Ühel pina hallil sügispäeval, kui ma olin parajasti koos bioloogi Mark Reinold siga ajutistest märgaladest ülevaadet koostamas nägin ma esmakordselt rislade tantsu. Kui ma parajasti paigal seistes linde jälgisin, tõusid Rislad järsku tiidi vaikselt, peegelsiledal pinnalt õhku liitusid voogavaks pilveks. Nad olid kui kujundmarssi tegev õhuorkester, moodustades kõigepealt pisaramoodi kujundi. Seejärel pöörasid äkki kõik koos kõrvale, tekitades ristküliku, siis aga koondusid ringikujuliselt kokku ka parve värv muutus. Alguses sätendasid lindude hallid suled, siis pruunid, lõpuks aga valged. Ma sõitsin ammuli sui paigal, olles lummatud ühest imelisest metsikute lindudega seotud salapärasest nähtusest. Bioloogid arvavad, et sülem lend võib-olla mingil viisil lindude ellujäämise tarvis oluline miks peaksid linnud muidu seda sooritades niivõrd palju energiat kulutama. Kõige levinuma teooria kohaselt pakub selline lend kaitset vaenlase eest, kuna rühmas jälgib pidevalt ohtu palju erinevaid silmapaare ning lisaks on parv võimaliku sihtmärgina märksa suurem ja tugevam kui üksikisend. Pidev liikumine ja pöörlemine võib olla samuti kaitsemehhanism, mis ründajaid segadusse ajada. Ent samas on ka võimalik, et need sülemid kujutavad endast teatud tüüpi keerukaid signaale, millega antakse teistele lindudele märku, kuhu minna puhkama või toituma. Võib-olla hindavad parve juhid sellise liikumise käigus kõikide lindude üldist seisundit. Juhul kui sellised juhid muidugi olemas on. Üks teadlane, kes on keskendunud looma Seltsingute uurimisele, on seisukohal, et nii Rislade kui ka teiste lindude sülem lend võib olla seotud metatunnetusega kollektiivse teadvusega, mis on selle komponentide summast märksa suurem. Arukam rüht suudab tajuda maailma ja lahendada probleeme sellisel viisil, mis on üksikisendi puhul võimatu, ütleb bioloog IN. Kas üks maailma juhtivaid parveteoreetikuid, Saksamaa Max Plancki ornitoloogia Instituudi direktor kasin uurib linnuparvede ja teiste loomarühmade käitumist, et mõista paremini rühmale omaste erinevate toimimisjoonte aluspõhimõtet Teid? Me ise oleme kõik rakkude kogumid, ütleb ta. Kuidas saaksid elundit tekkida, koos toimida, kui poleks olemas mingit üldist skeemi või plaani? Ta usub, et saladus peitub info liikumises rühma liikmete vahel. See, kuidas tuhandete lindude kaosest kujuneb hüpnootiliselt mõjuv korrapärane sülem lend on sajandite vältel inimesi hämmelduma ja mõtlema pannud. Viimasel ajal on seda nähtust hakanud uurima füüsikud, lennundusinsenerid, matemaatikud, fondihaldurid, sotsioloogid, arvutiteadlased ja teised, kes tahaksid mõista, mis muudab paljude tuhandete lindude juhusliku koondumise täpselt koordineeritud liikumiseks. Sülem lendude uuringud on osa suuremast teadusharust, mis käsitleb karja, intelligentsi või loomade kollektiivset käitumist kalaparvede, loomakarjade, mesilase, tirtsu, sülemite ja teiste loomade rühmade spontaanselt sünkroonselt liikumist. Näilisest juhuslikkusest välja kujunev kõrgem korrapära on nähtus, mida nimetatakse Emergentsiks ning mille olemust püüavad välja selgitada paljud teadlased. Emergence käitumise ja parve intelligentsi salakoodi lahtimurdmine võib sillutada teed täiesti uutele arusaamadele põhimõtetest, mis valitsevad meid ümbritsevat maailma. Isegi algelised teadmised linnuparve sisekorraldusest on juba osutunud kasulikuks, võimaldades paremini prognoosida lindude rünnakuid õhusõidukitele, arendada välja uusi ideid liikluse kulgemiseks maanteedel, aidata füüsikutel dešifreerida osakeste hulki ja mõista kristallide teket ning inseneridel täiustada kaugjuhitavate õhusõidukite juhtimissüsteeme. Ning