Äkki asja eest teist tagant tundis Juku iseäralikku meeleliigutust. Ta istus kaduval suveõhtul siin hämaras keldris. Õhus seisis sumin, priske sovhoos ja vilgas Jaani alev trügimisest kõrval astunud mehed, kes tahtsid seda ainsamat eluga pisut enesele elada. Leti taga Viive, kui meeste kohale kerkiv mägi, meie aja naisterahva vägevuse sümbol, kuumade pudelite read, sõbraliku südamed siin-seal vilkumas, kui kutsuvad tuluks keset leplikud meeled kõik lubatud. Ei mingit pattu ega pahet. Väike vaprus ja hooplemine olla mees oma päevas tühjade soovide uputamine, lepitavasse uima, himude ühetasaseks saamine. Juku keerutas poolikut klaasi käes ja enesele aru andmata, tõusis püsti ning võttis klaasi pihku. Ta polnud kunagi ütelnud tooste või sõnu. Ta võis rääkida vaid ühe inimesega korraga. Mitte aga kõnesid pidada. Ja nüüd äkki tahtis ta lausuda. Mehed. Ütles ta vaikselt. Suminas ei kuulnud seda keegi. Ometi pandi Juku ebatavalist käitumist tähele. Käru Volli ütles kõva häälega. Juku tahab kõnet pidada. Juku tundis, kuidas ta klaasihoidev käsi värises. Isegi Vanawyyber tõstis pead ja ütles. Ohoo. Ja punetav traktorist Valdeko käratas vaid kõik see mees Jukulon ütelda. Sumin jäi korraga ehmatavalt vaikseks, kuid siiski mitte täiesti. Ja Juku ütles oma tasase häälega. Mehed Juku pole. Juku, pole elu seeski kellelegi tahtnud paha teha, kui kui Juku on teinud, pole tahtnud. Siinkohal sai Juku viimane võhma. Ta lõi käega, istus, tantsiti pingile, keerutas klaasi paar hetke käe vahel ja tahtis selle sisu ühe lonksuga kõrisse kallata. Aga enne, kui ta seda teha jõudis, tonksas Evald oma klaasi tema oma vastu ja klaase ulatati ka kõrvallaudadest. Paljud lõid Jukuga kokku, kes täpselt, seda Juku ei näinud, sest ta silmad olid häbelikkuse pärast maas. Mitmed hääled ütlesid õige Juku. Tubli, Juku. Ja kõrtsi õhus. Kuigi taas tõusvas suminas seisis ühe ilusa hetke ära tundma tav venna vaima. Selle katkestas mäe veidriku tule. Veidrik tuli suure kolinaga ja akordion rippus ühte rihmapidi lohakalt õlal. Veidrik pilli ei mänginud. Ta oli küll mitu aastat harjunud. Tänud, aga tal ei olnud kuulmist ja ta ei mänginud ühtegi viisi õigesti. Ometi meeldis talle pillimeest mängida ja ta käis igal pool, pill kaenlas. Kui võõramad, kes teda ei tundnud, talt lugu soovisid, tegi ta tähtsa näo pähe, tõmbas lõõtsaga paar akordi ja pani pilli kokku, öeldes asjalikult. Pillimängimiseks peab meeleolu olema. Sest ta juba tundis oma võimetust ja naerdud oli ta üle ka parasjagu ning ta ei mänginud peaaegu kunagi pilliga käimisest, aga loobuda ei suutnud. Aeg-ajalt ostis vaid uue ja vägevama. Võib-olla lootis, et siis tuleb oskust juurde või hakkab pill ise hüüdma. Nüüd juhtus veidrik metroosse astuma just sel hetkel, kui Juku oli oma andekspalumise ja andeksandmise kõne maha pidanud. Ning kogu kõrts ütles kui ühest suust. Kahjust kogu kõrts, aga mitmed hääled küll. Anna pill juku kätte, las tõmbab ühe loo. Veidrik oli pilli mitmel korral Juku kätte andnud sest midagi ta muusikast ikka mõikas ja sai aru, et Juku mängib hästi. Ometi pidas ta vajalikuks tähendada. Juku ei oska pilli hoida. See oli solvamine, kes siis oskas, kui mitte Juku Pill, elasta käte vahel armastusest venda ei hoita rohkem, kui Juku, hoidis pilli. Aga kõikeandestav Juku mõistis ka seda, et sõnad oli Vidrik niisama jutujätkuks öelnud. Jubada ulataski pilli