Hans Christian Anderseni muinasjutus ööbik hõljub surma looritatud vari rängalt haige Hiina keisri kohal, valmis iga hetk tema hinge võtma, kui äkitselt ilmub palee magamistoa akna taha puuoksale väike vapper ööbik. Ta oli keisrihaigusest teada saanud ning tuli seepärast kohale, et laulda talle lootusest ja usust, kirjutas Andersen. Ja kui ta laulis, muutusid varjud üha kahvatumaks. Veri keisri soontes hakkas kiiremini voolama, tuues elu tema nõrkadesse kätesse tagasi. Ja isegi surm ise kuulas ja ütles, laula, Väike-ööbik, laula edasi. Linnuimekaunist laulust liigutatud surm jätab ohvri rahule ja keiser terveneb. On lihtne mõista, miks valis Andersen just ööbiku. Tema laul on linnuriigis üks kaunimaid ja armastatumaid. Vanemas eas isaslinnul võib repertuaari kuuluda üle 250 erineva variatsiooni. Ja tegemist on ühega vähestest lindudest, kes laulavad öösiti. Keerukad helid, mida pisikesed linnud kuuldavale toovad, on inimesi huvitanud ja võlunud juba iidsetest aegadest saadik. Ning kuna linnulaulu uurimise vahendid on oluliselt täiustunud, on ka see huvi saanud täiesti uued mõõtmed. Eerik Jarvis on üks linnulaulu teadusuuringute tuntumaid nimesid. Harlemist pärit mustanahalist poissi kasvatas selles karmis keskkonnas üksikema-vanavanemate abiga. Poisi isa, kes oli vaimuhaige, kodutu ning elas New York City parkides, mõrvati 1989. aastal. See kuritegu jäigi lahendamata. Pikk ja nõtke Jarvis tahtis saada professionaalseks tantsijaks. Talle pakuti kohta Alvin Eili Ameerika tantsuteatrikoolis, kuid siis meelitas teadvusta lava asemel laborisse. Seal sai ta enda sõnul samamoodi oma loomingulisust väljendada, kuid seejuures maailmale suuremat mõju avaldada. Minu teada on ta ainus linnulauluteadlane, kes üritab õpetada laulma lindu, kes seda ei oska. Charwisson New Yorgi Rockefelleri Ülikooli neurobioloogia dotsent ning ta juhtis konsortsiumi, mis pani paika linnuajuosade uue terminoloogia. Aastate jooksul on ta linnuaju laulmist puudutavad süsteemid osadeks lahti võtnud, et teha geeni rakutasandil kindlaks ka kõige pisemad lauluga seotud elemendid. Uurides detailselt laulu õppimise mehhanismi neile elementaartasandil aitab ta oluliselt mõista inimese aju õppimisprotsessi üksikasju ning seda, kas nimetatud protsessi oleks võimalik toetada või kuidas saaks süsteemide kahjustumise korral neid parandada. Charvisel on suured plaanid, kuidas oma harukordse linnuajualaseid teadmisi rakendada. Tema projekt võib muuta linnud, kes pole kogu elu jooksul ainsatki nooti laulnud, näiteks tuvid. Meisterlik, eks lauljateks, paigutades nende ajusse täiesti uued süsteemid. Tuvidel On olemas laulmiseks vajalik riistvara, laulu, keri, päike, elund vahetult kopsude kohal mida tõestab ka nende Gudrutamine, kuid neil puudub vastav tarkvara aju närvirakud, mis võimaldaksid tekitada keerulisemaid meloodiaid. Ma nimetaksin ennast neurogeneetikuks, ütleb Jarvis. Kui mul õnnestuks välja mõelda, kuidas mõjutada näiteks sellise liigi nagu tuvi ajus asuvat laulu õppimise süsteemi, nii et õpiks laulma nagu mõni laululind või helisid jäljendama nagu papagoi siis tähendaks see mu eesmärgi saavutamist. Kui see tehnika edukaks osutub, mis pole sugugi kindel, arvestades arvukaid ületamist vajavaid tehnilisi