spetsialistid, kes sellest keerukast loodusnähtusest ideid välja sõeluvad, on seisukohal, et kõik see on alles algus. Ühel päeval võivad need uuringud aidata mõista embrüogeneesi piisi, kuidas lugematud rakud elu arengu sümfooniast täpselt õiges järjekorras kokku koonduvad et moodustada kasvavas lootes maks, süda ja teised elundid. See võib viia ravimite nanokandjate välja töötamiseni, mida on võimalik saata nii-öelda palverännakule läbi inimkeha, arterite ja veenide, et ravida erihaigusi alates lihaseprobleemidest kuni vähini või aidata isegi täpsemalt välja selgitada, kuidas meie aju töötab. Linnuparvede enesekorralduse mõistmine on võimaldanud inseneridel välja töötada eksperimentaalseid mehitamata drooni roboteid, mida kasutatakse otsingu- ja päästemissioonidel. Ning teadlaste arvates võidakse kunagi neid teadmisi rakendada ka selleks, et paremini aru saada, kuidas teevad inimesed majanduslikke otsuseid või miks nad üht või teistmoodi hääletavad. Ent ka näiteks üle meelikute rahvahulkade liikumise paremaks ja ohutuks suunamiseks kontserditel ning spordisündmustel. Nende küsimuste lahendamiseks peame mõistma füüsikat, mis on aluseks vaatemängule, kus paljud tuhanded linnud langetavat sekundi murdosa jooksul täiuslikult üksmeelseid otsuseid. Mõned võrdlevad sülemlendu vee voolamisega. Mõnede sõnul on tegemist faasi siirdega, nagu näiteks vee muutumisega jääks. Teiste meelest käituvad linnuparved nagu allamäge libisevad liivaterad. Paar tükki teevad algust ning neile järgnevad seejärel kõik ülejäänud, tekitades kaskaadi. Mõnede arvates aga sarnaneb linnuparv rauapuruga, mis liigub ja moodustab kujundeid sümmeetrilistes rühmades, alludes nähtamatule jõule. Üheks suurimaks mõistatuseks on asjaolu, kuidas informatsioon sellest, mida kogu parv järgmiseks teeb vaid murdosa sekundi jooksul lindude vahel edasi antakse ning kuidas nad sülemlendu ilma üksteisega kokku põrkamata teevad visuaalsete vihjete abil naaberlindude liikumisel tekkivate õhuvoolude järgi mingeid telepaatilisi võimeid kasutades kvantmehaanikavahenditega. Üks esimesi, kes energentsi nähtus tähelepanija sellest kirjutas, oli söör Francis Kaalton 19. sajandil ja 20. sajandi algul ilma teinud mitmekülgne teadlane, kes uuris kõike alates antropoloogia-st kuni statistikani. Kalton aga ei kasutanud kollektiivse mõistuse uurimiseks linde, vaid laada külastajaid. 1906. aastal osales umbes 800 inimest võistlusel, kus tuli ära arvata härjakaal. Õiget vastust, milleks oli 1198 naela ei pakkunud keegi. Ent kui kõik vastused kokku liideti ja nende keskmine välja arvutati, saadi tulemuseks vaid ühenaelane erinevus 1197. Ükski eraldi pakutud variant ei saanud õigele vastusele ligilähedalegi. Hiljem on kollektiivse mõistusealaseid katseid ikka ja jälle läbi viidud ning alati on tulemused olnud sarnased. Edmunds elus oli esimene uusaegne teadlane, kes hakkas põhjalikumalt uurima sülemlendu kui nähtust. 1857. aastal Londonis sündinud ornitoloogiakirjanik. Selles vaatles hoolikalt sülem lende ja muud tüüpi parve käitumist 30 aasta vältel kirjeldades täheldatud manöövreid oma märkmetes, täpselt ning värvikalt. Ta kirjutas. Koguse mass pöörles, keerles, muutis lennusuunda, muutus ainsa hetkega pruunist halliks tumedast heledaks nagu oleks kõik selle moodustanud üksikisendid olnud ühtse organismi osad. Selles eitas kindlameelset parve juhi ideed sest kõik linnud liikusid niivõrd sünkroonselt. Ta järeldas, et sülem lennul sai olla ainult kaks võimalikku põhjust. Vaenlase ilmumine või miski, mida ta nimetas mõtteülekandeks. Lindude vaheline nähtamatu telepaatiline side. Tema vaatlused näitasid, et kuigi linnud tõusid tihti koos