Linnusõnnik paneb loodusetsükli käima. See on planeedi tervise jaoks hädavajalik võimas väetis, mida emake loodus kasutab strateegiliselt, et elu kogu maakeral õitseks ja kasvaks. Guano moodustab osa sellest, mida teadlased nimetavad ökosüsteemi teenusteks. Kuigi teenusteks loetakse kõike, mida linnud meie heaks teevad. Olles näiteks eeskujuks paremate lennukite ehitamisel toiduks või aknaks kunagisse dinosauruste ajastusse aitab osa nende tegevusi looduskeskkonda tasakaalustada. Need tegevused hõlmavad näiteks putukate söömist, haigusi põhjustavate jäätmete hävitamist aga ka seda, et nende kaudu jõuab meieni maailma kohta üksikasjalikke muidu raskesti kättesaadav informatsioon. Loomulikult on linnud vaid üheks looduse elemendiks, mis inimesi abistab, sest praktiliselt kõik alates puudest ja pinnasest kuni veeni annab olulise panuse meie tervise ja rõõmu säilitamisse. Kuna linde on aga sedavõrd palju ja nad elavad laial territooriumil, siis suudavad nad pakkuda meile selliseid ande, mida ükski teine ökosüsteemiteenuste pakkuja ei suuda. Ning üheks selliseks tähtsaks kingituseks tuleb pidada nende väljaheiteid. Kogu maailmas on saari, kus võib leida suuri merelindude Guano lademeid ent kõige rohkem on neid kindlasti kolmel väikesel valgel kaljudel, asustamata saarel Vaikse ookeani sügavates vetes 20 kilomeetri kaugusel Kesk-Peruu rannikust. Selle ainulaadse loodusliku haarde tekkimiseks oli tarvis õigete asjaolude kokkulangemist. Nii näiteks tšintša saartel vedanud, et nad asuvad täpselt maailma ühe kõige rikkalikuma mere ökosüsteemi keskel. Seal valitsevad kagutuuled tõrjuvad sooja veerannikust eemale tehes ruumi Antarktikast toitaineterikast, külma vett kandvale Peruu ehk Humboldti hoovusele. See paneb omakorda vohama tillukesed organismid plankterid, kes on väärtuslikuks toiduallikaks paljudele väikestele kaladele eelkõige hõbedasele Peruu anšovisele, kes kasvab ligikaudu 20 sentimeetri pikkuseks. Tšintšilja saarte lähedal on 80 protsenti kogu maailma Chovise liikide varust, kes tõmbavad magnetina ligi hiiglaslikke merelinnuparvi. Viimased kugistavad saagi alla ja vabanevad seejärel keha läbivast ballastist. Kui Guano kogujad kaubanduslikul eesmärgil esmakordselt nendele saartele saabusid, olid siinsed punased, valged, hallid ja pruunid sõnnikulademed kohati üle 60 meetri paksud. Vaatamata asjaolule, et saared paiknevad keset vaikset ookeani on siinne kliima kuiv ning sem Guano kõrge kvaliteedi tagamisel oluline, sest niiskes keskkonnas Himbuksid mineraalained tagasi merre ja sõnnikukvaliteet langeks. Guanožous staar, kes on saanud nime just oma toodangu tõttu, on Guano kormoran 60 sentimeetri kõrgune musta selja, valge kõhu ja punase silmaümbrisega lind. Seda liiki on kokku umbes kaks miljonit isendit ja nad pesitsevad Lõuna-Ameerika kaljudel läänerannikul. Guano lademetes annavad oma panusega sinijalgsuunad. Suulad kuuluvad kõige ilusamate ja ebatavalisemate merelindude hulka. Nende ülisuured kahvatusinised jalad välguvad, kui linnud neid vees kahlates kõrgele tõstavad. Samuti keeruka aegluubis pulmatantsu ajal, millega kaasneb pea kuklasse ajamine ja vile sarnased häälitsused. Kui nende ja teiste lindude soolestik pärast hordide kaupa väikeste kalade hügimest usinasti tööd teeb. Ei saa öelda, et tulemuseks pole sittagi. On küll ja