Tere õhtust, ütleb toimetaja maris Johannes. Täna mängime teile ette katkendeid luuleõhtult, mis toimus Kirjanike maja musta laega saalis 14. märtsil emakeelepäeval. Nimelt kogusse õhtu kokku kõik eesti luuleauhinna nominendid aastast 2006. Möödunud aasta tugevamate luulekogude autorid ekspertide arvates on. Tõin Soomets Hasso Krull, Vahur Afanasjev, matuura Sven Kivisildnik ja Indrek rüütle. Viimase mehe Indrek rüütle luulekogu inglid rokijaamas valitigi 2006. aasta parimaks luuleraamatuks. Selle värske luulesõna ja vaimu võite täna kogeda ja hinnata. Afanasjev Krulie rüütle esitavad oma teksti ise. Ülejäänud luule aga kõlab jan kausi häälega. Tema on ka selle luule nominentide õhtujuht ning helirežissöör Kirjanike maja musta laega saalis oli Rein Palo. Olukord on mõneti harjumatu, te viibite praegu kui mitte ajaloolisel, siis vähemalt võtmelisel sündmusele, kuna Eesti Raadio on hakanud kirjanduslike kolmapäevi üles võtma Linnistama. Suur tänu neile selle eest ja siis me peaksime loomulikult tänama Eesti Kultuurkapitali ja kõige rohkem. Muidugi me peaksime tänama eesti luuletajaid. Loeme täna teile ette eesti luulet. Hakkamegi siis otsast pihta, alustab Vahur Afanasjev, kes kandideeris kultuurkapitali luuleauhinnale oma luulekoguga. Katedraal Emajões, palun Vahur. Ja nüüd on teie kannatas juba jõudnud haripunkti. Seal see raamat. Kuule, see raamat päris meeldib minu arust ilus raamat tekstide kohta. Ma ei oska midagi öelda, eks te ise otsustate. Sellega ma tegin nagu postmodernismi ka enda jaoks valmis, päris paljudes tekstides on tsiteeritud igasuguseid Eesti ja muude maade luuletajad, keda Ma jälle internetist leidsin, ma olen natuke ümber töötanud ja nii ja naa. Eks see raamat räägib Tartust üsna otsast lõpuni. Ja teil on vedanud ka sellega, et mikrofonid siin on ainult salvestamiseks. Kõlaritesse see värk ei lähe, sest ma armastan nagu mikrofoni süüa ja siis ma armastasin lähedase efekti, et läheb hästi lähedane, siis tuleb hästi tugev bassihääl ei kuule praegu seda. Teil veab. Pühan autod ja inimesed. Püha esmaspäev, teisipäev, kolmapäev. Pühad arvutid pühas kontoris. Püha mustlaste hobune pühal fortuuna tänaval. Püha ema ja isa, püha naine ja mees. Pühad lapsevankrid ja ostukärud, püha vesi, pühadest kraadist püha narkomaan pühas liinibussis, Püha Annelinna tuled üle püha sõpruse silla pühadelt tegemistel, naasate pühade inimeste pühad päevad, neetud tartus. Siin me oleme eksistentsi ääremail süüdlane, mulje plasseerunud maskil, kõik puiesteed on meie jaoks härmas jalgrajad rohtunud, taamata, otiga määritud, aga aguliserval seal, kus raudtee igaveseks sulgub portaal, mille koodid Me kaotame endasse ja teadmised, niikaua kui hommikul tõuseb päike. On mõtet elada isegi tartus linnas, mida meilt võtta ei saa, sest siia me sureme, nõnda on määranud meie eneste nõrguke tahe. Me peame ju õige tasa astuma. Taksosse. Asfaldi all on varasem Tartu kümnete põlvkondade luud. Need tuleb mõnusaks tallata. Sa ju tead, kuhu meid maetakse. Pane kõrv vastu maad ja kuula raudtee rong kaugel ei soomusmasinaid, ei suruõhuvasar, ei õhk. Sahiseb kopsu sompudel pulsil, lööb tänavist. Oksendamata, saab hakkama. Taksojuhil on unine nägu, keegi koidik. Marrasku November, November Vanemuine, Vanemuine, Vanemuine