kõrgemale, kui mõni kiskja nähtavale ilmus tegid nad sageli sama ka ilma selge põhjuseta, otsekui oleks neid omavahel ühendanud mingid nähtamatud niidid. Juta Riikliku Ülikoolibioloog võin pots oli samuti antud valdkonna üks esimesi teoreetikuid. Ta vaatas aegluubis filme, mis kujutasid Rislade lendu ning uuris neid tähelepanelikult. Pots jõudis samuti seisukohal, et parves puudub juht. Tema sõnul võis ootamatu suunamuutus saada alguse ükskõik kust ning kanduda seejärel alguspunktist peaaegu silmapilkselt läbi kogu ülejäänud parve. Kuid potsi hüpotees ei andnud vastust olulisele küsimusele, kuidas sai laine lindude vahel edasi liikuda keskmiselt 15 millisekundiga märksa kiiremini, kui ükski lind oleks suutnud enda kõrval oleva linnu liigutusele reageerida? Laboratooriumis läbi viidud katsetes kulus Risladel valgusse ähvatusele reageerimiseks 38 millisekundit ent parves oli nende reaktsiooniaeg mingil seletamatul põhjusel üle kahe korra kiirem. Potsil aitasid mõistatus selgitada kordeballetiread. 1900 viiekümnendatel läbi viidud katsed näitasid, et ootamatud tantsuliigutused kandusid ühelt tantsijal teisele edasi 107 millisekundi jooksul peaaegu kaks korda kiiremini inimese visuaalse reageerimise ajast, mis on 194 millisekundit. Artiklis kordeballetihüpotees pakkus pots välja omapoolse selgituse nii lindude kui tantsijate osas, mille kohaselt peavad nad edasi liikuva laine saabumist ette aimama reageerima juba enne, kui see kohale jõuab. Arvutiajastu saabumine tõi kaasa uued võimalused parve mõistatuse lahendamiseks. 1987. aastal tuli tarkvarainsener, programmeerija Jaanimaator kreek Reynolds välja uue teooriaga. Reynolds töötas ühes Lõuna-California arvutitehnoloogiafirmas. Meie naabruses asus surnuaed, kus elasid suured Turpyali parved ning ma käisin neid seal tihti vaatlemas, jutustas Reynolds. Mulle. Eluslinnud, kes hauakivide kohal pikeerisid, tõuside laskusid, andsid talle inspiratsiooni animeeritud linnuparve loomiseks. Reynolds nimetas oma virtuaalolendid voidideks ja programmeerisin kõik eraldi kasutades agendipõhist modelleerimist, standardset arvutimodelleerimise meetodit, kus keerukas süsteem pannakse liikuma lihtsate reeglite abil. See tähendab, et igale linnule ehk agendile määratakse ainult mõni põhireegel ning see määrab omakorda emmergence rühma käitumise. Reynolds valis poidide jaoks kolm lihtsat reeglit. Kokkupõrke vältimine, mis tähendab, et üksikisendid peavad alati eraldatuks jääma kiiruse sobitamine, mis tähendab, et linnud peavad lendama sama kiirusega ning sidusus, mis tähendab, et nad liiguvad parvekaaslastega samas suunas hoides enda ümber paiknevate lindude keskmise asendi poole. Sama meetodit on korduvalt rakendatud filmitööstuses, kus selle üheks tuntumaks näiteks on arvutiga loodud nahkhiireparvede lend ja pingviinikarjade marss Gotham City tänavatel Tim Burtoni 1992. aasta filmis Batmani tagasitulek. Hilisemate näidete hulka kuuluvad dramaatilised lahingustseenid Sõrmuste isanda ja kääbiku triloogiates kus kasutati tarkvara nimega mässiv Maltipol Jens aimulation System Porchel, Environment paljude agentidega simulatsioonisüsteem, virtuaalkeskkonnas, iga ork, haldjas või muu animeeritud olend oli eraldi agent mille programmeerimiseks kasutati Reinold Symboididega sarnaseid reeglistike. Kuid 20 aastat hiljem oli tulnud mõistagi palju keerukamat ning Igalühel oli nägemis kuulmis ja liikumisvõime. Iga agent juhtis ennast ise tuginedes nendele reeglitele ja animaator polnud enam asjaga seotud. Just seetõttu on nende filmide lahingustseenid uskumatult elutruud, kuna igale sõdalased oli antud isiklik tehiselu. 