veel, kui palju, lausa tuhandeid tonne aastas. Sadade ja sadade aastate jooksul on miljonid linnud söönud miljardeid kalu ja katnud all kõrguvad kaljud sõnniku vihmaga. Lämmastik ja fosfor on eluks vajalikud kõigele, mis kasvab. Ent kuni nende lademete avastamiseni oli neid väga harva leitud, nii puhtal kujul ja nii suures koguses. Hingad teadsid ja hindasid vanu ehkuano väärtust kogusid seda siin aastasadade vältel ja toimetasid mägedesse oma põldudele väetiseks. See oli nii võimas ja väärtuslik kraam, et seda lubati kasutada ainult eliidil ning sõnnikut tekitavate merelindude tapmine või häirimine oli kuritegu, mille toimepanijat ootas surm. Ülejäänud maailm avastas Peruu kui Anu 19. sajandil, kui preisi saksa loodusteadlane Alexander von Humboldt, kelle järgi on nime saanud Humboldti hoovus rajas Peruusse kallao linna oma laboratooriumi. Humboldt oli mitmekülgne teadusemees, kes uuris loodusnähtusi kogu maailmas. Ta tegeles kõigega, alates botaanikast kuni geomagnetismi ja Meteuroloogiani. Peruusse saabudes pani ta kohe tähele, kuidas kohalikud põlisrahvad Guano taustasid. Tema uurimistegevus ja selleteemalised kirjutised äratasid Inglismaal uue imematerjali vastu suurt uudishimu ja tollased juhtivad maaharijad kibelisid seda proovima. Esimesed 20 Guanoga täidetud tammevaati jõudsid Londoni dokkidesse 1800 neljakümnendatel aastatel. Hea Guano on kõige väärtuslikum väetis, kirjutas Jeili professor Johnson. Fosfori ja lämmastikurikas Peruu Guano suurendas paljude põllukultuuride saagikust kolmandiku võrra. Sellel ei olnud ebameeldivat lõhna nagu muutüüpisenikul ja selle hind oli odav. Linnusõnnikust sai Peruu tähtsaim ekspordiartikkel ning algas peadpööritav Guano ajastu riigi kõige suurema jõukuse periood mis pani aluse mitmetele edulugudele ja suurettevõtetele. 1844. aastal veeti Peruust Inglismaale 29000 tonni linnusõnnikut. 1860.-ks aastaks oli see kogus kasvanud rohkem kui 350000 tonnini. Aastakümnete vältel võis neil viljatutel ja kõrvalistel vaikse ookeani saartel kuulda kirkade kolksumist labidat kriginat, päikeselõõmas peaaegu alasti rassivate meeste köhimist ning paljude tuhandete taevas tiirutavate lindude hüüdeid. Kümned kaubalaevad ootasid järjekorras tšintša saarte ümber voogavates lainetes ning pargased kirjuksusid sõnnikuga täidetud tammepaatide raskuse all. Ühe ainsa laeva trummide täitmiseks kulus kolm kuud. Üks Briti sõjaväeohvitser on kirjeldanud, kuidas korraga toimusid laadimistööd 100-le suurele laevale, mis olid pärit 11-st riigist. Nõudlus merelindude Guano järele kasvas pidevalt eriti siis, kui sellest hakati valmistama lämmastikurikast salt Peetrit, mis oli oluline koostisosa lõhkeainete valmistamisel. Selle hind oli nii kõrge, et 1856. aastal võeti Ameerika Ühendriikides vastu Guano saarte seadus, millega kuulutati linnusõnnik strateegiliseks materjaliks ja anti mereväele õigus hõivata iga saar, millel Guanat leidus kui ei kuulunud mõne välisriigi jurisdiktsiooni alla. Sellisel viisil sai USA oma valdusse üle 100 saare. Peruu Guano äri allakäik algas 1800 seitsmekümnendatel aastatel, kui Tšiilis Atacama kõrbes avastati uued nitraadivarud ning 20. sajandi alguseks oli leiutatud sünteetiline lämmastik ja vajadus linnusõnniku järele kadus. Teise maailmasõja järel, kui hoogsalt hakkas kasvama kana- ja seatööstus