raskusi võib see tähendada uue ajastu algust inimese ajuravis. Kui me suudame seda teha lindudel, siis võime ka välja mõelda, kuidas parandada sarnasel viisil insuldi või trauma tõttu kahjustatud süsteeme inimestel ütleb Jarvis. Samuti teeb see võimalikuks näiteks töötada välja uusi ravimeid, mis aitavad taastada inimese kõnevõimet pärast insulti või leida ravimoodus kogelemise vastu. Seda ajupõhist. Häiret esineb ka mõnedel lindudel. Sama tehnika abil suudaks ehk lappida ka süsteemihäireid autistlikus ajus. Ühel tuulevaiksel koidikul jälgisin Oregoni poolkõrbe hallikashämaruses mõnekümne isase puju pulmamängu. Puju püüd on preerijate linnuriigi keigarid, neil on suur Voa laadne valgetest sulgedest vest ning lai pruuni-valge kirjuta sulgedega saba, lehvik. Seksuaalset pinget tulvil õhus kostsid nende loksuvad ja kurisevad häälitsused koos salapäraste põksatustega. Ma teadsin, et häälitsusi tekitas lindude laulukõri kuid plõksatuste allikas ei olnud ma kindel. Lõpuks, kui hommik valgemaks muutus, märkasin läbi binokli kaht kollast õhupalli meenutavat pauna, mis lindude rinnalt esile tõusid. Tantsu ajal puhusid kuked eredavärvilised paunad õhku täis ja tagusid neid vastamisi, et tekitada heli, mis ilmselt pidi olema emaslindudele vastupandamatu. See puju püüde sümfoonia on üks linnuriigi dramaatilisemaid pulmarituaale. Umbes 10000 maailma linnuliiki kasutab ainult kaht tüüpi häälitsusi. Hüüdeid ja laule. Suhtlemiseks kasutavad nad ka muid vahendeid, mille hulka kuuluvad pea hoiakud, erinevad silmaliigutused, pea, sulgede turritamine või lihtsalt tiibade rapsimine või sabasulgede lepikuna avamine. Kuid laulud ja hüüded tunduvad olevat nende lemmikteemad. Hüüded on tavaliselt lühikesed ja lihtsad, laulud aga pikemad ja keerukamad. Hüüete hulka kuuluvad näiteks ronga kraaksatust, kana kaagutamine, pardiprääks sattus öökulli Huyge hane, Kaagatus või kulli kriise. Kõiki helisid ei tekita linnud laulukõri abil. Paljud neist on mehhaanilised, näiteks plagistavat toonekured, valjult nokaga. Koolipriid tekitavad paaritumise ajal sabasulgedega läbitungiva vile, mis toimib kutsesignaalina rähnik põlistavad nokaga vastu puutüve. Sellesse loetelusse kuulub muidugi ka juba kirjeldatud puju püüde, rinna, paunade plaksumine. Laulmist esineb ligikaudu 10-st 1000-st maailma linnuliigist umbes neljal ja poolel 1000-l ning kõige keerukamaks on arenenud laul värvulistel. Enamikul liikidel on laulud sünniga kaasa antud vaid vähesed, nagu papagoid kooli Briedja mõningad laululinnud õpivad selgeks uued viisid. Charvise taolisi teadlasi huvitavad kõige rohkem linnud, kes õpivad laule noores eas oma vanematelt sest vokaalse väljendumise õppimist esineb loomariigis väga harva. Kuigi ka elevandid, nahkhiired ja vaalalised õpivad ennast hääle abil väljendama, pole nende võimed lindude omadega kaugeltki võrreldavad. Kui kasvatada lindu isolatsioonis, pole tema häälitsused suureks saades üldse liigiomased, ütleb loomade suhtlemise ekspert Steve Noviki Tiuki ülikoolist. Tegelikult ei häälitseda peaaegu üldse linnu moodi. Ent kui kasvatada linnupoegi laboris, olles neile vanema eest toites neid iga poole tunni järel hommikust õhtuni mängides neile laule ette suudavad nad märkimisväärse täpsusega konkreetseid esitatud laule jäljendada. Olles need selgeks õppinud. 