Algavas saates riigita rahvas tuleb juttu kurdidest. Stuudios on Andrus Mölder ja Marje Lenk. Kurdid on üks tuntumaid riigita rahvaid ja ka üks suuremaid oma riiklusete rahvaid maailmas. Sageli öeldakse kurdide kohta, et nad on ka maailma suurim riigita, rahvas see nüüd muidugi tõele ei vasta, kurdides suuremaid riigita rahvaid on maailmas mitukümmend. Aga küll võib päris kindlasti väita, et kurdid on suurim rahvas, kes 20. täna on, teil on kannatanud otsese genotsiidi all, mitmekümnemiljonilisest rahvastest ei ole mitte ükski rahvas maailmas 20.-le. On teil pidanud nii palju kannatama, kui seda kurdid. Seda, et kurde elab Türgis ja Iraagis, teavad paljud. Aga seda, et neid ka mujal elab, teatakse võib-olla vähem. Jah, kõige rohkem elab kurde Türgis. Täpsed numbrid on, on teadmata, sest Türgis neid ametlikult ei loendata. Aga arvatakse, et Türgis elab 12 kuni 15 miljonit kurdi ja ja see moodustab siis kurdide koguarvust umbes 50 protsenti. Kui me arvestame, et Türgis on täna umbes 72 miljonit inimest, siis see tähendab, et kurde on türgi elanik ikka ennast kusagil 18 kuni 20 protsenti. Kuna kurdide sündivus on väga kõrge, palju kõrgem kui türklastel, siis tegelikult kurdide osatähtsus Türgi rahvastikust kogu aeg kasvab ja on isegi välja arvutatud, et kui praegused tendentsid jätkuvad, siis vähem aasta pärast peaks Türgis kurde olema rohkem kui türklasi. Arvukuselt. Teine kurdide hulk elab mitte Iraagis, vaid hoopis Iraanis. Iraanis on kurde umbes kuus miljonit. Ja kui me arvestame, et Iraanis on täna umbes 71 miljonit inimest siis kurde on Iraani elanikkonnast kusagil kaheksa pool protsenti. Iraagis elab kurde viis kuni kuus miljon. Iraagist tervikuna on rahvaarv 28 29 miljonit. Nii et kusagil 20 protsenti Iraagi elanikkonnast on kurdid. Neljas riik, kus kurde elab suhteliselt palju on Süüria. Süürias elab üks kuni kaks miljonit kurdi, täpne arv on seal teadmata. Hinnang on vägagi ligikaudne. Kui me arvestame, et Süürias on täna umbes 19 miljonit inimest, siis kurde Süürias on kuni 10 protsenti elanikkonnast ja need neli riiki, Türgi, Iraak, Iraan, Süüria, need ongi siis kurdide ajaloolise kodumaa põhilised alad. Kurdide asuala paikneb loode-kagu suunaliselt. Kokku on maailmas kurde 30 miljonit või natukene enam ja enamus nendest kurdidest elavdama ajaloolisel kodumaa. Kurdid räägivad indoeuroopa keelte hulka kuuluvat keelt, täpsemalt Iraani keelte lääneharusse kuuluvat keelt. Lähim sugulaskeel on Iraanis räägitav laki keel, aga lähedased on ka näiteks masendaraani või talussi keel. Nendest rahvastest oleme me oma saadetes varem rääkinud. Suhteliselt lähedane suguluskeel on kabilutsi keel. Kurdi keel ei ole kaugeltki selline ühtne keel. Enamasti eristatakse kahte kuni nelja põhidialekti, mis omakorda jagunevad paljudeks alamdialektideks. Usud, enamus kurde on siis islamiusku? Valdavalt on tegemist sunniitidega. Umbes 10 protsenti kurtidest on aga hoopis meile võib-olla sellise vähetuntud usulahu esindajad, et on siis tegemist ja siidi, pooldajatega ja siidid. Need on siis esindatud just eeskätt kurdide seas. Mõnes mõttes ongi tegemist nagu sellise kurdi rahvusliku usuga mis on kurdide seas tõesti levinud juba väga ammusest ajast. Tänapäeva ja siidiusk on mõjutatud nii islamist, kristlusest kui ka judaismis. Sellest usust oleme viimastel aastatel kuulnud massimeedia kaudu, eeskätt seetõttu, et mõnes Iraagi piirkonnas on selle usu esindajaid aktiivsemalt tagakiusatud. Kurdide põline koduma kannab nime kurgistan, kust see nimi tulnud on? See nimi tuleneb siis vanal ajal eksisteerinud kordrueene piirkonnast Põhja-Mesopotaamias. See piirkond oli suure osa ajast Rooma impeeriumi provints ja ta asus siis vahetult lõunas Vana-Rooma Suur Armeenia provintsist kurdide ajaloo kohta vanast ajast on teadlaste arvamused üsna vastakad. Kurdide sellist esmamainimist erinevad teadlased räägivad siin väga erinevast ajast. Aga hiljemalt neljandal sajandil enne Kristust elasid kurdid küll juba suurel osal oma praegusest asualast. Kurdide enda ajaloo raamatutes väidetakse, et kurdide esivanemad elasid seal piirkonnas juba kolmandal aastatuhandel enne Kristust. Nii et jällegi siin erinevas ajalookäsitluses on suhteliselt suuri lahknevusi. Aga teada on siis jah, et hiljemalt neljandal sajandil enne Kristust kurdid kindlasti seal piirkonnas, kus nad praegu elavad, elasid vanast ajast. Kurdide kohta väga palju just teada ei ole. Küll on aga teada, et 190. aastal enne Kristust võitlesid tuhanded kurdid sele Ogiidide ehk muistse Süüria riigi vägedes. Ja täpsemalt toimus siis sel aastal lahing, kus ühel poolel võitlesid Süüria