Tänases saates riigita rahvas tuleb juttu Põhja-Kaukaasias elavatest tšerkessidest. Stuudios on Andrus Mölder ja Marje Lenk. Alustame saadet Mihhail Lermontovi 1830. aastal kirjutatud luuletusega. Kaukaasia-le loeb näitleja Kalju Oro. Oh, kaukasus sa lihtsa vabaduse rand nüüd sindki luurab, hukatus, sind väristab nüüd sõjakand. Kas sealgi siis, kus iidsed mäed on varsti võimul, võõrad väed ja oma laulu algavad kuldkirved, kuulsusahelad? Ei tagasi see tulla, sa, mis minevikku varises? Su vabaduse kallis, ma on sul kadunud tšerkes. Mis mõtteid tekitab teistenase luuletus. Kui me arvestame aega, meil on see luuletus on kirjutatud, siis tegelikult kõige olulisemad sündmused tšerkesside aladel olid alles olemata ja ma arvan seda, et kui remont oleks saanud seda luuletust kirjutada 40 aastat hiljem siis see luuletus oleks olnud veelgi rohkem hingeminev. Ja see luuletus oleks olnud võib-olla veelgi sügavamõttelisem, sest selle luuletuse kirjutamise ajaks oli Serkessidega juhtunud juba väga palju. Aga kõige hullemad juhtumised olid kõik alles ees. Sest me räägime täna rahvast, kes on ajaloos viimase 200 aasta jooksul tohutult kannatanud. Ja need kannatused 19. sajandi keskel läksid väga paljude vene intelligentide hinge. Serkessidest ei kirjutanud ainult Lermontovi, kirjutasid ka mitmed teised vene poeedid ja Serkesside saatus, nagu ka paljude teiste Põhja-Kaukaasia rahvaste saatus läks hingega paljudele Lääne-Euroopa haritlastelt. Kõigest sellest hingeminemisest ei olnud aga kahjuks mingisugust kasu. See väga julm genotsiid, mida Põhja-Kaukaasias toime pandi, ei jäänud sellepärast toimepanemata. Mitte ükski väline jõud ei seganud Venemaal seal oma tegusid ellu viia ja nii ongi siis lugu nii keeruline, et kui me veel 100 aastat tagasi või 150 aastat tagasi saime rääkida ühest suurest ajaloolisest tšerkessi rahvast siis tänasel päeval on mõistetega lood nii keerulised, et Nõukogude liidus ametlikult ja ka tänasel Venemaal ametlikult Ontšerkesi kunstlikult jaotatud kolmeks osaks Ado keedeks tšerkessideks kitsamas mõistes jaga pardiinideks, kusjuures jaotus tuleneb suuresti nende 19. sajandil toimunud Vene-Kaukaasia sõdade tulemusena. Millise kunagi hiiglaslikul territooriumil elanud suur rahvas nii metsikute hävitamist ja tulemusena jäi elama ka väikestesse isoleeritud piirkondadesse ja need väikesed isoleeritud piirkonnad siis hilisemal ajal on kõik nimetatud eraldi rahvastealadeks ja see suur ja kuulus Serkessi rahvas on, siis satud mitmesse osasse. Nii et kui me täna räägime tšerkessidest, siis me räägime tänapäeva mõistes Adogeedest gabarliinidest, jäetšerkessidest. Kus tšerkessid ammustel aegadel elasid ja kus nad praegu täpsemalt elavad? Ajalooliselt elasid Serkessid hiiglaslikul alal Aasovi merest ja mustast merest ida pool. Nad elasid kuni Dereki jõeni välja Terecki jõgi, siis oli nende idapoolseks piiriks. Lõuna poole elasid nad kuni tänapäeva Abhaasia Ani ja põhja pool elasid nad kuni Kuubani jõeni. See oli tohutu ala, niiet Serkestsid asuala hõlmas enamuse tänapäeva Krasnodari Grayst enamuse tänapäeva Stavropoli krais. Tänasel päeval elavat Serkesid mitmes erinevas administratiivse üksuses kõige läänepoolsemat tšerkessid, keda me siis oleme harjunud nimetama tugedeks. Nemad elavad ADO kee vabariigis valdavalt Adogee vabariik on siis Krasnodari krais. Krasnodari krai on teatavasti see üsna suur administratiivne moodustis, mis laiub Aasovi merest ida pool ja kuni 91. aastani oli sisaldu keedel olemas mittevabariik, aga oli olemas oblasti oblast, kuuluski sele Krasnodari krai koosseisu. Krasnodari krai pealinn, siis Krasnodari ADO kee. Vabariigi pealinna oleme me harjunud eesti keeles kutsuma maikopiks. See on vene keelest pärit termin. Tegelikult Adrigeere endasid. Kesside keeles on selle linna nimi hoopis Mõiekvaate üsna keeruline nimi. Väga palju sellele ei olegi selle maikopiga sarnasust. Ja nüüd saadud leevabariik on alla 8000 ruutkilomeetri suur üsna väikene territoorium. Seal elab umbes 443000 elanikku. See on siis eelmise aasta 2006. aasta andmetel ja sealsest elanikkonnast 64 ja pool protsenti venelased. Arrigeed moodustavad natukene vähem kui veerand elanikkonnast, neid on seal umbes 108000. Positiivne on küll see, et aga keede osatähtsus salade kee vabariigis kogu aeg suureneb. Nende sündivus on jätkuvalt suur. Samal ajal kui venelaste loomulik iive HDD vabariigis on negatiivne, neid sureb saar rohkem kui sünnib. Aga ta keede puhul on lugu täiesti vastupidine. Kui me räägime nüüd järgmisest piirkonnast, milleks on garadžaitserkess ja siis ka seal kohalike elanike osatähtsus pidevalt suureneb. Karadžić, kes ja on siis teine vabariik, kus elavad tšerkessid. Selle vabariigi pindala on umbes 14100 ruutkilomeetrit ja sealsest elanikkonnast 38 ja pool protsenti Ankaratšaid 33 protsenti umbes on venelased ja natukene üle 11 protsendi Antšerkessid. Neid on seal siis umbes 50000 inimest, sarv