärast koputas Juku kõvemini. Ja siis mõne aja pärast peremees tuli. Ta käis alati väga aeglaselt, sest teadis, et inimesed tulevad tema juurde taevariigi asjade pärast. Taevased veskid aga jahvatavad aga aeglaselt. Ja kärsitus tuleb maha jätta, kui oled teel. Tere. Ütles Juku, see oli kõige sõbralikum sõna, mida Juku võis öelda. Kui ta niiviisi alustas oma külaskäiku, siis see tähendas, et tal ei mõlgu omakasu meeles. Ka ütles ta seda sõna pehmelt ja täiesti ilma kogutamata. Ega ta üldse olnud kokutaja, aga vahel ta otsis sõnu, mis oleksid õiged öelda sõnade õigsuses sõltus väga palju ja kunstimeelega inimesele pidid sõnad mitte üksnes õiged, vaid ka osavad olema. Ilus jutt oli omaette ilus asi ja sellepärast juku valis sõnu. Teinekord aga jättis ta kokku ta mul ja sellega, et kordas neid suurema ilmekuse ja oma kõne rõhutamise mõttes. Kui Juku oleks midagi tahtnud, siis ta oleks alustanud sõnadega kuule jaagu. Aga kui Juku ütles lihtsalt oma õrn, sõbraliku tere, siis see tähendas, et tema on tulnud kõige paremate kavatsustega. Sedapidi ka iga Juku sõber teadma, kui ta vähegi inimestetundja oli. Näe, tere, ütles praost vastu, temast kostis tõsist rõõmu juku nägemise üle. Mitte igaühega polnud siin alevis nõnda. Sovhoosimeeste hääles oli Juku puhul isegi teretades nöökamise nooti. Ja kui nad pisut aega olid vastamisi seisnud, ütles praost. Mis asju siis sina ajad, nüüd? Ei tea, ütles Juku ja ta ei valetanud. On Sulek, mõni mure südames, püüdis praos teda järje peale aidata. Juku polnud üldse mõeldud niisugust asja küsida. See tuli kui iseenesest üle huulte. Ütle sina, ütle sina jaagu, mis pärast inimene elab maailmas. Pastor vaatas Jukule rahuliku pilguga, täitsa mõnel teisel mehel oleks ehk suu üllatusest lahti vajunud, mitte aga õpetajahärral, kes seda kui ka kõiki teisi asju oli seatud inimestele seletama. Ta ütles. Astu sisse, Juku, ma ei saa seda sulle siin lävepakul vastata. Ja nad läksid kabinetti, kus istusid teineteisele poole lauda. Ometi ei mõelnud jaagu, et Juku ennast pöörama oli tulnud. Et miski teda tõmbas tõsist jumalat otsima. Ta pilk oli vilgas ja lustakas, kas paljas pealagi läikis kavalusest ning suust tuli vägevat eetrihaisu? Vaata, Juku ütles jaagu aeglaselt ja pani peo lapiti ühe väikese musta raamatu peale. Sina oled olemas, see on suur juhus ja õnn. Ära enam küsi, miks sa oled. Jukul hakkas häbi, et oli niiviisi küsinud, sellepärast et jaagu polnud jumala nime suhu võtnud, muidu oleks saanud palju sõnu rääkida, sest Jukul oli oma isiklik jumal ja teised ei teadnud sellest midagi, kuidas ja mismoodi see oli? Või on sul hale, et sa oled, küsis jaagu, mis peale juku ägedasti pead raputas, mis minul, mis minul Jukul viga, mina olen loll ja õnnis loll ja andis ühtelugu praosti silmad libisesid lakke. Ta oli väga ja väga, mõtles Juku sõnade üle, aga lõpuks ei saanud ometi jätta oma kahtlust välja lausumata kes suudab teise õndsust ära tunda. Kas ta isegi suudab ja mõne aja pärast ta lisas, mis võis olla tema isiklik veendumus. Ei sina, Juku, loll ole, oled ehk veidi teistmoodi, kui enamik inimesi. Aga sellel teemal vaielda ei tasunud. Juku ütles kindlalt, selle kohta on mul paber, teine grupp. Nii loll juku ka ei olnud, et oleks ennast meelitada lasknud ütlusest, mida ta mitmel korral kuulnud oli. Ega tola loll ole, see juku on targem kui iga