Tere õhtust, siin maris Johannes, Moskvasse, Moskvasse, Moskvas. Mäletate seda? Tšehhovi õekeste õhkamist kolme Sões. Peab tunnistama, et Moskva pole oma külgetõmbejõudu kaotanud. Tänud. Esiteks pole seal Eestis käiet, jääb kui palju. Teiseks on kõigil meil keskealistel oma Moskva mälestused mis aegade hämaruses muutuvad aga järjest muinasjutulise mateks. Tänases saates tahangi pajatada oma Moskva reisist mille ajendiks oli Kuldse maski nimeline 15. Vene teatrifestival, kuhu mind lahkelt kutsuti. Aga Venemaal on traalsust ka teatrit, ta piisavalt palju. Kuidas sa julged üldse Moskvasse minna? Küsib mult esimene vastutulija, kui oma sõidust juttu teen. Ära räägi nii kõva häälega eesti keelt kui mööda Moskvat sammud. Soovitab sõber, kes mu kõrval astub. Millegipärast ei tajuma eestlaseks olemise ängi, ei Moskva tänavale ka teatris. Kas on nii palju poliitiliselt korrektseid inimesi minu ümber või olen ma lihtsalt ulike? Koostabakoviga töötav Leedu päritolu lavastaja karbauskas kui räägib loo, kuidas ühes foorumis soovitatud seoses Eesti pronkssõduriafääriga Moskvas ära keelata kõik need graafiuse tuminase. Jah, karbauskase lavastused. Nii et ettekujutus ühtsest pri Balticast töötab kindlalt Ühte vanemapoolsete moskvalast, nägin ka miitingul ringi jalutamas plakatiga, kuhu oli joonistatud Lutši, Estonians, Moskva ja selleks parimaks Moskva eestlaseks osutunud tus. Plakatikunstniku arvates Mihhail Gorbatšov relvastatud saeraudkangiga kohe-kohe kallale tungimas vene märgilistele, skulptuuri teletöölisele ja kolhoositarile ning Nõukogude kosmonautika kuulsale ausamba raketile. Nii et eestlasest on saamas sõimunimi nagu korbatšoviski. Ja samuti on vene folkloor tootnud eestlastest viimasel ajal palju anekdoote. Samas on venelastel endil jälle sotsiaalseid muresid kuhjaga, nii et lõviosa rahvast peab tegelema ka sellega, kuidas ära elada. Korter, pensioni ja töö ning peagi saabuvad lihavõtted on neile südamelähedasemad. Aga teatrist ikka ka? Festival kuldne mask pakub vene parimaid lavastusi Moskva teatripublikule. Ekspertide ring on lavastused välja valinud ja kriitikutesse asjatundjatest žürii peab hindama nende headust. Seekordse Kuldse maski draamažürii esimees on eesti teatri suur sõber Adolf Shapiro. Shapiro juhitud žürii hinnata on draama suurvormid kui väikese saali lavastused. Samuti nukuteatritööd ja välja antakse auhinnad parimale lavastusele, lavastajale, mees- ja naisnäitlejale ning kunstnikule. Lisaks veel üks novaatori preemia. Räägime Shapiro juttu ühe nukuetenduse vaheajal. Ta tahab suitsu teha ja nii läheme õue, kus vaibumatu liiklusmüra. Suurlinna kindel kaubamärk. Aga see selleks? Adolf Shapiro, kuidas hindate Vene teatri tänast seisu, on olnud see hea, halb või keskpärane, teatriaasta. Võrreldes mõne teise aastaga on seekord täiesti hea tulemus. Oleneb muidugi, millise nominatsiooniga tegu festivali kontekstis tunnistab Shapiro. Näiteks on väga kibe konkurents parima lavastuse kategoorias, samuti parima meespeaosa tiitlile. Meestest on Aleksander Abduulov fina Moskvalaste käopesa lavastuses ja on kapotškarjoff Moskva väikesest teatrist, aga ka Jevgeni Mironov Moskva kunstiteatrist härrastest Kovaljov, idest. Samas jälle naisrollide osas pole konkurents eriti tugev, tunnistab Shapiro. Vahemärkusena olgu siinkohal öeldud, et endale õnnestus näha küll ühte väga põnevat naisolevust vene laval. Sholdaki