Tere õhtust. Lasunenäoks muutub elu, see on luulekava Henrik Visnapuutekstidest. Koostanud on selle Pillerin purje ning muusikaliselt kujundanud Airi Liimets. Henrik Visnapuuluulet loevad Tõnu ja Rein Oja. Esmakordselt oli see saade eetris 1992. aastal. Ei vara veelsust laulda, armas liig teravad, veel sinu näojooned liig selgelt kuldsed alles meeles hooned, kus veetsime me päevatooned, ei varaveelsust laulda, armas. Lasunenäoks muutub elu, su silmad vaevalt aimuks läbi aja täis õrna armu, sinu hääle kaja, kui hõbedilin kumaks kõneleja lasunenäoks muutub elu. Las müüdiks saab see, mis on mööda kõik rõõm, kõik mure, meeleheitja, viha, kõik lapsemeel ja kõikemurdja iha. Kõik see, mis ihkas vaim ja himus liha. Las müüdiks saab. Las läheb mööda. Kui tuleb unung, kuldne, hämar ja süda hellaks saab tost pehmest helgist, mis imeliselt hoovab silmist selgist siis laulda võin armu õitsvastnelgist. Kui tuleb unung, kuldne hämar. Jo põiki üle hämarduvama purpur visiidi Huljub maa uduna ja päikse all tolm valgel vaiksel teel, pikk rida kündeid tuleb koju veel. Sel vaiksel õhtul. Olles üksinda maa omast armastusest, tahan mõtelda. Maa armastus, see kurb on surmani. See tõusta pole võinud hõiskeni. Ja ununenud ainsas vaatuses, kui mõistmatu maaelu saladuse ees ma oma pilgu saadan kaugele. Miks see, miks see? Et pisar kipub laugele? Ma tean kõik, kuid uskuda ei suuda. Ma tean, miski vägi sinu teed ei muuda, kuid ikka valvab lootus. Oodule siiski, tule taevaline ime. Ei. Kõik on otsas, kõikam peete. Ilm on pime ning asjata on ootus. Ei lahku painaja, ei surmast virgu. Läbi päeva läbi nagu koolja sirgu ja surmavari palgel. Malaman liikumata, raskes valus. Oo jumal, päästa tunnen, külm ju, tõuseb jalus. Oh, päästa usku, anna kõikununi, kõik lõpeb, kaob mööda, läheb hommikuni, päev tõuseb, kõma kärab ja sina tuled jälle, annad käe, sest tunnen endas laulmas sinu armuväe ja rõõm su silmis särab. Kortsu huulil minu kurblik nimi. Sa lähedega tule. Ja mina ootan, ahastan. Ja valvan niikaua, kuni elu lõimed läbi Salvan. Üks uni muudab teise une. Üht, aiamaja, sügis, ehten ja õhtutaeva aeglast põlemist. Ma mäletan, puud pikalt seisid lehtis. Me ootasime hämaruse tulemist. Vään taime pehmets, augud, piirusid rõdu knaid esil, päiksetule sees maas, eelmitsesid astrid õhu reseda. Mesi täitis maja ees. Kui samet koetis, rullus valla õhtu sees majas seinad, maalid põlesid, sest tulest, mille päike heitis õhku meid hämariku, käsivarred puutusid. Su sõrmed ununud klaveril neid läbi hämaruse ei näinud, maa akorde mahedaid lõid üksikille kui Saarile. Me jäime ain oina ja najatudes istmel kinni silmad. Me istusime, vaiki, ahtus, Ringhaav-haaval helendama lõivad ilmad, mis enda jäädes kujustanud, hing. Ah, kuidas tahtsin siis, et oleks söönud su hinge sama ihke tuli, mis, kui lõõsk mu meeli sõi, et oleks löönud su sõrmed keeli, tundeis vägevais, mis inspiratsiooni värinates. Me hingi oleks haaranud, vapustanud. Kuid kaua, istusime unistades Wellüksini, üks teisi unustanud. Su õrnad sõrmed on klaveril. Neid läbi hämaruse ei näinud ma akorde