kuninga Antiookus kolmanda suure väed ja teiselt poolt Egiptuse valitseja Ptolemaios neljanda väed. Nii et selles lahingus siis jah, on teada, et võttis osa väga palju kurde ja nad võitlesid siis Süüria kuninga poolel. Mõned kurdi väiksemad riigikesed muutusid esimesel sajandil enne Kristust Rooma alamateks hakkasid siis kuuluma Rooma impeeriumi koosseisu, sealhulgas siis juba see mainitud kordu eine samal ajal osa kurdide piirkondi. Just idapoolsed kurdide riigikesed olid kas marti ja föderatsiooni koosseisus või pool iseseisvad need riigikesed, mis kuulusid Rooma impeeriumi koosseisu, need olid seal peaaegu neljanda sajandi lõpuni peale Kristust, Seitsmenda sajandi keskel läksid kurdide alad suures osas araablaste kontrolli alla. Täpsemalt hakkasid nad siis kuuluma paga taadigalifide võimu alla ja sellel perioodil oli kurdide elu küllaltki raske. Seetõttu tõusid kurdid korduvalt ja korduvalt araablaste vastu üles. Need ülestõusud suruti kõik mõistagi maha. Tavaliselt kipub olema nii, et peale igat ülestõusu muutusse kurdide olukord veelgi raskemaks. Nüüd üheksandal sajandil jõuti olukorrani, kus mitmed kurdi, sellised väikesed riiklikud moodustised olid pool iseseisvad, isegi täielikult iseseisvad, kuigi vormiliselt kuulutki veel Califi võimu alla. Aga jah, reaalsus oli siis Califi võim oli nii palju nõrgenenud, et, et sisuliselt nauditi iseseisvust. Ja 10. sajandi keskpaigaks oli olukord isegi selline, et kurtidele oli juba viis suhteliselt suurt riigikest mis olid praktiliselt iseseisvad, aga need riigikesed hävitati kõik vaenlaste poolt 11. kuni 13. sajandil. Kõige kauem kestis neist Tabrize piirkonnas eksisteerinud riik, see eksisteeris kuni aastani 1221 Tabrize linn ja, ja seal ümbritsevad alad on tänapäeval asustatud Aserbaidžaan idega. Nüüd need kurdid riigid, mis 11., kuni 13. sajandil järjest purustati, purustati Sis türklaste poolt? Jah, nii et juba sellest ajast on siis kurdidel olnud vastasseis türklastega. 12. sajandil elas üks kuulsamaid kurde kogu ajaloos nimelt siis Saladin valitseja, kes ühendas islamiusulisi erinevaid rahvaid, kes valitses väga suurt maa-ala tänapäeva Egiptusest. Tänapäeva Jeemeni ja Iraagini ja Saladin on tuntud ka selle poolest, et ta võitles ristisõdijate vastu. Tali moslemite tunnustatud liider, kes korduvalt ja korduvalt saavutas ristisõdijate vastu võideldes ka edu. Vahemärkusena olgu öeldud, et tänapäeva tuntuim kurd ei ole üldse seotud ühegi nende nelja riigiga, mida me siin saate alguses mainisime. Tänapäeva tuntuimaks kurdiks on hoopis Pakistani endine peaminister pena Sirbuda. 13.-na Islandil tungisid kurdide aladele mongolite väed. 14. sajandil mongoli kuulus väepealik Timur alistas enamuse kurdi hõime. Ja see võimuvahetus araablaste asendumine mongolitega ei teinud, kurdide elu jälle mitte mitte lihtsamaks, vastupidi. Timur oma vallutuste käigus oli suhteliselt julm ja halastamatu. Alistatud piirkondades hävitati rahvast sisuliselt valimatult ja purustused, mida need sõjad kaasa tõid, olid mitmed kurdi piirkondade jaoks. Vaatad hukatuslikud, ükski võim ei ole aga igavene. 15. ja 16. sajandil oli ajalugu jälle võtnud uue lehekülje ja kurdid suutsid oma ajaloolisel asualal luua mitmeid poolelt iseseisvad või ka täiesti iseseisvaid riigikesi. Samal ajal tuli aga jätkata pidevalt võitlust naabritega. Tollel perioodil oli siis peamine võitlus suunatud Iraani rahvaste vastu. No eeskätt Aserbaidžaani vastu, kes siis püüdsid oma mõjupiirkonda laiendada paljuski just nimelt kurdi piirkondade arvel. 16. sajandil sattus siiski enamus kurdi aladest Iraani rahvaste võimu alla ja, ja 16.-st sajandist on teada, aga esimene, kes nad täpselt kirjeldatud ulatuslik kurdidega küüditamine küüditamise, mis siis läbi tollane Pärsia ehk siis tänapäeva mõistes Iraan ja küüditamine tähendas seda, et selle Pärsia äärealadelt küüditati kurdid päris ja sisemaale küüditati lausa sadu tuhandeid kurde, mis tähendas seda, et vägagi suur osa Pärsia riigivõimu all elavaid kurde küüditati ja põhjuseks oli asjaolu, et tollane Pärsia sõdis siis osmonitega meie mõistes siis tänapäeva türklastega ja et piirialad, kus inimesed ära küüditati, olid siis just nimelt need alad, mis sellest võitlusest osmonitega kõige enam puudutatud said. Nii et see tollane küüditamine noh, mõnes mõttes oli ka põhjendatud, aga aga teisest küljest loomulikult see kurdidel midagi nii-öelda positiivset kaasa ei toonud. Seitsmeteistkümnenda sajandi algul, kurdide võitlus naabritega jätkus, mitmed kurdi piirkonnad olid jälle ajutiselt sellised pool iseseisvad kurdid püüdsid säilitada oma iseolemist nii võitluses