teine tark. Aber tegi õigust, naerata või ära, naerata, Jukul polnud mingit mõtet olla invaliidi paberite eest maksti benssi ja sai ka mitmeid eesõigusi, nagu näiteks õiguse igat tarka läbi sõimata. Ja paber, kordas hingekarjane mõtlikult ja rändas mitut rada, aga ühtegi neist ei tulda Jukule näitama. Jutt sai otsa ja juku oleks peaaegu küsinud oma tavalise harjunud küsimuse, millega ta oma sõpradeta ilmus, et kas teisel ei ole talle suutäit rööbet pakkuda või raha maksta mõne ammu tehtud töö eest. Selline kindel jutt sobis. Ometi hoidis Juku praegu ennast tagasi, tal oli vahel, kui ta tahtis kõva iseloom, selle asemel ta ütles. Ei, ja minul on, minul on hea meel, et isa ja ema mu valmis tegid, kuigi jah, kuigi jah, mina ise ei teadnud sellest midagi. Surematu hing, pomises praost omaette ega olnud Jukule aru saada, mida sellega öelda taheti. See oli hea, et ta kihutustööd ei teinud. Vana jaagu polnud sedasorti meeski. Temal oli ennast mõnus pidada sulaseks ja jumal ise pidi kätte juhatada tema, kes kirikusse tulid, kes tulemata jätsid jaagu ei keelitanud ega kutsunud kedagi. Süda pidi käskima, mitte võõrad sõnad. Tema ütles igal pühapäeval oma jutud jutluse kõrges külmas kirikus ja kui sinna juhtus peale tavalise paarikümne mutikese veel keegi tulema, rõõmustas hingekarjane seda issanda kutsumise tööks pidama. Tema rääkis neile alati tarka ja heatahtliku jutt Tõi etega luuletusi ja nimetas maailma ajaloo mõttetarku. Kõrvaline võis ehk arvata, mida teadsid tööst konksus sõrmedega ehtekesed mõttetarkusest. Aga jaagu kombeks polnud inimesi alahinnata. Ta ja paremusjärjekorda seada tema oli karjane, ütles sõnad parema äratundmise järgi. Ja oma tarkuse tasemelt, kui kellelgi sealt õppida oli, tuli see tema elutöö üks. Kuigi käis kantslis, oli ülevalt alla rääkimine ja eneseenamaks pidamine talle vastumehel. Nõndaviisi teadis Juku teda, aga teise inimese musta ta laari alla südamepõhjani ei suuda keegi näha. Mis keeruline arusaamatus võib seal olla üksikute sõnade ja ohete taga. Juku tõusis püsti, natuke ebamugav oli tal istuda raamatute keskel, mille sees ta ridagi lugenud ei olnud, sest selleks need olid ju ometi kirjutatud. Lugemine läks tal nigelavõitu. Kui keegi küsis, kas ta lugeda oskab, vastas Juku, et silmad on viletsad. Aga ega need nii viletsad olnudki, ainult siis, kui ta trükiridasid uurima hakkas, kippusid need ringi keerlema arusaamatuses ja teinekord nõrgus isegi higi, vett silma. Seda ei saanud ütelda, et Juku ei osanud lugeda, oskas piisavalt, luges silti aitäh, pealkirju ja dokumente. Aga raamatut lugemine oleks tema käes ehk isegi kuidagi loll välja näinud. Paaril korral oli ta mõnelt pööningult leidnud kapsaks loetud raamatud ja lugenud sellest püstijalu vana ajakirja aga see ei sidunud teda lugemise külge. Imelik, kui ta oleks sealt mingit võõrast kauget elu veerinud ja ennast veel mõneks tegelaseks hakanud pidama. Juku pärast võisid raamatut küll olemas, Ta olla, temale poleks pähe tulnud, neid isegi varastada. Pastoril oli suur riiul täis, kas neid oli ka igaühte kord siinoleku ajal pihku võetud, seisis hunnik varjusurmas sõnu. Jooned olid siis seda väärt, et kasutamata püsisid. Aga inimesed soetasid enesele kõiksuguseid asju ja justkui elasid nendele. Need olid kui pommid jalgade küljes ja mittetiivad. Selle poolest oli Juku tarkadest