otsustas Peruu kasutada ära oma vetes leiduvaid suuri anšoovis parvi jahvatades kalade peeneks loomasöödaks. Selle tulemusena langes Peruus merelindude arvukus järsult. Tänapäeval on Shinzo saarte lademed läbi tegemas teatud taassündi. Kuna huvi säästliku ja keemiavaba põllumajanduse vastu on järsult kasvanud, on Peruu otsustanud Guano tööstusele uuesti elu sisse puhuda, kuigi varasemast tunduvalt väiksemas mahus kohanud kasutavad näiteks orgaaniliste banaanide ja meditsiinilise kanepikasvatajad. Kuid suurem osa täna saadavast kaevandussaagist jagatakse ära väikeste Ruueko farmide vahel, viies sellega ellu rikutud põllumaade taastamise programmi. Peruu valitsus teeb jõupingutusi sealsete lindude kaitsmiseks, mõistes nende väljaheidete väärtust. Guano suurim väärtus, mis on tõeliselt tähtis kogu inimkonna jaoks, seisneb ülitõhusa taimede levitamise süsteemis. Linnud on loodusmaailma parimat pakikullerid lennates ringi kaasas väikesesse võimsa väetisekapslisse pakitud seemned kannab loendamatu hulk linde iga päev maailmas elu edasi, nii nagu seda ei tee ükski teine loom. Loodusteadlased nimetavad linde mobiilseteks ressursikandjateks ning see roll on ökosüsteemide toimimise ja tugevuse säilitamiseks olulise tähtsusega. Jean checker sula on Sootlik Citys asuva Uta Ülikoolibioloogia dotsent. Ta on pikk ja energiline eelkõige siis, kui jutt jõuab lindude ja bioloogilise mitmekesisuse teemale. Sekker Cholo nimetab ennast biofiiliks, see tähendab, et ta tunneb kirglikku huvi kogu maakera elustiku, eriti lindude vastu ning nende halveneb olukord valmistab talle tuska. Tema sõnul peab ta oma tähtsaimaks ülesandeks praegu toimuva suure väljasuremislaine takistamist. Ta asutas mittetulundusühingu, kus ei toasusse õieti, et kaitsta oma kodumaal asuvad samanimeliste ebatavaliselt rikkaliku bioloogilise mitmekesisusega piirkonda. Ühtlasi on ta väga kirglik linnuhuviline ja kogu maailmas toimunud reiside käigus on ta koostanud loetelu rohkem kui seitsmest 1000-st kaitset vajavast liigist. Selleks, et tõestada lindude kaitsmise vajadust, on sekker džuula pühendanud suure osa oma ajast nende kasulikkuse uurimisele ja sellest avalikkuse teavitamisel. Reeglina pole lindudest nähtud eriti olulisi ökosüsteemi teenuste osutajaid kuid üksnes seetõttu, et inimesed pole viitsinud neid hoolikalt jälgida. Tema sõnul on nende teenuste väärtus kogu maailma inimeste ja looduse jaoks hindamatu. Ent kuna linnud elavad vabalt, võetakse nende olemasolu enesestmõistetavalt. Lindudel on taimede levikus suur roll. Nad toimetavad emataime seemneid toitainerikkas pakendis pikkade vahemaade taha. Selline transpordisüsteem tagab taimede ellujäämise ja leviku. Kui seemned lihtsalt näiteks puu otsast alla maapinnale pudenesid, peaksid uue põlvkonna noored taimed omavahel päikesevalguse, vee ja muude ressursside pärast ränka võitlust pidama ning paljud hääbusid. Seemnete selline kokkukoondamine on vesi nende loomade veskile, kes neist toituvad, ütleb Chicker. Schula. Meil on lihtne kõiki seemneid korraga üles leida ja hävitada. See sarnaneb olukorraga, kus kõik munad pannakse ühte korvi. Siiski jääb probleem tekkimata, kui loomad seemneid täielikult ära ei seedi. Kui parv või mitu parve näljaseid linde kubistab alla portsu seemneid ja lendab seejärel eri suundades minema, on lood hoopis