Juku poole, see aga kõhkles. Alles, ta oli olnud tähelepanu keskpunktis ja ta polnud veel oma häbelikkusest üle saanud. Pilli mängimine oleks teda paratamatult jälle teinud kõige tähtsamaks meheks kõrtsis. Seda oli normaalsel inimesel raske taluda. Kuigi juku oli kunstnik, jäi auahnusest puudu. Ei tahtnud olla kõrges teiste vaadata. Vahel purjus peaga ta hooplased venda, Tammann on tema sugulane. Mõni isegi uskus, aga Juku ise küll ei teadnud, kas see peaks ka tõsi olema. Venda Tammann oli temale suur eeskuju. Ta oli teda raadiost kuulnud ja üle akordioni pilli Juku ei tundnud. Kuigi ta mängis iga pilli ka seda, mille esimest korda Ta võttis. Nii oli ta isegi saksofoni-le esimese korraga hääled sisse saanud. Natuke puhus ja proovis klahve. Näputa liikusid ja pea jagas. Juku võttis akordioni vastu, sest mehed käisid peale. Nemad olid tema vastasena tuntavalt head ja tal oleks hea neile mängida. Aga enne kummutas ta klaasi, mis ikka veel käesoojas seisis põhjani. Pärast mängu kukkus talle alati mõni tilk. Juku pani rihmad üle õla, vaatas hetke mõtlikult enese ette ja alustas akordioni abil on ta igast summast üle, teadis Juku ega lasknud end enam millestki häirida. Akordionimehed alustavad mängimist mingi neile hästi käpas oleva looga. Võib-olla on see kunagi lapsepõlves esimeste seas ära õpitud. Igal mängijal on oma peaaegu alati korduvavapala, millel nagu ei ole iseseisvat tähendust, vaid mis peab järgmised lood sisse juhatama. Et mees saaks tõelisesse hoogu minna. Juku oli teistmoodi pillimees, mitte mõni tavaline simmanimängija. Tema lugu näitas kohe tema meeleolu. Seda, mis hinges toimus. Praegu, mil ta oli pidanud oma elu esimese kõne, oli tal kogu maailmaga leppimise tunne ja selle tunde oma loosse kõigepealt mängiski. Aga mehed palusid teda, mehed ootasid temalt nagu kõik need kõrvalised, ilma maainimesed ikka midagi tuttavat. Uut sai neile sisse sööta ainult paksu tuntud sousti sees. Sellepärast põmus Juku alati omaeneselugudesse tudub motiive, et teised äratundmisest rõõmu saaksid. Jukut sellest kiidaksid, ei hoolinud Juku, nende traktoristide kiitusest oli neil kõrva või häält, ometi oli ta kunstnik ja salamisi ihkas tähelepanu temagi. Juku mängis ja mehed läksid tal meelest. Meelest läks paik viina, õndsus Jaani alevi päike ja andeksandmise pidu. Äkki valdas Jukut tunnet, mängib elus viimast korda ja peab nüüd ära ütlema kõik, mis tema sees on. Kas maailmale ütlema, mis see maailm on. Ometi mängis ta kuuldavalt, helid voolasid pillist välja teiste kõrvadesse üle sumina ja kära täitsid ruumi ja asjad. Juku mängis maailmale oma viimast mängu, nõnda ta tundis. Ja võib-olla ta teadis, et nii peaks mängima ja tegema tõeline kunstnik iga oma teost luues otsekui oleks see viimane, otsekui peaks ta sellesse panema kogu oma hinge ja jõu. Juku mängis oma viimast viisi. Sellega pidi ta ära ütlema, mis 50 aasta jooksul oli tema sisse kogunenud. Tal oli halb mälu. Viimase nädala sündmusi ja enese elujuhtumeid ei pidanud ta meeles. Kui raha ja tööasjad välja arvata. Aga tema südame peale ja meelte sisse oli ladestunud igasuguseid nähe, musi, mis mälu kaudu välja ei pääsenud. Need tulid nüüd ta mängust maailmaruumi, paisusid seal laiali, hakkasid vastu pilvi. Ta oli alevi loll, see oli ta amet, kuid ta meeled olid ahnelt otsinud loodust, kõik need aastad teda ei olnud seganud nüri töö ja