pidevalt jällegi kasvab ja kolmas vabariik siis, kus samuti ajaloolise tšerkesi rahva järeltulijad elavad on ka pardiinia palkaarja. Selle vabariigi pindala on 12500 ruutkilomeetrit. Seal elab umbes 890000 inimest. Neist gabartiine on umbes 500000 ehk 55 ja pool protsenti. Nii et Serkessidest suurima arvukusega on gabardiinid siis ligikaudu pool miljonit elab neid Kabardi-Balkaariasse ka mujal Venemaal vähesel määral, aga lisaks siis gabardiinidele elab Cavardiinivalgaari vabariigis ka venelasi umbes veerand elanikkonnast ja palkkaare, keda on siis umbes 11,6 protsenti elanikkonnast. Nii et kokku nendes vabariikides elab alla 700000 tšerkessi. Ja kui vaadelda Venemaad laiemalt, siis kogu Venemaal elab tänasel päeval umbes 720 kuni 725000 Sirkessi. Nendest Advgeesid on umbes 130000, gabardiine umbes 530000 ja tšerkesse umbes 62 kuni 65000 Advgeed lisaks sellele adu v vabariigile, mida ümbritseb siis Krasnodari krai, elavad kompaktselt ka veel mõnel väiksemal alal Krasnodari krais ja nii või teisiti on jah, tegemist siis alla miljonilise rahvaga, aga kui need viimase 20 aasta jooksul olnud protsessid jätkuvad, siis juba vähem kui 20 aasta pärast on kes rohkem kui miljon. Et kui me täna räägime veel rahvast, keda on eestlastest vähem, siis õige varsti peaks saabuma see aeg, kuid seal, kes on eestlastest rohkem, näis maal, elab üle kahe miljoni tšerkessi. Kui me räägime sellest, et seal, kes on nagu vähem kui eestlasi, siis neid on vähem oma ajaloolisel alal. Aga kui me vaatleme maailma kui tervikut, siis tõepoolest seal, kes on eestlastest mitu korda rohkem. Mõningatel andmetel elab välismaal kaks ja pool miljonit Serkessi päritolu inimest, mõningatel andmetel aga üle kolme miljoni. Ja sellest suurest arvust kõige enam elab seal, kes ei päritolu inimesi Türgis. Türgis on neid vähemasti kaks miljonit inimest ja lisaks näiteks Jordaanias elab umbes 130000 Süürias elab isegi Iisraelis, elab USA-s elatšerkesse mitmel pool Lääne-Euroopas elab seal, kes seal nii et tõepoolest väljaspool oma ajaloolist kodumaad elab tšerkesse mitu ja mitu korda rohkem kui ajaloolisel kodumaal. Ja selle põhjused on absoluutselt ühemõtteliselt ajaloos, eelkõige siis tšerkesside ajaloos, 19. sajandil ja selle ajaloo juurde. Õige pea jõuame, mis keelt tšerkesid, räägivad, seal kestsid, räägivad siis põhja-kaukaasia keelte läänerühma kuuluvaid dialekte ja nendeks põhi dialektideks, nadu, keekeel ja gabarniigel taga pardiini keelt tänapäeva Venemaal nimetatakse siis ka gabardiinitšerkesi keeleks. Et need on siis need põhidialektid on tegelikult ka veel väiksemaid dialekte ja lähisuguluskeelteks on sisserkessidele Abhaasia keel basseini keel ja võhikeel ta võib-olla raadiokuulajale nendest keeltest kõige tuntum on ehk Abhaasia keel, mida siis räägitakse teatavasti Abhaasia vabariigis selles üsna kuumas piirkonnas, mis tänasel päeval ametlikult on Gruusia koosseisus, tegelikkuses aga enam Gruusia koosseisus juba üsna ammu ei ole. Ja see suur saab faasidega on muide mänginud Serkessidele sellist olulist rolli, et 1900 üheksakümnendatel aastatel Sirkesid väga tõsiselt hoidsid abhaasidel poolele ja tegelikult on olnud kuulda ka seda osa tšerkesse, käisab Haase siis aitamas sõjategevuses Gruusia vastu. Kui me veel 19. sajandil ka peale neid Tsaari-Venemaa vallutas dusi võisime rääkida seal, kes rahvast, kes rääkis valdavalt siiski ühtegi, et seal olid ainult väikesed, sellised dialekti erinevused siis nõukogude perioodil nagu ka mitmete teiste rahvaste juures püüti rahvaid killustada, jaotada väiksemateks osadeks, seda ühtsust nii-öelda vähendada ja seetõttu 1927. aastal anti erinevatele tšerkessi gruppidele erinev tähestik. ADO keedele loodi oma tähestik ja gabardiinidele tšerkessidele loodi oma tähestik. Ja see erinev tähestik kuigi üsna sarnane, aga siiski natukene erinev kehtiv ametlikult Venemaal nendel rahvastel ka tänasel päeval selle vahega, et kui 27.-st 38. aastani need rahvad kasutasid ladina tähestikku siis täna Venemaal ametlikult Donnad slaavi tähestiku peal. Aga tšerkesside välisorganisatsioonid on viimasel ajal teinud palju jõupingutusi selleks, et mujal maailmas sterkessid, hakkaksid kasutama ühtset ladina tähestikus põhinevat kirja. Ja kui Venemaal peaks tekkima mingisugused demokraatlikud arengud, siis on kaugem eesmärk viia see ladina tähestikus põhinev kiriga Venemaal elavate tšerkessideni sest täna on Venemaal kehtiv seadus, mis ütleb, et kõikidel Venemaal elavatel rahvastel peab kiri baseeruma. Slaavi tähestik on see üsnagi ränk. Seadus võeti vastu mõned aastad tagasi. Samas noh, see selline kirjakeele erinevus erinevate nende tšerkesi gruppide vahel, seda on siiski viimastel aastatel suudetud palju vähendada ja neid kunstlikult loodud erinevusi on suudetud ületada. Need erinevad Serkessi vabariigid teevad omavahel tegelikult mingil kujul koostööd. Kui vaadelda Neitšerkesse ajaloos, siis kuigi me saame rääkida ühtsest