teised. Üks uuring on näidanud, et 500-st seemnest, mis Peruu Amazonase piirkonna troopilises vihmametsas puu kõrvale ühe ruutmeetri kohta langes tärkas üksnes neli. Ent kui linnud need seemned ära nokkisid ja ära lendasid, said hiljem puudeks üle 95 protsendi seemnetest. Kuna lindudele meeldib valgus ja tärganud taimed vajavad valgust, oli selline rändeabi puude püsima jäämiseks ülimalt oluline. Ning veelgi olulisem on see haruldaste puuliikide puhul. Lisaks sellele peavad taimed kliimamuutuse tagajärjel, kui ilmastik soojeneb, jaheneb levima kaugemale põhja või lõunasse, et püsida neile sobivas vöötmes ning linnu sees edasi. Viiduna on sekker Choulo sõnul üks peamisi viise, kuidas seemned sellise teekonna läbivad. 1963. aasta novembris kerkis Islandi lõunarannikust ligikaudu 30 kilomeetri kaugusel külmadest tormidest Atlandi ookeanivoogudest veealuse vulkaanipurske tagajärjel. Uussaar. See sai skandinaavia mütoloogiast tuntud tule jumalast Surtry järgi nimeks surdsey jõudis kasvada ligikaudu 2,5 ruutkilomeetri suuruseks enne, kui saare pindala mässavate murdlainete purustava toime tõttu uuesti poole võrra vähenes. Island kuulutas selle tillukese maalapi oma lõunapoolsemaks territooriumiks. Saar registreeriti viivitamatult ametliku looduskaitseala ja laborina. Piirkonna ökoloogilise puutumatuse tagamiseks lubati saart külastada ainult üksikutel teadlastel, kes jälgisid tähelepanelikult elu arenemist sellel ahtral kaljul. 1965. aastal ilmus Saarele esimene soontaim liiv merisinep ning kaks aastat hiljem ujusid kohale esimesed samblad ja samblikud. Mõni aasta pärast vulkaanipurset puudutasid saare pinda linnu jalad, et sinna püsima jääda. Esimesteks asukateks olid tormilinnud, kelle välimus meenutab kajakad, välja arvatud torujas nokk. Seejärel tekkisid Saarele suured tõmmu kajakate ja kaljukajakate kolooniad, kes aitasid tõenäoliselt surdsi uue elu arengule kaasa rohkem kui ükski teine linnuliik juba ainuüksi oma arvukuse tõttu. Nad ei toonud saarele ainult rammusat kaladest tekkinud Guanot vaid ka hulganisti taime seemneid. Omal ajal poni Charles Darwin linnusõnnikust leitud seemned idanema ja avastas, et nendest võrsus terve tosin eri liiki taime teiste hulgas juba puuastelpõõsas ja vaarikas. Lisaks tõid linnud seemneid kaasa rohuga, mida nad pesade ehitamiseks Surtsile vedasid. Ning peale selle oli seemneid ka teekonnal nende jalgade külge jäänud. Võimalik, et esimesed vihmaussid olid lindude poolt kaasa toodud ning kui röövloomad nende mune rüüstasid ja lõhkusid, sai rebust munavalgest ja koortest. Esimene orgaanilise ainese kiht, mis osales koos linnusõnnikuga mulla tekkes. Rohkem kui pool sajandit hiljem, oli surdsi koduks 14-le linnuliigile ja umbes 70-le taimeliigile, mille hulka kuuluvad erinevad kõrrelised, osjad, sõnajalad ning tulikad. Ja kui sulle meeldib vürtsikas Puriido, siis täna selle eestama suliseid sõpru, sest linnud on vürtsitaimede kirjus maailmas elutähtis. Ühenduslüli. Geniaalses vastastikuses abi suhtes tagavad tšilli paprika taimed lindudele neile vajaliku toitainerohke moona. Allika taime taga võivad kindlad olla, et nende seemned levivad kaugele. Kapsaid siin on vürtsikates paprika taimedes sisalduv toimeaine, mis tekitab kuumatunnet, kui satub meie keelel ja suus asuvatele retseptoritele ning viimased saadavad