Olid ajad, kui Tartust Tallinna sõideti kolm päeva posti, hobustega lõid, sõidame paarkümmend korda kiiremini, maanteed mööda kolme tunniga õhu kaudu poole tunniga ja Tallinnast võime sõita Vladivostoki 23 tunniga. Meie ekspeditsioon, mis sõitis Tallinnast Kaug-Itta koosnes 18-st mehest ja ühest naisest ning seadis omale eeskätt teaduslikke ülesandeid. Meie ees oli rida küsimusi nii taanikaguvatsioloogia vallast, mida me tahtsime kontrollida oma kodumaal tehtud tööde põhjal ja pidi kaasa aitama õilsale ülesandele tutvustada meie kodanikud jälle meie suure kodumaa kaugemat serva Kaug-Ida tema loodust, tema inimest selleks tuua, materjale läbi töötada ja materjale tega me sealt mitu tonni kaasa. Rida teadlasi töötab praegu oma kogutud materjali läbitöötamisel. Ja võiks öelda vist küll igaüks neist seeditav, mõnel määral matkamuljeid. Lennates Tallinnast. Vladivostoki ületasime meie mitmesuguseid maastikke, kõigepealt Euroopa osa õige tihedalt asustatud kultuurmaastikku siis ulatuslikke Siberi taiga. Ja võib öelda, et vist kõige rabavam elamus kõigile oli amuuri ületamine. Jah, Amur Amuuri nägime kõrgelt üheksa kilomeetri kõrguselt kui pilvede varjutanud maapinda. Tuu aknast nägime laia laia jõge. Veeväljad, metsatukad. Kuid me ei sattunud siiski mitte amuuri äärde, vaid sellest natuke paremale nagu lennukilt, vaatasime rohkem Hiina piiri poole. Seal on Suurjärv, mille pindala on umbes üks kümnendik Eesti pindalast. Hanka. Esimeseks meie töötamiseks kohaks oligi valitud hulka sellepärast et Honka isegi kõige uuemate kirjanduse andmetel on psühholoogiliselt vähe uuritud. Berezovski kirjutas sellest 95 aastat tagasi. Nagu te teate, et kahe kevade jooksul lasi ta seal välja 10 puuda haavlid lindude pihta 10 korda 10 puuda. Ja nagu arvata võid, sai ta üsna suured kollektsioonid endale meid muidugi Berezovski loorbereid. Ta ei olnud rahu ja sõitsime siis Hankale lootuses, et leiame sealt teest inimtühja maad. Calderon, suured, suured suud, läbimatud, raskesse läbitavad üldse raske seal liikuda, keegi seal uurijad pole käinud välja, et me võime nii mõnestki avastused teha ja saaks lasta 20 puude haavleid. 20 puud on muidugi palju, aga natuke oleks ikka tahtnud välja lasta. Kõige esimene rekleks meil mööda Santa kesa jõge Hanka poole. Santa heisanud juba ise niisugune ilusakõlaline nimi Liinalinil arvatavasti seal nimetatakse püha jõgi olevat, peab ütlema, et esimene mulje, mis sealt tuli oli tõesti Tügist ja ühtlase ümbrus. Järve ümbrus on väga nihukene, lage soine, raskesti liigutav. Aga kui me läksime sinna päris kaldale välja, kus me lootsime sakatalid õiget tööd tegema siis esimene asi, siis me nägime nüüd eemalt juba poisid, kõrged heinakuhjad. Kus need satud oligi, läksime lähemale, nägime, olid veel kokku veetud traktoriga kohale toodud majad. Onnid läksime veel lähemale, nägime, oli tahvel üleval, oli välklehte kõrvaliseks kirjutatud Heino brigaadi, kes Heino tegi selle brigaadi saavutustest juurimatuaal. No olidki, viimase viie aasta jooksul oli võetud need alad seal kasutusele, nii nagu meil mujalgi viidus heinamaadeks, niipalju kui kasutad, andsid seal traktoritega, viidi kohale heinaniidumasinad ja terves rannaäärne ala, mis oli vähegi kõrgem, ei olnud, nii soine oligi praegust kasutusele võetud ja selleks, et saadava materjali pidin minema kaunis kaugele kaldaalast. Kuid siiski päris huvitav oli Eritümptomioloogidel, seal oli püükia saaki küllalt ja teisel real ilma, nagu sa mäletad, kui me läksime sinna lõuna poole, oli seal palju huvitavam. Saabusime nimelt Hanka järve lõunaossa, seal on muu jõgi. Ja selle suudmeala läheduses on järvedekupp. Meie olime kirjandusest lugenud, et juba varsti 95 aastat tagasi leidis sealt suure haigute koloonia. Ja seal oligi meie üheks eesmärgiks oli saada kätte purpur, haigur. Liik des esineb ainult meil Kaug-Idas ja mida meie muuseumi jaoks mitte kuskilt ei võiks saada. Hommikul sõitsime Vello mootorpaadiga. Vaatlikkus kiiresti mööda jõge jõe, muud seal kaunis määrde, niisamuti nagu Hankas. Meeleks mäed seal on usna munale, tead seda seal lõssi peal terve see kõigele pakiga ja tundsime seda, mis on siis, kui ma esimest korda pudru keetsime. Siis me võtsime, võtsime pangetäie vett ja panin seda pudru ilusti sisse ja keegi nagu tavaliselt tehakse. Aga kui sööma hakkasime, siis oli sõna tõsises mõttes hammaste kiristamine koos kõigi muude sõnadega, mis sinna juurde käivad. Sellesson, torm, lõõri enam-vähem on siiski tunda alles peale seda, kui meid järgmine kord pudru keetsime, nii et lasime ööpäev v seitsmes ja kaks liitrit poringalt pange küljest välja, võtsime endale pea veeria, selle veega tegelevad siis korralikud, aga pole juttugi. Kuulelisena haigute ajuti. Läksime sõitsime haigute kolooniasse, aga tühjagi. Kõrgem vesi oli oma poolteist meetrit normaaltasapinnast kõrgem. Koloonia oli laialt üle ujutatud. Seal oli kaks aastat tagasi tulekahju, suuremat puud olid põlenud, kõik oli ainult suur pajuvõsa ja selle kohal lendas siis tohutult haiguid. Tõusis üles, hallihaige olnud, seal oli valgeid haiguid, seal see kutsutakse Grethe Halba hõbe, haigur, hõbe, hõbe Aigro seal. Ja oli ka purpur, haigud, purpur, haigud olid kais kaugel. Püüdsime lihtsalt lasta, aga ikka kaugele ei saanud kuidagi kätte, siis tegime niimoodi, panime mehed paadilt maha. Istusid nad siis ühte pajupõõsasse sinna patsiendist, edasi läheme lehte. Tähendab, õigus on jah, Belgia peaaegu nii. Pajupõõsaste istus sealpoolmärg pool kuival, aga