pärslaste kui ka osmonitega. Aga paraku jah, ei suutnud nad selles võitluses lõpuni edukad olla ja 1514. aastal enamus kurdide asualast langes osmanite võimu alla. Sellest ajast alates oldigi siis mitmeid sajandeid osmanite võimu all jällegi selle osmanite võimu all oli perioode, kui mõned kurdi piirkonnad olid pool iseseisvad. Oli perioode, kus kurdid võitlesid aktiivselt osmanite vastu, toimus korduvaid ja korduvaid ülestõuse. Eriti tõsiseks muutusid üles tõusnud 19. sajandi keskel, kõik kurdid ülestõusud suruti aga julmalt maha ja 19. sajand on kurdide jaoks ka aeg, kus neid massiliselt küüditati. Türklased külitasid neid siis vägagi erinevatesse piirkondadesse. Selleks, et kurdid ei elaks mitte kompaktselt koos Paidet, nende asuala oleks võimalikult rohkem hajutatud. Samas Üheksateistkümnes sajand. On ka periood, mil õige mitmed Ottomani impeeriumi koosseisu kuuluvad kurdi piirkonnad olid aasta jooksul noh, sisuliselt keskvõimu kontrolli alt väljas. Nii et see 19. sajand kurdide jaoks selline küllaltki vastuoluline aeg. 19. sajand on kurdide ajaloos väga oluline ka seoses kokku puudetega armeenlastega. Kurdide armeenlased olid sajandeid olnud naaberrahvad ja kooseksisteerimine armeenlastega oli üldiselt olnud üsna rahulik. Ajaloo käigus ei ole väga palju leida kurdide armeenlaste vahelisi vastuolusid kuni Vene-Türgi sõjani 1828. 1829. aastal. See sõda muutis kurdide ja armeenlaste suhteid. Kui kurdid hoidsid selles sõjas osmanite poolele türklaste poolele siis armeenlased hoidsid Venemaa poolele. Armeenlased nimelt lootsid, et kui Venemaa suudab nende alad ära vallutada siis saavad nad Venemaa koosseisus tunduvalt suuremaid õigusi, kui neil oli olnud siis türklaste võimu all ja selline jah, erinevate poolte valimine, halvenda suhteid. No õnneks tol ajal veel need suhted nii teravaks ei läinud, et see oleks kaasa toonud massilisi tapmisi, aga ei läinud palju mööda, kui kurdide ja armeenlaste vastasseis lahvatas tõeliseks vägivallaks. 19. sajandi lõpus aastatel 1894 kuni 1896 toimus Türgis väga massiline armeenlaste tapmine. Tapmine, mida õigustatult võib nimetada genotsiidiks ja genotsiid on omapärane selle poolest, et kuigi see oli alustatud selle Ottomani impeeriumi keskvõimu poolt siis selle genotsiidi reaalselt täideviijad kohtadel olid valdavalt kurdid. Nii et see armeenlaste genotsiid jah, on selline ühest küljest nagu türklaste ajaloo selline väga must plekk, aga teisest küljest on siin suur süüga kurdidel sest just nimelt kurdid valdavalt armeenlasi hävitasid, lootuses saada armeenlaste käes olevad alad täielikult endale. Miks siis türklased ja kurdid kokku hoidsid? Põhjus lihtne türklased ja kurdid olid islami usku valdavalt, aga armeenlased olid kristlased ja see erinevate uskuda räägimine oligi siis põhjus, miks türklased ja kurdid omavahel siis armeenlaste hävitamisel koostööd tegid. 20. sajandi algul toimus järjekordselt armeenlaste suur hävitamine kõigepealt 1909. taustal edasi 1915. kuni 18. aastal. Nendel aastatel võtsid kurdid armeenlaste hävitamisest vähem osa aga ka tol ajal ei olnud nad päris süütud. Nii et kui me arvestame, et erinevatel andmetel tapeti poolteist miljonit kuni kaks miljonit armeenlast kokku nende genotsiidile käigus, siis siis Akurdide hävituste osatähtsust selles numbris on küllaltki suur. Kaasajal. Õnneks on kurdide armeenlased ära leppinud, kuna kurtidel armeenlastel on tänapäeval sisuliselt ühine vaenlane. Selleks vaenlaseks on türgi, siis kurdide eksiil. Parlament on armeenlaste vastast genotsiidi tunnistanud ja kurdide eksiil parlament on armeenlaste käest selle eest ka vabandust palunud. Türgi tunnista kurde eraldi rahvana. Jah, Türgis tõepoolest ametlikult kurde eraldi rahvana ei tunnistata, räägitakse, et kurdid on mägitürklased, kes siis räägivad mingit türgi keele dialekti, kuigi jah, iga vähegi mõtlev inimene nende keelte võrdlemisel saab aru, et tegemist on absoluutselt erinevate keeltega, kus noh, tõesti puudub elementaarne sugulus, aga see Türgi ametivõimudele sugugi korda ei lähe ja türklaste selline negatiivne suhtumine kurdidesse on tegelikult kestnud kogu 20. sajandi kogu selle aja miljon eksisteerinud Türgi riik peale siis selle Ottomani impeeriumi lagunemist. Aastatel 1915 kuni 1918 võitlesid kurdid aktiivselt õiguste eest oma kodumaal ja just nimelt selle Ottomani impeeriumis ja sellele võitlusele andis nagu julgust juurde USA presidendid, Andy Wilsoni tegevus, ta USA president oli nimelt siis seisukohal, et Ottomani impeeriumi, mitte türgi rahvastele tuleks anda eraldi õigused, tuleks anda autonoomia. Ja sellele seisukohale tuginedes