Seitsmes september 1913 24. märts 1964. Sellesse ajavahemikku mahub Villem Kapi elu ja looming. Tänaste minutitega teeme põgusa tagasivaate ühe meie suurema Chrisi lüürika aastateni kuuleme mälestuse killukesi tema tuttavatelt ja sõpradelt. Kodune õhkkond oli esmajoones selleks, mis mõjutas noore inimese kujunemist meenutab kunagine sureani mees. Tallinna konservatooriumi õppejõud Johannes Jürisson. Villem Kapi suguvõsa oli ju kõik muusikud. Tema vanaisa Joosep Kapp oli ju ürgne Suure-Jaani muusikamees, kes asutas 1808 seitse laulu- ja mänguseltsi ilmatar Joosep Kapi järglaseks saiu. Villem Kapi isa Hans Kapp kis pärast Joosep Kapi surma võttis üle Joosep Kapi traditsioonid. Kogu Suure-Jaani muusikaelu jäi tema juhtida. Mosalt käisin mööda tihti nende majastis. Kui Villem oli kodus, siis oli alati klaverimängu sealt kuulda. Ja hiljem, kui ta õppis konservatooriumis, siis vaheaegadel talvistel vahe aedele suvistel vaheaegadel. Ta asendas isa. Juhatas laulukoore juhatas tihti kontserte seal ilmataril pidudel, siis mängis kirikus orelit isa eest, tavaliselt ta käis Suure-Jaanis, tal olid kaasas iki sõbrad Tallinnast, tegid kirikukontserte ja mängisid pidudel puudustega kokku Villem Kapi ka nii väljaspool muusikat. Jah, vahest küll. Villem Kapp oli üks väga agar käsipallimängija. Mul on üks eredalt meeles üks õhtu, kui seal noored poisid mängisid jälle käsipalli. Kevade õhtu sihuke soe oli, kui Villem Kapp tuli sinna ja ütles nii toreda huumoriga, et kas ta võib tulla põhku tegema sellesse käsipallimängijate seltskonda. Et Taali kah sihuke väga agar sportlane oli asuke, tal oli palju sõpru Suure-Jaanis ja tal selline lahe mees. Esimesed muusikalised võidud tulid konservatooriumi päevil. Üliõpilane sai Villem kapist 1933. aastal. Algul õppis ta August Stockmanni oreliklassis, kaks aastat hiljem sai temast onu Artur Kapi kompositsiooni eriala üliõpilane. 1937. aastal korraldas Eesti akadeemiline helikunstiselts klaveripalade võistluse, kus Villem Kapi klaveripalade tsükkel tunnistati kolmanda preemia vääriliseks. Õpingutele aga tõmbas kriipsu peale isa surm 1938. aastal. Villem Kapp siirdub Tartusse. Temast saab Peetri kiriku organist Tartus Tutuka Villem Kapp, Heino Helleriga ja 1940. aastal Nõukogude võimu kehtestamisega Eestis saab hiljem kapist uuesti konservatooriumi üliõpilane, sedapuhku Heino Elleri juures. Ja uuesti katkevad õpingud sõja tõttu. 1944.-ks aastaks on siiski asjad ühel pool lõputööks, kirjutab Villem Kapp. Esimese osa sümfooniast jääbki hiljem lõpetamata ja süüdi sümfooniaorkestrile neljas osas. Seejärel saab hiljem kapist pedagoog, muusikakoolis ja konservatooriumis. 1946. aastal valmib esimene sümfoonia. Konservatooriumis saab temast 40.-te aastate lõpus kompositsiooni eriala õppejõud. Helilooja Harry otsa oli tema esimene üliõpilane. Õppeaastal 40 849 Limasi Villem Kapi esimene õpilane Tali talle ju muidugi nii verisulis nurg Velagoogilisele alal eriti just kompositsiooni alal, kuigi ta ütleme harmooniat solfeedsut andis juba aastate viisi. Ma olin nii-öelda esimene katsejänes, nagu ta mulle seda ise ka ütles. Ja ta tundis oma pedagoogilisi nõrkusi selles liinis. Ja seetõttu järgmisel õppeaastal palus Mart Saart, et see võtaks minul edasise juhendamise oma hooleks. No peab ütlema, Villem Kapp oli väga järjekindel. Mäletan, ta õppis õige mitu aastat tagant järel, täiustas ennast kontrapunktis harmoonias, käis professor Elleri professor Mart Saare juures ja võttis aastat kolm, neli aega, kui ta uuesti võttis oma järgmise õpilase. Seekord oli see Ülo Vinter, kes oli ka tema esimeseks õpilaseks, kes tema juures õppimist alustas. Sellega lõpetas järjekindlus loomingus. See oli üks tema, nii võiks öelda peamisi voorusi, nagu ta ise seda sageli märkis oli see voorustel pärit Heino Elleri koolist. Äärmine täpsus, partituuri märkimisel, noodistamisel, lihvimine, nagu ta seda nimetas, tähendab tagantjärele viimistlemine. See võttis tal