Kuulake laulab pool rapsa. Nii ütlevad üksteisele inimesed kõigis maailma maades, kui raadiolained kannavad nende kodudesse tuttava ja armsa hääle kuulsa neegerlaulja pool Robsoni hääle. Tõepoolest. Kuulake ja pidage meeles, see on suure kunstniku ja suure inimese hääl. Pool Robson on lauljana üldtuntud juba 30 aastat. Ta pole aga ainult suurepärane kunstnik, kes oma lauluga toob rõõmu muusikasõpradele, kaunistades ja rikastades inimeste elu. Ta on ka julge ühiskonnategelane, kes juba varasest noorusest peale võitleb selle eest et kaoks paljudes kapitalistlikes maades tänaseni püsiv häbistav suhtumine neegritesse kui alamasse rassi. Kogu pool Robsoni kunstniku tegevus on tõestanud, et rahvas, keda ta esindab, on andekas ja suudab töötada mitte ainult tugevate käte vaid ka targa peaga. Üheksandal aprillil saab pool Robson 64 aastaseks. See aegne pikana noortele, kelle terve elu seisab veel ees ja kellele tulevik tõotab palju töörõõmurikkaid, päevi. Mida rohkem aga kogub aastaid, seda enam nad lühenevad, sest tööka inimese aeg on alati kiire. Pool Robsoni taoline inimene, kes harva tunneb jõudeaega, mõõdab oma eluaastaid mitte isikliku edu mõõdupuuga vaid selle tööga, mida ta teeb oma rassikaaslaste musta nahavärvusega inimeste õiguse nimel. Me teame, et Ameerika ühendriikides pol Robsoni kodumaal olid neegrit kaks ja pool sajandit valgete peremeeste orjuses. Hoolimata sellest, et nad 1865. aastal orjusest vabastati, Pole nad tänapäevani saavutanud valge elanikkonnaga võrdseid õigusi. Kitsendatud nende juurdepääs parematele tööaladele, haridusele, valimiskastidele. Paljudes linnades ei tohi nad kasutada valgetega ühiseid liiklemisvahendeid, sööklaid, koole ja muid asutusi. Rida avalikke ja salajasi organisatsioone, rakendamine neegrite vastu julma terrorit, mis ulatub omakohtuni, peksmiseni ja isegi tapmiseni. Sellepärast pole ime, et pool Robsoni laulude hulgas tihti kõlavad laulud, mis vestavad neegrit raskest elust ja kurnevaste eest. Üks niisuguseid laule on veekandja. Pol Robson sündis New Jersey osariigis Princetoni linnas. Ta isa oli sündinud orjana, kuid põgenes juba 15 aastasena oma peremehe istandusest ja saavutas hiljem tänu oma andele ja visadusele hea hariduse. Ta valis endale pastori kutse, kuna sel ajal olid neegrite kogudused ainsateks organisatsioonideks, mis kaudselt tegelesid ka ühiskondlike küsimustega. Pol Robsoni ema oli kooliõpetaja. Seega kasvas tulevane laulja üles haritud perekonnas ja hakkas varakult avara pilguga kogu maailma nägema. Oma kolme venna ja ühe õe kõrval oli pool perekonnas noorimaks võsuks. Kuueaastasena kaotas ta ema, kes hukkus traagiliselt ühe tulekahju ajal. Sellest peale jäi perekonna ainsaks kasvatajaks isa, keda kõik lapsed piiritult austasid. Olles praegu ise juba vanaisa meenutab pool Robson suure soojusega oma isa ja kirjutab temast oma mälestustes. Isa oli minu lapsepõlveaastate õnn. Ma armastasin teda rohkem kui ühtki teist inimest maailmas. Isa käskis midagi teha, kuid mina ei teinud seda. Tule siia, ütles ta. Kuid mina jooksen ära, ta jooksis mulle järele. Tormasin põiki üle tänava, ta järgnes mulle, komistas ja kukkus, maa. Kohkusin. Rutasin tagasi ja aitasin tal tõusta. Taali kukkumisel hamba välja löönud. Ma ei unusta kunagi, mida tundsin sel momendil hirmu ja häbi oma tänamatuse ja isekuse pärast. Seal usus mind väga. Kunagi hiljem polnud tal enam vaja minuga tõreleda. Pärast seda juhtumit pidasime ranget distsipliini ja nii on see jäänud tänase päevani. Seda armastust, mida pool Robson sai oma isalt annata edasi oma pojale ja selle lastele kuid oma kunsti vahendusel ka kõigile lastele kogu maailmas. Üks armastatumaid ja tunde küllasemaid pool Robsone laule on ju neegrihällilaul mis on tulvil isalikku soojust. Õpiaastatel oli pool Robson, töökas ja lahtise peaga poiss. Koolitöö kõrval oli ta suurepärane