mänguliselt hullumeelses lavastuses ja tuleb tunnistada, et juba tükk aega ei ole näinud sellist muutumist ja ümberkehastumise tulevärk. Nii et hoian ilusale Mariemieroonavale pöialt. Ja Maria Meroona pann muide Andreimironovi tütar ja vägama kadunud isa moodi, aga see vaid vahele põikeks jätkab juba Adolf Shapiro. Tänavuse Kuldse maski saak on kuusseitse lavastust kõrgemast klassist, nii näiteks Lehtoodini kuningas Liir aga kama, Kinkase Dostojevski lavastus Liepaja poeema. Aga miks mitte kaanrežoldaki Faidra kuldne hääl seal, kus Marie Mironov mängib, ütlen vahele. Nii et on novaator klust Jaan traditsiooni. Ja minu arvates on see pilt huvitavam. Möödunud aastaga võrreldes tunnistab suurmeister Shapiro aga ikkagi, mis iseloomustab tänast kuldset maski ehk Venemaa pühapäevast teatri nägu. No seda hooaega iseloomustab kindlasti kaasaegse näitemängu puudumine festival imengugavast, tunnistab Shapiro. Teater peegeldab ju seda, mis toimub. Kui puudub lavastus kaasaegsest vene näitemängust võib olla kaks põhjust. Kas pole teatriteksti või on teatrid laisad ja ei pööra uuele dramaturgia-le piisavalt tähelepanu. Shapiro arvates on tõene pigem teine kui esimene väide. See tähendab, et teatrid ei tunne huvi kaasaja vastu. Teater tegeleb klassikaga põhjusel, et tänased poliitilised sotsiaalsed küsimused on pressis televisioonis väga jõuliselt kajastatud. Aga teatrist ootab vaataja igavikulisemat kõrgemat kaunimat maailmapeegeldust. Ja selles on nii repertuaari väärtus kui puudujääk, tunnistab Shapiro. Teatri Shapiiroga jääb siinkohal pooleli, et jätkuda saate lõpuosas. Kui teatri puudub tänapäev siis tuleb minna tänavale elu otsima. Võõra silma jaoks on tänavalgi teatrit palju. Esimene kohtumine Moskvaga lennutas mind arvatile kus saadeti viimasele teekonnale suurt vene näitlejat Mihhail Uljanovit. Meie Žukovi maetakse, ütleb memmeke mu kõrval kommentaariks. Kõik, mis suur ja ülev on venelase jaoks võrreldav suure isamaa sõjaga semis venes köidab, on selle maa paradoks. Saalsus. Kas lapsemeelne kuum jäätis või eksistentsiaalne elav laip. Jutustan ühest kohtumisest vene lavastajaga noore mehega, kellel nimeks Vladimir Bankov. Lavastus, mida kuldsel maskil nägime, on selline kirju kava, mis kokku pandud tänase Vene elu piltidest. Ühendavaks pealkirjaks on lool perehood, üleminek ühest olekust teise, ühest ühiskonnast teise iseloomulik seisund nii vene postkommunistlikule, postsotsialistliku ühiskonnale aga samas tuttav ka igale seiklejale, kes päevast päeva mööda suurlinna sammub. Sest perehood on igal sammul metroos, tänaval, su ees ja taga. Tihti kohtad ka silti Terehodan, niiet. Nii et tuleb tunnistada, et vaimukas ja ambivalentne pealkiri on poistel välja mõeldud oma lavaloole. See, mida nägime, oli kabareelikus agressiivsus vormis esitatud elupilt. Ja lavastus ise kulmineerus Nõukogude liidu hümniga. Ja seda teatrivormi nimetati sound draamaks. Seesama noor Vene teatri eksperimentaatori Vladimir panud kohv kirjeldas suure südamesoojusega oma folklooriekspeditsioone Vene-Ukraina küladesse. Teda pani heldima Paabuskate avatud olek, lauluoskus loomulik elulaad. Isegi uksi ei keeranud, lukku panevad vaid luua vitsa vastu ust ja sellest signaalist piisab, et saad aru, pererahvast pole kodus ja seda ajal, kui linnamajas mõõdetakse ukse paksust juba meetrites eni elamegi kaasa lavastaja sugestiivse ekspeditsiooni kirjeldusele. Ja