siis kurdid oma õigusi nõudsid. Paraku paraku reaalsus oli midagi muud. USA presidendi head ideed praktikas ei suudetud ellu viia. Ja kuigi 1919. aastal Pariisi rahukonverents mainis kurdide taotlusi positiivselt ära ja 1920. aastal isegi võeti rahvusvaheliselt vastu otsus luua kurdi autonoomne piirkond siis piirkonna võimude vastasseisu tõttu eeskätt türklaste vastasseisu tõttu. Kogu see ilus kavatsus jäi vaid üksnes kavatsuseks, midagi sellest ei suudetud ellu viia ja juba 1923. aasta Lausanne'i leping kursid õigusi enam isegi ei nimetanud ja nii jäid siis kurdid mitte üksnes oma riigita, mida ka tegelikult tol ajal oli kavandatud võitjaid, isegi kõige elementaarsem autonoomiat ta. Ja see põhjustas aastal 1925 kurdide ülestõusu Türgis. Ülestõus kestis kohati kuni 1930. aastani. Ülestõus suruti julmalt maha kümneid tuhandeid kurde ülestõusu käigus ja peale ülestõusu tapeti kurdi olukord Türgis oli jätkuvalt keeruline, siis läheks ainult natukene aega mööda ja 1937. aastal algas uus ülestõus. Peale selle ülestõusu mahasurumist tapeti juba üle 40000 kurdi ja türgi Sis. Kurdide asualal kehtestati ka sõjaseisukord ja nüüd kolmekümnendad aastad on kurdide jaoks väga olulised ka seetõttu, et 30.-te aastate teisel poolel Türgi hakkas kurde massiliselt küüditama, küüditati sadu tuhandeid kurde ajalooliselt asualalt lääne poole, siis Kesk-Türgi aladele, nende küüditamist eesmärk oli väga lihtne, kurde taheti hajutada, et kurdid ei saaks nii-öelda ühiselt ennast kaitsta, ei saaks ühiselt enda õiguste eest seista ja noh, see läks tegelikult nende küüditamisega Türgiga üsna hästi korda. Kurde ei ahistanud edaspidi mitte enam üksnes Türgi sõda vägi, vaid ka kohalikke elanikke on see kohalik türklastest elanikkond tegi kõik selleks, et et kurdid tunneksid ennast võimalikult teisejärguliste, noh ja nii siis jah, oli türgi nende küüditamisega oma sellise eesmärgi täitnud. Uue hoo sai kurdide võitlus oma õiguste eest 1900 seitsmekümnendatel aastatel. Muuhulgas loodi siis ka kuulus Kurdistani töölistepartei see partei, mida siis pikka aega juhtis, et seal on ja noh, see vastasseis kurdide ja Türgi keskvõimu vahel seitsmekümnendatel aastatel teravnes üsna järsult ja 1983. aastal jõuti siis Türgis nii kaugele, et keelata ametlikult igasugune kurdi keele kasutamine ja kurdi keele kasutajaid siis ootas mitte ainult mingisugune trahv, vaid ootas sõna otseses mõttes vanglakaristus ja isegi sõna kurd oli jalkasõna kurd oli jah põlu all ja, ja teisest küljest näiteks isegi kurdi keeles laulmine oli karistatav, isegi laulda ei tohtinud kurdi keeles. Et see on selline absurd, milleni tegelikult isegi ei jõudnud stalinistlik Venemaa ja seda isegi mitte 1937. aastal see ametlik keeld kasutada kurdi keelt Türgis tühistati 1991. aastal. Kahjuks see ametlik tühistamine praktikas aga mingisuguseid muutusi kaasa ei toonud. Praktikas oli jätkuvalt kurdi keele kasutamine siiski keelatud ja selle eest karistati. Ja neid näiteid, millise absurdini see keeld jõudis, ma siin kohe-kohe ka toon. Aga vahepeal ütlen, et see vastasseis Türgi keskvõimu ja kurdide vahel on olnud nii ulatuslik, et et näiteks aastatel 1984 kuni 1999 hävitas Türgi sõjavägi üle 3000 kurdi küla ja peaaegu 400000 kurdi küüditati siis nende külade hävitamise operatsiooni käigus 1992. aastal. Türgi meedia nimetas terroristiks Nelson Mandela AT samas Nelson Mandela oli alles mõni nädal varem peetud kangelaseks, kellele otsustati anda ata Türki rahupreemia. Kuna Nelson Mandela aga keeldus seda preemiat vastu võtmast, viidates just nimelt Türgi julmale tegevusele kurdide suhtes siis jah, see Türgi meedia kiiresti pööras Mondeelale sellele ülimalt kuulsale Lõuna-Aafrika vabariigi poliitikule selja ja nimetas teda terroristiks. Eriti markantne näide Türgi absurdsest tegevusest kurdide vastu on pärit 1994.-st aastast sel aastal, nimelt siis valiti Türgi parlamenti muuhulgas ka mõned kurdi rahvusest saadikud. Kui ma ei eksi, oline kurdi rahvusest saadikuid seitse inimest. Ja nüüd selle parlamendi avaistungil üks kurdi rahvusest naissaadik, kelle nimi oli Leilasana, esines ühelauselise kurdikeelse tervitusega parlamendisaadikut aadressil. Nimelt ta kurdi keeles tänas oma Türgi sõpru või täpsemalt siis need Türgi parlamendiliikmeid. See üks kurdikeelne lause seal parlamendis läks Leilase anale aga väga kalliks maksma. Saalist kostsid hüüded, terrorist, terrorist, see naissaadik koos kõikide teiste kurdi rahvusest saadikutega peksti sealsamas Parlamendis koha peal väga jõhkralt läbi ja nad kõik said 15 aastat vanglakaristust ühe kurdikeelse lause eest 15 aastat vanglakaristust, kusjuures