sellisest kultuuriruumist ühtsest keeleruumist siis ei saa me rääkida kogu selle ajaloo jooksul sisuliselt mitte kunagi väga ühtsest rahvast. Läbi ajaloo on tšerkessid kogu aeg jaotunud erinevate hõimude vahel erinevate klannide vahel bet klannide vahelised hõõrumised. See rivaalitsemine on olnud see, mis ei ole Chile tšerkessi rahval lasknud ühtne olla, mis ei ole neil lasknud ka ajaloos seista nendele väljakutsetele, mis neile on osaks saanud. Sesserkessi rahvas tegelikult on mingil ajalooperioodil olnud vägagi suur ja näiteks 19. sajandi alguses hinnati tšerkesside arvuks kahte miljonit kaks miljonit, 19. sajandi algul oli väga suur number, tegemist oli väga suure rahvaga. Ehk siis see rahvas oli nii suur, et tal oleks tegelikult olnud võimalus välistele rünnakutele vastu seista. Aga just seetõttu, et seal Kessi rahvas ei ole sisemiselt olnud kunagi väga ühtne. See on see põhjus, miks nendele rünnakutele vastu seista ei suudeta. Tšerkesside ajalugu on väga vana. Tšerkesside esivanematest on teateid juba umbes ajast, mis on 3000 aastat enne Kristust ja juba sellel ajal elasid seal Kessile mõlemad selles piirkonnas, kus me tšerkesse kohtasime ka näiteks 19. sajandil ei ole maailmas just liiga palju rahvaid, kellel on nii pikk ajalugu ühes ja samas kohas elamisega. Tšerkesside esivanemad on ära mainitud nii vanakreeka kui ka vana-rooma allikates ja vanade kreeklastega puutusid Serkessid mingil määral ka kokku sest tšerkesside asuala lääneserv oli Musta mere ja Aasovi mere idakaldal. Sealsamas vahetus läheduses asusid aga Vana-Kreeka mõned linnriigi vanakreeka kolooniad ja nende vanakreeka, kolooniate ja tšerkesside asualade vahel oli siis teatavat läbikäimist teatavat kokkupuutumist. Vähemalt viiendal sajandil enne Kristust tekkis Serkesside esivanematel klassiühiskond ja samal perioodil tekkisid sinna ka esimesed reaalsed riiklikud moodustised. Ja tšerkessidel olid tihedad sidemed mitmed läheduses olevate rahvastega, eriti tõsised sidemed olid neil siis bosporuse riigiga, mis sealsamas vahetus läheduses oli ja, ja mõned ajaloolased on arvanud ja arvavad ka täna. Bosporuse riiki valitsesid umbes 150 aasta jooksul tšerkessi soost valitsejad. Esimest korda ühendati paljude erinevate tšerkesside esivanemate hõimud ühtseks riigiks kuuendal sajandil peale Kristust. Samal ajal suurenes piirkonnas märgatavalt Bütsantsi mõju ja selle mõju tulemusena hakkasid läänepoolsed tšerkessid siis tasapisi vastu võtma ristiusku. Aga see ristiusu vastuvõtmine toimus siiski üsna pikalt laselt. Näiteks kõige idapoolsemat tšerkessideni jõudis kristlus alles 12. sajandil. Nii et kuue sajandi jooksul see kristlus seal tšerkesside juures järjest suuremaid mõõtmeid võttis. Samas mis on huvitav, et, et ka need seal kestsid, kes olid omaks võtnud kristluse. Nad säilitasid oma igapäevases elus väga palju selliseid paganlike kombeid. Nii et kogu selle aja, mil valdavalt Serkessideli kristlased kogu selle aja olid seal tugevasti juurdunud, ka sellised paganlikud traditsioonid veelgi enam tšerkessid, suutsid neid oma paganlike traditsioone tegelikult osaliselt siduda ka hiljem vastu võetud islamiusuga. Aastal 944 läksid Adogee, täpsemalt siis tšerkesside kõigele läänepoolsem osa, see, mida me praegu tunneme ateljee nime all sealsed alad läksid siis Kiievi Vene võimu alla. Noh, see võim seal alal ei saanud küll kesta väga pikka aega. Juba 11. sajandi lõpust läks piirkond Polovetside võimu alla ja, ja sellest ajast alates on tšerkessidel olnud väheperioode, kus on saadud olla iseseisev. Ja valdavalt on igasugused Iseseisvusperioodid tähendanud seda, et iseseisev on ainult mingisugune osa tšerkesside asualast. Ülejäänud alad on siis pidevalt olnud kellegi poolt vallutatud seal, kes sind väga ammusest ajast alates. On olnud kõvad rändurid, kõvad sõjamehed ja seetõttu Antšerkesse sattunud elama mitmetesse lähedal asuvatesse piirkondadesse. Ja näiteks perioodil 1382 kuni 1517 oli egiptuse sõimutšerkessi mammelukide dünastia. Tegemist oli tõsise dünastiaga ajaloos vägagi tuntud dünastiaga, kes suutis seda mammelukide riiki seal üsna oluliselt laiendada. Ja, ja veelgi enam seal kestsid, mängisid tol ajal laiemat mõju Lähis-Ida aladel. Nad võitlesid aktiivselt Timuri laieneva impeeriumiga, tõrjusid ristirüütlite vallutusi, olid sealsete riikide ja riiklikke moodustisi sõjaväes kõrgetel kohtadel. Kesid Lässidki tollest perioodist nagu ajalukku just eelkõige sellega, et nende sõjaline vaprus oli vägagi väljapaistev. Nüüd juba 15. sajandi lõpust algas Serkessi aladel aga ristiusu allakäik, mis tähendas seda, et kõige idapoolsemat seal, kes jalad, said ristiusu all olla ainult kolm sajandit, kui juba algas allakäik ja allakäik algas väga lihtsal põhjusel. 