Friedebert Tuglased pärinevad järgmised mõtted. Olen kuulnud mitugi korda sedalaadi vestlust. Seal on väga andekas noormees. Mis ta siis teinud on? Ei teinud, pole ta veel midagi, kuid ta on kindlasti väga andekas. Selliseid väiteid võiks võtta naljana, kui nad poleks päris tõsiselt mõeldud. Ja seda nii asjaomase enese kui ka tema andekust imetlejate poolt. Tõeliselt on andekus ainult eelduseks, et midagi korda saata. Viimane oleneb aga üksnes töötahtest ja töövõimest. Ilma nendeta jääb kõik ainult tühipaljaks geniaalitsemiseks. Looming ükskõik millisel kunsti alal pole mingi lõbu ega ajaviide. See tähendab pidevat enesele üha suuremaid eesmärke asetavad pingutust. Andekus nõuab enese väljaarendamist, töö abil, vajab distsipliini ja hügieeni. Keegi ei suuda küll üle oma loomupärast eelduste pingutada, kuid on ka andestamatu patt, kui juba kord saavutatud menule toetades pingutustest loobutakse ja lastakse minna, nagu läheb. Võtke näiteks mõned suurused, kelle panus inimkonna vaimuvaramusse on otse titaanliku ulatusega. Seal on renessansiaja maalimeistrid või sellised kirjanikud Göte globaar elektri ostu. Just nende ja paljude nendetaoliste puhul on öeldud, et nende elutööst ainult üks kümnendik baseerub andekusel ülejäänud üheksa kümnendikku aga lakkamatult öö. Või õigemini öeldes, nad on oma sekuse alles töö abil avastanud ja välja arendanud. Seda tööd soodustavad erinevate isikute puhul muidugi ikka kõige erinevamad tingimused. Ühtedel intensiivne osavat ümbritsevast elust, teistel täielik eraklus, mõnedel hoopis kaugena paistvad eriharrastused või põgenemised loodusesse. Need puhkepausid annavad aga uusi kogemusi ja nende jooksul lahenduvad kas või alateadvuses sky mõned enne lahendamata probleemid ning selguvad varem selgumatud asjad. Ja seis jätkub jälle töö. Heino Elleri suhted loodusega kui inspiratsiooniallikaga ei vaja tõestamist. Küllap oli loodusheliloojale ka kohaks, kus pingelise loometöö tarvis jõuvarusid täiendada. Heino Eller oli sümfoonilise miniatuuri kõige järjekindlam ja tulemusrikkam viljeleja esimene sümfooniline teos, mille Eller on kirjutanud, pärineb 1900 seitsmeteistkümnendast aastast ja kannab pealkirja episood revolutsiooni ajast. Poeemi loomise ajendiks oli revolutsionääride matuserongist saadud vahetu mulje. Järgmise teosena ilmus üks populaarsemaid lühiteoseid Koit. Sellega paralleelselt valmis ka väiksemale orkestrikoosseisule kirjutatud videvik. See on sõnadeta laulutaoline, lihtne, kuid värvikas, kolmeosaline teos siirast südamlikult soe ja nagu tahtlikult veidi sentimentaalitser laia avalalt masoorse sooloviisiga keskmise osa lõpetab ERC viiulisooloteos lõpeb meeleoluka impressionistliku kõlavinega. Meri lõõmab kollases tules, üksik pilvekoonal sõuab õhtupoole õhtupoole õhtupoole kõik soovid, sõuad õhtupoole hääletuse kodumaale. Sümfoonilised poeemid, öö, hüüded ja viirastused ja samuti sümfooniline legend on oma teemalt lähedased. Romantilist ööd, aegade hämarus ja õudusi kujutavad hüüded on samuti looduspilt, kuid võrreldes koiduga uudse koloriidi ja arendatuma vormiga kuuldepilt on nii realistlikult kujundlik, et arvad end tundvad Öise tormise mere hõngu. Oli üks pooleli jäänud suvila mere ääres. Ülakorrusel olid mõned toad elamiskõlblikud, sinna me siis asusimegi. Siis aga sõitis mu kaaslane ära ja ma jäin üksi. Ühel ööl tuli torm, meri möllas otse akna all. Oli nagu õikaks ja kutsuks. Ega ma siis kohe seda kirjutama ei hakanud, aga eks see mulje jäi meelde. Nii jutustas Eller ise sellest, kuidas tekkis hüüete idee. Helilooja on temale omase tundlikkusega natuuri tabamisel ö hüüetest oma tunde väljendustesse sulatanud, lausa fotolice kilde värvidesse nähitud merest muutlik ja mitmepalgeline, nagu meri ikka mässab ja laulab, ta