19. sajandil viisid Saksamaa voogelsbergi tõlkes linnumäe piirkonna metsnikud pesadest oma koju noorileebikesi ja õpetasid neid armsaid tegelasi laulma vilistades neile viise ette. Nad ei õpetanud levikestele linnulaule, vaid rahvaviise ja ka märksa keerulisemaid muusikapalasid näiteks Chopini prelüüdi. Sa oled nagu lill. Mõned linnud õppisid ära kuni kolm erinevat laulu. Seejuures tasub märkida, et leevikese omaenese iseloomulik laul on väga vaikne, katkendlik õrnade, vilede jada. Nendest lindudest sai moeröögatus, mis polnud sugugi odav ja paljudel kõrgest seisusest isikutel, sealhulgas kuninganna Victoria ja tsaar Nikolai, teisel oli kodus. Vilistab leevike. Elund, mille abil linnud laulavad, on nime saanud kreeka voorusliku metsa järgi. Süürings kümblus parajasti jões, kui Paan teda nägi ja püüdis neidu võrgutada. Põgenedes jõudis Süürings teiste jõenüüpide juurde, kellelt palus abi, et pääseda paani embusest. Kui lõbujanune jumal piigani jõudis, moondus too võluväel kõrgeks pilliroopuhmaks, kus paani erutatud hingus tekitas kõrtes meeldivalt kõlava viisi. Sellest meloodias lummatult pahan lõikas Roo kritel otsad maha ja valmistas neist oma tunnuspillipaaniflöödilinnulaulukõri ehk Süürings on väga väike, kuid keerukas luude ja kõhrestruktuur, mis toetab laulu tekitavat kude. Selle toimepõhimõte sarnaneb klarneti omaga. Kui linnu hingelaks seda läbib, hakkavad tillukesed membraanid laulukõriseinas vibreerima, tekitades heli ning viisi muutmiseks reguleerib linud elundi sisepinget. Mida täiuslikumad on linnulaulukõrilihased, seda keerukamaid laule ta suudab esitada. Laulmise ajal võtavad linnud pidevalt vähehaaval õhku juurde. Kaela kurgu-keele- ja nokaasendit muutes suudab linud reguleerida viisi kõla. Inimestel on laulukõri vasteks häälepilu, mis asub kõris. Ent kõri paikneb hingetoru alguses, lindude laulukõri aga hingetoru allosas seal, kus bronhiit kahele poole harunevad. Selline ehitus võimaldab lindudel suunata õhku kummastki kopsu poolmest eraldi läbi laulukõri, tekitades erakordselt keerukaid meloodiaid. Laululindudel on kõige kiiremini toimivad lihased kogu loomariigis. Need on lihased, mis juhivad laulukõritööd ja toimivad inimese silma pilgutusest 100 korda kiiremini. Laulmine on enamasti isaslindude pärusmaa ja sellel on vähemalt kaks olulist eesmärki. See on signaal, mis näitab emaslindudele laulja sigimisvõimekust. Rõkkab laul tähendab tervet partnerit. Samas aga kätkeb hoiatust teistele isastele, et antud pesitsusterritoorium on hõivatud. Mis puutub lembelauludesse, siis mõnepäevase hoolika kuulamise järel langetavad emaslinnud oma valiku, olles täheldanud isaslinnu hääles partneriks sobivusele viitavaid märke. Võib-olla sarnaneb see sellega, kuidas osa naisi õhkab, kuuldes laulmas Frank Sinatra, Robert plaanti, võitjastin piiberit. Ja tuleb tunnistada, et suurus on oluline. Nimelt repertuaari. Suurus. Emaslinnud on märksa meelsamini nõus paarituma isastega, kelle laulude valik on laiem. Lindude koidukoor on kogu linnumuusika absoluutne tipp. Niipea kui päike tõusma hakkab, eriti kevadel paaritumise ajal alustavad kogu planeedi laululinnud maailma suurimat kuuldemängu. Kuna varahommikune