korduvad kodumured. Ta viimane mäng rääkis meestele, et elu on hea olemine ja kõik ongi elu, sest väljaspool ei ole teadmist ja päike käib selle kohal, valgustab ja saadab sooja ja lehed löövad igal kevadel rohetama ja putukad otsivad 11. Nii võis Juku mõelda, aga võib-olla mitte. Sest mänguga pole tarvis jutustada niisuguseid asju, muusika on sellest puhas, ta häälitseb häälte taga varjul. Ehk olid need tundmused, mis tulid nägemisest ja teadmisest. Mäng ei olnud tegelikkus, mänge ei arvestanud muudkui omaenese seadusi, kasvas üha iseenesest välja ja sai täiuslikumaks omaenese sees. Kõik mõtted ja maailma nähtavad asjad olid väljaspool mängu. Hulpivat helidevoogu nimetati inimtunnete järgi küll uljuseks, küll nukruseks. Kuidas võisid seda kuulda kassid? Juku taskus oli poolik pudelike palderjani kasside õndsus. Ta ei olnud seda kasutanudki. Missugused olid kasside mõtted? Kassikontsert oli ta kuulnud, neil oli teistsugune kooskõla, inimeste tunded suurte puude vahel ja vastutähistaevast, mis on ilma lootuseta kõrge Tallinna minek või minek teise maailma otsa, kus inimesed kõnnivad, pea alaspidi, on tühiasi tähtede kõrval. Juku-Jaani alev ja tähistaevas olid kolm keskpunkti lukku oli teel Jaani alevist tähistaevasse. Mingisugust Tallinna ei olnud talle tarvis. Kas niisugust linna oli üldse olemaski? Inimeste tunded, tammetõrudega saladus ja metssead, pikk rida haudu inimpõlv inimpõlve järel kauge esiisa sees pidi juba olema, kui seeme jukust paberitega lollist ei sünni ühtegi, kuigi ta nooremas eas oli ennast lasknud mitme naise sisse, kui need teda tahtsid. Aga nad ise olid õõnsad, võib-olla liiga vanad, kust juku seda teadis. Ega nad muidu oleks lolli tahtnud. Kõik, mis olemas, oli inimeste tunded ka larakas heinamaad, tegija, viha, nääklemised ja kaebamised, alatu brigadiir ja bet tus, sõnade read ühe suust teise kõrva mööda lähedasi inimesi laiali, tühine päev, mis võis lõppeda punakauni loojanguga. Väljad ja meri kusagil maade taga, suur nõo, täis loksuvad vett. Seesama õndsus, mis oli saladuse moodi, aga võib-olla ei olnudki saladus, vaid ettekujutus, erutus, üksiku tunne vedelikest lõhki aetud peas. Või siis see, mis räägiti jumala au järjest. Nähtamatud asjad, vaimud, kadaka, põõsais mulda, läinute maailm läbi Sõmera liiva, maalikate veri, näkineitsite moonded, hundiks saamise sõnad, tulevaste asjade märgid, kõik elu oli salajane, sellepärast et tarkade inimeste aru seda ei võtnud. Lollid olid kavalamad, nemad nägid mõndagi asja selgemalt, kuigi Juku enda kohta seda öelda ei saanud. Võib-olla ta polnudki õige, kuigi paberitega oli lihtsalt alevi veidrik ja kunst. Muidugi kunstnik pidi nägema muid asju kui arukad inimesed, aga võib-olla ta valetab, kuna pidi, sest nii oli kombeks kunstlikust arvata. Kõik olid vaid sõnad, need ei teadnud midagi, muusikast. Muusikat poleks vaja, kui sellest saaks rääkida. Juku mängis akordionil kõike, mida tundis ja see oli midagi muud, kui et oleks oma tunnetest jutustanud. Nii kaua kui ta oli elanud, oli ta ikka tundnud, aga sõnu oli ta vähe öelnud. Mis metsarägastik hulkusid, et ei teadnud teinekord passiga Darcy. Juku oli terve elu teinud muusikat kui pilgata. Ta juhtus. Kui ei juhtunud, kumises see tal peas või kui ei kumisenud, siis ta mõtles, muid asju, niitis heina arvata võised kumises rohkem kui teistel Jaani alev inimestel. Võib-olla