põletava aistingu sedamaid ajju. Inimese keelel tekitab üksnes 10 miljondikosa seda ainet sisaldav lahus tugeva kõrvetus tunde. Lindude närviretseptorid aga ei taju kapsaid siini kõrvetavad kuumust. Isegi juhul, kui linnud neelavad alla 20000 miljondikosa, jätkavad nad rõõmsalt söömist. Mõned linnuaretajad lisavad lausa tšillipulbrit söödanudesse, et tõrjuda oravaid ja teisi soovimatuid külalisi, samal ajal, kui linnud häirimatult edasi söövad. Peale selle idee lindude seedesüsteem, tšilli, paprika seemnetel ei mingit kahju, sest paljudel lindudel, kellele need maitsevad, on suhteliselt lühike ja sirge soolestik, mille kaudu toit kiiresti organismist läbi käib. Lisaks on tšilli Pabrikaid võimalik varre küljest kergesti lahti tõmmata ainult siis, kui need on küpsed, mis tähendab, et linnu kõhus toimetatakse põõsast minema üksnes need seemned, mis on idanemiseks valmis. Linnud kujundavad taimemaailmaga lugematul muudel põnevatel viisidel. Ligikaudu 2000 liiki linde on pahaaimamatut, vahendajat taimede vahelistes seksuaalsuhetes. Valge tiib, tuvid toimetavad õietolmu ühelt Saguaarogarneegia kaktuse õielt teisele kooli. Priidaga toituvad paljude metsalillede ja kultuurtaimede hektarist. Mõned koolipriid külastavad tuhandeid õisi päevas ning kannavad nektarit otsides edasi miljoneid tillukesi õietolmukübemed, mis on kleepunud nende peanoka ja sulgede külge, pühkides taimi kui elusa värvi pintslina. Mõnes paigas on linnud kadunud ja sellega koos on minetanud ka nende tähtis roll. Mauritiuse elanud meetri kõrguse lennuvõimetu Toodo väljasuremine võis põhjustada väga väärtusliku puiduga Toodogale puu kui liigi hääbumise. Mõnedel taimedel on vaid üks partner loom, kes nende elus tähtsat rolli etendab ning virsikupuud meenutavalt Toodo kale puhul oli selleks Todo. Nimelt oli Toodo seedekulgla puu eduka kasvu tagamiseks elutähtis ülesanne. Kui seemned läbisid linnu organismi, hõõrdus viljaliha neid maha, mis vähendas riski, et bakterid ja seened oleksid seemned enne idanemis hävitanud. Tänapäeval söödavad Toodo kale puid kasvatavad botaanikud enne külvamist nende puude seemnetega mets kalkuneid, et need oma seedekulglas seemned tugevamaks muudaksid. Jäära puhastaksid. Sel otstarbel on kasutatud isegi vääriskivide lihvimisseadmeid. Piisavalt suured linnuparved võivad ka ilmastikku mõjutada. Kui miljonid rändavad merelinnud igal suvel Arktikasse saabuvad, toovad nad kaasa tohutu Guano koguse. Bakterid asuvad Guanos tegutsema ja lagundavad selle, mille tulemusel eraldub ammoniaak. Kui väävelhappe vesi ammoniaagi-ga atmosfääris kokku saavad, tekivad suuremad osakesed, millest saavad pilvepiiskade tuumad. Nii moodustuvad jahedad pilved. Merelindude kolooniate läheduses võib pilvepiiskade hulk olla 50 protsenti suurem kui piirkondades, kus lind ei ela. Teadlased usuvad, et merelindude rändetrajektooride muutumine või nende kadumine võib põhjustada Arktikas kliimamuutust. Kas linnud, kes on maamunalt kadunud, võivad kunagi tagasi tulla ja oma ökoloogilise rolli täitmist jätkata? Selleks tehakse juba praegu tõsiseid jõupingutusi. Kunagi elas Põhja-Ameerikas umbes kuus miljardit rändtuvi, kes võisid moodustada kõigi sealsete lindude koguarvust ligikaudu 40 protsenti. Tihti võis parv, mis koosnes miljonist kraatsilisest, tõru, toidulisest linnust, keda on