nad olid valitud parlamenti türgi parteikoosseisus, sest Türgis teatavasti rahvuslikul pinnal parteide moodustamine on keelatud, mingisuguseid kurdi parteisid ei ole. Nüüd kui siis algas kohtuprotsess selle Parlamendi saadik üle, siis ametlikult esitati talle süüdistus, et ilmselt kuulub ta keelatud Kurdistani töölisteparteikoosseisud. Loomulikult ei olnud sellel naisel mingisugust pistmist Kurdistani tööliste parteiga. See oli täiesti noh, lihtsalt otsitud põhjus. Ja sai siis jah, 15 aastat, vahetult peale seda, kui ta arreteeriti ja vangi mõisteti hakkas Leilasana saama mitmesuguseid erinevaid preemiaid erinevatelt rahvusvahelistelt organisatsioonidelt, aastal 1995 Euroopa parlament määras talle Sahharovi preemia preemia, siis mis on oma nime saanud kuulsa vene inimõiguslase teisitimõtleja Andrei Sahharovi järgi ja noh, need preemiad näitasid maailma suhtumist sellesse türgi käitumisse. Türgi loomulikult jäi aga enesele kindlaks. Nüüd viimastel aastatel on Türgi aktiivsemalt asunud otsima teed Euroopa liitu ja see on tähendanud seda, et Türgi on natukene pidanud andma järgi Euroopa Liidu nõudmistele ja just Euroopa Liidu surve tõttu siis 2004. aastal Leilasana vabastati ja 15 aasta asemel istus ära 10 aastat. Viimastel aastatel on Türgis toimunud mõningaid kosmeetilisi muudatusi suhtumises kurdidesse kuigi mõningaid seaduse sätteid on leevendatud. Noh, reaalne olukord on siiski väga vähe muutunud ja toon siinkohal lihtsa näite. 2006. aasta lõpus, 2007. aasta algul toimus kampaania mõnede kurdi omavalitsustegelaste vastu kelle süü oli see, et nad kasutasid kurdikeelselt uusaastatervituskaarti neile kohaliku omavalitsuse saadikutele määrati reaalne karistus selle eest, et nad julgesid kasutada kurdikeelset uusaastakaart. Ja seda 2007. aastal ja, ja Türgis on üldiselt niimoodi, et jätkuvalt ametlikult kurdi keele õpetamine riiklikes või kohaliku omavalitsuse koolides on täielikult keelatud. Kurdi keele õpetamine erakoolides ja kursustel on ametlikult lubatud tegelikkuses aga 2004. aastal lõpetasid tegevuse kõik koolid ja kõik kursused, mis kurdi keele tunde pakkusid. Ja ametlikult muidugi väideti, et huvi kurdi keele vastu puudus. Tegelikkuses oli Türgi keskvõimude surve nende koolide ja kursuste vastu nii tugev, et nad lihtsalt ei julgenud oma tegevust jätkata. Tänaseks päevaks on siis jõutud nii kaugele, et kõikides Türgi telekanalites kokku on nädalas neli tundi kurdikeelseid saateid kusjuures eratelekanalitel ei ole lubatud kurdikeelseid saateid edastada. Televisioonis on rangelt keelatud õpetada kurdi keelt, raadioprogrammides on isegi asi jõudnud veel kaugemale. Raadioprogramme on hädas lausa viis tundi, ka seal on keelatud kurdi keele õpetamine ja ka raadiosaateid. Kurdi keeles võib teha üksnes riiklik meedia mingisugust reaalset edasiminekut jah, tõepoolest ei, ei ole toimunud veel üks selline väga negatiivne tendents, mis Türgis on olnud, on see, et juba 80.-test aastatest tegutsevad siis kurdidega asustatud mägistel aladel paramilitaarseid jõugud kelle eesmärk on kurde hirmutada, vajadusel piinata, kes aga reaalselt ka tapavad, röövivad ja vägistavad kurde. Ja on arvatud, et alles hiljuti oli nendest paramilitaarsete gruppides kuni 90000 liiget tohutu number. Ja kui me arvestame, et Türgi kasutab pidevalt kurdide vastu ka sõjaväge, aga Türgil on NATOs suuruselt teine sõjavägi 600000 meest, siis me näeme, milline jõud on suunatud Türgil kurdide vastu. Ja ja muidugi paramilitaarsete jõududega on veel see olukord hull, et nendesse jõukudesse värvatakse siis ka kohalike kurde. Ja kui sa julged siis vastu hakata, kui sa siis ei taha nendesse gruppidesse kuuluda, siis enamasti põletatakse maha su maja ja sind pekstakse lihtsalt läbi, paremal juhul, halvemal juhul saad sa kuuli. Ja see kurdide hirmutamine Türgis on täiesti igapäevane nähtus. Kuidas türgi elanikud kurdidesse suhtuvad? Türgi rahvas suhtub kurdidesse ülimalt negatiivselt täpselt sama negatiivselt kui valitsus ja siinkohal toon sellise lihtsa näite elust enesest Eestis internetikeskkondades, kus toimub rahvusvaheline suhtlemine, on sageli nii, et Euroopa naistele haakuvad väga kergesti külge just nimelt türgi noored mehed. Ka minu oma tütar, kes üsna palju suhtleb internetis, on pidevalt hädas sellega, et türklased internetis sõna otseses mõttes ahistavad. Aga nendest türklastest on imelihtne lahti saada. Ma olen omaenda tütre lõpetanud, öelda, et su vanemad on kurdid ja sa toetad kurde ja järgneb sellele ropp sõim, kõigepealt inglisekeelne sõim, siis nad lähevad üle türgi keelele, millest paraku ei mu tütar ega mina aru ei