pehmeid lõid ja üksikkyll, kui Saarilema jäime, ain oina. Ma ihkan kurba vaikust, oman rünnanud kanda ja tunda hämarust, kui vesi musta siidi end õhtu purpur, pehmel tunnel tahaks anda siis oled vaikusel mu ligi üksi, sina. Kui õhinast nii imelisest meele diviidi teed ihalduse, siis sind õrnalt hoidsin mina suud surudentsu käele helludensu. Oo öine tund, loo sellest unistusest tasast viisi, kuis kordub armulil, mis pandud silme vette. Me seisime kalmutee ääres Surm valuga, jaheda udu sees käis meie taga. Ja astus ees. Sa vaikisid. Aga sind mõistsin ma et kalmu oma aed magama on kadunud noorusearmastus. Ükskord nägin oma teel siis kadusid kui õhtutaeva valgus sina ning üksi nagu leinapaju maantee äärmina su tulekut jäin kurtes ootama. Veel jäi meele veel kui muinasjutt, sõnaiseline ilu ja silmapilk, mil seisid keset teed su ümber õhtupäike siduskeed. Siis läksid, sa jäi maha minu ümber, öine vilu. Kui merivaigust rasked juuksed üle õla, nii ainus kortsu nägin oma teel. Kas tuled iialgi? Nii ilus veel, kui jäänud sinust minu hinge mälestuse kõla. Kui kurvad sõbrad istusime, üksime, sa olid suurest õnnest jäänud vaiki. Ja õhtu pehmen, valgen puhkab, kauge tee. Silm nägi hämarduvad, kaugeid paiki. On teinud härdaks meeleõhtu kumav maa. Ja päiksekiired pudenevad. Kui palve tõuseb hinges ülessõnata maad, tahan armastada sind ja kõiki. Jääb ikka vaikne kurbus, pehme õhtuseen. Ööl langeb varsti meie pääle alla Su igatsused Kastvad ennast teha veenmaa omist. Olen tulnud jäädvalt valla. Nii raske mulle kanda, see suuarmastus, palvennatkub surmade Su armastus, kuis murrab, litsub maha mind su armastus, kui kogu ilma kannan sind suu, armastust. Ent tahan päästa surma toob su armastus Üht võrku, lõhun täise koopsu, armastus. Nii viisklen, vaevlen nagu vang. Su armastus, mind rusuv, rõhub nägu hang, su armastus. Ah, enne oli julgus, jõud, su armastus, nüüd surm nüüd haud, nüüd öine õudsu armastus. Mill küll vabanen, Mil jääb su armastus kui uni, meele veel, mil läheb su armastusse õudse haud, see surmanurm. Nii mitu korda päevast päeva mures neid sõnu kordanunumata. Kuud tulevad, koju lähevad surres jäika, viibid tulemata. Oo kuule mind, mu hauavaikuses, sa tule huika rõkatades, too värskeid roose minu kurbuses, neid puista Ta vallatades. Siis kui lapsed vahibel maha, pandu, ilme õhtukumas pikutama ja kaugel teil neil igatsuse antuil kuldlõngu mõttes riputame. Ah jälle siis, kui hull, kui meelest ära su käsi suudlen põski rindu ja sinu silmi siniHellas ära. Hoidke hoidke tuli lindu. Sawyybid des põlenendas. Kustun on aine helgevereline. Võõra pereline. Õhtueelsed tuuled, tasa laulavad, linnud ka, lilled, ka järvevesi tuled, värvel põlevad kuldset keed, kuldsed veed üle mullasuled, kiirte hõljuvad päiksekeed tuulde teed. Ahviks, sinu huuled ikka vaikivad, sõnata. Hääleta. Ootan vaikusesse sõna murduvat, ihkan sind, võta mind. Ootan armastuse lille, Kuurduvat murra mind, ihkan sind. Aga Verinedes taeva tuleri, Kuustubio kustub, joo õpet, piserdades nutab üksi niit, keeletu, hääletu kas ehk seeski öö sees, huuled avavad, süttib