sportlane. Kooli parimaid jalgpallureid mängis hästi malet, võttis osa kõnevõistlustest ja näiteringi tööst. Hoolimata sellest, et kooli direktor suhtus neegritesse vaenulikult leidus õpetajate hulgas mitmeid, kes ergutasid ja kaitsesid andekalt noorukit. Muusikaga ei tutvunud pol Robson mitte kontserdisaalides või teatris vaid lihtsate neegrite kodudes, kus vabal ajal alati ühiselt lauldi. Neegrite laulud on väga meloodiliselt ja väljendusrikkad. Paljud neist on rõõmsa ja kaasakiskuva rütmiga ning jäävad hästi meelde. Neegritel on palju vaimuliku sisuga laule, kuid neisse on osavasti peidetud ühiskondlik sisu. Nad ei uinute inimesi kauge ja olematu paradiisi hooldusesse vaid nõuavad vabaduste võrdsust just nimelt maa peal. Üks sääraseid on pool Robsoni lauldud neegrite laul taevas. Pool Robson ei laula aga ainult oma rahvalaule. Ta on sügavalt veendunud selles, et kõik inimesed, olgu nad valged, mustad, punased või kollased, on vennad. Ja kõik see, mis kuulub ühele kuuluka teisele. Nii on ka üksikute rahvaste kunst kogu inimkonna ühisvara, mida tuleb hoolikalt hoida ja arendada. Pol Robson laulab Ameerika tööliste laule inglise, prantsuse, iiri, Hiina ja paljude teiste rahvaste laule pannes neis helisema nendel üldinimlikku sisu. Kuulake tema ettekandes hästi tuntud vene rahvalauluEi hoogu. Milles kõlab inimese teadmine oma jõust. Kui ühisest pingutusest liituvad paljud tugevad käed. Jaa. Aastad möödusid pol, Robsonist sai tunnustatud laulja. Üha enam ja enam aga veenduda selles, et kapitalistlik maailm ei hinda inimesi tegelike võimete järgi vaid et seal valitseb rikkuse võim. Ja sellest tulenevalt jagunevad inimesed paesteks rikasteks, valgeteks ja mustadeks alamateks ja ülemataks. Esmakordselt kohtas ta tõeliselt vaba ja ühe õiguslikku ühiskonda 1934. aastal külastades Nõukogude Liitu. Siit saadud muljed andsid talle palju jõudu ja veendumust sihikindlaks võitluseks neegrite õiguste eest. Ta õppis ära vene keele ja paniga oma poja Moskvasse õppima. Nähes nõukogude rahvas tegeliku vabaduse kehastajat, täiest võitlejat. Loomulikult sattus ta peagi teraapiasse konflikte Ameerika valitsevate ringkondadega. Nagu paljud teisedki progressiivsed tegelased langes kapol Robson otsese ja kaudse tagakiusamise all. Talle ei antud võimalusi esinemiseks, keelati välismaale sõidud ja tehti muid kitsendusi. 1949. aastal piiksgilis toimunud vabaõhukontserdil tehti isegi katseid talle elu kallale kippuda kusjuures paljusid tema sõpru ja kaitsjaid, kivide ja kaigastega vigastati. Kõik need tagakiusamised aga ei andnud soovitud tulemusi. Pool Robsoni hääl kõlas endise jõuga, kuulutades rahvaste sõprust ja vendlus. Kogu maailma progressiivne inimkond astus välja armastatud kunstniku, ausa inimese ja tulise võitleja-ist. Teadlased, kunstnikud, kirjanikud, ühiskonnategelased, töölised. Paljudes maades protesteerisid pool Robsoni vabaduse piiramise vastu. Kogu maailm naeris Ameerika võimude abitust kui hoolimata kõigist kitsendustest 1957. aastal. Tuhanded inimesed kuulasid kaht pool Robsoni kontserti, mis anti ameeriklaste edasi telefoni teel. Jällegi kõlas võimas laul suurest jõest Mississippist, mille voogusid miski ei peata. Sid. Käesoleval ajal elab pool Robson Inglismaal. Oma aastate tõttu on ta kutselise laulja tegevusest tagasi tõmbunud kuid tema ühiskondlik aktiivsus ei ole vähenenud. Tihedad sidemed on tal peale oma kodumaa rahvuskaaslaste Kaafrika ärkavate rahvastega, kes aasta-aastalt vabanevad koloniaalsestorilisest. Inimesele, kes kogu oma elu on pühendanud neegrite vabastamisele on praegu maailma ajaloos toimuvad sündmused vanaduspäevade suurimaks rõõmuks. Kunstnikuna aga jääb pool Robson igavesti nooreks ka siis, kui teda ennast enam ei ole. Kõlata hääl endise sära ja jõuga, meenutades tulevikku õnnelikule inimkonnale neid, kes kunagisele õnne eest võitlesid. Raada.