15. sajandil nimelt langes Bütsantsi impeerium ja piirkonna suurimaks jõuks kujunes Ottomani impeerium kui Bütsantsi impeerium oli kristlik Sis. Ottomani impeerium oli islamiusuline ja tänu selle Ottomani impeeriumi tõusule algas ka tšerkesside asualal islami pealetung. Tšerkesside alad olid ju Ottomani impeeriumi keskuse vahetus läheduses. Sealt oli suhteliselt lihtne ja suhteliselt kiire, see islami pealetung ja kestsid võtsid selle islamiusu küll jällegi vastu järk-järgult lääne pool algasse võtmine 15. sajandi lõpul, 16. sajandi algul ja eriti mägialadele kohati jõudis islam alles 19. sajandil ja islamit alguses tõid siis kaasa eeskätt krimmitatarlased ja vähemal määral siis ka türklased ka selle islamiusule üleminekuga, nagu ma juba enne ütlesin, säilitasid paljudzerkessid oma selliseid paganlike traditsioone ja, ja võib-olla see tõsine kinni olemine nendes kunagistes iidsetest traditsioonidest, see oli ka see põhjus, miks tšerkesid just mitte väga hoogsalt seda islamite üle ei võtnud, sealt islamit, võeti üle mingisuguseid traditsioone, mingisuguseid toiminguid aga ei võetud üle seda islamit nii-öelda kui tervikut naabruses olevatelt rahvastelt on olnud vahel kuulda ka seda, et seal kesid ei olnudki nagu tol ajal päris õiged islamiusulised sesse islamis seal nagu oli, see oli selline poolik ja tõsi islamiusulisele, see oli pigem võib-olla selline halvustav suhtumine islamisse kui, kui tõsise islami järgimine. Kuid kestidel algasid kokkupuuted Krimmi khaani riigiga siis nende krimmitatarlaste eest osa Serkesse põgenes ida poole. Hiljem tulid Natšerkessid jällegi enamuses oma põlistele aladele tagasi. Aga võiks öelda, et just nende erinevate ajalooliste liikumiste käigus kujunesid Serkessidel välja kolm sellist mõnevõrra kultuuriliselt erinevat piirkonda ja nendeks piirkondadeks on siis just see Adogee tšerkess ja kitsamas mõistes ja ka varda ehk avardiinia. Niiet et see jaotumine tänapäeval selleks kolmeks erinevaks rahvaks, see põhineb mõnes mõttes juba sellel kusagil seitsmeteistkümnendal sajandil välja kujunenud väikestel sellistel kultuurierinevustele nende erinevate Sirkessi gruppide vahel. Ma ei taha siinkohal aga kuidagi öelda, et see tšerkesside jaotamine 20. sajandil kolmeks erinevaks rahvaks, et see on selle seitsmeteistkümnendal sajandil toimunud protsesside tõttu kuidagi õigustatud. Aga mõnes mõttes ta, jah, sellel seitsmeteistkümnenda sajandi protsessidel põhineb. Kui esimesed kokkupuuted siis Kiievi vene riigiga olid seal kestidel juba juba 10. sajandi keskpaigal siis tõsisemad kokkupuuted Venemaaga algasid Serkessidel 16. sajandil. Kusjuures Venemaa käitus tol ajal vägagi kavalalt. Kuna Krimmi khaaniriik korraldas rünnakuid tšerkessid aladele siis Venemaa püüdis ennast algul näidata nii-öelda tšerkesside sõbrana, et me aita võimendeid võitluses ühise vaenlase, Krimmi khaaniriigi vastu ja osadel Serkessidel tõepoolest tekkiski arvamused parem hoida venelaste poole kui Krimmi khaaniriigi poolele. Ja nii tekkis siis olukord, kus näiteks Vene tsaari Ivan julma naiseks sai ühel hetkel ka pardaprintsess. Ka varda on siis selle ajaloolise tšerkessija kõige idapoolsem ala, Ivan Julm, olles kavalt saar, püüdis sellega seal, kes yle poolehoidu võita, teadlased tegelikult huvitas teda terve selle tšerkesside ala enda võimu alla saamine. Ja, ja lisaks sellele siis tšerkessi printsess sai tsaarinaiseks said mitmed tšerkessi lülikud kõrge positsiooni Venemaa sõjaväes. Selleks oli mitu põhjust. Ühest küljest jällegi Venemaa püüdis nende idapoolsete tšerkessidega nagu mingit sõprust luua, teisest küljest Ivan Julm tabas ära, etšerkesid on küllaltki osavad sõjaväelased, küllaltki osavad strateegid ja, ja seetõttu sõjaväeusaldamine tšerkesside kätte oli sõjalises mõttes nagu õigustatud Ivan Julm aegadel Venemaa reaalne võim, see, kes ja siiski nagu tõeks ei saanud, osa neid Serkessi ülikut käis küll Venemaaga nagu tihedalt läbi, aga reaalselt siiski sellist vene võimu seal, kes ja see olnud. Aga olukord muutus 18. sajandi algul Peeter Esimese võimu ajal ja aastatel 1710 kuni 1007 13 oli, oli teine Vene-Türgi sõda ja vot just selle sõja ajal siis said seal kesid esimest korda tunda tõsisemaid venelaste rünnakuid oma aladele. 1711. aastal Lacitzerkestid ala rünnata, Peeter esimene kohese esimene rünnak oli nii karm, et selle esimese aasta jooksul juba laastasse sõda tšerkesside maad niivõrd, et langenud seal kestsid, arvuks on hinnatud umbes 40000 või pisut üle selle. Peeter esimene oli vägagi suurejooneliste plaanidega mees. No kui ühest küljest, Peeter esimene tahtis välja jõuda Läänemereni, siis teisest küljest, Peeter, esimene tahtis välja jõuda indiaani ja teekond läbi India käis läbi Kaukaasia selle Kaukaasia osaks, siis millest tuli nii-öelda läbi minna. Oligatšerkesside asuala tšerkessidest tuli lahti saada, jah, seal Kessidest tuli lahti saada selleks, et oleks võimalik edasi rünnata selleks et oleks võimalik oma suuremaid eesmärke täide viia ja ega selleks siis jah, vahendeid kokku ei hoitud. Siiski tuleb öelda Peeter Esimese aegadel jõutud Venemaa poolt tšerkessidele