selle eest oligi talle lollipaberid antud. Juku mängis, ta pea oli kergelt viltu, ta kuulatas ise oma tundeid, teid, mis enese teadmata muusikaks voogasid. Mehed kuulasid, peaaegu kuulasid viimnegi traktorist oli mitme tooni võrra tasasemaks jäänud. Mõni neist võis aimata, et Juku peab kõnet. Muusika oli see igatahes, heli tuli heli järel ilusti ja sobivalt. Vahel vilksatas korralik tuntud lugu, aga samas sumas Juku, nagu ise tahtis, missa lolli käest nõuad. Ja siis teadis Juku, et on teinud kõik, mis tarvis. Ta oleks võinud mitu päeva järjest ilma kordamata mängida. Ometi oli nüüd niisugune tunne, et kui ta jätkab, siis alustab oma tunnete rida nagu otsast peale. Võib-olla pidi ta arvestama teisi inimesi, kunstniku vaist ütles talle, et lõpp on lähedal saabumas. Küllap asub inimeses teatud hulk tõdesid ja kindlaid tundeid. Nende ring saab täis, algavad hargnemised üle seletamised, selgeid asju siiski pole olemas, elus mitte. Aga kunst pole eluteos ja ettekanne on pigem mängupartii sarnased. Peavad lõppema ühes punktis ja seda saadab suletud õnn või avad pluss, mis tingib uut alustamist. Juku pidi lõpetama. Tal oli pisut kahju sellest, kui see tõesti pidi olema viimane lugu, kahju mõelda, et ta kunagi enam ei puuduta helide keha. Võib-olla sellepärast oli ta lool mitu lõppu. Iga lõpp pettis ennast ja kasvatas endast välja uue lõppu. Aga see ei saanud pikka aega kesta. Juku pani pilli kokku, võttis rihmad õlalt, andis selle tasakesi ilma vähimagi uljuseta pilli veidriku kätte. Mehed olid vait. Viivu pärast kiitsid rumalamad Juku mängu. Selles asjas oled sa kõva poiss, pill elab su sõrmede all, see pole vikat. Võttis päris külmaks kohe südame alt ja muid tavalisi sõnu, mis süüdistab ütlejaid endid. Juku oli oma teo teinud, ta surises ise veel selle õnnest, teiste sõnade ei jõudnud nii ruttu temani. Mitmest lauast tõsteti Guete poolikuid viinaklaase, mõni valas pudelist juurde. Juku vaatas neid äraoleva pilguga. Talle oli villand sellest paigast. Äkki oli suits, mitmekordne suits ja sumin, ähvardas lõhkuda pead. Juku tahtis üksi olla taeva ja rohuga. Ta võttis masinlikku liigutusega käru volli tühjaks joodud pudeli ja kallas enda ette pandud viina sinna sisse. Sai üle poole, lõi punni peale, võttis pudeli ja läks sõna lausumata uksest välja. Tema polnud oma kunstiga teenima tulnud, aga antud polnud aga eluaeg tagasi lükanud. Sellist asja ta ei tundnud. Juku astus metroost välja, oli õhtune aeg. Suvine päike oli kukkunud metsaservale. Juku läks kuulsusrikka restorani taha söehunniku poole. Seal nurga juures seisis ta truu jalgratas. Juku tunnistas seda kui võõrast. Aga see tuletas ennast meelde tuttava kujuga kaua teeninud Plaskuga. Juku pani viinapudeli püksitasku, võttis ratta juhtrauast kinni kuid laskis selle siis tagasi langeda vastu maja nurka. Ta libistas käega üle toru. Ja jälle oli tal imelik tunne, nagu jätaks oma igipõlise. Jah, muidugi ei tea mitmenda, ent siiski alevlikult igipõlise rattaga jumalaga. Võib-olla tuli see sellest, et ta ei kavatsenud ratast praegu kaasa võtta. Ta oli ju minemas läbi aiamulgu alla ojanire äärde, kus vahel oli teisigi väsinud metroolasi. Juku komberdada söehunnikust mööda, puges läbi mulgu ja läks ojakeseni. See polnud õieti Ojagi, vaid madalam koht, kus läbimätaste poolmärja rohu nirises mudane ning alevist solgiveesoon. Kuivemal ajal polnud siin