arvestada seda, et ilm oli soe. Õhutemperatuur on umbes 35 ja vesi umbes nii 25. Ja kui niimoodi olime terves reas kohtades maha paatides eemal, siis haigu tulid lähedal saigi lasta. Meie peatükil vaimul oli seal õnnelikud lasud, talasi dubletti kaks haigrut. Ei see asi veel kolmanda ja siis me keerasime, et aitab. Aitab, aitab, tead, Harry, see oli meie õnneks. Sellepärast et sa mäletad väga hästi, kui see Raimule paugud ära oli teinud, imelile haiglaselt ära pidime tooma. See oli ainus koht kesise nuhtlus, Photo sattusime ühesõnaga sääskede peal. Ja nagu pajupõõsast puutusime. Esimene mulje oli, et mikser meela panime selga, õhukuid tõmbasid käega üle, niimoodi kohe sääskede laipade rida jäi sinna. Ja kui me seal edasi turnisime, siis oli Meil paljude nokkadega tegeleb, meil olid sajad, olid sääsenokad, kes kogu aeg torkisid meid, niipalju kui veest välja tuli. Kui selg tulijale kogu aeg pidevalt kasvanud ei alla ja saime sellele lastud haigule lähedal, kel oli veel eluvaimu sees, siis oli seal üks noh, niisugune kahekümnesentimeetrise tera odrakõvera kaela otsas, millega parastusel silmaauku sihtis väga hoolega hoidma, et seda mitte selle oda. Põhiasi on see, et haiglad olemas, täis topitud juba ja varsti võib rahvas näha. Aga meil oli seal turgutavaid elamusi. Botaaniline, seal lõunaosas on üks väheseid kohti kus kohas kasvab lootust vistlebee järvele. Leppejärvel jah, Jelephuu jõe tähendab arvu jõgede peal. Epee vist oligi, see tähendab kohalikus keeles. Lootose järg sattusime täpselt siis sinna, kui lootus hakkas õitsema. Suurepärane pilt. Suurepärane pilt. Siis ekstaas, arvavad meie vesiroosiga. Lehed kasvavad samuti veepinna peal, alad on sümmeetrilised, kui suured need on? Esimesed esimesed tekivad, ei ole väga suured. Mavial alguses tuleb ja huvitavalt välja teravik, kohe alles hiljem läheb laiaks ja siis see leht on kaetud väikeste Uudemetega. Udemed mõjuvad nii palju visanud selle peale vett, see on nagu elavhõbe. Hõbedaste piiskade opa veereb mööda laiali vett kunagi lehe peale jääõis ise. Mis selle kohta öelda, õis on umbes inimpea suurune, kapsapea. Oleneb nii ja puhas roosa õis ei üldse mitte veepinna peal, vaid teepinnast kõrgemal tsirka 50 sentimeetrit. Tohutult ilus. Kroonlehti nüüd roosasid punaseid, roosasid lection, tsirka 20, õrn õrna roosa, seest oli kollane tolmukad, tipud olid, jah, niuksed, purpur, värvised, Burcolaisi tohutult suurepärane õis. Teie muidugi rääkisite, olite suures subtroopikas ja väga kuum ja vesi oli isegi nii hirmus palav, aga meil oli ka teatavat moodi kuumus. Nimelt kui me vaatasime järgi ja panime oma kraadiklaasi telki, siis tuli välja, et kuust ulatas sealt ka ligi 38, kus te siis olite meie veel enam ei, sel ajal mitte eriti kaugel, teist nii eriti just Kaug-Ida mõistes, aga siiski natukene ootame paar 1000, võib-olla isegi veidi enam kilomeetrit põhja pool 2500 umbes Lõuna-Jakuutias Amuuri oblasti põhjaosas. Nojah, kui ehk, kui geograafiliselt väljendada siis stana voi jaa Baikali mägismaa ühe suurima aheliku nimelise tänavoy aheliku harjal. Seal oli tõesti päeval kuumus võrdlemisi suur, kuid kui me hakkasime tegema põhiala, tähendab nii nagu meil Loidiga ette nähtud oli, pidime augematuuri maasse kaevama, siis tuli välja selline kummaline lugu, kaevad umbes nii sentimeetrit 30 või 40. Ja siis hakkab lahmides millegipärast kõlksuma. Ootame algses kivi, oligi, kive oli muidugi, aga põhiline takistus, mitte kivi, aga sulaselge jää. Tegemist oli täiesti sellise puhta igikeltsa, ka maali alt umbes 30 40 sentimeetri sügavuselt peale täielikult jääga kaetud. Aga kuidas sul siis puud kasvavad peale või lihtsalt puud on seal pinna läheduses kasvavate inimeses, küsis, kus ma pean ta üles sulatanud Kuusalu lähistel. Jah, koos keskmitte ei ole. Põhiliselt on seal valitsejalist lehis nimelt Tauria lehis. Kuusk kasvab seal võrdlemisi vähe, ainult sellistes kohtades, kus on rohkem varjatud, kus on rohkem vett. Näis nagu Bobraagi mooduselistesse Nõvades nõgudes, nii nagu veel veelahkmealad aga üleval näiteks, kui läksime mäeharjale, siis pidime alguses jääma täielikult tummaks. Siiamaani, näiteks Eestis oleme harjunud sellega, et sookail on täielikult selle soo ja rabataimer, aga seal olin täiesti üllatunud, sellepärast et see samane sookail, mis kasvab meil siin kassas üleval täielikult mäeharjal kuralised ühe kõrge mäe otsa siis närida taiga, hakkab peale, läheb ida poole, läheb läänepale teadud taiga läheb viis, kuus seitse, 8000 kilomeetrit edasi, lõpmatu, lõpmatult haiga. No me liikusime selle tee peal 400 kilomeetrit Siberis autost põhja poole. Selle vahemaa jooksul oli ainult viis suuremat asulat ja mõni üksik väiksem majakene, kus üksikperekond elas, ainult et juba see näitab seda, millise ulatuse paigas olevat. Toome. Vaid sõnu ma. Ma ainult hundi. No näed ja tundra ja. Muidugi siin on ta eikeegi. Ei. Käi läbi kõik. Aga tegelikult siiski veel oli seal ka teatavat mõnud olemas näiteks laagris. Kui näiteks Eestis palaval suvel tahab säilitada mingisugust toiduainet, pead minema poodi oma teatava summa raha ja ostma külmutuskapi. Seal aga külmutuskapp meil täielikult ilma rahata. Sealsed mägijõed on väga külma veega toituvad igikestvast, kuna seal oli noh, läksime inimtühja rajooni ja siis pidime kogu oma toiduvara seljas tassima. Nüüd, kuna juba juttu oli päeval hirmus kuum, seal temperatuur üle 30 kraadi tunduvalt, siis kartsin, et meie lihatagavara hakkad halvaks minema. Ja see läks, siis kasutasime