õhk on tavaliselt tuulevaikne toimib koidikul kõlav laul umbes 20 korda tõhusama suhtlemisvahendina kui muul kellaajal. Kujutlege ülevoolavat drillerduste mulinat, mis vallandub koos aeglaselt üle maakera liikuvate esimeste päikesekiirtega. Sellel looduse igapäevase nimel on isegi oma tähtpäev. Viies mai on kuulutatud rahvusvaheliseks koidukooripäevaks. Sel hommikul tõusevad paljud inimesed varakult ja suunduvad matkaradadele, et olla tunnistajaks linnuriigi esimestele tervitushäältele. Maailma laululindude hulgas on oma superstaarid. Erak rästa laul sisaldab 45 kuni 100 nooti koos 50 helikõrguse variatsiooniga. Austraalias elaval hund lüüra sabal maapinnal pesitsevad vaimustava lehvikukujulise sabaga linnul on kõige keerukam laul. Tema täiuslikult arenenud laulukõriomadused muudavad selle linnumeloodiad harukordselt keerulisteks ja võimaldavad tuua kuuldavale tõenäoliselt kõige valjemalt häälitsusi linnuriigis. Peale selle kasutab ta lisaks omaeneselaulu seitsmele elemendile ka teiste lindude lauludest laenatud lõike ja jäljendab erinevaid loodushelisid nagu näiteks koaalade, Urhatusi või kriiskeid ning isegi inimtekkelisi hääli ja tehishelisid sireene lapse nuttu. Samuti mõnes mõttes iroonilisel moel metsatööliste, raadiote ja saagide müra, kes on nende lindude elupaika hävitama tulnud. Uus-Meremaal elav öise eluviisiga kakkpapagoi ehk kakapo tõmbab oma kaks jalgpallisuurust kopsupauna läbilõikava Willinaga õhku täis ja tühjendamine seejärel valju madalsagedusliku kõminaga. Tema laul kostab ligi viie kilomeetri kaugusele. Selle tulemuse saavutab Packapo nii-öelda loodusliku võimendi kasutamisega. Ta kaevab maasse amfiteatri sarnase süvendikus valib endale koha, mis tagab maksimaalse akustilise efekti. Isaslinnud kõmistavad mitme kuu jooksul igal ööl, et leida partnerit. Laululindude maailma superstaarideks on ka Ecuadori käblikud, kes elavad andide kõrgmäestikus, kus nad bambuse metsast siledate roheliste tüvede vahel vilkalt lendlevad, lauldes koos ainulaadseid. Duette. Paar esitab kiirelt vahelduvaid noote, mida võib sekundis kõlada kolmest kuueni ning nad teevad seda nii täiuslikult sünkroonselt et tundub, nagu laulaks üksainus lind. Kuid teadlasi ei huvita üksnes lindude laul. Tihased on juba ammu välja kujundanud omalaadset twitteri sarnase sotsiaalmeediasüsteemi, kus omavahel jagatakse kompaktseid, info, lõiketihaste keel. Nii hüüdeid kui ka laul on loomariigis kõige keerukam ning teadlased on seda uurinud aastakümneid. Nii nagu enamikul lindudel, on ka tihaslastel kaks peamist laulu üks territooriumi tähistamiseks ja teine partneri võrgutamiseks. Kuid tihaste hüüate süsteem erineb kõikide teiste linnuliikide omast ning tuleneb nende ainulaadsest sotsiaalsest struktuurist. Kevadel moodustavad tihased paarid, kuid pärast paaritumise lõppu kogunevad nad parvedesse, millesse võib kuuluda kaks kuni 50 lindu. Kui see väike seltsing lehestikus ringi hüppe, vestlevad parve liikmed omavahel palju sädinaga. Võimalik, et nad vahetavad infot leitud toidu kohta, annavad lihtsalt oma asukohast teada või tõstavad häired, kui keegi on röövlindu märganud. Vihased võivad olla märkimisväärselt konkreetsed. Mida suuremat ohtu näiteks röövloom endast tihaste meelest