üldse vett, vaid konna, niiskus õhus. Märjal ajal oli see veevoolu moodi. Otse restorani taga oli soonikul pisut kõrgem ja kuivem. Kalda mätas joodikute uneasemeks oli hea jumal selle valmistanud sinna, heitis juku küljeli, pani viinapudeli enda ette ja vaatas läbi selle ümbrust. Elu oli inimesele tõesti nautimiseks antud. Mida Juku oli elus teinud, mida oli tegemata jätnud. Kas oli mingit välist põhjust, miks ta oli maailmas elada tossanud? Aga kas siis pidi veel olema või selliseid asju? Igaüks tahtis süüa, juua, et hing sees seisaks ja selle, kui enam ei seisa, ütleb jumal. Ta ei tasu ennast vaevata. Kui Juku oli oma elu elanud just nii ja mitte teisiti ju sisse pidi jumalale meelepärane olema, tema valvab ja teab, teeb ja tahab. Jukule oli mugav kõik asjad jumala kaela lükata. Kui ta nüüd vaatas enda ees viina läbipaistvat vedelikku siis pidi ka selle jumal ise talle valmistanud olema, sest ta poleks hea, kui sunniks õige ja kurja vahel valima. Küllap pidid saatan ja viin millekski head olema jumala tulu teenima. Juku sirutas käe ja rüüpas pisut. Ta tahtis proovida, kuidas temaga viina läbi räägitakse. Ikka tavaliselt ta oli seda juba tundnud. Ei olnud uut päikese all. Kas tunneks ta enam midagi, mida enne tundnud pole, kui ta ka veel 50 aastat elaks? Muidugi polnud uue tundmine eriti tähtis, kuigi vahel küll. Teinekord oli vana harjunu meeldetuletamine mõnus. Oh, kõik oli ju tõesti olnud, aga kõik oli ka ilus olnud, kordugu pärast nagunii pole midagi. Juku vaatas läbi viinapudeli, kallutas pea vastu maad, et päike metsa kohal saaks pudelisse püütud. Nõnda võis Juku oma sõbra purju joota, lahustada hõbe säravas pudelis. Võib-olla oli ta kogu oma elu näinud maailma läbi viina võib-olla sellest õnnetunne ja täielik rahulolu sellega jaani aleviga, iseäranis putukatega, isegi inimestega. Ta võiks praegu panna oma väsinud pea mättale. Ja ta kehastaks kogu alevirahvale õnne, õnnelikku inimest, kes oma õnnega kedagi ei sega. Sest sellest hoolimata ei taha keegi tema sarnaseks saada ega kadesta teda keegi. Selle poolest tema ongi puhas kuju kõigile näha ning teada. Uinumine ootas Jukut jumalagajätt minek. Kohe kallutab ta oma pea. Veel vaatab ta seda maailma, nagu see on ja muud dub päike täis suveõhtul laskuv rahu. Kestev elutirtsude sirinas. Mis tuleb pärast, kas must olematus või teistsugune varjude maailm, seda ei tea. Igatahes mitte see, igatahes mitte see mitte, niriseb oja, roheline rohukamar. Sõbralik on kauge kutsikat, lähvimine, hiline vikati, luiskamine, laiuv õhk täis inimeste soojust ja soove, metssead varitsemas oma õigust, kuuskede rida ja turvalisus. Maaparandusmasinate kiusakas jorin endiste aegade Losakil küünid luitunud majadega, Jaani alev, kunagised laadad, läikivate pritsimeestepeod, lapsepõlve mälestused, harjumuste ilu, teadasaamiste tar, kus sõbratunded ja ujumine läbi inimsuhete, suur jumal, lõputus tähistaevas, kõikjal olemine ja õndsust, õndsus pöörlevas, ühtsuses, maailmasuuruses, iseenda hõlmamises. Kõik, mis siin oli vääri olemist keerukas ja pettutav, ammu tuntu ja üha igasuguseid külgi ette keerav tegelikkus sees Juku, südame ja meelte. Päike oli langenud üsna metsaservale. Puudutas seda ja üks üle latvade küündiv kuuseteravik kuivas vastu valget õhu keseks. Päikese lõpp oli Juku, lõpp. Rahu ja langev udu. Niiskus haarasid ümber ta õnne. Venitasid selle