mitmetel dollastel maalidel kujutatud pika saleda, saba, virsikukarva rinna ja punaste silmadega. Laskuda tammemetsa, jääda puuokstele puhkama. Ühele oksale ehitasid pesa kuni kaheksa lindu ning mets kaikus nende raskuse all murduvate ja maapinnale langevate okste raksatustest. Kuna tuviparved toimetasid tõrusid kaugele ja sügavale, metsaalune pind võis olla kaetud kümnete sentimeetrite paksuse linnusõnnikukihiga avaldasid nad metsade arengule suurt mõju. Jahimehed rändasid mööda riiki rongidel ringi otsides lindude pesitsuspaiku ning kui nad mõne sellise leidsid, siis lasid nad maha võimalikult palju linde, soolasid need sisse ja pressisid vaatidesse. Ainuüksi New Yorgi toiduturgudele saadeti päevas 100 tammevaati, millest igaühes võis olla kuni 600 lindu. Ent lindude ja nende Guano kadumisega hääbus ka tamme, pöögi ja kastanimetsade regulaarne uuenemise protsess, mille tagajärjel muutusid metsad märksa vähem produktiivseteks ja kaotasid oma mitmekesisuse. Stewart bränd loodab ühel päeval sellise metsadünaamikat taastada. Juba ammu koostas ta suure formaadilise rikkalikult illustreeritud raamatu koguma kataloog, mille aluseks on 1960.-te aastate supp kultuur ning millesse on koondatud maalähedase elu pooldajatele arvukalt uuenduslikke abinõusid ja ideid. Üks tema projektidest nimega taaselustamine ja taastamine on seadnud oma eesmärgiks mitmete väljasurnud liikide taastamise. Rändtuvi on nende liikide loetelus esikohal. Brändi sõnul on tõru tuvi rändtuvi lähim elus olev sugulane ning neid linde elab arvukalt kogu USA läänerannikul. Need kaks liiki harunesid eri suunas ühisest iirlasest miljon aastat tagasi ning jagasid omavahel kogu kontinendi tõrud huvil ei ole selliseid pilkupüüdvaid, punaseid silmi ega virsikuvärvi rinda nagu tema väljasurnud näol kuid nende DNA kattub 95 protsendi ulatuses Harvardi ja Santa kruusi. California Ülikooli eksperdid teevad brändiga koostööd, et järjestada täpselt nii tõru tuvi kui Karentu videeenna kasutades viimase puhul muuseumides olevaid eksemplare. Nad uurivad tähelepanelikult neid bioloogilisi vöötkoode, et leida väikesi erinevusi näiteks DNA lõigukest, mis tähistab punast silma. Seejärel viiakse see tõru tuubi DNAga kombineeritud iidne DNA tõru tuubi munasse, et tekitada viimases muutusi. Tulemuseks ütles bränd, on midagi rändtuvilaadset. Kahe liigi hübriid. Mitmeid põlvkondi kestva rändtuvi tunnustele suunatud aretuse järel peaks tulemus olema vägagi originaalilähedane. Kui rändtuvi on õnnestunud taasluua, on projekti järgmiseks eesmärgiks selle uuesti loodusesse viimine, ütleb bränd. See pole just lihtne ülesanne, sest liigi kunagises lemmik elupaigaks olnud pähkli seemnerikkad metsad on äärmiselt kahjustatud. Siiski on asi tema sõnul proovimist väärt. See oli kõige uskumatum väljasuremisjuhtum Ameerika ajaloos, ütleb ta. Inimesed teadsid, mis juhtus Toodoga. Kuid see oli toimunud juvaid saarel ja kõik arvasid, et mandritel olid liigid suhteliselt kaitstud. Kui viimane tuvi 1914. aastal suri, oli see täielik šokk. Selle hävingu parandamisega saaksime oma süüd veidi lunastada ja ka andeks paluda. Ning võib-olla tähendaks ka suuremat nihet uue ajastu algust, kus meil on võimalik heastada mitmeid ränki inimese põhjustatud keskkonnakahjusid tuues tagasi kadunud liigid ja taastades nende rolli maailmas.