1998. aastal sai Reynolds USA filmiakadeemia tehnikaauhinna oma panuse eest kolm de arvutianimatsiooni arengusse mille aluseks olid eelkõige tema linnuparvede põhinenud kavandid. Euroopa füüsikutest, majandusteadlastest ja bioloogidest koosnenud meeskond üritas lahendada kolmdee probleemi heldelt rahastatud projektiga mida viidi ellu aastatel 2004 kuni 2007 ning mis kandis nime Star fleg Starling inflit lendavat kuldnokad. Rooma rahvusmuuseumi katusele paigaldati kaamerad, mis jäädvustasid linde kahe eri nurga alt, et panna hiljem kokku kolmemõõtmeline vaade. Selle tegevuse eesmärgiks oli uurida ligikaudu kolme tuhandet linna kuldnokka, kes Rooma termini raudteejaama kohal parmena ringi lendasid. Ma rääkisin Roomas Statistika füüsiku Andrea Kabaniaga, kes oli nimetatud projektijuht. Esimese avastusena tegi kavania koos kolleegidega kindlaks, et sülem parved on küll suured, ent samas petlikult lamedad sarnanedes tema sõnul kartuli krõpsuga, kuigi näevad välja pigem kartuli moodi. Projekti alustades oli selle esmane eesmärk välja selgitada kirjeldada lindude Emergentsi aluspõhimõtteid, mis oleksid täiendanud uut füüsikalist jõudu ning vaadata seejärel, kas saadud teadmisi oleks võimalik rakendada ka näiteks finantsturgudel või staadioni märulites. Starflegi meeskond ei saavutanud seatud eesmärki ning kavania kahtlekas lindude Emergentsi põhimõtet on võimalik muudes valdkondades laialdaselt kasutada. Enamikus süsteemides, mida ma olen uurinud, kujundab kollektiivset käitumist evolutsioon ütleb ta. Olgu tegu lindude, kalade, lammaste või kihulastega. See, mida me näeme, on väga pikaajalise ja peenelt häälestatud arenguprotsessi tulemus. Kui me vaatame sotsiaalsetes süsteemides kollektiivset käitumist siis puudub sellel evolutsiooniline tugi. Jälgides, kuidas inimesed püüavad paanikast staadionilt minema saada 100000 inimest üritab 10 sekundi jooksul väravast väljuda ei saa kuidagi öelda, et sellise käitumise on kujundanud evolutsioon. See on küll kollektiivne käitumine, kuid parve tegevusest väga erinev. Sama puudutab ka rahandusvaldkonda. Pole võimalik väita, et finantsturundus on välja kujunenud evolutsiooni tulemusena. Mehhanismid on tõenäoliselt väga erinevad. Staar flegi ei kukkunud siiski täielikult läbi. Selle peamiseks õppetunniks on teadmine, et sülem lennul pole tähtsaimaks teguriks lindude vaheline kaugus nagu seni arvati, vaid pigem parve kuuluvate lindude ruumiline suhe. See tähendab, et iga lind valib oma positsiooni kuue või seitsme läheduses asuva linnu järgi olenemata nende vahekaugusest. Füüsikamaailmas tähendas täiesti uut põhimõtet. Linde ei huvita absoluutselt nende naabrite kaugus, vaid üksnes naabrite arv, märkis Kabania. Arusaamine parve käitumise dünaamikast ja sellest, kuidas linnud seda kasutavad võib avada lindude kaitsmisel oluliselt paremaid väljavaateid. Võimalik, et just rühmateadvuse allakäik põhjustas ühe maailma suurimatest liikide väljasuremise juhtumitest. Üüratu rändtuvide parv, mis 1866. aastal Kanadas Ontario provintsi lendas võis olla üks kõigi aegade suurimatest linnuparvedes, mida iial nähtud. Hinnanguliselt kuulus sellesse üle kolme miljardi tuvi. Tume linnupilv oli poolteist kilomeetrit lai ja rohkem kui 480 kilomeetrit pikk ning kogu parve lend üle Ontario lõunaosas asunud vaatluspunkti kestis 14 tundi. Kui niivõrd suur parv üle lendas matis laperdavate tiibade müra. Kõik muud helid. Kunstnik John James ootab, on on kirjeldanud üht sellist parve, mida ta 1813. aastal nägi. Õhk oli sõna otseses mõttes tuvisid täis, kirjutas ta. Keskpäevane valgus, hämardus otsekui päikesevarjutuse ajal ning linnusõnnikut 100. kui oavarrest, meenutades lörtsi. Need