sageli isegi rohkem aega kui helide komponeerimine. Tema põhiliseks loominguliseks ajaks oli ikkagi suvevaheajad Suure-Jaanis. Ja siin oli tal küll oma range päevarežiim, mis algasid hommikuse suplusega jalutuskäiguga. Siis loominguline töö kuni lõunani peale lõunat jällegi üks jalutuskäik õhtul uuesti komponeerimine. Ta töötas ikkagi klaveri taga ja jättis vabaks siis ainult õhtupoolikud nii-öelda seltskondliku tegevuse jaoks. Aga Tallinnas muidugi häiris ühest küljest pedagoogiline töö. Taali võrdlemisi aktiivne, väga seltsiv, väga palju oli tal sõpru. Ja muidugi mõista neid võtsivad kõik oma aja. Ajavahemikku 1000 946 kuni 1955 võib nimetada kõige viljakamaks perioodiks valmivat kantaat tervitus sümfooniline poeem rahu eest. Mitmed koorilaulud, viiest laulust koosnenud romansi tsükkel õnnelik päev. 1955. aastal aga saab lõplikult kuju vormi. Teine sümfoonia. Seda teist sümfooniat ta planeeris väga kaua ja ilmselt ta vist tegi teda mitu korda ümber ja ei saanud teda vist seda õiget varianti kätte. Alguses ta rääkis ikka noh, nii nagu tollel ajal kombeks oli standardi järel peateema kurjade jõudude teema kõrvalteema helgete jõudude teema, nende konflikt ja nii edasi ja nii edasi. Aga siis nähtavasti see kontseptsioon teda kuidagi ei rahuldanud. Ja hiljem ta rääkis ikka, ta püüab luguma muusikaga midagi põhjamaist, karget nimetas Sibeliuse enne paar korda rääkis ikka lõis, niuksed, kujutluspildi, kusagil mingi mänd, üksik mänd, kivine graniit, niuksed, karged, värvid. Millest ta nii inspiratsiooni leidis? Inspiratsioon tekkis tal vokaalsümfoonilisi teoste juures ikka tavaliselt tekstist tekstide suhtes Stahli väga nori väga hoolikalt valis. Ja üsna pikka aega kalkuleeris samuti ma mäletan, et ta ikka võttis kontakti luuletajaga näiteks teda võlus otsekohe esimesest hetkest peale põhjarannik põhjarannikut ta ei teinud kuigi kaua aega. Katkend saatest riiklik akadeemiline meeskoor, mis oli eetris seitsmeteistkümnendal mail 1959. aastal. Põhjaranniku teksti ma sain loomingust. Kersti Merilaasi tekst ja aga seal puudus siiski keskmine osa, ma tahtsin keskmise osa kirjutada solistile ja siis pöörlesid ka mesilase poole ja Merila Siljel kirjutas juurde keskmise osa. Kui koorile kirjutada, siis palju aitab selleks kaasa, on ise ka tegelenud kooriga ja laulnud. Meil on väga palju, ei ole juhtinud koori, aga umbes 15 aastat tagasi. Ma ka paar-kolm aastat juhatasin ühte laulukoori. Ja varem, kui konservatooriumis õppisin, laulsin ka konservatooriumi koolikooris. Aga samal ajal oli ta suur Lõuna-Eesti looduse patriad ja mis puutub sellesse, siis Lõuna-Eesti, nagu ta mulle ütles, soojendab südant. Põhja-Eesti jättis teda alati külmaks, süda läks tal soojaks, nagu ta seda isa oma sõnadega väljendas, kui ta jõudis juba türist lõuna poole, kui taastus Olustveres rongist maa. Kui ta nägi oma kodukoha mäe kupleid siis võiks öelda, selles mõttes oli ta sureani suur patrioot igal võimalikul juhul ta kiitis oma sünnikoha ümbrusse ilu. Tali äärmiselt võiks öelda. Kergesti süttiv, aga iseloomuga. Ta võis vaimustuda, nagu ta ise ütles, nagu välk ja pauk. Täpselt samuti võis ta ärrituda, võis vihastada, aga järgmisel momendil oli ta jällegi leebe, kõik oli ununenud. Aga mis puutub loomingulisesse särtsu, siis tal oli just selles mõttes niisugune tänulik komponisti iseloom, et ta süttis kergesti, kuid see süttimine ei lõppenud nii-öelda nihukese momendi plahvatusega. Vaid see jäi nagu tuli tuha alla jäi lõppenud, enne kui see loominguline töö oli lõppenud. Ma Loomingu kirjutamisel ei vasta sellele väga aktiivselt kaasa, kui oli tegemist vokaalteosega, siis laulis ta muidugi täiesti hingest kaasa, nii et seda võis kuulda, kui tema juurde sinna Kungla tänavale tuli minna juba esimesel korrusel. Villem kapil on käsil mingisugune vokaalhelide, ta konsulteeris siiski järjekindlalt, kui ta kirjutas näiteks koorile, siis olid teada, millisele koorile kirjutas. Siis ta võttis otsekohe kontakti selle koorijuhiga, mängis talle ette, arvestas tema näpunäiteid. Kui ta kirjutas solistile, siis ta teadis ka konkreetselt, millisele solistile. Ta ütles mulle, et ma ei saa komponeerida kuuma, ei kuule, selle inimese häält tähendab nii-öelda sisemuses. Nii et näiteks ma mäletan Tiit Kuusiku lon, tal pühendatud üks romanss kahtlematult tema romansi loomingu juures on väga tugevad ja väga positiivset mõju avaldanud Elsa Maasik, kellega neil valitses üsna soe ja sõbralik sõprus. 