kuigivõrd palju kahju teha. Ka seitsmenda sajandi esimesel poolel suutsid seal kestsid olla üsna iseseisvad ja ja näiteks olukord oli lausa selline, et 1739. aastal tunnustasid tšerkesside ka varda piirkonna iseseisvust nii Venemaa kui türgi ja tunnustasid seda lepinguga. Aga noh, selle lepinguga oli muidugi nii, et Venemaal ei olnud tegelikult reaalset huvi seda lepingut täita ja nii ei ole siis juba ime, et 1765. aastal esitas Venemaa tšerkessidele ka vardas ultimaatumi tunnustada Venemaa ülemvõimu vabatahtlikult või saada ära vallutatud ja peale seda ultimaatumit, kuid tšerkessid ei olnud alla andnud, hakkas siis Venemaa jõuliselt suruma, kes sa järjest lõuna poole järjest lõuna poole ja, ja see väga suur ajalooline Serkessid ala muutus siis järjest väiksemaks ja järjest väiksemaks. 19. sajandi alguseks olid mõned seal, kes jalad juba langenud, täielikult vene võimu alla ja lisaks tšerkessi aladel aga mitmed muud alad. Ja 1804. aastal oli siis esimene selline tõsine ülestõus vene võimu vastu Põhja-Kaukaasiasse ülestõus haaras väga paljusid Põhja-Kaukaasia piirkonda. Ülestõusul Põhja-Kaukaasia põliselanike jaoks mingisugust positiivset tulemust ei olnud. Pigem täiesti vastupidi. Aga sellest hoolimata 1809. ja 10. aastal tšerkessidega varda piirkonnas toimus järjekordne ülestõus, järjekordne vastuhakk Vene võimudele. Ja sellel ülestõusul oli juba väga negatiivne tagajärg tšerkessidele sest 1810. aastal korraldas Vene sõjavägi siis piirkonnas karistusaktsioone ja nende karistusaktsioonide käigus põletati maha üle 200 küla, gabardas inimesed valdavalt tapeti, kusjuures väga palju neist põletati elusalt seal samades nendes hoonetes kariloomad rööviti ja ära, nii et selle karistusaktsiooni käigus tõepoolest sai Serkesside idapoolne asuala väga rängalt kannatada. Aga tšerkessid ulja sõjaka rahvana jätkasid Vene võimudele ikkagi vastupanu ja, ja 1821. ja 22. aastal hävitati neid jällegi tult. Ja 1822. aastane ka veel selle poolest oluline, et kui seni oli vene võimude all olnud Serkessi aladel kohalikuks valitsejaks olnud siiski vana kohalik aadel nii-öelda siis 1822. aastal võeti põliselanikest ülikute käest võim ära ja kogu võim läks vene tsaaririigiametnike kätte ja piirkonnas noh, sisuliselt kehtestati selline sõjaväeline võim ja tšerkesid ka pardapiirkonnas muudeti mingiks ajaks sisuliselt täiesti orjastatud rahvaks või nagu seal, kes ise on öelnud, muudeti suisa orjadeks ja munad seal ka siis vastupanu ja siiski ainult mingi osa tšerkessi aladest oli Venemaa poolt vallutatud, siis see sõjategevus sai järjest hirmuäratavamaid mõõtmed ja mitte ainult hirmuäratavamaid mõõtmed, see sõjategevus muutus ka järjest julgemaks. Et kui me räägime Vene-Kaukaasia sõdadest 19. sajandi keskel, siis sõltumata sellest, et inimkonna ajalugu tunneb väga palju väga julmi, sõdasid nii ulmasid, sõdasid nagu Vene-Kaukaasia sõda oli, Niiulmasid sõdasid, tunneb ajalugu siiski väga vähe. Et see, mida Vene sõjaväelased kaubkaaslastega tegid, eriti tšerkessidega aga väga ulatuslikult ka näiteks tšeenidega see on tegelikult ennekuulmatu julmus, sest et hästi palju inimesi põletati elusalt ja maeti diaelusalt. Sellised olid siis need sõjapidamise viisid. Teated sellest, et seal selline metsik julmus toimub üsna kiiresti, jõudsid türklaste kaudu ka Lääne-Euroopas. Aga noh, midagi reaalset muidugi teised maailma riigid olukord tõkestamiseks ära ei teinud. Kui 19. sajandi algul oli üle kahe miljoni tšerkessi 1830. aastal hinnati tšerkesside arvuks veel 1,8 miljonit siis 30 aastat hiljem 1860 olid seal, kes alles jäänud alla viie protsendi sellest, mis 30 aastat varem, ehk siis alla 100000 ja ja see 1260 aasta algul see, et need oli alla 100000 alles jäänud. See ühest küljest oli tingitud metsikust sõjategevusest, aga teisest küljest ka sellest, et 1858 kuni 65 küüditati üle 400000 tšerkes ja küüditati nartsiss Ottomani impeeriumisse. Venemaad noh sisuliselt sundis Ottomani impeeriumile seda lahendust peale Ottomani impeerium siiski noh, on öelnud, et võttis üsna hea meelega tegelikult neid islamiusulisi tšerkesse vastu ta asustas neid väga erinevates tänapäeva Türgi piirkondadesse ja asustas näiteks ka araablaste asustatud aladele. Sest et türklased tundsid tšerkessidega lähemat sugulust araablasega. Kuigi tšerkessid ei ole türgi-tatari rahvas. Aga tšerkessidesse suhtusid türklased paremini kaablastesse Ottomani impeeriumi koosseisus oli alasid, kus elasid araablast. See küüditamine ei olnudki, kui nii võtta kõige koledam variant nende jaoks nad pääsesid eluga. Seda küll jah, et, et selles mõttes ei olnud ja, ja tegelikult mingil ajal oli niimoodi, et kuid seal kestsid, nägid, missugune saatus neid seal ootas, siis paljud seal kesid juba ise püüdsid teha kõik selleks, et nad saaksid küüditatud, mitte, et nad jääksid sinna koha peale ja maha löödaks ja kui me arvestame seda julmust, mida seal rakendati, seda küüditamise ulatus, kust