loodusliku külmutuskapi. Nimelt võtsime kõik oma lihakonservipurgid ja panime jõkke. Kraadidest umbes nii kuus või seitse kraadi, igatahes mitte üle selle. Nii et kui varba sisse pistsid, siis tuli automaatselt hüppest kohe välja tagasi sekule Rein ja seal vist kulda ka. Tavaliselt kui kullast räägitakse, siis tuleb meelde ikka Jack, Londoni või teiste selliste suurte kirjanike jutud kullast ja kullapalavikust. Kohtusime seal kahe vana tõesti sellise inimese, kes on ise kakelda kaevanud ja see teadis ka mõnda rääkida, siis sellest kullaste kullapalavikust. Vanasti oli tõesti selline asi olnud, et isegi Hiinast, mis asub, ütleme neli-viis 1000 kilomeetrit eemal tulid hiinlased sinna Jakuutesse kulda kaevama. Teekond oli muidugi väga pikk, raske täis, igasugused hädaohte. Muuseas, ega siis kuld veel ainukene peamine Jakuutia rikkus füüsi mitmesugused metallide maagid, lõppeks need on väärtuslikumad veel kui kuld ja mina ise pean nii bioloogina kõige väärtuslikumaks statisti metsa. Sellepärast Siberi taiga. No see on niisugused puidutagavara, missuguseid teisi maailmas olemas ei ole. Ja mul poleks metsatulekahjusid. Siis need rikkused ületaksid kaugelt ja kaugele, kulla muidugi, metsa oli seal igasugust lehise taiga oli niisugune kõnnib päeva või kannid, kaks kogu aeg on hõre, lehise mets, kobagan põlvini ulatuvat sooga, ainult igasugused teised poolpõõsad, mis on jala hoolimata pükstest ja säält kuidas täitsa nii ja kraabivad välja, mitte sull, aga läksid natukene maad ülespoole, siis lõppes päris metsa. Algas üks niisugune asi, mida aiast metsaks nimetada, mina nimetaksin teda Sungliks kõige läbipääsmatu maks Fongliks maailmas. Kääbusseedermänni noh, nimetada tehnikuks või metsaks Meist igatahes püüdis seda mööda kõige kaugemale minna, räina rattal kirvest kaasas ei olnud, siis on vist üle paarisajameetrisele metsa medali välja. Mina sattusin ka üksainus kord selle reisi jooksul sellelt slannikusse. Ja kui ma siis higist märg olin, raiumisest märg olin siis mulle tuli naljakat lugu meelde üks meloodia, Horvati, kus sa kõnnid, onuke. Slanniku vahel vaid kasutasime hoopis teisi liiklusvahendeid. Sellel liikumisel kasutasime lennuke obli rongi abi. Kasutasime laevasid kaatreid autobusse, mitmeid lõbusaid autosid, hobuseid. Jaga sõudepaati. Kuule aga Loite ühe asjaolusid ära nimelt eraldi ekstravagantne liiklemisvahend ja elasid lisaks sellele selle kaubaveomootor olla üks meeldejäävamaid liiklemisi oli ammuja kutski auto teel. Seal tuli meil kasutada väga paljusid liiklusvahendeid alates autobussist ja lõpetades juhuslikud autodega. Autojuhid on seal alati nii muljet. Inimest peate järsu aitama ja nad aitavad 11 autosõidust kõnelda, siis minu arvates kõige huvitavam. Ta sõit oli see, kuidas me üle sutsu jää. Sõitsime neljapäeval ja neljapäeval meetodid 708 tundi üles otsuse ja lõpuks, ega ta ei taha, et niisugusel teel, kus kaks autot nädalas sõidab, peab tingimata sild üle jõe. Tahaks üle seal, kus on kolmekoht, selle saagi sildasid tehasest. Kaug-Ida jõed on niivõrd kiire vooluga. Esimese väikese vihmasajujälge tõusevad kohe kiiresti üle kallaste voolu, seda võid keerata, viiks kõike ees olevat Venemaalt kaasa, selle eelmisel päeval oli sadanud natuke vihma ja siis jaehind oli meeter tõusnud ja ma ei tea, kas siis autojuht võttis pimedas vähe valesti. Vedas siis järsku olime 100 meetrit kaldast eemal. Läksid järsku vete hämar valgus tekkida diabiimist hakkasid kahedagi ujuma. Kastid lebavad, häda midagi. Pilt pimedas öös keset voolavat vett sil. Hüüab poisid, kalad ujuvad. Akvaariumi tunne. Alisele Kaspia alguses vaatasime, istusime kastis, vaatame, mis nüüd saada. Kaua sa ikka ootad, külmakas, ronisime kõik magamiskoti sisse, siis istusime umbes nii nagu egiptuse muu, jah, aga mis meil viga oli, mis autotki tegema pani, esimese käigu sisse, mootor muidugi töötanud esimese käigu sisse ja siis läks kõhuli kapoti peale ja hakka seest vändaga keerama. Ei, 20 kliendiga. Nägi läbi. Hommik oli külm vesi ja vool on niisugune vändast lahti laseb, vool viib minema, nagu öeldakse, külmarohuks toodetavat, meil seda 50 kuuegraafilist meil seda kaasas ei olnud, aga oli konnade ja muude loomakestega deklareerinud võetud kaasa kangemad konvoid sees. Vanad olid sees jah, aga vaata, kui Kaarel säälegi madu ja üks pääsuke niivõrd külmunud, et häda ei anna häbeneda ja kuigi pruunid tükikese tõusid seal sees me siiski oma ihu soojendamiseks. Minu arvates Angelaslikum edasi liikumisviis ja igavesti teaduse ajaloosse kuldtähtedega. Leia teised alise, kuidas Reinu Joosse üle Olga lahe. Olga lehise järele Volga lehis on ainukene omalaadne liik maailmas, akadeemik oma rofon tema leidnud ja testinud hulga lehiseks. Ja tema leiukoht on Olga sadama lähedal jaapani vere ühel poolsaarel ja selle kättesaamiseks tuli ületada mitu jõge, sealhulgas aga kuumuka jõgi, väga kiirevooluline jõgi. Öeldi küll, et see jõgi olevat jala läbitav, aga siis oli tõus, siis oli, tõuseb jällegi tuli mägedes olnud sel ajal vihma. Jõgi oli tõusnud. Ei olnudki võimalust muud moodi seda hulgalehist kätte saada, kui ta pidi ennast ohverdama võitlema pool tundi mässavate lainetega ja tuligi tagasi ujudes suur lehis saksa hammaste vahel. Iisraeli siiski tagasi toodud ja on praegu Tartu Ülikooli botaanika kateedri herbaariumisse. Panime üks omaette ilus koht, aga eriti ilusad olid jaapani merevärvid. Jaapani meri muudab oma värvi, olenevalt sellest, kuskohas teda vaadata, kuidas paistab päike või kuidas