uneleb kalda virvendustes ja tantsitab laineid tormis. Ja küllap just lained, nende rütmi ja värvi muutlikkus on inspireerinud Heino Ellerit looma impressionistliku katkendlikku meloodiat. Enamasti on motiivid ja viisi käänudki eri pillide ja eri registrite vahel nii ära jaotatud, et viisi tämbri varjundid üha muutuvad. Võib-olla just taotluse tõttu luua kujutluspilt tormiöös helklevast veepinnast. On öö, hüüded, faktuuri poolest orkistraalsemaid teoseid Elleri varasemas loomingus. Saadab meri, vahusid laineid, randa kohisevad tormid, ranna puispurskavad, värvita vetehulgad, pilvist kiskuvad vikerkaared üleavaruste ja puhkevad taas õhtude, ajavad traagiliste pilvedega. Tõistub ehatuulevaikne õõtsumine, kordub tähtede kurblik siramine. Langeb hääletumust. Mesine läbi akna kostab vaid kauge rannakoha. Pimedus läheneb sulle. Sa läheneb pimedusele. See nagu imeb endasse, sulatab ära nagu sulatavad happed, metall. Tunned enese voolavat, uuesti algainetes lahustuvat. Kõik su ümber saab jälle oma osa ainult ise nõrgutsat tühjaks. Täiskuu tõuseb üle loksuma v välja nagu vask Mcil. Siis paiskub tuul Maruks punerdavate lainete kohal. Rohelised, välgud raba, Warharaliste oksadena ja taevakaart haaravad tulised käed. Eller mõistis võib-olla paremini kui ükski teine meie helilooja muusikasse valada Eestimaa looduse skulptuur, see ilu, selle avarust ja rahuvormide ja varjundite rikkust. Elleri meloodiale on iseloomulik kõigepealt nõtkus rütmiline mitmekesisus ning seoses sellega peen kaashäälte polüfoonia samuti ka rahvamuusikalaadide kasutamine. Tema stiilile on omane ostinaatsete, saatefiguuride ja orelipunktide rohkus. Heino Elleri huvi uute teravalt Ekspressiivsete väljendusvahendite vastu tingis mitte ainult välismaiste voolude järgimine. Märkame analoogiaid ka eesti kirjanduses süvenevat huvi inimese sisemaailma keerdkäikude vastu elu traagiliste konfliktide valulist tunnetamist. Võib-olla kõige eredamalt avaldusse Tuglase nende aastate novelliloomingus. Heino Elleri klaveriloomingus avaldusid sarnased meeleolud. 1920. aastal loodud seitsmes prelüüdis selle tsükli prelüüd ja iseloomustab Lokoonilisus ja kõigi vahendite allutatus kesksele kujundile. Tuhkse pilved liiguvad sügistaevas, meri loksub külmalt, kõledalt, raskelt rihmasel rannal lillatavat põldmarja sälgud. Unised, nastikud liiguvad nende vahel otsides talge asulat. Kruus rabiseb ja ussid hirmuvad. Kuhu näod kadunud? Üksnes näokatted on jäänud. Oi, eks ole sa isegi vaid näokatte. Kes teab, mis on selle taga kus lõpeb see kuse algatseise Illusioon illusioon illusioonist. Lauand Jari kui pole reaalsuselgi enam vorme, kuis võiks seda siis unistusel olla. Vormid on maetud minevikku, rannamaile lained veerevad, merirood kahisevad, pilved löövad pikkade juustega üles. Üksnes pilved on veel jäänud. Aplalt püüad sa oma üürikese elu jooksul kõigist hirmudest rõõmu tunda. Sarutad, kiirustad, kihutad masinate abil oleksid valmis maitsma hulgiajas ja ruumis peituvat õnne neelama. Üles ja alla enesest eemale ja uuesti enese juurde. Nii keerled sa vaene puuri orav ühes oma unistuste jahi muudega. Sealset kükitab nagu hull, kes keedab katlas taskukelli haarad ahnelt kulbiga ja ragistada hammaste vahel oma keelise kõledaid luid. Võib-olla seal all seal sügavuses on sull kaaslane maakera südames, sarved tules, sõrad jääs, tema, kes tuhandekordselt läbi kannatanud suunistused esimuud tuhandekordselt, tajunud nende viirastuslikust ikka üles seal jänesest eemale jänese juurde ning enese ümber ooda mõistab sind. Kui on olemas. Hõbelõngaks muutusse mõtte ega kanna sind enam. Kuutõbine oled kõndinud järel seda ometi saavutavat. Oi nimetu. Miks andistas olla nägemuse andmata sõna selle väljendamiseks. Miks andis sulle sädeme loomisleegist?