kujutab, seda rohkem on nende häire hüüetestii silpe väike verejanuline ja kiire värbkakk, kelle lemmiktoiduks linnuliha kutsub tihaste häire hiiu lõppu kuni 23 diisilbi lisandumise. Seevastu habekakk, kes on värbkakku tunduvalt suurem, kuid murrab linde harva ja on seetõttu nende jaoks vähem ohtlik teenib ära üksnes ühe pooliku tee. Tihaste keel tundub olevat peaaegu universaalne, olles nagu loomariigi esperanto. Kui salvestada Montana osariigis tihase hüüd, mis hoiatab röövlooma eest ning mängida seente jaapanis võtavad kõik linnud sellise poosi ütleb Montana Ülikoolis lindude suhtlemist uuriv bioloogia professor Erik kriin kükitades maha ja vahtides ärevalt ringi. Ja niimoodi ei reageeri mitte ainult linnud, vaid ka oravad ja vöötoravad mis oleks nagu miski programmeeritud. Nii et kui me kõikjal lindude loodud muusikat kuuleme, liigutakse meid hingepõhjani. Ma saan naudingu, kui kuulen Turkeli laulmist oma kodu lähedal aasal lindude laulus lennust tajuma olemise kergust, mida me niivõrd igatseme. Romantiline luuletaja John kiits väljendas oma kirglikku armastust linnulaulu vastu oodis ööbikule, nähes selles surematus avaldust, valad oma hingejoovastuses kogu maale, kirjutas ta. Luuletuses lõokesele kirjeldab prussi Bishelli vaimustusega linnulaulu kui taevalikku ilmutust, palsamit, mis aitab pääseda elu valust. Avav v või lind oma mõttelõõm. Eales pole mind arm või veinisõõm läitnud, nii et saabub õnnis puhas rõõm. Linnulaulust ajendatuna on sündinud palju muusikateoseid, nagu näiteks pokkeriini linnupuur, mussarski munast kooruvad tibude ballett, Tšaikovski luikede järv ja Vivaldi kevad. Mozart kasutas oma muusika loomisel kodustatud kuldnokalaulust kuuldud noote ning kui viimane suri, oli helilooja, on niivõrd õnnetu, et korraldas linnule uhked matused. Beethoveni viienda sümfoonia kuulsad avanoodid on aga märkimisväärselt sarnased valgerinud Barrett Kärliku lauluga. Kõige innukamalt on linnulaulu kasutanud helilooja Olivier Messiaen 20. sajandi keskel tegutsenud avangardistlik muusik, kelle jaoks tähendasid linnud musikaalsuse tippu ja kõige vaimse väljendust. Nad kehastavad meie tungi valguse, tähtede vikerkaare ja ülevate laulude poole, ütles ta. Mis jäänil oli neuroloogiline fenomen sünest ees ja mis tema puhul toimis kahesuunaliselt mõttes mängida muusikat kaunite värvi toonidena ning värve, kuulis ta muusikana. Jalutuskäik metsas linde jälgides kuulates pidi sellele prantslasele olema küll tõeline nauding. Mis jään, polnud üksnes helilooja, vaid kahur, ornitoloog. Ta rändas ringi kogu maailmas, kuulates paljusid erinevaid eksootilisi linde, kirjutas seejärel nende laulude põhjal muusikapalasid. Ta jäljendanud üksnes lindude muusikat vaid töötas laulude põhjal välja keerukaid õhulisi teoseid. Sageli kõndis ta vaikselt ringi oma kodukandi prantsuse alpide metsades või Pariisi linnuturgudel noodistades sadade sama liiki lindude laule ja komponeeris hiljem nende põhjal näiteks ideaalse põõsalinnulaulu. Mitmeid maailma rahva usundeid läbib ühtse joonena veendumus, et kauges minevikus oli linnulaulu universaalne keel, mida mõistsid nii inimesed kui ka linnud. Sufistlikus müstilise Spoeemis lindude keel, kirjeldab Pariid uut, pin Ataar sellist keelt. Ning Talmudis