siis tegelikult mõnes mõttes on isegi imekspandav, et need, kes sinna niigi palju jäi, kui neid jäi ja just nimelt selle Vene-Kaukaasia sõdade, sõjategevuse ja küüditamiste tulemusena tekkis olukord, kus suur tšerkessi rahvas jäi elama väga väikestesse piirkondadesse, kusjuures need piirkonnad on kõik teineteisest eraldatud. Adu keede ja Chirkesside vaheline vahemaa on vägagi suur seal vahepealsele alale jala sisuliselt ühtegi seal, kes sest mingites piirkondades, eriti piirkondades, kus kohalik elanikkond vene vallutussõjale rohkem vastu hakkas, noh, sinna jäetud ühtegi põliselanik. Noh, sellises ulatuses tänapäeva termineid kasutades etnilist puhastust maailma viimaste sajandite ajalugu tunneb tegelikult ainult Ameerikas peamiselt Lõuna-Ameerikas, aga ka mõnel pool Põhja-Ameerikas. Ega 19. sajandi Vene-Kaukaasia sõdadele järgnenud püüritamistega need kannatused ei katkenud 20. sajandil, kui Venemaal oli kodusõda, siis tšerkesid jällegi valdavalt olid nii-öelda mitte valitsuse poolel. Osa neist muidugi oli bolševike poolele, aga osa olid vastaspoolel ja ja sisu pärast kodusõja lõppu jällegi paljud seal kestsid, oli sunnitud oma kodumaalt lahkuma. Nüüd juba vabatahtlikult põgenedes, nii et see jällegi vähendas tšerkesside arvukust. On tehtud siin selliseid arvutusi, et kui Vene-Kaukaasia sõdasid, ei oleks toimunud Kutcher, kes ei oleks hävitatud, kuid seal, kes ei oleks küüditatud. Et siis tänasel päeval võiks sellel ajaloolisel tšerkessi alal elada umbes 18 miljonit, seal, kes elab seal siis natuke alla 700000 ja ega nõukogude perioodil seal Kesside elu kuidagi väga palju lihtsamaks ei läinud. Jah, noh, ei toimunud sellist otsest tapmist nagu Tsaari-Venemaa ajal. Aga sees toimus Serkesside lahus domine erinevateks osadeks. Nagu ma ütlesin, 1927. aastal jaotati keel aga juba 20.-te aastate alguses erinevatele tšerkessi, rahva osadele anti erineva tasemega ronoomianad pandi Eama erinevatesse administratiivse stesse üksustesse. Mis on selle asja juures eriti selline. Kahetsusväärne, et need idapoolsed administratiivsed, üksused, mis moodustati, need ei moodustatud mitte sugulusrahvastest vaid just vastupidi, elama pandi rahvad, kes ei ole sugulased, Sirkesside kõige idapoolsem ala, seega varda see rahvaosa, keda täna nimetataksegi pardiinideks, see pandi elama palkaaridega. Palkaaride naabruses elavat tšerkessid pandi elama kokku Radžaidega. Selle asemel et moodustada administratiivsed üksused, kus ühes üksuses oleksid elanud ühe rahvaesindaja, tšerkessid ja, ja gabardiinid ja teises oleksid elanud jällegi tegelikult ühtse rahva, moodustavad palkarid Radžaid. Selle asemel just teadlikult jaotati neid rahvaid niimoodi, et pandi nad elama, mitte sugulastega. Milleks need pinged vajalikud olid, aga need pinged olid vajalikud nii nõukogude liidule, kui on olnud vajalikud ka tänasele Venemaal ja seda, miks need pinged vajalikud on, seda võib-olla näitab selle piirkonna viimase, 15. aasta ajaloo. Need rahvad ei saa keskenduda sellele, et teha omavahel tihedamat koostööd ja võidelda võib olla suurem autonoomia eest või liikuda mingisugusega autonoomia poole. Need rahvad peavad kogu aeg seal nendes vabariikides võistlema ja võitlema Nende naaberrahvastega, kellega nad vägivaldselt on pandud kokku elama. Näiteks presidendivalimised on olnud korduvalt probleemiks, et kui üks rahvas paneb seal oma presidendikandidaadi, siis loomulikult teine rahvas paneb oma kandidaadi. Tulemuseks on aga see, et presidendiks saab hoopis venelane. Seal need presidendivalimised on korduvalt tekitanud tohutu tult tõsiseid pingeid nende rahvaste vahel. Eriti on see olnud tunda Cavardiini Balkani vabariigis, kus Cavardiinide palkaarid on tõesti väga teravalt vastasseisu isegi astunud. Ajaloost on ka veel selline huvitav asi, et 1943. ja 44. aastal küüditati idapoolsete tšerkesside naaberrahvad ära. 43. aastal küüditati ära tserkesside naabricaradžaid ja 44. aasta märtsis küüditati ära siis tänapäeval mõistes gabardiinide naabrit, palkaarid, neid süüdistati koostöös sakslastega. Noh, see tähendas seda, et need alles jäänud rahvad nagu tundsid ennast natukene võib-olla seal rohkem peremeestena. Aga nendel rahvastel ei lastud seda peremehe tunnet ka väga tekkida, sellepärast et asemele tulid kohe venelased. Noh, 50.-te aastate teisel poolel lubati nendel rahvastel sinna tagasi pöörduda. Jällegi tekitas muidugi pingeid nüüd viimastest aastatest, mis võib-olla on oluline, on see, et 90.