mägi mu jalge all teemani, just neetud, magus ja live ema, ookean sahiseb, kõrus rinnus, lüüakse lokku, ei, jaksate enam variseb. Tartu võtab viimase kõnekeele, kes meid lunastab kvaliteetsemad, kui Kristus alla ja kaotama buda. Üsna tihti käib tekstidest läbi hiinola gei. See oli selle pommituslennuki nimi, mis viskas Hiroshimale pommi. Üksainus Tartu on maailmas üks Tartu keset soid ja rabasid. Siit paarkümmend kilomeetrit on suur auk ja selle taga pole midagi. Selles mõttes on kõik hästi. Tartlased võivad rahulikult magada. Keset madalat segast vett sirutab päiksele vastu õline Vikerkaar kahes uskmatus silmas Seitsme värvine silovett, hinge hapu kepiir. Tartu tänavu vihmaga tervitab mind ja lõpuks hakkavad jäämäed sulama. Pedofiilid ostavad esimesed paadid. Emajõgi tõuseb kõrgele, priske põhjapõdra taevani ja me peame leppima sellega, et on rusud. Sama kaunid nagu templid, toomkiriku rusude Emajõe keskuse rusud, Vanemuise teatri ja Lutsu raamatukogu rusude ülikooli peahoone, rusud, purskkaevude rusud, rusud, rusud, rusud rusutud, masendatud läbi tuhandeaastase veekihi paistab samblal kõnniteeplaat, mida aeglaselt roomab väärikas viinamäetigu Tartu pojana kukil. Kaunistage Eesti kojad kolme koduballaadiga. Tartu sõidab teile kosja, kas kuulete, Kuljuseid, kas tunnete tuhandete grillipottide lehka? Aasta kõige lühemal ööl avanevad teie südametes aardekirstud täis kulla ja sita. Nagu oli, oligi oodata muutute teiegi Pärtlasteks. Suu laulab, süda valetab, selle seisundi nimi on Tartu. See esineb eriti Viljandis, Kohtla-Järvel ja Mustvees, Pärnus, Kundas, Rakveres, kahtlastes, Eestimaa paikades. Hallide huultega vanurid teavad rääkida, aga ei ütle. Nii juhtub enne, kui täiesti Tartuks muutub. Linn muutub liha ja vaev. Ma armastan sind. Kivise mullas, klaasise metallist vees ja briketti põletuslõhnas vaiksete õhtute häälekas karjas, magusa ema ookeani mühas, mida kujutan endale ette nagu üldse kogu selle linna kõiki kassipoegi, tuvi, toolide taga kõiki kitarr, voodiservale kõlareid, taevas seal trepist vasemat kätt, ma armastan sind kivise mullas. Iga teine on Tartu, iga kolmas on määratud armastama. Me kõik sureme, pannes tabletti suhu või kätt südamele, paikat, detailplaneeringut, emmates Emajõge, mis voolab me viilude vahel, eks ole, tartu nõnda see läheb. Ma kuulen su köha kell viis hommikul, juunis, kui on veel kuradi külm oodata Hiinale, geid. Öö ei lõhna, vihma, ei 100 tartu peal pole kevadet. Elu on nagu kontsert, istekohti ei, jätkuõlu on kallis ja soe, kuid ära minna ei taha, kõige eest on juba makstud. Elu on põgenemine Tartu eest jääd, siidrijoojad on piidrid. Ma tean, mitut tartlast. Nad kõik on ülbed ja lollid. Nende kõigiga oleme maganud samas linnas sama madala taeval vahtinud ronge, mis roostetavad jaamas lasknud prügikaste Riia mäest alla, teismelisena pättide seltskonnas armastanud seda linnagrupiviisiliselt lasnud räppida, nagu täitsa on selline tüüp, laulab Moskvast, nagu oleks tegu Tartuga. Me heidame nõnda ühte kui heitunud mesilaspere. Juuli on murdunud august pooleks randmetel veed kui maakaardijõed. Siit peab ennast välja naerma, nutma ja rääkima. Tartu. Me peame sa teada. Tartu, me peame looma end uuesti pühadusele eemale teadmistest. Ainult nii saame maailma