silm, süttib silm. Või ehk igaveses rahus vaikivat kooleb ilm kooleb. Kuhu jalaga astu südames sügiskuul. Kõdumis hõnguga vastu hingab sügise tuul. Rooste punaseks südame tuleks põlenud lehed, ahtunud kullaseks suleks. Buy elatavad Enn hallid lõhed. Sekka pudeneb lehtede varju punaseid verepiisku. Hinge tõmbavail Buil värin, viimne juurist, ladvus tõuseb pühadeteotus kui seista lehtedel langenuile. Kuhu siruta käsi, sügise südamekuul. Ära nimetud, küsi udust joodetud huul pähe, kui oma matusehelin langeb viimasest tiibade löögist läbi lehtede klaasist leegist. Udugannelden lindude Halin. Keset sügise hallust alasti jäetud singel. Anna igatsus hullust issanda ingel. Täna tuli värsket laia lund, otse magus õhk ja sina magad. Öö on kuutu, valge pehme, vaga puu täis lund ja maailm näeb und. Sind ma armastan. Ja seda ööd esimesed jäljed ümber maja, kolm kord astun mina, armastaja, et ei murraks keegi seda vööd. Nüüd ma tean, et sina hoiad mind nüüd ma lähen väljule, kun, mägi piirab sind ju kolmekordne vägi, kes sind himustab, ei, see saa sind. Mina vaatan lund ja hoian maad. Armastusega Ma vaatan taeva, mul on hääl. Mul pole mingit vaeva, maga, maga sina. Armastada saab. Su poolev, võitlen läbi laia lume, mis sulasajuga mul näkku lööb. Murrada sinu raja vastu läheb. Maailm on üksik, tuuline ja tumetuisk nägemusi peidetud kuu all loob Maduulen, kuulen justkui hüüdu sinu. See on nii hele keset vastset lund. Oo armas, kuhu läheb sinul end? Su jaoks? Otsin mina salasõnu salendlede minu ümber, nagu lindmaailm on üksiklumine ja lage poole otsin, sellen, tuisun, teed on umbe tuisanud, viimsed valged eed, ma sind ei leia. Silm vist lumest, lige. Sa endale paned ümber tuisukeed. Aa, ma ei saa küll eales sulle vastu. Sul on nii, kutsuvad ja kuumad käed. Mind otsivad ja ootavad, kas sa näed, kui teed ei ole, kuhu jalule astu. Kas sina kannatad, kurba kaev? Videviku maha lammendas pehmet lund. Mõtted isetõusvad eneses, kui on tund, nüüd on öö ja kuu. Nüüd on süda valus. Kannatada rasked sinuta tunnid, need leiad sina üksi minuta oma teed. Nüüd on öö ja kuu, nüüd on süda valus. Tortidena lumi pudenes valge vill, hämaruses algas valjunes leinapill, nüüd on öö ja kuu, nüüd on süda valus. Valendavad kõrged katused peidus, kuu igavesed hinges matused, ristipuud. Nüüd on öö jagu, nüüd on süda valus. Kärsik on aeg otsa saab. Oh kuulgem löövad kireva Askset kellad, oh nähkem, hiilgavad silmad, palged, hellad. Tund tundi näljud, aga kes erke veel heitku endast TÖÖ, ent kast kuvaini armastuse läte. Ses joovas saame ihalduse kätte, mis annab ülimeelik. Löö lahti, preester, kiri. Pik, kus? Leheküljel muistne ohvri veri. Aegi, mis on andnud 1000, olgu nagu meri, kui lainte murduv vahustik. AEG kärsik, on aeg nelju, Aab. Oh, heida endast kate, tantsi siis langetame elu viimse kantsi. Surm. Lõpu toob aeg otsa, saab. Hooned kõik on merre uppunud, randa mööda käibel, rada käia veel ja kannatada. Lained mägedena kuppunud. Panin näo vastu kaske vastu kahte kaseharu seista siin ja oota maru. Süda lööb, kui vastu vaske seista, kuni langeb