elupikkuseks igaviku pikkuseks selsamal hetkel. Alati pudel seisis ta ees, seal oli veel viina. Enne uinumist tahtis ta seda jätkuvaks õndsuseks. Ta ta polnud kunagi järele jätnud, sest ei teadnud äkki ta järk ikkagi enam kahju viinast. Terve elu oli ta hankimisega ametis olnud, ta polnud nii palju tempomees, et vastu õhtut teha. Priiskavaid liigud dusi. Kuigi ta alustas päeva kahetsusest, et ei olnud peaparandust jätnud, oli tal igal õhtul küllalt õigustust, et korrata oma kindlatava Juku rööpas tugeva sõõmu ja teise jagu jäi veel pudelisse. Siis võttis ta taskust palderjani pudelikesed ja pani viinapudeli kõrvale. Selle oli ta asjata kallata lasknud, midagi jäi korda saatmata alevi isa kasside paraad läbi viimata. Aga nüüd oli Juku nii rahumeelselt häälestatud, et talle polnud tarvis kasside ega meeste tähelepanu. Kui nüüd tuleks mõni sõbra, kas ei keelaks ta talle õndsust? Juku võttis korgi pealt, uuristas mullasse augu ja torkas pudelikese poolviltu auku. Kassil oli seda sealt raske kätte saada, ta saab ehk nuusutada ja keeleotsale. Just nõnda oli Juku eluaeg pidanud sovhoosimeeste Brassimist pealt vaatama. Ta ei tahtnud kasse kiusata, seda mitte. Võtku nad joodikute, õnnis saar ka oma palverännakute maaks, kuni jätkub palderjani tilka, kõik kõik on ajutine selles huvitavas maailmas. Mida pidi Juku veel enesest maha jätma. Taskud olid tühjad, hoopis tühjemad, kui ta hea lolli süda jäi, jalgratas jäi jutud jukust. Kord teavad järgmised minejad, et maailmas on elanud üks juku ilma keeruliste probleemideta ilma kärsitu Rosetta rahulikus õndsuses, teinud enesele aeg-ajalt muusikat saatnud kooskõla vastu taevasina, rääkinud maha mõne lorijuttu, ka avaldanud ümber tavatõdede, olnud alevile näpuga näidata loll, kes ühtelugu osutus tarkadest targemaks elanud oma elu ära suuremate soovidega. Ja ometi olnud täielik oma igapäevases olemises. Selline pilt võis jukust jääda kummitama Jaani alevit, ise oleks ta seda ehk nõndaviisi näinud, tema ise iseenda vaatleja. Pool päikest oli vajunud sakilise metsaserva. Sa langemine olevat kiire kõigile. Juku võttis pudeli, pani suu peale ja jäi tühjaks. Hingemuusika oli selle talle sisse toonud harva, kui juhtus. Jukul oli jumal ja oma pühadus. Äkki lõi see viimane viina suutäis talle eriti tugevasti pähe. Õndsus vajus hämaraks, uimaks viimnegi, et ja sooviraas kadus nagu rööpapaar silmapiiri taha jäi soov peatada hetk olla alati selline ja ei, teistsugune. Juku pea vajus rinnale. Siis kaldus ta keha küljele ja pea jäi veepiirile kuni oma raskusest langes tasa voolavasse pisut mudases, pisut solgisesse vee niresse. Selle jahedus ei äratanud Jukut, vesi tungis tema sisse. Vesi oli kogu maailm. Juku ise sai veeks, vesi temaks. Viina, õndsus läks vee õndsuseks. Vahest oli kogu kraavikke täis puhast puskarit. Hämarus mähkis maailma endasse, kaugus sai kolla, kas halliks? Üksikud heledad välgatused olid teise ilmamärgid. Nad lõid läbi veesilmade läbi Kustova teadvuse. Vesi nii vähe, kui seda oli, võttis vastu Juku mõistuseraasu, sulatada tas endasse kaks õnne ühinesid surma jätkuvas voolus koos päikesega, punane lasu silma põhjades kustus elu õndsuse tippu teeks tõelise rahu eimiskis kollakashall vine sõmer, liiv läbi liikuva vee läbi hõljuvate varjude, Jaani alevi mulda igavesti ülemineva elu söödaks pillihelide kajaks mälestuseks ühe eluigapäevasest õnnest.