saa ja lõpetavad selle ahistamise ära. Ja see selline väga lihtne näide näitab tegelikult kujukalt, milline on tavaliste türgi inimeste suhtumine kurdidesse. Sesse ajupesu, mis on seal Türgis kurdide vastu tehtud, on teinud oma töö. Iraagis elavad kurdid palju paremini kui Türgis. Tänases Iraagis on kurdide elu absoluutselt midagi muud kui Türgis, aga enne, kui rääkida tänasest päevast, ma tahaksin siiski mõne sõnaga rääkida, aga Iraagi kurdide ajaloost, Iraagi kurdide ajalugu ei ole ka lihtne, see on ka tegelikult olnud üsna keeruline. Juba kolmekümnendatel aastatel võitlesid Iraagi kurdid Iraagi keskvõimuga kusjuures nimed, mis nendes võitlustes nii-öelda läbi käivad, kurdide juhtide nimed ka täna on väga tuntud. Näiteks 31. aastal oli kurdide üks juhte Iraagis Ahmad Parzani. Tänases Iraagis on Kurdistani regiooni juht. Parzani läbi ajaloo on olnud mitmeid ja mitmeid Parzanisid, kes on siis olnud kurdide liidrid Iraagis 30.-te aastate vastasseis. Noh, mingil hetkel rauges kuuekümnendatel aastatel, vastasseis jällegi tugevnes. Jällegi juhtis kurdide võitlust Balzani, seekord Mustafa Parzani, kes siis oli Ahmad Parzani poeg. Nosse Iraagi kurdide võitlus Iraagi keskvõimu vastu ja oma õiguste eest toimus pidevalt ka naaberriiki Iraani sellisel väikesel toel sest Iraan oli pidevalt Iraagiga halbades suhetes ja, ja Iraan nägi hea meelega, et Iraagis oleks olukord keeruline ja püüdis seetõttu Iraagi kurde aidata. Nüüd see ajalugu on huvitav ka selle poolest, et 1963. aastal sekkus sellesse kurdide ja Iraagi vahelisse tülisse USA USA juhtivad poliitikud nimelt soovitasid kurdidel toetada võimule pürgivat bahti parteid. Bahti partei on siis teatavasti partei, mille hilisem juht oli Saddam Hussein. Nüüd, 1970. aastal hakati Iraagis rääkima sellest, et kurtidel peaks olema mõningane autonoomia. Sel aastal said neli kurdiga Iraagi valitsuskabineti liikmeks. Samas noh, need sellised katsed kurdidele mingisuguseid õigusi anda ei kestnud kaua. Väga tõsiseid tulemusi ta ei andnud. Juba 1971. aastal püüdsid Iraagi võimud jällegi kurdide juhti Mustafa bar saanid mõrvata. Nad olid teda püüdnud mõrvata aga korduvalt, enne 1973. aastal sõlmis USA siis eesotsas tollase presidendi Nixon'iga Iraaniga salajase kokkuleppe Iraagi vastu. Ja muuhulgas see kokkulepe tähendas siis seda, et koordineeriti kurdide võitlust autonoomia eest Iraagi Kurdistani. Nii et USA järjekordselt toetas Iraagi kurde. Aga mitte seetõttu, et kurtidele mingeid õigusi juurde anda, vaid seetõttu, et nõrgestada siis Iraaki, kes 73.-ks aastaks oli juba USA silmis negatiivse varjundiga. Samal ajal Iraan oli tol ajal USA jaoks nagu positiivne riik, sest Iraani valitsuses sahkes islamiga oli küllalt vähe nii-öelda seotud. 1009, seitsme viiendal aastal sõlmiti üllatus kokkulepe Iraagi ja Iraani vahel. Sellega lõpetati vaenutegevus ja mõni nädal peale seda üllatus kokkulepet kadus ka USA toetus Iraagi kurdidele. See tõi aga kaasa selle, et Iraagi väed asusid Iraagis elavaid kurde otseselt ründama. Kusjuures USA-s siis jah, keelas oma ametiisikutel igasugused kontaktid Iraagi kurdide juhtidega, et järjekordselt Iraagi kurdid olid sõna otseses mõttes maha müüdud. Nüüd aastatel 1009 78 79 läks Iraagis kurdide olukord jälle veelgi keerulisemaks. Iraagi sõjavägi hävitas siis sellel ajal üle 600 kurdi küla ja üle 200000 inimese küüditati siis kurdide põliselt asualalt Iraagis teistele aladele, kus siis elasid tegelikult valdavalt araablased. Teame, et 1988. aastal juhtus ka selline kurb sündmus, et halavia asulas korraldasid Iraagi siis väed gaasirünnaku elanikkonna vastu, seal suri tuhandeid kurde, nii mehi, naisi kui ka lapsi. Aga noh, kui me vaatleme seda ühte episoodi kogu selles üldises kurdide vastases kampaanias, siis tegelikult see üks episood võib-olla eristuv vähem kui sellele episoodile on nagu poliitilises mõttes kuidas öelda, siis nagu tugevust antud noh, tegelikkuses 70.-te aastate lõpus Iraagi keskvõimupoliitika kurdide vastu oli pidevalt ülimalt nega tiime ja pidevalt toimus ikkagi väga selliseid räigeid inimõiguste rikkumisi. Kurdid ise räägivad näiteks, et aastatel 1987 kuni 89 hävitati kokku Iraagi vägede poolt üle 2000 kurdi küla. Lisaks hävitati terve üks kurdide linn, kus elas 70000 inimest kokku Läti umbes 180000 kurdi ja väga paljud kurdid küüditati. Kusjuures tollel ajal siis valdavalt küüditati kurdid Iraagi naftarikastest piirkondadest ja asemele sinna siis toodi araablased. Iraagi kurdide jaoks on oluline ka 1991. aasta. Selle aasta märtsis alustasid Iraagis šiiidid Saddam Husseini-vastast ülestõusu. Kümnekonna päeva pärast ühinesid