inimestest targem, et ta maise vara läbi oma soolikad Ta laskis. Ja nõnda ei olnud see maakera talle raskuseks üks jalgratas ja plasku ehk välja arvata. Aga needki olid ajutised, oli teisi vaheldunud mitmeid juku elus ja kuigi jalgratas oli truu sõber ega jätnud teda iialgi maha, kuhu kraavi taga küljeli polnud jäänud. Sest oli nii logu väljanägemisega, et ükski seda ihaldanud. Siiski polnuks Jukule erilist südamevalu, kui see ratas kaduma saab. Küllap ta siis alevi tagant lohust, kus on aastakümnete prügimägi enesele uue hangiks või nõutaks selle välja mõnest kuurist, kus asjata seisab ja niisama oli Plaskuga ja kooli muidu mõistlik mees aga ümbritses ennast ta Laari, kiriku ja raamatutega. Juku tahtis temaga jumalaga jätta ja ütles, sellepärast. Nüüd on, siis on siis see asi asi selge. Kas lukul muud juttu ei olnudki? Küsis praost pisut imestunult. Kuigi ta üldiselt näis olevat mees, kes võtab maailma just nii, nagu see talle ette näidatakse. Eks homme ka päev, kostis Juku, andes mõista, et võib tagasi tulla. Sellest polnud ei ähvardust ega lubadust. Eks olnud tal põues tallele pandud igasuguseid küsimusi, mida pastori härraga võiks arutada. Ja kui peakski juhtuma, et ta seda meest enam ei näe, siis polnud need niisugused asjad, ilma milleta elada ei saa. Sest elama ikka pidi edasi. Ükskõik, kus sa parajasti olid, selles suhtes oli vanal jaagul tuline õigus. Võtku jumal sind õnnistada, pomises jaagu ja nüüd võis Juku minna, ta oli kena inimesega sõna juttu puhunud. Kuigi Juku üldiselt seltskonnast ei hoolinud, ei vihanud ta seda ometi, aitäh. Juba, kas või sellepärast võis ta inimestele tänulik olla, et nad valmistasid eetrit ja tärpentiini. Miks just tärpentiini, seda Juku ei osanud öelda, aga niisugune sõnadele mõttesse tuli ja päikese tema kõige suurema sõbra olid nad taevasse riputanud sel viisil, et sünnitasid Juku siia maailma juba 50 aasta eest. Head aega, siis ütles Juku sõbralikult ja tal oli tõepoolest hea meel, et ta inimesest ei olnud mingit kasu tahtnud. Ta astus õue ja oleks jalgratta meeleldi koguduse kantselei ukse taha jätnud. Tal oli tunne, et nüüd peaks natukene lendama. Kõik õhk oli selleks nagu ette valmistatud ja mõttes ta tegigi selle läbi. Tõusis sirevasse õhku, oli ennelõunane, aeg liugleb üle meierei korstna üle männitukka, mis kõrgus alevi sauna taga karjamaal tegi kaare üle kal asuva sovhoosi õunaaia. Võttis kurvi veel järsemaks lõudes üle töökoja, mille hoovil seisid kombainid ja mis siia kuidagi ei paistnud, vaid püsisid juku vaimusilma ees. Siin ei peatanud ta mitte vaid liugleb üle oja mõisahoone ja alleerijaid vasakule, uus koolimaja paremale, põllud all ja metsamajand silmade ees. Et mitte kõrvale kalduda, pidi ta jälle kaarjalt keerama libisema üle vana leivatehase ja paisjärve ja surnuaia tagasi kantselei. Nõnda et kunagine tuuleveski ja vennashauaobelisk, mis siia paistsid, tema alt riivamata läbi sõitsid. Nõnda oli Juku mõne hetkega Jaani alevile tiiru peale teinud. Selle parema käe südamesse jäi bussiplats ja restoran oma kuulsusrikka metrooga. Kas mitte sinnapoole ei tulnud seada sammud, see võidi õige varsti lahti teha, kui päikest uskuda. Traktoristide suminat Juku hästi ei talunud, aga seal voolas tuline viin. Seda oli õõnsale sisemusele tarvis. Ta võttis jalgratta, lükkas käekõrval ning tundis asjadest sündivat vaeva.