muuta. Ainult nii saame kuulda ühte mu ööde mandel ja mesi. Ma elan Brüsselis praegu seda raamatut ma hakkasin tegelikult muidugi kirjutama, siis kui ma ei teadnud Brüsselisse elama, lähen, aga ma tegin ta pärast nii korda, et oleks niisugune tunne, nagu olekski Brüsselisse minekut ettevalmistav raamat. Ja ma loen viimase luuletuse. Mitte et ma oleksin armastanud Tartut vähem. Ma lihtsalt armastasin Brüsselit rohkem. Kas oleksite teie eelistanud elavat Tartut ja enesesurma orjana sellele, et Tartu on surnud ja me kõik sureme vabadena. Ja valu on alati uus ja maisikepike hambus. See tõde, kui köis ei katke. Kultuurkapitali luuleauhinna nominent Triin Soomets on Rootsis luuleauhinna nominent, Maduro on Indias luuleauhinna nominent. Kivisildnik on haige. Ma loodan, et selle teabe peale ei tõusnud keegi üles, ei lahku siit saalist. Sest nagu te juba nägite, Vahur Afanasjev on siin, Hasso Krull on siin ja laureaat Indrek rüütlang asi. Kui te lubate, siis Peame neid inimesi, kes olude sunnil ei saa praegu siin saalis viibida meeles ja ma loeksin igalt ühelt ette väikese valiku luuletusi. Just nendest luulekogudest, mis olid siis luuleauhinnale esitatud. Triin Soomets väljas. Ei julge enam midagi tahta, pärast ei kannata välja, nagu siis, kui mul oli mitu aastat iga päev palavik 38,2 saanud möödas, möödas. Hirmu näol on ta iga päev siin naeratus näol, räägin millest iganes, peamiselt sellest, et ma midagi ei taha. See ei ole tõsi, et mu intiimne tsoon ulatub 45 meetri kaugusele. See paistab olevat tõsi, et iga päev loon ennast uuesti, see on tõsi. Mis, tahaksin nagu kruvi enda aegruumist välja keerata. Keeruline või mitte? Kui üldse midagi, siis olen jälg või kõndimine mööda liiva või jõgi, mis ei suuda viia end mere lõpuni või nälg millegi järele, mis kuskil ei kasva. Ja ma ei suuda enam oodata, ei pööranud pahupidi, ei pigista olematuid vistrikke, ei analüüsi end ribadeks, ei kirjuta luuletusi, ei hoia suuremat osa endast vaos, ei püüa igaühest aru saada, ei võta vastu mõttetuid kõnesid, ei õigusta rumalust. Ei, lonkalumbaka ei püüa meeldida, ei anna lubadusi, ei teen väiksemaks, ei jookse enam ära. Sain täna aru, et kõike hoiabki koos küsimise pinge see võbelev joon, lille ja mulla, inimese ja inimese olemise ja inimese vahel. Gravitatsioon, nälg, iha, usk, viha, valu, igatsus, vananemine, kõik on küsimused, kirjutamine ja lugemine, rääkimine ja vaikimine samuti. Ainult sellest ei saa ma veel aru. Kas vastus on sama pidev nagu jõe suubumine merre või otsustav nagu välgutabamus. Muusik on tõest sama kaugel kui luule see tähendab üsna lähedal. Võib-olla tõele ei saa vastata, võib-olla astub ta alati sammu tagasi, et sul oleks ikka kogu aeg midagi. Ma olen müüa mõne sendi eest, mis leiab portselanist põrsa seest, mis seisab kapi ülemisel serval just ukse tagamajas, mille kõrval tuul painutab üht pulstunud kibuvitsa. Kui leiad selle, vaata ette, et sa ei ajaks lendu naljast hakiparve, siis olen valmis. Kas ma olen öelnud, mida ma mõtlen? Ja küllaltki täpselt. Kas see on oluline? Jah on. Miks ma seda teen? Sellepärast et kui sa mind puudutad, saaksid seda teha võimalikult täpselt. Maatorat kohalolu pilved. Ma olin kolmekümneaastane, kui nägin pilvi. Ühel külmal hiliskevadisel päeval tõstsin pilgu ning