väidetakse, et Saalomon sai oma tarkuselindudelt. Norra Eda lauludes, mille autorid ei ole teada. Maitseb Põhjala mütoloogia legendaarne kangelane Sigurd lohe verd, mis annab talle võime lindude keelest aru saada. Kapitalistlikus usundis peetakse seda salajaseks täiuslikuks keeleks. Müütide kohaselt suhtlesid rongad hu kinni ja mu ninn, kes istusid viikingite jumala Hoodini õlgadel ning teavitasid teda maailmas toimuvast oma peremehega just sellises keeles. Levinud on arvamus, et linnud kõnelesid vaimselt pühitsetud inimestega ja vastupidi väidetakse šamaanid räägivad seda transiseisundis, suheldes lindude ja loomadega. Shiranoode perserakk kirjutas rändurist, kes kohtas teekonnal kuldse krooniga eredavärvilist lindu. Kui lind rändurile laulis, avastas ta üllatusega, et sai linnukeelest aru. Lindude hulgas võib leida neid, kes oskavad sinu keelt rääkida ja mõista, ütles Linberzeracy loos. Seega võid sa kohata linde, kes sõnagi ei räägi teisi, kes üksnes säutsuvad ja kolmandaid, kes oskavad kõnelda. Ent samamoodi võid kokku juhtuda ka kõige täiuslikumat lindudega, kes kasutavad keelt kogu selle ilus. Kui uskuda perseraki, kuulusid ka katedraal ehitanud vabamüürlased nende hulka, kes valdasid lindude rütmilist keelt ja kasutasid seda omavahelises igapäevases suhtlemises mille tulemusena said vestlusest aru ainult selle keele oskajad. Millised avastamata imed meid küll ees ootaksid, kirjutas ta. Kui me teaksime, kuidas sõnu lahti võtta, need paljaks koorida ja vabastada nende vaim, jumalik mõte, mis sees peitub? Perserakki seisukohad on kooskõlas teooriatega, mida levitasid sellised esoteerikateadlased nagu pintsel pritsis ning prantsuse alkeemik ja kirjanik pulkaneli. Nad uskusid, et lindude keel on foneetiline kabala, mille helid on Al-keemilised. Jumalik säde aktiveerib mingil viisil inimese DNA selliselt et see äratab ning säilitab vaimset teadvusseisundit, milles on linnukeelt võimalik mõista lindude keel, kirjutas folkanelli. On ühtne pühitsuse ja valgustuse keel, mis on aluseks olnud sellistele nii erinevatele kultuuridele nagu kristlus, inkad, keskaegset rubadurid ja antiikkreeklased. Ning selle jälgi võib leida Picardiia provintsi murrakutes kõige tähelepanu väärsemal viisil aga mustlaskeeles. Kõige ähvardavamaks ohuks on linnulaulule kliimamuutus. Sünges 2012. aastal loodud kujundlikust teoses nimega. Kui linnud laulavad mürgi taevas, paigutas tegevuskunstnik Lilliam Jiang ühes Amsterdami galeriis 80 lindu suletud ruumi kandes gaasimaski avasta süsihappegaasipaagi ventiili ja suurendas aeglaselt gaasi taset ruumis 360-lt miljondik osalt, mis vastas tollasele keskmisele tasemele maailmas 1000 miljondikosani ehk tasemeni, milleni jõuab maakera õhk sajandi lõpuks. Alguses laulsid linnud rõõmsalt, ent taseme tõustes nende laul aeglustus. Rütmid muutusid ja lõpuks lakkasid nad täielikult. Laulmast. Linnud ei surnud, kuid nad lõpetasid lihtsalt laulmise. Kas lindudel on meile maailma ja meie endi kohta öelda midagi enamat, kui me seni teame. Kas me lihtsalt ei suuda nende tähtsatest sõnumitest aru saada, sest oleme oma tarkuse kaotanud. Kas me suudaksime selle tagasi saada? Vastus näib olevat jaatav. Kui me vaid selgusele jõudmiseks neid enda ümber alles hoiaksime.