ülestõusuga kurdid ja üsna lühikese ajaga, mõne nädalaga olid üles tõusnud juba Iraagi 18-st provintsist 15 suutnud sisuliselt ära vallutada. Provintsid olid Iraagi võimu kontrolli alt väljas, kuna aga USA ja teised lääneriigid, kes nagu just olid vaikselt ülestõusnuid sõnades toetanud neid nagu tagant õhutanud reaalselt siiski tuge ülestõusule ei andnud, siis mingil hetkel suutis Saddam Hussein ennast koguda ja, ja ülestõus lämmatati ja selle ülestõusu tagajärjeks oli, et umbes kaks miljonit kurdi olid sunnitud oma kodudest põgenema. Tollel ajal oli see natukene vähenguid pool kõikidest Iraagis elavatest kurdudest. Samas 91. aasta tõi siiski kaasa ka positiivse pöörde kurdide jaoks. Saddam Hussein, nähes, et rahvusvaheline surve tema vastu on väga tugev, otsis siseriigis liitlasi, alustas läbirääkimisi kurdidega Kurdistani tuleviku üle ja see tähendas seda, et mõne aasta jooksul Iraagi Kurdistani piirkond saavutas sisulise iseolemise ja oluline oli võib-olla seegi, et rahvusvaheliste lepingutega keelati Iraagil Põhja-Iraagi kohal lennud. Ehk siis sõjalennukid ei tohtinud Põhja-Iraagi kohal lennata. See tähendas kurdide jaoks seda, et Iraagi väed ei saanud neid enam pommitamas käia. Selle ilusa algatuse all kaitsta kurdide asuala õhuruumi on siiski üks väga oluline, aga kui Iraagi väed ei tohtinud pommitamas käia, siis türgi vägedele takistusi ei tehtud. Türgi väed käisid korduvalt ja korduvalt üheksakümnendatel aastatel Põhja-Iraagi kurdide osasid pommitamas nii et tungisid suveräänsesse Iraaki ja kuna Iraagil ei olnud õigust ennast kaitsta, siis Türgi tegi tõelise agressori kombel, mida tahtis, ja samal ajal rahvusvaheline üldsus sisuliselt ei pilgutanud isegi mitte silma selle peale kurdide olukorra Iraagis on paljude aastate jooksul teinud keerulisemaks asjaolu et seal on olnud kaks sellist tugevat liikumist, mis omavahel ei ole suutnud kuidagi kokkuleppele jõuda, mis omavahel pidevalt konkureerinud. Need on siis kurdi demokraatlik Tai ja kurdide Kurdistani liit esimene siis tuntud kaadeebee nime all ja teine siis pukki nime all. See omavaheline vastasseis on korduvalt arenenud ka relvavõitluseks, nii et Iraagis elavad kurdid on ka omavahel sõdinud. Õnneks nüüd 2003. aasta teisest poolest on teid omavahel ära leppinud ja teevad sellest ajast alates väga tihedat koostööd. Võim on jagatud. Kui ühe partei liider on täna Iraagi president, siis teise partei liider on täna Iraagi Kurdistani piirkonna juht. Ka ütleme sisuliselt selle Iraagi Kurdistani piirkonna president ja võib-olla viimastest aastatest on veel oluline ka see, et kui üldiselt Iraagi sõda, mida mina nimetan küll ka Iraagi vastaseks agressiooniks, kui see üldiselt on noh, peaaegu kõikidele toonud ainult kahju, sealhulgas toonud kahju ameeriklastele, kellel mitte ainult maine ei ole maailmas langenud, aga kes on näiteks saavutanud ka sellise neile ebasooviva olukorra, et Iraani kui USA vaenlase mõjuvõim piirkonnas on kõvasti kasvanud. Nii et see sõda on kaasa toonud negatiivseid tagajärgi ameeriklastele eriti negatiivseid tagajärgi Iraagi rahvale. Sest olgem ausad, kuigi Saddam Hussein oli diktaator Saddam Husseini ajal tavalise keskmise iraaklase elu, oli tegelikult rahulik ja suhteliselt hea. Iraak oli enne lahesõda suhteliselt rikas maa. Keskvõim oma karmi poliitikaga suutis erinevate rahvaste erinevate uskudevahelisi vastuolusid nii vaos hoida, et keskmine Iraaklane, kes just aktiivselt riigi vastu ei võidelnud, noh ei pidanud oma elu pärast muretsema. Aga täna on Iraagis olukord nii hull, et noh, mitte keegi ei tea, kas ta homset päeva nii-öelda näeb või mitte, nii et Iraagi sõda on igal juhul Iraagi elanikkonnale toonud kaasa tohutuid kannatusi. Võitnud on sellest sõjast aga ainult üks grupp ja need on Iraagis elavad kurdid, kurdid on Iraagi sõjast tõeliselt võitnud, see sisuliselt elavad kurdid täna Iraagis noh, iseseisvas riigis või ütleme, riis, mis asub Iraagis, aga mis tegelikult omab enamikke iseseisvale riigile iseloomulikke tunnuseid sellel kurdi provintsiga ei ole küll oma välissuhtlust, aga siseküsimustes on nad absoluutselt autonoomsed ja selle tegi võimalikuks siis 2005.