avastasin, et olin jälle hulk päevi unustanud, vaadata üles. Kaunid päikeselised, pilved liuglesime, vahel seisatasid mu pea kohal olid nii värsked, kutsuvad nii kirkad. Nad hõljusid taevas nagu valged hiiglaslikud puuvillapallid, teinekord kiskusid end katki, kui karged kuivanud vesivärvikiud. Sinise vihmapilve tagant puhkesid sajuna ükshaaval kokku loetavad kollased kiired. Täna ma istusin mäenõlvale, loendasin ära õitsenud võilillepäid üksikud valged mäed, koondusi kirkasse, sinisesse taevalaotusse, siis põletas päike ühele neist augu sisse ja ilmutas end veel kaunima kui selges taevas. Ma ei mõtlema, kuidas küll juhtub see, et me unustame need erksad pilved, mis jutustavad meile ometigi lakkamatult lugusid vabadusest ja kutsuvad rändama lõpututesse avarustes, muredeta, eelsest lootusteta, homsest lihtsalt rändama. Säravas sinises. Iga kord, kui märkan neid, mõistan, et olen jälle elanud unustuses. Olen elanud pilvede all, mida pole märganud, nad on kõikjal sõjas ja rahus kurvastuses rõõmus, sünnis ja surmas. Piisab sellest, kui tõsta oma silmad ja vaadata midagi on olnud mu kohal ja möödunud minu jaoks hääletult, jäljetult. Ma pole seda näinud ega puudutanud ega mõistnud. Mis on ikkagi see, mis teeb nanni kergeks. Meri avaneb. Merel on omaette elu. Tema rind tõuseb ja langeb ääretu hall sinine suubuvad horisondis kaugel. Siin pole mingit vabanemist, mida tabada sillerdavatel lainetel mingit müstilist triivi, tarka teadmatusse. Kivid lebamas merepõhjal ei tallata mingit lummavat rohu, kuid meeletut mõttesügavust. Valged laineharjad ei laulaks ülimas teostumisest ega murdumispunktist. Puruks pekstud kaldad ei ole jutuvestjad salajastest päralejõudmisest või päästlast, piinast ja tuuled ei kanna endaga mingit paotusliku luulet ega põnevaid kliente. Üksimalam kui teine. Ainus tee, mida merega käiakse, on sadamasse ja sealt ära. Pori kleepamis jalgade külge räpased sõnad täitmas suid, peopesad lehkamas saare ja kala järgi koerad haukuma, sirve lihatites saaki ning päeva haripunkt. Naeratus paljastab kõigile katkised hambad kirevast päikesevalguses. Seal see siis ongi see kaua otsitud tõde. Ei midagi erilist. Palvelaul puhu mull selgust, hea hommikutuul, palavul valgust, suur punane kuu. Tule mu juurde, kuum keskpäeva päike, elu tormamust läbi, õrnus ja äike Pühi mind puhtaks, hea õhtune hiil. Hoia mind terve soe helluse kiirtule, pean meeles suu kollase läike elu tormamust läbi. Õrnus ja äike, võta mind endasse, vabastav maru, lõhu kõik tõkked ja anna mul aru. Tule ja koos teeme mõõtmatuid käike, elu tormamust läbi. Õrnus ja äike. Kanna mind koju, Auaja puhang merelt ja metsast aasalt jalu valt. Tule ja vaata, et olen nii väike elu tormamust läbi. Õrnus ja äike. Te kuulete salvestust Kirjanike maja musta laega saalist, kus esitleti 2006. aasta parimaid luuleraamatuid. Teksti loevad autorid jah, Kirjanike liidu toonane esimees Jan Kaus. Kivisildnik vägistatud jäämägi luuletusi tsüklist mina pean Liivi preemia saama. Üks ülerissi v ja ansambel Laine üle punaakva vee ja ansambel Laine, kaks üle Värska vee, mind ärge austage. Eile nägin ma täna enam ei näe mind, ärge austage. Viies lumehelbeke tasuta tasuta. Ei ärge ostke. Seitsmes nagu viibiks, nagu viibiks tulles või ei tulegi lumehelbeke sinu kostüüm sobib minule. Üheksas. Ma võtaks armastuse kaardi tühjaks ja pärast köidaks ennast musta laega ühte oh õnnetu, tume maa, võimatu kauem taldadega austada. Kaheteistkümnes. Mulule sina oled kui haigekassa kaardiga linn kui vaktsineeritud kotkas oled sa, sul pole midagi karta ega viga, kindlasti hakkavad ka austama. 