Jean seisma oma vana klassiuksel. Kas üldse avada veel seda ust? Ma enda kannul sulgesin ammu. Võib-olla astun praegu liigse sammu. Jerry Ivan, mõnda kella mälestust. Võib olla. Olgugi et vajutades linki ma juba ette pean. Seal näen vaid kahtekümmend tühja pinki. Vana klass, miks vaatab mind veidralt? Mul endistviisi küll turris juuksesalk. Näe, Simmoping siit mitme värvi alt veel nimede räti võiks üles leida. Vala klass, miks oled nõnda vaikne. Kas tõesti sa ei mäleta neid uljaspäid, kus on meil poisid, vasta, kulla paike, sa peaksid teadma, kuhu poisid jäi. Siis äkki katkes vaikus. Keldilises. Kas sisemisi nägin und või oli 15 aastat kestnud vahetund? Käis koridoris möll ja hääledki needsamad, nii nagu meelde jäänud ammu. Kõik poisid klassi tulid jooksusammul ja surnud elavatest elavamad. Ei ärge ehmatagi laipadega ühist ka väliselt, neil polnud tepsugi näod naeru täis, lõid uljalt kepsu, just nagu äsja lihavete pühiks maal mune koksinud ja sülti uwanud. Kõik poisid näisid hästi puhanud. Ja istus mulgi pinginaaber, kõrval kitsamad roosad läbipaistvad kõrvad. Nii häbelikult muheleb. Näis, et vea kas või kihla. Spikker kuue käises. Ära parem päri. Oodold, hämarad tund aega antiheide lasta, kauaks. Maa pole maetud siia kodukalti mul karjalasse üks järv jäi ühishauaks. Seal on meil poomlasi ja venelasi üksteise kuulidest näe, langedes talv otsa, ootasime hangetes ja kui siis jääjärve põhja lasi, sai löödud kampa oma meeste asi. Vanjadega vennalikult magatud. Suur Soome on meil sõbralikult jagatud ja läbi uuritud ka uusima ajalugu. Mind siia saatis vere vesilad, mine mees ja leidke esindaja, kui kokku tuleb reali poistel sugu. Ta kergelt kogeles, nii nagu varemalt näost õhetades katkestas. Jäi vait. Kohe püsti, tõusis paremalt Me klassi naljahammas Priidu kubjas ning hüüdis matsi parim puhkepaik koldest Salitaarses kustumata lubjas jääl omast, Keres mind Wehrmachti koolitas, küll tehti minust Essk, Renad err, kord simulantide, kord õppekompaniis. Nii närbiks jäi mõelis jäme soolikas kõhu tõbisus, näe, tõmbas leeri Mukondi keset koorne kuuri viis ning et mu kombri lõprusest ei nakatuks veel mõni püssi, põlgab mee hakatus, suu topiti mu täis, vallub ja toiduga. Rinne Mei halvustamata hoidul. Kuid lubage mul Priidu naerust võbises hääl murdus tal või lubjast käe. Eks meie auku aetud vatsa tõbised kah omal kombel ajalukku. Mis teha minuga? Ma tulen kaugemalt veel lauast kah, kuid ookeani tagant Brasiiliast kulgantia salalik. Just nagu põrgupõhja viimane vanapagan ürgmetsas Krügasin seal kirvetööd. Inteinim vunda viinud džunglipalavik, ei päiksepiste ta mingi vigastus all võõra taeva keset lämbe tööd. Nii rängalt pigistas mind koduigatsus, et lõpu tegin. Kas enam kõrvalgi veel teie punti lähedale hütt võtame tagasi. Ning mitme hüüti, aga ma olen kindel. Koos käisin Eesti korpusesse rindel. Et järel proovida, ehk äkki madalgi seks otsustavalt. Instasin kätt ja ideelise vaheks, tahtsin muuta tundi. Kuid kohe kõmises mu kõrval käsklus, jätak ja kätkul kinni hoidis küünarnukist venda maetud vend. Velikije Lukist. Ei määri meie oma mundreid. Mädanesid aga siiski, õigus jäi meile vaenlast vihata ka põrgus. See pole praegu koolivenna õrnus, et me ei karjunud näkku võidust, sest surnutega kurba asja ajada. Ent oleks tõesti väga kenasust, kui kõnetaksid elavate enamust mis leidub juba neid, kes vajavad head meeldetuletust. See olgu sinu asi, Meida rasega, meie aegul, kask. Mu vanaklass miks nõnda nukker näid, nad pidid minema neid aeg sai täis, sest kõik on läinud kärarikkalt röökides ja sinu ukse kenad jälle jätsid. La uus hommik algab kriiditolmu pühkides noorpõlv on puhtaks, Perepa. Sul nende jooksul hoopis helgem ilme. Las hüpleb igal pinginurgal äikse kiuslik küll pikkamööda hajuvad pilved, need sünged külmad pilved silmapiiril. Lumi tuiskab. Mina laule laulan kurba laulukest. Lumi keerleb tuulevoodist minus süda, valudest. Lumi tuiskab. Mina laulan, laulan kurba laulukest. Lumi kogub aia äärde, valu minus südame. Lumi tuiskab, mina laule, laulan kurba laulukest, laulan kuni hauas. Kaetud olen jääs. Jällumedest. Siis täiesti sulanud on mitmesse Stahli. Kui ootasin. Miks tulid Särelini üht kas kartsid siis, et olen liiga vali ja lootsid. Qaeg ehk