-te aastate algul, kui Jeltsin oli käinud välja sellise mõtte et kõik Venemaapiirkonnad peaksid omale võtma nii palju suveräänsust, kui nad jaksavad kanda siis nendel tšerkessi rahvaste piirkondadel oli peamine idee selles, et need tšerkesside alad tuleks ühendada ühtse administratiivse üksuse all. Võib-olla kui tšerkesside ja gabardiinide puhul oleks see suhteliselt lihtsasti teostatav, siis Ado keede ühendamine sinnasamasse oleks olnud tegelikult väga raske, sellepärast et seal vahepeal hiiglaslikul territooriumil ei ela üldse tšerkesse. Ja muidugi Venemaa ei olnud sellisel kujul alade liitmisest absoluutselt huvitatud ja, ja, ja kuigi see idee jõudis üsna kõrgele tasemele Venemaa juhtkonnas välja idee maeti üheselt ja ühemõtteliselt maha ja nüüd muidugi juba pikemat aega Serkessid nagu selle ühtse territooriumi moodustamise peale ei pretendeeri samal ajal 90. aasta algul püütiga suuremat autonoomiat saavutada. Selle autonoomia saavutamisega on ka muidugi see, et reaalselt tänasel Venemaal mängitakse autonoomiat. Et kui me räägime autonoomiast, siis Venemaa erinevatel administratiivsetel üksustel on see autonoomia vägagi erineval tasemel. Võiks öelda niimoodi, et teistest tõesti tõsiselt suurema autonoomia, aga Tatastan kuigi Tatarstani autonoomiat on viimase kuue seitsme aasta jooksul oluliselt vähendatud. Tatarstani on siiski olemas tõepoolest ka mingi väike reaalne autonoomia kappaškortostanil jaganud, seal on olemas mingisugune autonoomia tase. Aga ülejäänud vabariikide puhul me ei saa rääkida mingisugusest reaalsest autonoomiast ja tšerkesside üheks nõudmiseks, mitte nüüd päris viimastel aastatel, kui on näha, et see on nagu lootusetu üritus, aga üheksandate aastatel oli just nimelt see, et saada juurde mingisugust reaalset autonoomiat. Nende vabariikide institutsioonidesse kirjutati sisse kohaliku keele õigused. Kõikides nendes kolmes vabariigis on täna peamine ametikeel vene keel. Aga kohalike põlisrahvaste keeltel on vähemalt põhiseaduslikult olemas ka mingisugused õigused. Kui me nüüd räägime reaalsest olukorrast, siis ametiasutustes loomulikult käiv vene keel aga näiteks hariduses mingil kujul on võimalik õpet saada ka kohalikus keeles. Ma siiski rõhutaksin seda mingil kujul. Sest et kogu see selline erinevate rahvuskeelte haridus Venemaal on suuresti üks Potjomkini küla. Venemaal on korduvalt rõhutatud sellist asja, et maailmas ei ole sisuliselt mitte ühtegi riiki, mis annaks haridust nii paljudes erinevates keeltes, kui seda on võimalik saada Venemaal. Aga üks asi on see number tõepoolest, kui paljudes keeltes antakse mingisugust haridust. Teine asi on see, mida see haridus endast kujutab. Et kui Venemaal on, on mitmete rahvaste puhul olukordi, kus meil on tegemist poolemiljonilise rahvaga. Aga kus emakeelset haridust saab 2000 last. Meie mõistes mingisuguses külakoolis, mille tase on alla igasugust arvestust, head ja korralikku haridust on võimalik saada vene keeles mingisugust algharidust on tõepoolest võimalik saada ka nendes kunstnikud teatud ateljee keeles ja siis selles gabariit kesi keeles. Aga loomulikult ei vastase nende rahvastan tegelikele eesmärk. Ja kui me räägime näiteks e-vabariigist, et ateljee ülikool on seal olemas, riiklik ateljee, ülikool juba nime järgi võiks arvata, et tegemist mingi AVG keelse kõrgem õppeasutusega tegelikkuses ei midagi sellist, tegemist on venekeelse kõrgem õppeasutusega kus on võimalik siis vähesel määral õppida, seda AVG ka muuhulgas. Aga kõik need muud erialad loomulikult on venekeelsed tšerkissid esitavad oma nõudmisi küllaltki rahulikul teel. Jah, nad kõik on küllaltki rahulikult, aga põhjus selleks on väga lihtne ja põhjus selleks on seotud Tšetšeenia sõjale. Tšetšeenia sõda on kõiki sealseid rahvaid väga ära hirmud. Teine küsimus on see, et selle Tšetšeenia sõja negatiivseid mõjusid saavad Kaukaasia rahvad Venemaal igapäevaselt tund. Kuigi nüüd seal kesid, on õnneks selline rahvas, kes väga valdavas enamuses elavad oma ajaloolisel kodumaal, Venemaa teistes linnades elab neid vähe ja elab järjest vähem. Ja põhjus selleks on väga lihtne. See, mis täna toimub Venemaa suurlinnades Kaukaasia päritolu inimestega või kaukaasia välimusega inimestega, see on sõna otseses mõttes apartheidi aparteid, selle sõna kõige halvemas tähendus. Kui on tegemist Kaukaasia päritolu inimesega, siis sellisel inimesel Moskvas metroosse asja ei ole. Miilits lihtsalt ei lase teda metroosse sisse. Äärmisel juhul võib-olla olukord, et tõepoolest peale dokumentide kontrollimist, kui on selgunud, et tegemist ei ole kusagil Tšetšeenias pärit inimesega, et tegemist on tõesti võib-olla satada g vabariigist päritolu inimesega. Võib-olla selline inimene mingil äärmisel juhul lastakse sinna metroosse. Väga paljud suured kaubanduskeskused ei lase Kaukaasia päritolu inimesi, siis miilitsad ja turvateenistused kontrollivad dokumente, aga Kaukaasias tal ei ole dokumente vaja kontrollida ja nad on välimuselt nii palju erinevad, et juba enne seda dokumentide kontrollimist astutakse neile sõna otseses mõttes, et ühest küljest muidugi Venemaa ütleb, et me kardame, eks ole, et tšetšeenid tulevad siin mingeid pomme panema. Tegelikkuses on tegemist ikkagi sõna otseses mõttes kõikide Kaukaasias väljatõrjumisega, nende ajaloolistel aladele ja just nimelt see selline hirmutamine, see totaalne hirmutav taastamine ja Tšetšeenia sõda on olnud see mis hoiab neid rahvaid täna tõepoolest väga vaos. Muidugi, mis see olukord on seal aastakümnete pärast, on raske öelda, sest nagu ma ütlesin, need rahvad täna kasvavad väga kiiresti. Kui see kiire kasv jätkub, siis ühel hetkel on need islamiusulised rahvad seal igas mõttes ülekaalus ja võib-olla siis on neil ka palju rohkem julgust, midagi Ta võtta. Võib-olla selleks ajaks on ka genotsiid Tšetšeenias lõppenud. Võib-olla ei ole enam sellist hirmutamis nii-öelda, aga, aga täna jah, tõesti, ega seal mingisuguste selliste õiguste eest võitlemist ei toimu. Et need vähesed õiguste eest võitlemisel, mis toimusid, olid üheksa ainult aastate algul, 90.