13. nüüd oigad haledalt seakarja, vaatad üles, kus Valendab mu must lagi ja põlvest põlveni kajad raske su koorem kanda ja austada. Neljateistkümnes viimane laul oli Farmi Gabrielist, kes trip Askozbaari jobudega. Mu viimane laul oli muremõtetes ja rahva austuses. 21.. Ärge küsige mult luuletusi, olen bändimees, ärge küsige mult eksijale varju müüsin varju kirjastajale. 23. üks valus vale dildo on liikvel aja sees Te austage mehi, kes neid mehi mindumi, aitäh. 30.. Kui mina olin veel väikene, näeme siis oli mul Brežnev rinnase. Ja kui mina sirgu siin suurema läks Brežnev mulle hinge. Brežnevi viis on see turgu ruutu, Brežnevi viis on see tuur ruutu. Brežnevi viis on see Brežnevi viis, on see. 23.. Ilus ta ei ole lage eestimaa viljavargad viisid nisu minema. Ilus, ta ei ole madal Toompea kehvalt kaunistatud sibulkupliga. Heido Ilus ole. Ta on täitsa kole. Ja nüüd jõuame siis siin füüsiliselt viibivad luuletaja juurde tagasi. Palun, Hasso Krull. Tere õhtust. Mul on tõesti see eelis, et ma olen ise kohal ja ja siis võin ka valida, millised tekstid just kõlavad. Ja Jaan Lukas need ette teiste inimeste tekste. Siis ma kasutan ka juhust ja alustan mitte oma luuletustega, vaid ka teatud mõttes, siis nagu lõitud materjaliga. Loen mõned eelmisel kevadel tõlgitud olles tiibüanssi luuletused, see on vähem tuntud, aga minu meelest huvitavam Ameerika luuletaja kui Baund või Eliot. Tuntuks sai neist suhteliselt palju hiljem. Mudaisand. Kevadised mudajõed nurisevad muda taeva all. Vaim on mudane veel vaimu jaoks. Vastsed rannad, kus rohelus pungub, ei ole taeva kuldsed ääred, ei ole. Vaim, müriseb neegri jamps. Mustemast must mudaisand on olemas. Valguskiir langeb kauguses taevast Maale. See ta ongi virsiku punga looja, mudaisand, vaimuisand. Koduteel just siis, kui ütlesin, mingit tõde pole olemas, paistsid viinamarjad, priskemad. Rebane jooksis urust välja. Sina, sina ütlesid, tõdesid on palju, aga nad ei ole ühe tõeosad. Siis hakkas muutuma õhtune puu suitsema läbi rohelise suitsema sinisena. Olime kaks kuju metsas. Rääkisime. Seisame siin üksi. Just siis, kui ütlesin. Sõnad ei ole. Ühe ainsa sõnavormid osade summas ongi ainult osad. Maailma tuleb mõõta silmaga. Just siis, kui ütlesid. Iidolid on näinud palju vaesust, madusid ja kulda ja täisid, aga mitte tõde. Just siis oli, et vaikus oli kõige suurem ja pikem öö kõige ümmarguse sügise lõhn, kõige soojem. Jänes tontide kuningana. Raske on mõtelda päeva lõpul, kui kujuta, vari katab päikese kinni ja miskite ja alles peale valguse kasukal terve päeva see kas pillas piima maha, paks, kas punane keel, roheline meel, valge piim. Ja August on kõige rahulikum kuu. Olla rohu sees kõige rahulikumal ajal ilmasele kassi monumendita kas unustatud kuu peale. Ja tunda, et valgus on jänesevalgus kus kõik on mõeldud just sinu jaoks. Ja midagi ei pea seletama, siis pole millestki mõtelda, see tuleb iseenesest ja ida tungib läände. Ja Lääs tungib