hiiglaslikud rändtuvide parved, kes kunagi kogu Põhja-Ameerikas elasid, olid suurimad loomade kogumid meie planeedil, jäädes alla üksnes rändtirtsu tele. Praeguseks on aga see linnuliik välja surnud ja yyan. Kaseni arvates võis selle hävingu põhjustada muuhulgas parves eksisteerinud mitmekülgse informatsiooni kadumine ning energentsete oskuste taandareng. Informatsiooni roll parves või karjas võis üle, mis on tõenäoliselt nii üksikisendi kui ka kollektiivi ellujäämiseks oluline. Kui loomade arv mõnes ränderühmas kahaneb, põhjustab see tema sõnul informatsioonikadu, sest igal üksik isendil on olemas talle ainuomased kogemustel põhinevad teadmised. Kriitilisi signaale, mida linn peab kinni püüdma, et ohtlikus maailmas elus püsida, võivad varjutada paljud teised eksitavad ja tähtsusetud faktorid ehk müra. Nii looduslik kui ka tehislik. Rändel olevad linnud kasutavad navigeerimiseks mitmeid erinevaid vihjeid alates tähtkujudest kuni metsa või vihma lõhnani ja lõpetades maa magnetvälja jõujoonte tajumisega. Näiteks tuul, äike, tehisvalgustus või erinevad tugevad lõhnad võivad juhtsignaale kergesti summutada. Just sellistes olukordades aitab teise või mitme rändlinnukuulmine või nägemine enne lendu või selle ajal muid signaale võimendada. Nad peavad otsustama, millal edasi liikuda, millal õhku tõusta ja millal puhata, ütleb kaasen. Kui sa seda kõike ise teed, üritades samal ajal pöörata tähelepanu ilmastikuoludele ja kõikvõimalikele muudele märkidele kaasneb sellega tõenäoliselt väga-väga palju infomüra. Seetõttu panevad rändeks kogunevad loomarühmad hääletusele olulised küsimused, ütleb kaasen. Linnud ja kalad hääletavad vägagi edukalt. See on rühma hääletus ja nad on selles uskumatult vilunud. Nad suudavad langetada üksmeelseid otsuseid. Hääletamis all peab ta silmas, et rühmad koonduvad kokku ja kasutavad lindudele omaseid suhtlemisvahendeid, et otsustada, millisel nisupõllul söögipaus teha või kuhu ja millal rännata. Linnud, kellel kogemusi veel napib, järgivad vanemate kaaslaste eeskuju, kuni neil on lõpuks piisavalt kogemusi, et oma häälega sekkuda. Hääletamiseks kasutavad linnud sotsiaalseid vihjeid, milleks võib olla näiteks teise linnupilk, kehahoiak, pea asend, kaaslaste kaugus ja nende paiknemine. Hanseni sõnul võiski räntuvidele saatuslikuks saada kogu parve energentsete võimete metatunnetuse hääbumine. See võis kahandada rühma ellujäämisoskusi ja määrata linnud hukule juba ammu enne seda, kui Marta viimane rändtuvi isend 1914. aastal Cincinnati loomaaias oma puuris hinge heitis. Võib-olla ei olnud lihtsalt normaalseks käitumiseks näiteks sigimiseks või toitumiseks parve kriitilise massi vähenemise korral piisavalt suutelised, pakub kaasen. Kust jookseb piir, kus parv on ilma jäänud nii paljudest arvukatest hääletajatest, et ei suuda enam rände sihi ajastuse osas õigeid otsuseid langetada? Me ei oska nendele küsimustele vastata. Toomas maa lõuna on üks neist, kes loodab, et linnuparvede metamõistuse võib saavutada ka inimeste kollektiivis. Tan Massachusettsi tehnoloogiainstituudi kollektiivse mõistusekeskuse juht ning sealsete uuringute tulipunktis on küsimus, kuidas oleks inimesi ja arvuteid võimalik ühendada, et saavutada inimpõhine metamõistus. Võimalik, et linnud aitavad meile vastust leida, ütleb ta. Kas see, kuidas linnud koostööd teevad, olles omavahel ühenduses ainult oma nägemisvõime helide ja võib-olla ka kompimismeele abil võib õpetada meile uusi võimalusi inimestevahelise ühenduse loomiseks. Meloni sõnul on Google Vikipeedia näited metatunnetusest, mis eksisteerib eraldi töötavate inimeste vahel ning kogu internet on omamoodi hiiglaslik inimeste