siis tuleb tolksti mõttekäik. Ja mida on elu meie vanaemadele andnud? Meie võitsime sõja, aga meie Paabuschkad on näinud ainult oma kartulimaad ja lävepakku. Alles äsja just imetlesid ja kadestasid oma Paabuskate arhailist elukorraldust ja nüüd äkki. Aga kuhu edasi? Võrreldes lääne vanaemadega on meie, see on vene Paabuskate elu olnud nii ühekülgne, vaene. Nii tublist vene Naroodnikust on saanud kahe lausega progressi usuline läänlane. Keda siis kadestada Vene Paabuskaid või Lääne kros mutreid, kränd, maaklereid. Loomulikult on vene babuška elu hullem, nutmapanevalt kurb, aga meie ju võitsime sõja. Ja see on lendlause, mis lõpetab igasuguse loogilise arutelu. Mis siis veel rääkida identiteedist või ideaalidest. Oluline on esitada küsimusi, kuulutab lapsesuine lavastaja Bankov. Vastuseid tuleb otsida, ta lõpetab oma lavastuse Nõukogude Liidu hümniga. See on nii ilus, et paneb nutma, tunnistab ta ise. Osa publikust tõuseb püsti osa plaksutab, osa poetab pisara. Selline eufooriline meeleolu valitseb saalis. Reaktsioon võiks sarnaneda sellega, mis meile eestlastele tuttav laulupidude ajast kui koorid hakkasid laulma mõisamaad. Aga ärgem unustagem, et teine hümni on kaks tundi jutustatud lavalt prostituutide, kodutute, töötute, sõjaväelaste, transestiitide ja muserdatud teismeliste elust. Selline korralik sotsiaalpornograafiline kava laulude-tantsudega vene publikule meelepärane. Jaa. Teine etendus, milles tahan pajatada, juhtus suure teatri esisel väljakul kus ühismiitingut pidasid kommunistid ja Jabloko. Punalippe oli meri, Karl Marxi massiivne kuju, kõrgus demonstrantide kohal, postamendi jalamil kiri, kõigi maade proletaarlased, ühinege. Ja veoauto kastist peeti kihutuskõnesid üks minutine lõik sellest meeleavaldusest, kus kõik esinejad kurtsid oma rasket elujärge, tööpuudust, olematut pensioni, majavalitsuse sigadusi ja linnavalitsuse häbematust. OMON valvas miilits, korraldas turvakontrolli pommiväravaga ja inimsed linastusid. Kellel plakat käes, see tähtis iga hinna eest pildi peale saada. Noorem rahvas kandis Šege vaara. Aga vanem publik Stalini pilte. Lenin idega Brežnevit ei olnud keegi kaasa võtnud. Ja müütiline vana aeg, kus kangelast otsida, oli ikka Veliikaja, Eight, Stenna ja aga kuna on luulesaateaeg, siis nagu tellitud, tuleb revolutsiooni tribüünilt ka üx Lermontovi tekst. Veel kord selgituseks, see katkenud ei ole pärit ühestki vene teatri lavastusest. Seda etendust anti Punase väljaku kokkuveere peal punalippude all 30. märtsil. Aga ega mind revolutsiooni tegema saadetud, Moskvasse ikka teatrisse. Klassikalaviin on kuldsel maskil tõesti muljetavaldav, kui lugeda vaid üles autorid, kelle tekstidele nomineeritud draamalavastused on tehtud. Lorca šeik Spirmul, Jäär Dostojevski koogol, Saltcoched, rinn, Andrejev. Kas pole tegu vene kaotatud identiteediotsinguga? Sellel klassikamaastikul tekib mul küsimus. Adolf Shapiro. Teatud mööndustega võib seda identiteediotsinguks juht pidada. Tegelikult on nende klassikalavastuste ajal saalid publikust pungil ja mitte ainult Kuldse maski ajal. Tulete ükskõik mis ajal Moskvasse ikka on raske piletit saada, järelikult on publikule seda klassikat vaja. Samas mina tunnen puudust eksperimentaallavastustest, neid oleks oodanud kuldsele maskile rohkem, soovib Shapiro. Aga samas meie nägime mitmeid eksperimente, mis jätsid suhteliselt naiivse mulje oma