leevendab sussi üht. Jõgi. Ma pole iialgi sind armastanud. Sahh kehitud said selle ameti ja uue haava. Värske armimanul lõid sügavalt. Kui ta mulle tundus et ma seisin, saius ja pisaraid mulle näole valati. Ja nutsin nagu ikka, nutetakse. Kui oldakse. Kuid sinu nime Kuiga palutakse mullapsult päranduseks ealisa. Nii oli kord. Kuid milleks tuli täna sudulik, liiga palju hiljaks jäi. Kas süda sündis sull ja valutama ehk hakkas nüüd? Miks seisad noruspäi? Laps magab kaisus, käharpäine nukku. Sa tahad karta vaibaga ta käed peost. Sajarublane sul sängi kukub. Ja selleni tekkis servasse. Ah nõnda tahtsid taskud mu valu. Pea sinu kukrule on ränk sessinud? Ei vajamas Valmuseid ei talu. Et nüüd ka nõnda alandaks mind. Kas arvasid, et silmaveega jagan su kätele nüüd tänu suudlusi. Es nutt ja naer. Mul olid luku taga. Nüüd naeran taas. Kuid hoopis teisiti. Või halb on meenutada, kuidas laastas mu noorust sinu tujutu Lenell. Miks nüüd su peamõis vao Palamale? Sa lootsid vist, et mina? Järelise mis suutad veel, miks juba sa ei lähe? Au, kohusejutt täitsid minu ees. Kui anuvalt ja härdalt kõlasse kuid musta hinge nii ei pesta, valgeks ja kustuntury. Kus sa ka ei palu su võltsi soojust. Ma ei usu ja Kord näine kummardiletoorust talus. Nüüd püstipäi ta ise kohut peab. Neil hambad risti, pilk sünge, kui öö ei tummalt, telgede taga käib töö. Saksama koomesus suri rõid. Kolm needust sellesse koominid. Oma härdade palvete jumalat neame. Me nägime nälga ja külma ja keraamik kõik ootused, lootused. Asjata jäid ta närvis ja tüssas ja mõnitas meid. Me koome. Me koome kuningat. Rikaste kuningat neame. Kes hädast ei hooli, mis taluma peame. Kärsk viimased krossitmest pressib ta ja käsib koermeid hukata. Meie isamaa Leame kus pettuse läbi sait roolile nurjatus, vale ja häbi. Kõik kaunis ja õilis jal kolletab pea seal söödikul üksi on sigida hea. Süst laksub telg, laksup hoolsalt tööl, koole usinalt, päeval ja ööl. Vana Saksamaa OV sussuriv riid. Me kaome. Mekoome. Kes tuulisel ööl seal ratsutab veel? Üks isa on haige lapsega teel. Nii hellalt ja kindlalt, laps kaisus on tal isa hõlma. Poeg klammerdub pärinal. Miks peidad sa näo, mis sind kohutas? Oih, näe. Kassis tulistab minuga. Siis mängusid, mängin sinuga. Jõe kaldal on lilled, nii ilusad. Mu emal on riided. Eks kuuliza, mis mulle ta sosistab salaja. Ulaps, Mulaps, jää rahule. Foo kuivanud lehtedes tuulanud. No. Miks ei tule, laps, sina äike ja mu tütarde juures sul Allani hea kringel mänge koos sinuga teevad nad sind magama tantsivad, lähevad Mu isa, eksnesa, seal tantsuhoos muruneiud, kune hämaras puude all koos. Mu poeg need on Brennehkad mis tuule käes okstega viitavad. Sa oled nii armas. Vihkan sind. Et kui sait tuleäss kui paluks, kas haldjate kuningas? Oi sa, mind puuduta. Isaatatab täis hirmu, tal süda sees. Laps oigab, jääd, ratsutab mees. Küll viimati koju sai pärale. Kuid surnud tall süles son lapsuke. Üles madjar, kodu kutsub. Aeg on käes. Kas nüüd või iial? Valige nüüd aeg teilt, küsib vabadus või orjus püsib. Madjarid Jumalale, vannume, vannume, ei enam, orjust, kanname orjad, olime kaua näevad vanemad meid hauas. Neill, kes vabana said surra. Und ei tule orjamullas. Madja kriti jumalal vannume annule ei enam orjust kannani. See oli tühipaljas hulgus, Kellid surra puudub julgus kallimaks kui kodupinda arvab oma elu hinda. Ei enam orjust, kannani, aelatest, mõõk on enam käsi, mõõgaga on kenam. Miks siis raudu kandma peame? Muistsed mõõgad valmis, seame madiorite jumalale. Vannume, vannume, ei enam orjust, kannani. Etne madiorite nime, vana kuulsust, vääriksine, häbi, mis toonud aastasajad maha pesta, nüüd on vaja. Aedioriti jumalale, allume, allume ei enam orjust kannani. Seal kus kerkivad Me hauad, järelpõlv. Meid leinab kaua tänupalve juures üha kordavad nine püha madjarid, jumalal. Vannume, pannumi ei enam orjust, kanname. Kõigist ilutütrest pühin näriduslike moletse nagu sügavvete mühin. Tasavooge, muusik, Helin silme ette manab ulgu meedik. Teenelt lämad, rahunevad lainte käiku, unelema tuulevaikust. Või kuis kuukiir deti kujub üle mere, mille kind tõustes vajudes nii sujuv, nägu uinuv lapserit hingan kaaskistud, kui sind kuulates istunud tunded, sügavad ja helged nägu meri suur ja selge.