paistab, kuupäeval on ta sinine, taevas on sinine, väga ilus, Itaalia mulje Vahemere mulje, nagu sellest merest sel õhtul päikese loojudes. Muutub see meri algul Biolletseks siis vastukuud vaadates hõbedaseks edasi pimenedes kuulajal juba looja muutub täiesti mustaks, hommikuvalguse ajal on ta täiesti punane. Kuule, kas sa magasid seal üldse? Väga vähe läbi, magasin, ma vaatasin, see oli väga ilus, aga väga palju oli jaapani merest seal kalu laeva peal laevamehed sadamas seistes lasid ülev palga sisse. Nööri otsas olevat metallist kalakese ja otse kohelguse vett puutus, tõmbas välja poole meetri pikkuse kala, meie rühm kahjuks merel ei saa sõita, aga meil oli ka siiski väikene väikene nii-öelda meresõit soni Hanka järvega. Me sattusime suure suure paduvihma kätte. Kahjuks oli ainuke kord, kus me selle läbitrall kausis laiali ja see oli, see oli tõesti tõesti kohe niisugune niisukene meeldejääv elamus, kus vesi tuleb massina koha igalt poolt samuti järv on tormine, igalt poolt lööb üle laineid. Siiski oli huvitav, oli jälgida ülevalt, vihm oli natukene külmem kui Altlaine, seda see oli kohe selgelt tunda, kohe soe, selge oli ka see, et taeval ja siis õlul ja veel vahet ei olnud, lätlasel puhas veemass puhaseldakse salakui, see ilmus vihma peale selle, mida ikkagi samal ajal kogu mürtsus raksus välgud lõid seda, siis valas olla nagu pangist. Äkki oli niimoodi mesi kaldast kaugel umbes viis 60 meetrit. Äkki niukene veemüür oli täna, mis on taru kuspool, kallas on ja kus poltima lahtine, jääb ainult tuule järeldusele tuulesume järel, siis juht keeras äkki nina Ühes suunas ja sõitis sinna täie hooga kaldasse sisse. Ütles, et nüüd ei ole muud midagi, katsume kuidagi vähemalt paali, hakkame kuiva peale muidugi põhjaparas tükk tööd välja tassinud. Paduvihm oli, mis ta oli, 15 minutit või? Selle aeg oli niimoodi pool maanteel, teisme. Angerja tõstsime välja. Nii. Gerdi tolku. Kärme antaatel ta. Töötab? Naljade ja DVD-d iga deebee ja sama laine. Kas ootad? Oi, seal vees. Ja kassi laulatoosilva. Haavad jalgsed pääses voona. Töödes laulus naljade. Teevad või ei tee ka? 100 laine nüüd kas 1000? Seal saab olnudki koiba. Ühes laulus. Teevad seedimine ei räägi ka iga teede kvaliteedi saab 113 2000, roosad. Aasa. Nagu saab siiski aru, et esialgsele kõige kindlam mugavam mitu jala käimise viisori teie rääkisite, sine tekkesite 1600 kilomeetrit oma rühmaga jala ja me käisime ka. Aga nüüd ma julgen ütelda, kui suur protsent sellest jalakäimisest. Me tegime ekstra käimist. See oli niisugune käimine, kui ilus päiksepaisteline ilm oli, tähendab, valgust oli küllalt selleks, et valgustada 11 kostilist värvilist filmi. Et äkki operaatorkavades, et noh, poisid, nüüd on paras aeg, see tähendab seljakotid laiali, kaaguta, ärksaks laiali pähe siilidesse nimelt sinised seljakotid, need, kellel olid pruunid ja mustad, need pääsesid selleks üldse ei klapi teksti värvifilmid ja kellel oli punane kampsun siis tingimata selga ja, ja seda sa mäletad elu. Ja siis oligi nii, et seljakotid selga, säärikud jalga siis läks marssimiseks muidugi kõige niukseid rängemaid kohti mööda sohu ja rappa, kus vesi üle põlve oli ja seal me siis mulistasime. Võeti siis meil neid jalgu üles ja päid ülesse ja siis uuesti korrata. Jah, kuna ükskord oli Juhka saku juhe lahti läinud, midagi muud asja ümber tuli teinekord jälle sama teha. Ja pärast küsisime, et millest need seljakottide kaabud, kui operaator säärikud pildistas, no efekti pärast. Looklevad hotell, rändanediti alga hotelli, sest ees põlesid kõrge kaarik laisalt. Tundnud. Liigutab kõrvu. Seltsi sõpradeks oleme saanud siin kuus, kui me teed möödapäeva öösel. Siin nägus kujutlus. Vastu vastu vaid jaagu nagu. Rünnaku vastu vastu vaid see küll sõbras. Nojah, Me vahetame, kõndisime mööda sääraseid radu, kus viimane karavan või ekspeditsioon sammus umbes 15 aastat tagasi. Nii et hädavaevalt hädavaevalt aimasime, kus jäljed on. Ja minu arvates kõige meeldejäävam elamus oli see, kuidas me läksime sanda kogu ürgmetsa. Seesama, kus me autoga sõitsime. No hakkasime astuma niisuguse arvestusega täpselt, et õhtuks jõuame kohale, meil on pool tundi aega enne pimeduse saabumist laager üles lüüa. Läksime, läksime. Rada oli päris korralik, kuni korraga rada jõudis jõeäärsele liiva ja kruusa seljandikule välja. Järsku kadus jäljetult. Harris aastaselt veel kõige ees jõeäärne kehval või koosnes neljandik läbiga kitsamaks, kitsamaks, kitsamaks ja edasi mitte ühte jälge maha, ma läksin üle. Hakkasime siis otsima, kus teie edasi läheb, üks rühm läks vasakule jõest kõrvale, teine rõhkaks paremale, kuskil mitte mingisugust rada, vastu tulevad kaljuseinad, teiselt poolt jõe soodid, mitte midagi. Aga siis me siis nõu pidama, mis teha, panime tähele, et kaks inimest meie seast kadunud ja kadunud linde läksid. Mitmed inimesed ja mitte kõige viimased, vaid nimastest keske, viimasena ära kadunud. Ja sealjuures, Me nägime neid enne sellele aja kadumisele kohale minekut, nii umbes viis minutit varem. Inimesed on lihtsalt kadunud, nii nagu õhku. Seal me siis umbes tund aega, kuni hakkas päris hämaraks minema, vaatasime ringi, kuni lõpuks märkasime koha peal, kus radadel, jõe äärde välja olid sile kalju ja sellel kaljukohal just tegi rada täisnurkse käänaku paremale. Mingeid jälgi seal ei olnud, sest palju palju, jälgige. Häda oli aga selles, et ainult paar inimest meie seast teadis, kuhu ma õieti välja pidime minema. Nimelt ühe, umbes kahe ja poole ruutmeetri suuruse jahimehe onni