tõekuulutuses. Shapiro pareerib seda seisukohta. Kas Sholdakyfaidrat võib pidada lihtsameelseks lavastuseks? Kindlasti mitte. Olen Shapiro päri. Shapiro-le meeldib veel viima rõõmav, kes eesti vaatajatelegi talveöö unenäost oma tonki hootiga tuttavaks ja lähedaseks saanud. Aga kahjuks puudub sellest galeriist Vassiljevi Don Juani lavastus Vassiljevi soovinud seda lavastust festivalil näidata. Põhjuseks vene valitsejate jõhker suhtumine Vassiljevi teatrisse. Just äsja, viiendal aprillil oli Vassiljevil esietendus Pariisis. Aga kuldset maski otsustas ta boikoteerida. Shapiro arvates on see festivalile suur kaotus, ta palus isiklikult Vassiljevit, aga kui lavastaja keeldus, sai temast ka suurepäraselt aru. Kas Shapiro žürii esimehena on rahul ekspertide tööga ja kas festivalile on tehtud parim võimalik valik uutest vene lavastustest. Laste tunnistab, et pole jõudnud nii palju vaadata kui eksperdid. Kuid mulle tundub, et ekspertide kogu on teinud vigu. Esiteks arvan ma, et festivali peaks kokku, paneme üks inimene. Kuraator, kes valib ja vastutab. Nii korraldatakse teatrifestivale Läänes. Ekspertide kogu pole parim lahendus. Üks kiidab ühte, teine teist. Aga mis puutub Moskoi Peterburi lavastustesse, siis mulle tundub, nendest on tehtud esindusliku valik. Olen sellega päri. Kas tähendab see seda, et provintsis pole režissööre? No seal ju lavastavad ka Moskvamad moskva lavastajad. Räägitakse ka seda, et sel aastal pole provintsist midagi leida. Siis ootan väga hea kutski teatri lavastust. Nemad mängivad Lorca Bernhard halba maja, midagi on ka Jekaterinburgis midagi Novosibirskis ja see on kõik kokku kolm lavastust üle suure Venemaa. Samas muusikalavastuste osas on see geograafiline ballett palju mitmekülgsem. Nii kujunebki kuldne mask sõnalavastuste osas Moskva ja Peterburi festivaliks. See on märg kultuuri tsentraliseerimisest. Ja mina lootsin, et pärast Nõukogude liidu lagunemist läheb areng seda suunda mis tunda nii Ameerikas kui Euroopas, kus majanduslikud faktorid soosivad just kultuuri detsentraliseerimist. Aga Venemaa kontekstis seda juhtunud ei ole ja sellepärast on mu meel kurb, tunnistab Adolf Shapiro. Meid välismaa ajakirjanikke ja produtsenti ühendas Kuldse maski raames toimunud Rashankeis vene juhtum. Selle erifestivali mängukavas oli ka mitmeid kunstiliselt hoomamatu väärtusega lühikavu mis adresseeritud nähtavasti välismaa festivali korraldajatele ja mis arvatavasti vene teatrielu kontekstis ei mängi eriti suurt rolli sellised kiirtoidud, kus domineerivaks maitseaineks vene eksootika. Pean küll tunnistama, et taolise kiirtoidu asemel kaldun ise eelistama ja nautima juba ehedat vene tänavaelu, mis minu jaoks teatrist vahel huvitavam. Kui Moskva märtsiilm pakkus tõelist suve kuuma siis teatriilmas. Sellist kõrgtemperatuuri ma seekord ei kohanud. Võib-olla oli viga minu valik, kus võib-olla kuraatori maitses Kuldse maski viimane etendus on 13. aprillil ja seejärel kuulutatakse laureaadid välja. Sisetunne ütleb, et isiklikult nähtud lavastustest võiksin panustada Sholdaki Faidrale kui Mihhail rõõmovi tonki Hotile. Hea on tõdeda, et mõlemad lavastaja nimed ja tööd on ka Tallinnas nähtud talveöö unenäofestivalidel. Aga kuldne mask jõuab Eestisse oktoobris-novembris. Siis mängitakse Tallinnas ja võib-olla veel mõnes Eesti linnas mõnda vene näitemängu täna kuulmiseni vaatlusi. Moskva tänavateatrielus tegi maris Johannes.