kallas langeda, siis koon, kui vari pääle langeb, kasevari vilutume surma, vallan. Kasekene kohad kaua üle. Kalda, kannad tipud kuristiku üle ripud. Leiame koon oma hauahooned, kõik on uppunud merre. Vaeva mööda käib veel rada käia veel ja kannatada. Mure. Mürk on levinud verre. Päevast päeva kasvab mure, nagu laine kaevab kallast. Olen tulnud vägivallast, tee on ahtake ja mure. Kuulen hääli. Ma Altkaja. Kõne kauge kostab mullast. Mul ei ole taevast kullast. Liiva all on lihtne maja. Unelaas on must, kui nõgi. Eksin ühest kaldast teise, mina magan, aeg ei puhka. Uneelamusi uhkab. Ühest ei, ise teen ma reise. Elu justkui uni, une. Unenäo on elu, tunnen. Valvamine justkui uni. Vastu tuleb, mööda läheb nagu unen, jääb sest vähe meele, mulle hommik kuni Kund, käite mõtted meeled taeva alla, saatsin teele. Tulete kui mustast mullast. Songivad, kui sead tõeteri toorest kullast südamesse ainsa nime panin nagu taevaime, truudus, armastus ja voorus. Aga nüüd, kui võtma lähen vahet, et kõik teiste pähe taevaimest, tusk ja toorus. Kui ma valvan, olenunen, nagu unen, virgun, tunnen, valvamine justkui uni. Vastu tuleb, mööda läheb. Nagu unest, jääb, sest vähe meele mulle hommikuni. Mao omas hinges mässasin ma vihmadilt Su ruumi meredes, suur olin enda südames ma silmapilk Su aja meredes suur, olin maa ja uhke ka ooo piiramatu, lõpmatu täis iha, viha, peksin Endma veriseks. Vaid vastu piirisid. Ei välja iial endast, sa kõik endiseks jääb, keskel piirisid hing nagu lind, lingi alus, rind, Kell verine tee murrune. Nüüd murdes end. Ma mõistan sind su käelema põrmus, alistu. Sa tahad suur, et oleks kurbuses suvele palvuses alistun. Üks on siin rõõm. Üks mure, sõõm, üks eluviis, üks osaks, piin. Mind ristikäigul, õnnista mind vägevat, kes jätnud enese mind poega ellu, läkita mind vägevat. Kes leidnud enese Su tahtmine, Su säädmine, see alaku. Ma kurdis kambris laia laua ees. Istusin-istusin ja päevalamp põlevlaual läbi. Kõik hääled olid risti löödud maja sees. Ees kõrval seisis töömis ootanud tegijat, ööpäevalaeva. Kui külmad kivid, langesid järve põhja, mu päramised, mõtted, viimsed, need. Veed üleval, vaid ringe lõid. Sest luugid südamesse taeva päikseteed on sulgenud vaenuline nõid. Ei teadnud maa, mil oli hommik õhtu. Nii istsin öö. Päev läks nagu tumm. Kõik meelist unus. Miski pundwellitsus, ei armei viha, meeli söö. Vaide väljaskuma päeval kõrge taevakumm. Seob tähti ö. Sees matab olemise kitsus. Nii aegamööda kergus, pundia paine ning laius, olemise kitsas ring. Kui nägin ikka, päevub ilm. Siis vabanedes võõrast võimust sirgus hing ja eluhelgi võttis silm. Ning jälle liikus tsoonis verelaine. Päeval kurakätt käib päike, merest tuleb merre läheb rada ahtamaks, meil jääb ära vaata alla, väike. Ära vaata alla, äike. Taevas tuline kui raud, hüval kuristik kui haud. Päeval kurakätt käib päike, päeval kurakätt käib päike, kurakätt käib öösi, kuu. Kalda servalt langeb puu ära vaata alla, väike, ära vaata alla, väike otsatu on meie retk. Hingehind on iga hetk, kurakätt käib päeval päike. Kurakätt käib päeval päike, öösi, kurakätt