-te aastate keskel. Kerkessidel on muidugi olemas terve rida rahvusvahelisi organisatsioone, on olemas ka selline katusorganisatsioon, Rahvusvaheline tšerkesside assotsiatsioon. Serkesid on muide ka esindamata rahvaste organisatsiooni liige aga ka nende rahvusvaheliselt tšerkessi organisatsioonide tegevus on täna rohkem seotud kultuuri ja keelega ja vähem kõikvõimalike selliste muude nüanssidega. Ka nemad saavad aru, et tänasel Venemaal ei ole väikerahvastel võimalik mitte mingisuguste õiguste eest seista, et need õigused kas antakse keskvõimu poolt või kui ei anta, siis küsida midagi võimalik ei ole, milline majanduslik. Olukord selles piirkonnas Kõik näitšerkessi vabariigile majanduslikult muidugi väga halvas seisukorras, selles mõttes, et noh, Venemaal on see olukord niikuinii paljudes piirkondades vägagi ränk, majanduslikus mõttes muidugi Moskva tänasel päeval majanduslikus mõttes elab üsna hästi Peterburi piirkond ka aga valdav enamus muust Venemaast elab ikkagi suhteliselt halvasti ja, ja Põhja-Kaukaasia on tänasel Venemaal üks vaesemaid piirkondi. Ka see on probleemiks see, et inimesed tõepoolest peavad tegelema oma igapäevase elu probleemidega selleks et kuidagigi mõistlikult ära elada. Ja eriti arvestades seda, et Nendes piirkondades linna rahvastiku osatähtsus ei ole kuigi suur et üsna palju inimesi elab maapiirkondades, aga kui me saate algul rääkisime, kui väiksed on territooriumil ja kui palju seal inimesi elab ja kui me arvestame, et sellestki territooriumist oluline osa on mägised alad, mäestiku eelmäestikus siis seda haritavat maad on väga vähe. Ühest küljest suurendab pingeid, aga teisest küljest vähendab võimalust ka heas põllumajanduses ära toita. Nii et vaesus on kahtlemata tõsine probleem, seda enam, et välisinvestorid sinna piirkonda investeerida, julge. Ka Venemaa enda sisesed investeeringud piirkonnas on üsna tagasihoidlikud. Aga noh, välisinvestori jaoks Põhja-Kaukaasias on kõik üks piirkond ja nende jaoks on see väga ohtlik piirkond. Tulemas olümpiamängud paljutšerkessid, ei ole sellest sugugi vaimustatud. Sotši on ka muidugi vana, seal kestsid asuala täiesti vana iidne tšerkesside piirkond. Kui me vaatame seda, et osa sellest põliselanikkonnast seal ei suhtlus nende territooriumil olevatesse olümpiamängudesse mitte just väga hästi siis oleks, põhjuseks on asjaolu, et Venemaa reklaamib seda Sotši piirkonda kui iidset Venemaad iidset Vene territooriumit, mida ta mitte kindlasti ei ole. Ja kohalikele elanikele, kelle põline omaaegne territooriumis on, on see kahtlemata solvav. Aga teisest küljest muidugi need olümpiamängud tähendavad seda, et sinna piirkonda tuleb ilmselge, et juurde rahvast sinna piirkonda ehitatakse väga palju, mis tähendab seda, et näiteks seesama adu keevabariik ei ole sealt üldse kaugel ja nemad kardavad, et nende väiksesse vabariiki toimub järjekordne suur migrantide laine. Et see on ka väga oluline põhjus, sest selge on see, et olümpiamängud Sotšis ei elavdanud mitte üksnes sotsid, vaid elavdavad piirkonda laiemalt üsna ulatuslikult, aga see elavdamine tähendab seda, et sinna piirkonda peaks juurde tulema inimesi. Ja, ja kui need inimesed sinna kusagilt tulevad kusagilt muudelt Venemaa aladelt, siis on tõepoolest olemas Ohtsakse. Adakeevabariik saab samamoodi jällegi suure migrantide laine ja ja tšerkessidest Adogeede osatähtsus Vabariigis väheneb veelgi. Milliseks võib kujuneda tšerkessi, rahva tulevik? No tahaks loota, et tšerkessi rahva tulevik siiski väga mustades värvides ei ole. Ja, ja võib-olla peamiseks põhjuseks, miks ma seda loodan, on nende suhteliselt suur arvukuse kasv. Ma teisest küljest loodan, et ka Venemaal ühel hetkel algavad demokraatlikud protsessid et Venemaa hakkab mingil hetkel oma päike rahvastesse suhtuma inimlikumalt kui praegu. Ja sellisel juhul võib rahvas, keda õige pea on miljon hakata ka rohkem omale õigusi taotlema ja võib-olla neid õigusega kunagi saama. Ja tegelikult tšerkessidele on ju ka see mõte olnud, see mõte on juba 90. aasta algusest pärit, et maailmas laiali elavad, seal kestsid, võiks ju kodumaale tagasi pöörduda. Luuserite keskeprogrammi riigita rahvas. Seekord oli juttu Põhja-Kaukaasias elavatest tšerkessidest. Stuudios olid Andrus Mölder ja Marje Lenk.