alla, sest pole midagi. Rohi on täis ja täis sind ennast, puud ümberringi on sinu jaoks kogu öö, avarus on sinu jaoks üks ise, mis puudutab kõiki ääri. Sinust saab ise, mis täidab kõik neli nurka. Punane kass poeb peitu kasuka valgusse. Ja sina oled kõrgesti küürus, ülespoole küürus, küürus järjest kõrgemale ja kõrgemale, must nagu kivi. Istud pearuumis nagu puust lõigatud kuju ja pisike roheline kass mardikas rahus. Sõjalist diivans? Varesed tuba on pime ja mina vaevaga keeran en tasemel. Hingan. Isa tuleb trepist üles, ta on tõsine. Puudutab mu õlga. Sa pead ärkama, tõusma, siin on keegi, nad ootavad. See on tõsine asi. Kõike seda ei räägi ta sõnadega. Aga ma saan aru, kergitan end ja pööra näoga toa poole, see on hämar. Tõepoolest. Laua ümber istuvad inimesed, võõrad, tõsiste nägudega mehed. Nad on kuidagi sõnatud, kurvad, vaatavad mind. Ja nüüd ma saan aru, mina pean olema tõlkija, see on just minu ülesanne. Selleks äratati mind üles ja küsida nüüd veel, keda, kellele, milleks see oleks peaaegu solvang. Ja ma vaatan hoolega meeste nägusid. Uutfellas. Aga mitte Scorsese film. Tõsised näod, kurvad, sõnatud, kuid Karmo heitmatud järele andmatud ootel. Tuba läheb vaikselt valgemaks. Märkangi üles ja näen, et on suvi, soe, suveööaken lahti. Mitte talv nagu unenäos, mitte pime. Helge piimjas, valgus imbub laugude vahelt läbi naha sisse ja levib kogu kehas. Kuid akna taga toimub midagi. Suurele männioksale maandub suur vares. Ta kraaksatab korra, nüüd kuulen, kuidas väike ring ümberkaudsetel puudel seda täpselt järele kordab kraam. Ja siis veidi laiem ring kaugemal ja veelgi kaugemal. Kuni sõnum on jõudnud kõige laiemasse ringi, nüüd öeldakse akna taga raka. Ja seesama kordub. Olen täiesti ärkvel. Keegi pole mind äratanud. Ümberringi puudel. Muraste klanni koosolek on suvi, soe, suveööaken lahti. Suur, kõneleb vares. Laial männi oksal otse akna taga. Rahvas rullile, kes oli esitatud kultuurkapitali luuleauhinnale oma luulekoguga, talv olemegi jõudnud tänase õhtu viimase ja peaesinejana ehk siis Kultuurkapitali luuleauhinna saajani rüütlani, kes võitis auhinna oma luulekoguga. Inglid rokijaamas, palun Indrek. Läheb siis lahtilill ja tulen aga järjehoidja lugemine. Taas süttinud tähtede plafoon. Maa magab õndsat und. Öös kõnnib kurv, François Villoone otsib mullust lund. Kuid meile kahjuks tundmata on tema loomusund l2ks olla keegi vist ei ihkav, vaba vunud jaoks on tähtsad parlament Teidurgi edus Kund. Ning siis, kui lõpeb neis lament, Me näeme õndsat und. Näe Ulupeni püsti koon ja langeb laia lund. On langenud ingel Harpagoon rea tuleb sinu. Lapsepõlves Ungarile olen jälle jäänud joki. Ma ei leia oma soki sõrmi vahelt kukub maha tühi klaas. Joodud, niigi paasa vetski. Lindil laulab veel Trubetsky. Ja mida haarab äkki meeletu ekstaas. Karjatades kalja, Kuki näest purjus sander, Luki tooks talle teha järsku pikka paigi. Ootan loenguks Linnart Mälli, siis mu Teebiv jälle Pälli, kus ma eile alles kärtsu viina saite. Lendan lennukil jooni. Koht on sealt, beer, prodooni, hääled sisse saab ronkmust, sitt rööne autos ületades piiri. Varsti jõuame Arsiiri järev Pierre Richard ja Gérard Depardieu. Püüan hääletada rongi. Järsku pannakse mind kongi, kuigi sõbrad juba ootavad seal ees. Märkan tulukest ja