-st aastast Iraagi administratiivseadus selle alusel kolmel kurdi provintsi, mis siis on ühinenud Kurdistani regiooniks, neil on väga ulatuslik autonoomia, sisuliselt kõikides siseküsimustest on neil täielik suveräänsus. Loomulikult toimub seal haridus kurdi keeles, kuigi araabia keeles võimaldatakse koolides õppida. Aga põhiline haridus on kurdi keeles nii alamastmes, keskastmes, ülikooli tasandil, asjaajamine on kurdikeelne ja ameeriklaste hinnangul ongi tänases Iraagis tegelikult ainult kolm provintsi, kus on praktiliselt rahulik. Ja, ja need provintsid ongi needsamad kurdidega asustatud provintsid, sest kurdid ei ole võitlusest ameeriklastega huvitatud kurdide alal tegelikult ameeriklasega noh peaaegu et ei ole, neid on seal tõesti väga vähe, kurdidele võimaldatakse sellist elu, mida neil ei ole mitte kunagi enne olnud ja, ja siis tänutäheks selle eest, et Ameerika sealsed võimud ja, ja Iraagi keskvõim kurde kuidagi ei piira. Tahaks selle eest, kurdid ei ründa ka, ei võõrvägesid, mis on Iraagis ega Iraagi enda sõjaväge, politseid muidugi on mingisuguseid üksikuid väikeseid rühmitusi, kes on eriarvamusel, aga see siiski kõik on väga marginaalne. Nende majanduse alus on nafta. Jah, ja ja kurtidel läheb Iraagis täna ka seetõttu hästi, et nende majandus põhineb suuresti naftale. Lisaks on oluline ka põllumajandus ja mis veelgi huvitavam, Põhja-Iraagis on jälle arenemas ka turism. Meile võib tunduda Iraak piirkond, kuhu mitte keegi ei julge minna, aga Põhja-Iraak on must, Iraagist või kurdide ala on nii erinev muust Iraagist, et selles piirkonnas on arenemas turism ja muidugi nafta võiks tulevikus Iraagi Kurdistani jaoks olla veelgi olulisem. Selle jaoks on aga vaja, et see kurdi regiooni alalise Kurdistani regiooni Iraagis laieneks. Tänane Kurdistani regioon on umbes 80000 ruutkilomeetrit. See on siiski vaid väike osa sellest alast, kus Iraagis kurdid tegelikult ajalooliselt on elanud ja elavad. On mitmeid provints, mida ei ole täna veel suudetud Kurdistani autonoomse regiooniga ühendada. Küll aga tehakse selles suunas katseid. Nimelt praegused Iraagi seadused võimaldavad provintsides referendumit selles küsimuses, millisesse piirkonda nad tahavad kuuluda. Ja just nimelt nendele seadustele tuginedes on kurdid propageerinud seda, et kirkuki linn ja selle ümbrus saaks õiguse korraldada referendum. Ja kuna seal piirkonnas elavad valdavalt kurdid, siis on üsna selge, et selle referendumi tulemusena ühendatakse kirkugi piirkonda Iraagi Kurdistani. Iga kirg. Kukk on aga Iraagi naftatöötlemise keskus. Kirkukis on üks miljon elanikku, see on noh, kogu selle põhjapiirkonna suurim linn, üks miljon elanikku täna jah, ta siis on kurdide võimu alt väljas, aga kurdid tahavad seda oma võimu alla tuua. Eesmärk oli 2007. aastal novembris või detsembris referendum ära korraldada. Paraku välisjõudude survel on see referendum lükatud 2008.-sse aastasse. Türgi on see, kes on põhiliselt teinud tööd selle nimel, et seda referendumit ei toimuks. Ametlikult on türgi toonud ettekäändeks asjaolu, et kirkuki piirkonnas elab türgi rahvaid. Et ta nagu püüab neid türgi rahvaid seal kaitsta. Tegelikkuses muidugi on põhjuseks asjaolu, et kui kirkuki piirkond ühineb selle Kurdistani regiooniga, siis muutuvad kurdid tunduvalt mõjukamateks tunduvalt võimsamateks Iraagis, kui nad on täna. Esiteks laieneb see nende asuala, teiseks laieneb ka kurdide hulk, kes autonoomsest Kurdistani elavad ja kuna majandus saab tohutut jõudu juurde, siis türgi saab muidugi hästi aru, ekse kirkuki ühinemine kurdistaniga tähendab seda, et kurdid hakkavad järjest tõsisemalt rääkima veelgi suuremast autonoomiast, aga võib olla ka reaalsest iseseisvusest. 2005. aastal juba toimus kurdi aladel Iraagis selline poolametlik iseseisvusreferendum ja sellest referendumist osavõtjatest 99 protsenti hääletas Kurdistani iseseisvuse poolt. Mõistagi saab Türgi aru, et kui Iraagi kurdid liiguvad iseseisvuse poole siis see annab türgi kurdidele tohutult palju enesekindlust juurde ja kurdide ja türklaste vastasseis Türgis saab senisest hoopis suurema hoo. Ja tegelikult, kui me vaatame seda Iraagi sõda, siis Türgi toetus USA-le selles sõjas oligi seotud eeskätt ainult ühe tingimusega ja selle tingimusega, et USA ei lubaks kurdidel Iraagis iseseisvuda. USA muidugi ametlikult seda reklaamida ei taha, seda lubadust, mida ta oli sunnitud Türgile andma. Aga reaalselt muidugi noh, ka USA siis täna ei poolda kurdide sellist veelgi suuremat iseolemist ja USA tegelikult ametlikult ei poolda ka seda kirkuki referendumid. Samas USA on siiski mõista andnud, et see referendum on siiski Iraagi siseasi ja kui see provints tahab, siis referendum ikkagi ära tehakse. Ja ma usun, et 2008. või 2009. aastal siiski selle referendumi jõutakse ja selle tulemusena muutub Iraagi Kurdistani senisest palju jõukamaks ja tervikuna Iraagi kurdide tulevik peaks muutuma sellest tunduvalt helgemaks ja kusagil kaugemas tulevikus. Kurtidel on võib-olla isegi oma iseseisev riik. Kuulsite keskeprogrammi riigita rahvas. Stuudios olid Andrus Mölder ja Marje Lenk.