juurde. Hakkasime minema päris kenasti hämarani, juba jõudsime lõpuks teelahkmel, kus ta oleks pidanud ära keerama teerajal. Lohe on palju ütelda, seal oli karjavõsa vae. Vaike Raag paarliks Lelle vasakule või ütleme, seitse aastat tagasi oli üks esimene vasakule keeranud hällijälgede järgi otsustades meie seltsimehed olid edasi läinud, mis teha ja nii edasi läinud ilmselt pool tundi või tund aega tagasi. Kibedalt astun, ma mõtlesin, mis seal kõige mahajäänud, kõvasti raskused. No see on esimene kord, kui selle kasutasime kahurid, meil oli kaasas relvastus võitluseks huntide, karude, lõvide, tiigrite, röövlite, kõigi muude niisuguste kahjulike nähtuste vastu obleemia lasime siis sellest kahurist 10 pauku õhku, kuulevad ja pööravad tagasi. Muidugi nad ei kuulnud, sellepärast jõe kohin oli niivõrd suur, et midagi seal kuulda ei olnudki. Löö peaaegu ühe saare laagrisse, siis keerasime siis ka jõe äärde välja. Hakkasime pimedas päris pimedas oma laagripilas seadma seal niimoodi, et üks mees näitab taskulambiga tuld. Teine raiub kirvega parajatelgi valju. Kuna aega oli vähe. Päris pimedas Anneli vähe aega lisaHarry ning soovitas uue meetodi telkide ülespanemiseks, mis nõuab poole vähem telgivaiasid. Siis hakkas vihma sadama. Panime telgid üles ja hea küll, pooled telgid olid nende poiste kähke sees, läksid pool toidutagavara, oli ka seal väiksem pila. Pugesime telkida siia sisse meie ala kahenemisega Mirkasse nelja käsi teise telki. Viiekesi sisse. Vallaadilises Kuigole alguses ei olnud, aga mitte midagi läheb tugevamaks, telgist tasakesi läbi piserdada. Jäime magama, aga hommikul ärkan üles selle peale. See on teist külge, mida, kes oli seal, tõmbas käed magamiskotist välja, katsun telgis me ei ole mitte telgi põhja peal ei maga nagu tavaliselt, vaid ujume. Ronisime siis telgist välja ja vaatasime kataloogid, jäänud õhtul lagedale. Lahtiselt mõtlesime tollipulgaga järele, öösel oli sadanud umbes 60 millimeetrit kuus sentimeetrit vihma, see on umbes sama palju nagu meil mõne sajuse septembri augustikuuga maha sajab. Korralik Liivet lageda jõe peal oli ääre peal olid 100 millimeetrit. Jõgi ise oli ju tõusud vähemalt üks pool meetrit ummikuks üle poole, mäletad eelmine õhtu, kui me läksime läbi, vesi ei ulatunud üle sääriku sääre sisse või järgmisel päeval, kui me läksime sealt jõest üle minema, sest lae jõudsid sisse. Niimoodi mõtlesime, et kus me kallid seltsimehed ikka minna said jääda niivõrd kõrgele tõusnud üle jää nad edasi ei saa, küll tulevad tagasi tegime teeraja peale märgid ja umbes kella 10 paiku, kui meil puder oli valmis keedetud siis tulidki kaks hästiloetavat kuju. Lõppeks neil vedas nadolid oma suures tarkuses õhtul jäänud laagrisse jõeäärsele koosa seljandikule, nimelt Asjereni meist paremale jäise päris jõgi, see oli vett täis, aga meist vasakule jäi selline kui jõesäng, kus vetel ei olnud õhtul läbi, läksime seal selle liivaseljandikke päeval nägime selgelt ära need jäljed, mis õhtul enne meid läksid, mille järgi edasi üldse liikusime ja mõtlesime, teele tulid, tulid välja need kuus ühele mehele ja ühele koerale, aga kuna me teadsime, teil koera kaasas ei olnud, siis tuli väljakult mingisugust võõradeljaga kedagi solvuri päist kuulsaks. Teinud kindlasti midagi, aga rohu peale jäänud koera jälgi näha, üks asi on selge, kuni 60 millimeetri asemel Assad vihma sadanud 70 millimeetrit, siis oleksite mitte jalgsi tulnud meie juurde tagasi, vaid tükkis telgiga mööda jõge. Minul ei olnud seda täiesti kindlasti, igatahes sellepärast, et õhtusesse kuivast jõesängist, kust läbi läksime, ilmati algu üldse oleks märjaks teinud. Pidime hommikul läbi tulles säärikud maha võtma, sellepärast vesi ulatus tugevasti üles. Sandra kaua iseenesest oli minu arvates kõige ilusam kohtades, seal nägime Kaug-Ida taigas Kaug-Ida ürgmetsa täielikust puutumatusest puud nii jämedad, et kaks meest, isa ümberringi kinni võtta. Läbimõõtu, ma ei tea, kas mõni mõõtis seal igatahes nii jämedaid puid pole kuskile, ei Siberisse ja Taisega kõnemad Eestiski näinud, no kohe meetodi elus kahe meetri piires. Kõrgus kaks 30 meetrit. Kõrguses mõtlesime, oli 42 meetrit. No see oli kõige kõrgem puu ja puud ise. Saared, vahtrad, korea seedermänd. Säärast liiki, mida võiks leida Eestis mandžuuria pähkel, amuuri korgipuu, viinamari, metsik viinamari, säärane taiga, mida ei oskaks kirjeldada võib-olla arseeni, ainult oma suu, Saalas näitas, missugune ta on. Nüüd siis me taipasime seda raamatut ja kes selles metsas veel elasid, nii nagu me looduskaitsealakontorist teada saime, umbes samas piirkonnas, kus meiegi töötasime ja ööbisime, elas veel 57, tiirles ütleme, elas 57 Tiigelt ja diislile mölgamine Sanybami taga, vahete tiiger oli meist siiski umbes 30 kilomeetri kaugusel, seal pärast mäe mõelda, mis tegelikult ei kuulnud, aga muidugi 30 kilomeetrit seal niimoodi tiiger kõnniks selle maa maha, nii umbes tunni-poolteisega taas võimekate külastama tulla, kui, kui oleks tahtnud ju. Tiigrite arv, mis te siin ütlesite, muidugi, naljatoonis on peaaegu õige terveks Kaug-Ida kohta 58. aasta andmetel umbes 50 tiigrit. Kui teie tüübida läinud, siis peab ütlema, et meier mägi tiigrite. Tõsi, poisid, tõsi, siin mitu korda, isegi esimene kord oli see, kui me nägime Vladivostoki muuseumis väljagi. Aleksei ütelda, teie korter, eile kontori nägime ühes filmis, mis? Meie nägime ka päris elavat 40. Ja me isegi kuulsime ikka looduskaitsealal. Me olime üleval paljulisest igema, eeldas alluvus. Ja tõesti