käib kuu. Kalda servalt langeb puu, selja taga tõuseb äike. All helge pinna pimedast ja mudas sa võitled üles nagu iga taim. See on Sooma päikest ihkav vaim, mis üles õhku püüab allveemädast. Ei, puhkeenne hinge, köie karik, kui langenud Ta õie Cupra kild. Suhke pähe, mis helendav ja kold Alt Leost kerkib siis, kui hundi kurik. Kesktihet, laiaallveelehestiku sa üksi kasvatad õit kandvat vart. Kui õisnupp ujub ülal nagu park, et sa oma silmad avad igaviku. Ja vastu sinitaevast, särab karik su hinge Kuurme lehist samet, õrn. Su üllas süda. Jumalate urn, maailm su üle. Pühapäeva kirik. Sa tuled nagu unest, allveeriigist. Sind kutsub kollendus, mis üle pää? Ei sina kauaks vete varju jää, sest oled päikselaste õitsvast liigist. Küll püüab matta haaraliste side ja Cap Ta vägev vetikate võrk all kihab limuliste pere virk kuid sinu hingenbeidet päiksesäde. Ja sina õitsed, Valgust laotaden. Altmudast kasvab sinu päevlik vars. Suis on veetlik üllas laulu virs, mis hõljub alla rõõmu saavutaden. Pühitsema koda oma hingeõhuga minu kambri laed ja seinad, rängasti rõhuvad. Tule istu imevaibaga minu kalk ja kõva tool. Pilkudega kuldseks kääveks ketramine, mõttepool. Tule õnnista mu lauda, ootaks laulu. Tõks ja tööks panemine. Padja alla magus uni pikaks sööks. Võta minu kuumalt kolmult mure, rõske higirätt. Mina suudlen nagu usklik sinu kallist kitsast kätt. Kas jäänud väsinud ja olen üksi jänesega näinud? Kui tulid varem rahumoodi Kui vahisõdur väljal vahetuseta ja kaeviku niux, rakmen, reamees ööd-päevad, ootan, millal tuleb vahe. Kõik kannan vaikselt, ilmatu usata. Ma midagi ei taha enesel, sest ei võidet ega kaotet maailmast kõik võit, kõik vaev ja rõõm on tuhk. Palun vaiksest väsinud südamest üht, ainult. Unustust. Ja puhkust sa loed selle palve minu silmast. Nende õnnista ja käsi pane pääle, su sülle, panen. Üheks hetkeks päev siis jälle valla, siis on jälle hääl. Mina saatsin sammu jätsin oma jala sellasel teele, millisel süda kiusas, ammu kutsus ala. Jalad läksid üksinda ja alasüdamel ele. Mina sain summanu, pistsin oma käe sinu kuuma kätte. Sina kustutasid minu janu Antside väe, et ma kuulsin, kuhu läbimäe üles uhkablätte. Kui ma jõin, siis hakkas, tungis verre mulle ilma mürgitaja minu veri sellest haigeks, nakas Sütist tulle. Lakkamata räägib jutt hulle, mingi võrgutaja. Nüüd mind, veri vaevab, nüüd mu süda põeb, olen elust valla. Mina laulan, keegi hauda kaevab peost, õe õied langevad, kui helbed mulle hauda alla. Olen väsinud ootamast. Olen pettunud, lootmast. Kätest ramm kadus, sirutan neid sulle vastu. Varub samm. Raske seista, raske, istu. Astu nüüd. Ei, vannu. Palu. Nüüd on mööda valu. Ainult tuhk jäänud kõigest hõõgest hinge maha. Elu puhk. Selle kivi mitme mere taha. Tahad, istu nutta. Tahad jooksta, rutta mulle see, nagu jookseks pilved mühaks, palu minu tee. See on lauluks, ülendada valu. Täna kuulasime Hendrik Visnapuuluulet. Valimik on teinud Pille-Riin Purje. Muusikaliselt kujundanud Airi Liimets ja lugemas olid Tõnu ning Reino Oja. Neid salvestas Riina Reiman. Eesti raadio luulesaated 1992.