siili. Kui mind viiakse Bastiili üle, kuulab meid natsionalismi, suleti valgel kangal kuldne liilia, tõesti, riiklik negru vilja enda ammendanud, endine režiim. Vilistan veel nilbelt viisi, mõtlen inglite margiisist eksamit, kui võtab vastu Allan Liim. Vilistades seda viisi sulle, Tõnu, sule Liisi. Tunnen, ärkab minus hirmus anarhist. Maga, sõber magama, aga parem ennast kaineks maga. Home pole kuigi hea, sul olla vist. Sick sick, sick on meil lahti. Syksik, sikume lahti. Tulge ruttu, külarahvas, Mussico, meil lahti. Siga, siga, siga on rukis. Siga, siga. Siga on rukis. Tulge, ruttu, külarahvas, meie siga on rukis. Ma ise sikulaskja, maalisin siku välja. Käsi rukis, minu töö, nii saab palju nalja. Tapa, Tapa, mulle antakse tappa, tappa, tapma saan kõvasti tappa. Oh, tulge ruttu, sõbrad, massaa siin külas, kõvasti tappa. Inglid rokijaamas 2006. aasta parim luulekogu autor Indrek rüütle ise lugemas oma tekste Kirjanike maja musta laega saalis. 14 Juul inglite markiis. Oota pisut, Angeriik oled siis versais, vil, uuris, kui ma läbi linna liigun vangla poole, teraspuuris. Ootamise Danzi liik, oled sa versaisvee lummis, varsti istun kinniseotult sinu luureagentuuris. Oota pisut ansi liik, varsti ripun Kreevil võllas. Pisara silmast poetad, kui seal trumme mööda sõidad, oma kuninglikus tõllas. Ootamise Tanši liikume, upun barri kaadil. Oled rööpast välja viinud oma ekstreemse elulaadi. Oota pisut õnge, Leaks süütan, pea bensiini voodikohta palad kinni, pistab hullumeelse büromaani. Oota veidi, Anži liik, varsti lõhkkonnankimiini, siis papa välja, saadab vastuluure limusiini. Oota pisut varsti sammustajate olla. Homeniini, saadan sulle Teheranist musta tulbi või jasmiini ootamine liik unustage Kingli koorid. Hiljotiinile saan viilud üheksandal termide uuril. Küll siis ka ahvatlevad palged kuningale, kommunaaril Grigor triumfikaare vastu. Põrutan naeruplaanil. Oota pisut nüansiliik, varsti avan ahvipuuri võidule. Sõnum. Liigu Jakob piini diktatuuri ootamise Danzili külma kustu, Moscoviidid Prantsusmaast me peagi teeme veeemmenny satelliidi ootamised, ansi liik, varsti loome suurt Iraanis jätma sinu juurde, loom on teistpoolt kobija. Hingooni pea, tüdruk, ma imen su jõuli kätte jõudnud, on 14 juuli vajana surrogaat vaid leideks keelatud liin. Loonephans sele paatrile suurde Kloo. Võiks mängida psühhopaati või kõrisse kiuvate viin. Lõhki rebida kleit, suluessaati sul hindadel puhata viiv, vajame surrogaat, vaid sinuga olla eksviiv shans fans paatri. Ars Arii kunagisi sansliigi minu pärast põrgu viigu mässu pead. Pariisis mõistlevad, kas pole nali kuningale tribunali võtavad käästme stiili, võtlemise, tantsuliik, hom, teeme vabariigi. Oota ansiga, Ulgord leiad rikka hiinlase või juudi, oota pisut, tema teeb sust filipiini prostituudi sukelduvad aetud jumaldatud liiter sulle kongist paneb ta ülem ütles itta. Oota siiski. Eliit, ütle kassa, Minsel vajad võima oma paiga, leian vaikses väikses hullumajas. See on mu unne igavesse sõiman marseljeesi, saate loota pisut ainsa liitlase jalga psühhiaator. Koigi eria tundjaks saanud idioot ei küsi rahvas enam, mida. Sa olid nägev patrioot, et tegid siia lähis ida? Ei enam, Puhja Kinkudel. Oota valget ufolaeva, vaid aiste vaimu kirikut, mis peagi tõstetakse