jumal vähemalt oli suur kalju, vahel umbes kolm-nelikümmend meetrit, kõrgetasin, lubage naeratada, seal ilmselt tuli kirve müüdomine. Hirvede jooksuaeg oli hirv, möirgab kaunis kõva jooksmist ei olnud midagi. Praegust on seal palju ilusaid loomiks, ilusamaid, kes me tegime omapärase, mis seal on tähnikhirved, tähnikhirved on ainus koht, kus nad esinevad, kahjuks Kaug-Ida omal ajal olid rohkelt lubarsiini, kirjutab, kus ta nägi kolm 40 loomalik karjas koosnikulist, seal aga selle viie-kuuekümne aasta jooksul, mis mööda läinud olid kõvasti seal hävitatud. Ja just nende sarvede pärast. Kas te vist olete kuulnud pantidest? Pantokriin igaks juhuks kontrolli tehakse, sellesse on arstil ja nende paneelide päraski lastakse v isa loomi, kel on peas sarved, mis ei ole veel täiesti luustunud Vaidonalist pehmed, nahaga kaetud. Vaat senises ajajärgus, mis kestab umbes kaks nädalat, olles Darwini kõige kasutate hoolde selle aja jooksul lastaksegi siis tähnikhirvi ainult sarvede pärast omal ajal sarved olid väga hinnatud. Tsaariajal näiteks hinnati ühe paari sarvede väärtus kuni 800 kuldrubla. Nii nagu seal öeldi, et kui üks jahimees kolm aastat ajas taga neid loomi ühe, siis kätte sai, siis temal oli kõik vaevad olid kuhjaga tasutud. Praeguses muidugi seda hävitamis viis keelati peale seda, kui nõukogude võim kehtestati ja tänu sellele ongi tähnikhirved kaasaegse alles jäänud. Aga selleks, et siiski saada seda väärtuslikku arstimeid rajatud tehnika sovhoosid esimest korda nüüd teadaolevatel andmetel on kodustatud tähnikhirved sedavõrd, et karjane läheb nendega välja. Koerad on tal kaasas, kes kaitsevad karja ja juhivad seda seal karjad ise ratsa ja loomad ei karda inimest, vaid täiesti, ütleme, halvab tema juhtimisele ja liiguvad siis seal toidu otsimisel täitsa ilma igasugusel võrguta ära. Meie tegime seda umbes 500 hirv sellises karjas, rumalaid vanasti last, hirv maha, Fadini sarved, kätesarved kuivatati ära Pekingisse. Aga käesoleval ajal saadakse juba teistmoodi. Hirved püütakse kinni sel ajal, kui nüüd see sarved on kõige paremad kasvu jaak, meie juhti juhtisime suhteliselt samal ajal seal olema ja siis lõigati need sarvega meie endi nähes, seal aetakse aedikusse sealt kitsad teed, kui mööda lähevad sellisesse katusega kuuri, nagu võiks öelda, pime ühest otsast on ainult luup näha. Irvad seitsmelt sisse, ta mõtleb, et saab teistpoolt august välja, sealt jookseb sinna sisse ja samal hetkel, kui ta sinna ukse vahele lastaks, veel põrandalt ära. Põrand langeb ära, külgede pealt tõuseb kaks lauda üles, külgede pealt teda hirve toetavad tema jaoks seda rikkuma, nimasid jalad, peksavad ta lobotavusele jutatud vigast ennast. Bla ulatab talle niukse nahaga polsterdatud laua peale, seal seotakse ta peadmatakse kinni nahkrihmaga, saetakse veterinaararste, infitseerib sarved, saagisid, sarved sealt maha. No ja niimoodi võetaksegi sarvedega, aga muidugi kui hirmsalt siis paku pealt ära tuleksid, on kaunis. Kiiresti jookseb, seal on ju omamoodi ainulaadne paik maailmas kus on nii nii põhjaloomad, troopikaloomad koos. See ongi imelik, et täpselt samuti kui taimestikku seal ümber põhjamaise Lulu vähendab lõunamaine lihal. Nii õudsalt, kõrvuti tähnikhirve ja tiigriga, kes on täiesti lõunamaised loomad, on pruunkaru, põder, soobel ja teised sellised liigid. No üks huvitavaid loomi, keda me tahtsime seal kindlasti kaasa tuua, kui kes meil ei õnnestu mitte muuseumi jaoks koguda, oli kaeluskaru. See on meie karust väiksem daami kaalub kuus 70 kilogrammi ainult talongide valge kaelus, mis ulatada kaela külgedest, ees rinnal niukene, lai valge maiskandalees valge lipp, valge lips ja, ja tema on niisugune karu, kes armastab väga puude otsas ronitud, kerge teravad küüned, ronib kõrgele puude otsa, salto toob endale pähkleid, käbisid ja niimoodi toitub ja magab tema kuuldes minu arvates kõige ilusamad loomad, veidi putukad olid seal lendavad hiidjaaniussid ja üldse jutukaid oli, seal oli üsna üsna palju igasugust, eriti paistis silma, need olid liblikad. Näiteks suurmaaki pääsusaba. Seda me püüdsime hulk aega kätte saada ja läks hulk aega, enne kui me selle kätte saime. Veel huvitav oli vaadata tsikaad, aga neid neid oli kahjuks väga raske kätte saada, kuna nemad laulavad tavaliselt kõrgete puude otsas. Nii nagu vanad kreeka luuletajadki võrdlevad neid kuningatega, kuigi karusid tahtsime kangesti näha peale loomaaia loomaaias olime seda ennekõike näinud ja nüüd räägite taigas olevat igal pool. Ja oli tõesti jälge, nägime igal päeval värskeid jälgi, tundsime lõhnalised. Aga Karmo ennast ei näinud ka, käisime teda jälitamas jälgi mööda järele, aga kaljusid oli väga palju ja ikka kadusid nüüd jälle parasjagu käest ära. Mis sul relvad meil olid? Me lugesime vastavast õpetusest, kuidas kahur parem võidelda on, selleks on 60 sentimeetri pikkune puu kepikele, millega tuleb ettevaatlikult kahu kohtamisel temale nina pihta lüüa, sellepärast et kahu liiga tigedaks ei läheks, mitte. Kui ettevaatlikud seda asja teha, siis läheb selle koputamise peale minema. Aga muidu ega karu ei olegi hädaohtlik loom Kaug-Ida taigas, tema tuleb inimesele kallale ainult kolmel juhul. Siis kui ta on haavatud või kui taluemakaru poegadega või ta tuleb kallale Augusest alguses selles mõttes, kui inimene vastu liiga ligidal olema ja kahu arvab, et inimene tuleb temale ise kallale, siis ennetud teda lihtsalt moraal, sellest see, kui sa kohtad karu liiga lähedalt, tee sääred. Ja siis tavaliselt tuleb selliselt