parv, kes kõik annavad terviku loomisesse oma panuse. Google'i algoritm kogub ja analüüsib neid teadmisi luues selle käigus. Uusim, mida varem olemas ei olnud. Järjestades Google'i korral veebilehti tähtsuse alusel või koostades Vikipeedia maailmas terve võrguentsüklopeedia, kuhu paljud inimesed tillukese infokilde lisavad. Sellise metatunnetuse loomine annab tema vältel suuri võimalusi meloni keskuses. Käimasolevas projektis. Claymet Go läheb on suurde võrgustikku ühendatud 7000 inimest. Sellesse kuulub kliimaeksperte professoreid ja üliõpilasi kogu maailmast. Projektis osalejad pakuvad välja mõne probleemi erinevate aspektide lahendusi, mis pannakse seejärel kogu rühmas hääletusele. Kliimamuutus on keerukas ja raske probleem, ütleb laul. Kuid me teame, et keerukaid raskeid probleeme on võimalik lahendada ning just kollektiivse mõistuse abil. Siiski pole kõik arvamusel, et linnuparvedega seotud küsimuste vastus võib peituda füüsikas või lihtsates käskudes, mis tekitavad keerukat käitumist. Võib-olla lissellossil õigused sidemeis parve koos hoiab, põhineb vaimsel Telepaatial. Biokeemik Rupert Jeldreik, kes usub tihti selgitusi, mis jäävad peavooluteadvusest väljapoole on sama meelt. Tema lemmikteooriaks on nõndanimetatud morfilised väljad. Seda ideed on nii mõnedki otse pseudoteaduslikuks nimetanud. Kuid osa teadlasi on seisukohal, et see valgustab uudseid olulisi võimalusi, kuidas nähtamatud mõistuseväljad võivad maailma juhtida. Kas hernetaim kasvab seepärast, et tema DNA sisaldab midagi, mis seda kasvu juhib või on hoopis olemas mõistus, mis juhib taimekasvu läbi DNA kaksikspiraali ning viimane on vaid teatud tüüpi antenn selle info edastamiseks. Tšeldreik usub viimast varianti ning just seda nimetab ta morfiliseks väljaks. Need on valkude, rakkude, kristallide, taimede, loomade aju ja teadvuse korralduse aluseks, kirjutab ta. Neid välju esineb samaaegselt eri tasanditel. Üks neist juhib näiteks organismi kehalist vormi, teine sotsiaalne väli aga koordineerib üksikisendite käitumist sotsiaalsetes rühmades näiteks linnuparvedes. Selge on see, et oleme veel kaugel sülem lennu täielikust mõistmisest. Ning kuigi inimesed on kuldnokkade sülem parvede lennust lummatud, on nende esinemissagedus Euroopas järsult vähenemas. 1979. aastal käivitas Briti kuninglik linnukaitseselts kodanikuvaatluste programmi, milles paluti inimesi kogu riigis oma koduaedades metoodiliselt linde loendada. Programmi alguses oli keskmine täheldatud kuldnokkade arv 15 lindu aia kohta, kuid nüüdseks on see langenud kolmele. Lisaks on vaatlejad loendanud vähem Lindega sülem parvedes ning seetõttu peetakse kuldnokkade seisundit nüüd murettekitavaks. Kahanemas on karislade arv, kas nende lindude hääbuv arvukus võib põhjustada parvede Emergentsete võimete kadumist. Kui sülem parved toimivad tõepoolest kollektiivse infotöötluse vahenditena, siis on see vägagi võimalik, ütleb kaaslane. Tema sõnul on hävimisohus olevate sotsiaalsete liikide kaitsmiseks oluline teada mitte üksnes nende arvukust ja levikuala vaid ka nendega seotud muud informatsiooni ja metamõistuse kriitilist rolli. Inimtegevuse tulemusena toimuv keskkonna muutumine erineb kõigest, mis on seni nende rändlindude arenguloos toimunud, märgib kaason. Seega avaldame me otsest mõju nende sotsiaalsele käitumisele viisile, kuidas nad kogu planeediga koos toimivad. Ning kõigele lisaks lasub nende halvenenud ökosüsteemide kohal kliimamuutuse vari. Kui me laseme asjadel liiga kaugele minna, nagu rändtuvide puhul juhtus siis võime peagi seista silmitsi mittelineaarse olukorraga, kus üksainus lisanduv mõjuri killuke võib kaasa tuua väga äkilise hävingu.