23. augustil 1961. aastal toimus Estonia teatris arvult 12. Nõukogude Eesti ooperi esietendus. Selleks oli Villem Kapi ooper Lembitu. Aino Külvand, teie. Mare osatäitjaks Villem Kapp oma lavastuse väljatoomise juures oli nii oma olemise ja ja tahtega kogu aeg, kuna me olime juba varem tuttavad temaga konservatooriumis. Ma õppisin Villem Kapi juures. Ja elasime võrdlemisi lähedal ka Kungla tänaval, siis me olime juba varem tuttavad ja siis ta ükspäev helistas mulle. Kuule, tuled Valentina oma uue ootusele ette, et sul on seal osa ka ja ta ütles küll, et algul ma ikka tahtsin seda Mare osametsale keelduda, aga ei kuidagi ei tulnud välja, ikka läks ikka kõrge. Kõrgemad noodid tulid õiget Eige, sellest ei tule midagi väljatikas Opronile teatris sageli. Jah, eriti muidugi selle ooperi ettevalmistuse perioodil. Ta oli ka pidevalt meie juures muidugi üht kui teist kohta ütelda, parandas ka kuidagi ümber, nagu ikka. Algupärasel ooperiga on, arvestas meie ettepanekutega ka, jah, ta seal näiteks Lembitu kirjutas täitsa uue aaria. Ja siis tuli paari päeva pärast nii uued uue variandiga proovija. Mängisis etnilised stiilid, Maike kirjutan veel ümbetigi. Mängis hästi veeldi. Ta kirjutas veel teistkümnest Lembitu senisest Lembitu keskne aaria ooperis, kui meil oli ooperi ettevalmistus, just viimased peaproovid oli äkki hiljem oli kadunud. Nähtavasti närv ei pidanud vastu enne ooperi esietendus mõtlesin, et kas nüüd tuleb nüüd hästi välja ei tule. Ja siis selgus, et oli kolmeks päevaks Suure-Jaani sõitnud. Tuli siis esietenduse päeval. Läks sinna nii-ütelda, oma närve puhkama. Ta oli väga niisugune sõbralik inimene, alati väga südamlik ja tore vahekord temaga. Millist iseloomujoont temas kõige nomendasid? Võib-olla temani siirus ja otsekohesus. Ta julges ära ütelda tõde. Improviseerin võrratult hästi. Ta ise põhjendab seda sellega, et ta oli õppinud orelit ja orelit. Ta meenutas veel tänusõnadega orkistratsiooni oskuse suhtes. Sama võrratu, nagu ta improviseerima olid, aga sama meisterlik vestleja ja mis vestlusse puutub, siis seda ta oskas, tal olid tohutud teadmised, mälu oli tal fenomenaalne. Mäletan eriti spordidaatumeid, kui nad vaidlesid mõne Amatööriga siseid, temal kahtlematult alati õigus. Samuti olid tal haruldased teadmised ajaloo alal, olgu see siis kodumaa ajalugu või Euroopa ülemaailmses ulatuses. Ja mäletan, kui me sõprus nii-öelda oli algaastail siis ma kahtlematult kui tema õpilane ja noorem sõber valmistasin alati teda meelsasti kuulama. Aastate jooksul kujunes üsna sageli juba eriti lõpustaadiumis üsna tagurpidi, kus Villem Kapp kurtis, et ta ei ole õhtu jooksul saanud midagi rääkida. Nüüd räägin ainult mina, oli tal ka lemmikuid muusikas ja üheks lemmikuks oli talk riig. Riik oli, tal võiks öelda üks suuremaid eeskujusid peale selle austad seda väga Sibeliust praam siin, kuidas ta sõprust, endast, lubadusi sõpradele pidas ta väga rangelt. Mul oli kunagi juttu Edgar arroga. Ta tuletas meelde, et kui meie määrasime kohtumise, siis olime mõlemad seal veerand tundi varem, et teine ei pruugiks teist oodata sõprade eest seista. Seda ta oskas. Ja kahtlematult sageli isegi rohkem, kui ta enda ees seisis. Jääda võlgu, see on halb tunne. Iga inimese võimed on individuaalsed, kuid nad pole ammendamatud, on helilooja ise kunagi lausunud. Oma loominguga pole Villem Kapp võlgu jäänud. Tema nootides on elu ja hinge. Ja sellise elavana jääb meelde ka nende looja Villem Kapp.