välja, ühele poole jookseb karu, teise poole jookseb mees, räägime ühest huvitavast loomast šokkust, meil oli selle metskitsega omamoodi huvitavat seiklusi. Kas see on see, mis koja modi augud ja täpselt sama? Me olime kuskil ruumi potid lähedal vedru. Ja meil oli üks eesmärk, mis tahtsime saada sealt muuseumi jaoks materjali, oli saada siberi sokk. Meil on siin pärast Euroopa metskits teadusliku nimetusega et on palju väiksem sellest Siberi Roomast heledama karvaga Siberomaad, suurem sokud on suured sarved, tema kaal ulatub seal kuni kolme poole puudanit. Ja nii me seda jahtisime, seal ta siis muide, seal on väga raske jahtida, mitsu, tihe teeb, rääkisime, puud, seal kasvavad, milline tihnik džungel tangel Jaanil on seal. Ja nüüd nii nagu Tarzani filmis täiesti kohe, niisiis on sõnajalad kõrged poolest kehast saadik oled sa seal sees ja kui sa nyyd tavaliselt päeval lähed seal loom otsima, siis loom kuuleksinud alati enne ära ja sa näed, vaevalt vilksatab kuskilt või liigub mingisugune oks, jälgi, näed, aga looma ennast harva kohtad seal. No ühel päeval siiski meil õnnestus, kui 100. täiesti paduvihma leevenoli. Vihm 100., olin läbi märjerisega, aga sel ajal on see pluss, et igal pool kohiseb mets, kohiseb ja mühiseb Jagnoomi, kuule sind ja siis õnnestus ajada üles Sokesi sai ära lastud meie kuusel kütja kokk Raimo sai selle teoga hakkama. Praegu on säilinud siis selles fotomälestuse pelgus. Kaks meest tassisid selle suures vahepuus kolme puuda soku õitsele laagrisse, laagris läks siis suureks jubeldamiseks lahti sest me olime nii-ütelda, et enne sealt ära ei lähe, enne kui soku oleme saanud ja meil oli terve rida mehi, kes olid ammu tüdinud sellest ootamisest, seal juba, et millal ometi selleks kokku saavad. Ja siis läks lahti Parieerimisektopaniilse sopp, Karo tehti nahaks ja praeguste juba topitakse täis, läheb muuseumisse välja ja peab ütlema, et liha ei läinud raisku. Šašlõki mäletad lõkke saslõkki? Seriaali omapärane, rääkis lendavaid välgumihklit, lendasid seal pimedas öös lõke. Varjud käivad metsa all, inimesi valgustab ainult ajutine Kunevilee kõrgemale lööb, sakk ripub muidugi siis juba lihane, ainult puu küljes. Ja siis mehed käivad, lõikas pikad šašlõkiribad pardalt tehtud, lükatakse lihasena vardasse ja küpsetatakse siis seal lõkke peal, laudad samal ajal mitte ainult sama lauldakse avata vanasti oli ju nii, et kui lastiks jahiloom maha, siis oli sealjuures ka pidu, peied, jaga need peierjand pidamata. Ja siis nonii, nagu seitsmes vennas kirjutati, et siis võeti Müpnoksid. See oli esimene septembril, kui neiukese Petrovi saare peale väikesele rannalähedasele saarele jaapani meres. Mina arvan, et see oli meie marsruudi kõige ilusam etapp. Metsaga kaetud saar Jaapani meres, ühel poolsaart, teravahambulised kaljud, teisel pool, massiivsed kõrged kivimürakad. Meie kõnnime mööda randa, fotografeerime imetleme ikka uusi ja ilusamaid rannavaateid ja äkki meie ees suur kivist vanamehe profiil kõik vaatasid ja äkki nagu käsu peale kõik istusid maha, võtsid välja oma päevikud ja kriiteldasid omale selle pildi, see on umbes sama, nagu ma olen siis just nimelt uute väravateni, samuti Jaapani mere rannikul ja sama võimsalt Kalju, roheline, hästi soolane vesi. Ja tuulte väravad, mis eriti meeldisid meie kunstnikule Walterile, kes seal ühtegi mitu isendit. Omamoodi suurepärane meelepilt oli ookeanipõhi vesid. Esiteks sinakasroheline, läbipaistev, hästi soolane, sukeldud oli iga raske ja veepõhjas igasuguseid värvikirevad punased, sinised, lillad, igas värvitoonis, igasuguseid merepõhjaloomad. Näiteks merre madude märi seelikud. Kohtasime eemalt vatsa, kes nagu pärlipüüdjat ligemalt alles nägime, et ta oli seal meri, Adel mehi, merekapsamüüjaid, merekapsaks, nimetavad nemad seal ühte vetikat laminaariat. Taal moodustab terveid välju Jaapani merepõhjas, eriti rannalähedastes piirkondades. Ja selle püüdmine on omaette väga huvitav toiming. Seda teostatakse erilise pika varre otsa asetatud kahearvulist kahvlit meenutava atribuudi. Ka see suunatakse sinna vetika välja, keeratakse seda mõni ring ümber telje, et ta vähkuks ümber ja siis tõmmatakse paati. Niimoodi on see töö küllaltki aeganõudev ja küllaltki raske. Kuid noh, eks tulevikus seda kindlasti vähem ja, ja seda need püüdjad ütlesid, et kasutatakse loomatoiduks, kuid kasutatakse ka inimese toiduks, aga üldse, kui nüüd rääkida kõigist kuuldust asjus, mida seal süldi ja mida me ise sõime nendest, kes mari pula igal pool. Ma arvan jah, et kõige huvitavam söömaaeg oli siiski meie rühmal. Nimelt selgus, et Vladivostokis oli üks tõsine Nestor, rahvas, eestlane, pealegi nimelt üks nõmme poiss kretseelis. Ja sellega, mis toimub esimestel päevadel, hästi tahaks. Ühel õhtul tuleb fet meie juurde suured pakid käes, igal poolkastide pääl kirjutatud Zolotoni rock solid. Tolkieni kahtivustubki esindusrestoran, nagu näha kõigile hästi tuttavad. Ja seal seal siis kraamist välja tohutu niisukese söömaaja. Ja selgub, kõik on vaalalihast. Ta peab ütlema kaunis maitsevadel. Sidrunväändiku juba ammu tuntud Hiina rahvameditsiinis kui toniseeriv ergutav vahend. Nii nagu indiaanlased Peruus ja Tšiilis kasutavad koolalehti. Nii võtavad siin Koldid talvel jahile minnes kaasa sidrunväändiku kuivatatud marju jõudu andva vahendina. Räägitakse, et suurima kurnatuse ja väsimuse puhul piisavat ülekobara marjade söömisest ning umbes 15 minuti möödudes taastuvat jõud täielikult näljatunne kaduvat kõige legendaarse, kõige müstilisel taime