taeva. Skolastiline armastus, mina, ketser, madu, ess sulle sama ilmutus teeb selgeks paradiisi kadu. Sa oled kõrgel, mina oll sust otsisime Sophia kuju, Eanže liikmeid, algard, pallide selleks tõstke ette tulp. Perifeeria perifeeria TTT ainetel. Me kirikusse viival teel on selleks jõuluks ufoskeem, kus tõuseb lendu kiviplokk ja taustaks kõlab indi rock. On pastori akuutne spliin ja liinist tina, Seppeliin ning Colton kuuse kävidestiks. Moodustume häbidest. Näe, kiivid peab jutlust, saateks inglite koor, viimset väärika nuhtlust, Jeruusalemma hoor. Jeesus-laps mise hoolindast. Ah super supp, Kappeli rast. Voolab torudes nafta mul sees on veel koos keeran moto airossel. Siin on salabaas Mui alasensiinid, teised kapis on veel seljakoti sees miinid, ma hääletan teel. Kaup padruneid, lendab, lõhkeb tänavalamp, heidan pilgu maanteele, seal joob pätikamp. Seonberifeerivana alevik maal, vana olevik, märkasite tunnistus, saal. Tahate veel midagi? Võtan lõpetama ka. Asjalist, loen veel, siis lõpetan ära. Sa ütle, poiss, kes andis sulle tikud, imestajaid, suitsu, sa teed need inimesed kõrgi, need on sikud lammastest paremad veel nyyd kortsuksustati tappa nüüd mälestuse kiiska õllega. Mu noorem vend nimega flants, apada varjunimeks võttismani. Istun pärastlõunal liinibussi peal, võõras olen siin ja võõrasson seal mu ümber, koolilapsed märatseb see hord, vaatan, kuidas lookleb juhi ümber järjekord. Oota mind, sina nagu paragrahv diaansul, perekonna purustasse, ahv, tean, sa ootad seda, kellest tuleks meest tirida sind välja elu sita seest. Kui ma langenud ingel siin portööri joonud mulle Jeesus Kristus kasevitsa toob. Mulle pole tähtis from Iierreuid või Jong ootamiinad saabuv ingli sissetung. Kui ta ükskord tuleb, sots ootab karm siiskil angel inglil osaks saab ehk arm välja mängitud, ei ole veel ta viiner roll. Footer stes seisiski ingliprotokoll. Tahate veel midagi või? On veel ühe asja, siis? Progressorile number üheksa sa testid, pea jäid kraanist vett, sest roostetanud värgist. Sa teadmiseks nüüd seda, et mu päästsid hullusärgist. Sa kangelane oled küll maas põrandal, lebada saab õhtust hommik, pea, idüll näitab, kaovad ebad. Mu üksus, jälle kütus, saiataldrik lahingmoona. Oh õnnistetmis mõtte, tõi sind siia kööki jooma. Sa välja näed, kui kaltsinud väärt sa oleksid printsessi. Nüüd hommik mööda seinaäärt, ten Lastmetele pressikujutluse lüüdiumis jääb alles ega lange on diktor televiisoris lund langeb, suurde hange. Ühesõnaga, ma olin lõpetaja, muidu ma tüütan rahva ära lihtsalt. Nats kuulajatale. Suur aitäh Indrek Rüütlile. Suur aitäh Vahur Afanasjevile. Suur tänu, Hasso Krull. Je aitäh publikule. Levitage head sõna eesti kirjandusest ja luulest. Kuulsite kirjandusliku kolmapäeva, mis üles võetud Kirjanike maja musta laega saalis 13. märtsil emakeelepäeval. Eesti luule paremad pojad aastast 2006 esitasid oma tekste. Kuulsite Indrek rüütled, Hasso Krulli ja Vahur Afanasjevit. Jan Kaus andis oma hääle Triin Soometsa matuura ja Kivisildniku tekstidele. Ja veel kord olgu öeldud lõpetuseks, et 2006. aasta parimaks luuleraamatuks oli ekspertide arvates Indrek rüütle inglid rokijaamas. Tänase saate helirežissöör Kirjanike maja musta laega saalis oli Rein Palo ja toimetas raadios maris Johannes kuulmiseni.