muidugi see on seemne täpses tõlkes hiina keeles tähendab inimene. Ehk eesti keeles kõige rohkem tuntud nime all elu juur ehk veel ginseng ehk maailmaime ehk jumalik rohi põhjal lapsed on nimesid palju, selle rohtanya juur on Hiinas juba üle 300 aasta tuntud kui hinnaline ravim millega võimalik ravida peaaegu kõiki haigusi, mis pikendab elu, tõstab töövõimet ja taastab jõudu selle ainulaadse taime. Ainukeseks märkimisväärseks kasvukohaks praegu maailmas on uss suurima peale ust, suurima leidub teda veel väga vähesel määral Põhja-Hiinas, Koreas ja Tiibetis, kui kallistan seda näitas, esiteks see, et looduskaitsealal oli 18 meest relvastatud meest, kes valvasid, et keegi omavoliliselt korjama ei tuleks. Ja teiseks, me lugesime ühest brošüürist üleskutsest. Selle taime kokkuostuhind oli vanas rahas 50000 rubla kilo, sealjuures mitte kuivatatud juurde, vaid raskete juurde kilo. Just sel ajal, kui me olime Kaug-Idas, üks mees leidis ühe, 275 grammi raskuse juures. Aga mis see kasvab siis, mitu aastat ikka. Ta kasvab ka paarkümmend aastat. Ja vanasti, kui hiinlased käisid osalt salaja üle piiri seda taimi otsimas, siis oli nii. Leidsid metsast ženženi juure vaatasid, noor alles pole kuigi suur, märkisid koha ära, püüdsid kõik jäljed tasandada ja tulid 10 aasta pärast vaatame, kas Taiwan juba küllalt suureks kasvanud. Afedabeliku lugesime artiklit kirjutada, siis võeti kaasa valge kukk ja see tuli tappa selle koha peal ära, kus leidsid, oli nii. Nööbist valgeid kukke vist ei ole vaja. Ei ole ja päeva niimoodi, et puhkuse ajal mitmed kaugega töötajad lihtsalt ana lõbuks kõnnivad mööda taigat. Kui juhtuvad leidma ženšenni, siis korjavad sellega muidugi üles, kusjuures on reegel, mis on ette nähtud seaduses juba ning mida teiseks kõik rakendavad NSVL Sheni korjamist saadakse muuseas kätega ja kestab peaaegu päev otsa. Enne seda tuleb ženženi seemned maha külvata, et see väärtuslik kultuur ei kaoks. Mis puutub sellesse ženženi kasvandustes, see metsik, õrn haruldane taim Kaug-Ida teadlaste poolt tehti kultuurtaimeks ning tõenäoliselt aasta-paari-kolme pärast kasvatatakse teda juba paljudest sovhoosidest. Mahmi kirvehind on muutunud kindlasti sadu kordi väiksemaks, aga väärtus jäänud samaks. Jutt oli pallu aga jutt oli peamiselt matkamuljetest, reisielamustest ja ka inimestest, kellega kokku tuli puutuda ja kes meie raisule risu õnnestumisele kaasa aitasid. Mis siis sellest esimene nii-öelda rahvale kättesaadavaks muutuv osa oleks. Arvatavasti veebruari lõpus toimetulev näitus, ekspeditsioonid tööde esialgsetest tulemustest, mis toimub nii Tartus kui ka Tallinnas, mida me saame siis näidata, saame näidata hulga fotomaterjale, saame näidata taimi, putukaid, loomi ja peale selle veel oma mõnda tuhandet meetrit värvifilmi ning tavalist kinofilmi, mis mitmesuguseid matkaepisoode läbistatud maastikke ja kohatud taimi ning loomi. Meile kättesaadavalt esitab muidugi teaduslikud jutud. Tööde tulemuste kokkuvõtted tulevad hiljem, nende valmimine nõuab veel aega. Aga praegu on meil vist küll suurim kohustus tänada kõiki neid häirid ja Genu inimesi, kes mitmel pool võiks öelda küll igal pool. Meie matka õnnestumisele kaasa aitasid, peab ütlema, oli tarvis ainult tee peal kätt viimata ja iga mootorsõidukijuht pidas kinni ja küsis, kuhu tarvis minna. Oli tarvis minna ainult kuskile sovhoosi ja rääkida, milleks me tulime selleks, et alati leidus inimesi, kes meile kaasa aitas selleks, et oma ülesanded saaks läbi viia. Kes meile teed juhatasid, kes meile rääkisid oma elust, kes näitasid ja kes tundsid suurt huvi selle vastu, millega meie tegelesime võib öelda vist kõige populaarsem meie seast oli kunstlik valk. Temal oli alaline satelliit kond ümber kohalikust noorsoost kuni kõige nooremate, nii kes peale selle, et nad poseerisid, tegidki tugevasti kriitikat ja kutsusid isegi naaberasulas tihti kriitikkonna välja, selleks, et hinnata, kas tõesti hästi joonistab. Ja kuidas seda eesti kunsti siis tuleb hinnata. Ma mäletan kõige ilusama silmapilguna, kui ma olin ühes okkalaev ja nägin, et mere ääres liigub üks suur jõuk rahvast. See ei ole Kaug-Idas mitte harilik silmapilk või nägemine sest rahvast on seal üldiselt siiski vähevõitu. Ja kui ma nägin, et selles suures rahvahulgas siiski üks punane särk liikus siis oli mul vorsti selge, et seal on meie Valter, kogu ümbruskonna noorsooga. Kui mäest alla tulime, nii ta oligi. Ja mida siis öelda kõige lõpuks? Nendel aegadel, kus Tallinnast Tartu sõideti mitu päeva oli meil palju sääraseid inimesi, kelle silmapiir ulatas, ütleme, Tartust Elva ja tagasi. Ja see oligi kõik, tema maailm. Kõik, mis seal sündis, nii arvasta olevat kogu maailmas. Nüüd on niisugused inimesed muutunud anakronism, eks. Aga kui meie tagasi sõitsime Vladivostokist ja ületasime teist korda Amuri imeväärse maastiku, siis me rääkisime nendest inimestest. Ja lootsime, et nende järglastele kahtlemata on kasvanud juba tiivanukid keset selga. Mis sügelevad lennukaugete teede järgi nende teede järgi, mida pakub meile meie suure kodumaa avarused. Ja tahaks loota, et aastast aastasse tuleb neid inimesi rohkem, kes oma vaba aega oma suvi puhkust ära kasutavad selleks, et tõeste muutuda säärasteks kodumaa patrioodid võikski seda koduma tunnevad, kes ennast igal pool kodus tunnevad, kellel igal pool sõpron kellel on ühiseid küsimusi, mida nad koos lahendavad ja kellel on tuld ja kirge selleks et ka teistest samasuguseid tundeid tekitada, samasugust aktiivsust esile kutsuda.