Tere õhtust, mina olen toimetaja maris Johannes. Tänane saade on mehest, kes 46 aastat kirglikult ja professionaalselt kujundas Eesti raadio helipilti stereoraadio, otsinguaastad, spordiülekanded ja kuuldemängud, laulupeopäevad ja ö, raadiod, Kvatro kontserdid ja esimese jaanuari näärimuusika sümfooniaid ja linnulaul. Kõike ta salvestas, korraldas tema nimi, oli Hannes Valdma. Oma sõbrast, kolleegist helirežissöörist. Raadiomehest räägivad täna Fred Jüssi, Mari Tarand ja Toomas Velmet. Hannese töid ja tegemisi värvivad helikillud meie arhiivist. Ja tema enda hääl, mis meile asjaosalistele meelde tema õpetussõnad ikka alustas ta aegade algusest nagu suurt emi urg maailma looja. Me vihastasime ta peale ja me armastasime teda. Sellepärast. Ta oli nii esteet kui helirežissöör ja ta oli ka samas vaksa jagu üle nii mõnestki insenerist. Nii et see tehniline pool, mida ta mulle õpetas sõna otseses mõttes ja see kuulamine, varjundid ja värvid ja ja mingisugused pisikesed detailid mu helipiltides Ma tean, et see järgmine kord hakkan niisuguseid asju tähele panema ja. Minul on kindlasti temast ka idealiseeritud pilt mõnevõrra raske, põikpäine mingites asjades ka, ma ei oska seda ütelda, aga ma olen täiesti kindel, et see niisugune energia, kiirgus ja loovus ja tohutu huvitatus oma tööst ikkagi see pühendumine. See oli alles jaoks, oli ta mitte ainult kodu, see oli. See oli üldse varjupaik. Sest ta on siin ka ööbinud, tean seda väga täpselt. Vaata Tallo oli omadus tõmmata enda ringi mõttekaaslasi, eriti see stereoraadioaegse kolmanda aeg ja ja noh, vaieldamatult oli ta selles seltskonnas liider, aga seal ilusa Aeg voolab sõnad jälgi jätmata, voolavad. Sündis, elas, armastas, vihkas, suri. Mis jääb meist, kui läheme sinna, kus tüks? Kellest tuhk jää, kellest jääb, tuli? Ta on selles mõttes üks raske ja väheseid maailmas ameteid mille professionaalseks valdamiseks on vaja väga palju teada ja loomulikult ka eeldusi. Mõnikord on võrreldud seda ametit dirigendiks. Korralik professionaalne dirigent, peab tundma kõiki pille ehk teatud määral vahendeid. Samas peab ta tundma materjali ehk muusikat. Nii ka helirežissöör on selline, et kui professionaalsel tasemel läheneda, siis ta peab valdama kõrgkooli tasemel muusikat soovitavalt ühel pillil mängimisega, isegi et teada neid valusid ja teiselt poolt tunda vahendeid, see tähendab alates mikrofonide tehnoloogiatest, salvestustest ja kolmas on kõige tähtsam ja see on kõige ees, kõige ees, see on suhtlemine peab oskama kuulata, et võib-olla see on kõige raskem ülesanne ja väga lihtne öelda osata kuulata. See tähendab sellest helipildist leida see idee ja teostuslik kooskõla. Ja me kontaktid olid töised aga töised selles mõttes, et see töö oli midagi, mis meid ühiselt kandis. Aga nad ei olnud mitte ainult raadiomajasiseselt või erialaselt või tehniliselt või. Hannes oli ju tehniliselt meistermees, vaid nad olid ka toredad inimlikud kontaktid inimlikud kokkusaamised, koos ütlemised koos töötamised. Ma kaotasin järjekord üldse selle tajugi ära, et ma töötan. Niisuguseid mälestusi mul on, vaata neid inimesi vist ei ole väga palju, kes seisatavad eluteel ja vaatavad tagasi üle õla. Ja, ja püüavad leida vastust küsimusele, et kust õieti lähtuvad need hoovused, eluhoovused, mis meid kannavad ühele või teisele rannale. Minul on olnud see kombeks ja ma pean ütleb, et Hannesega on seotud üks minu elu väga suuri muutusi. Tema ei ole selleks midagi ise teinud. Ta on nagu katalüsaator selles selles protsessis olnud. Aga ilma temata. Kui me hakkame vaatama kuidasmoodi, need asjad Meie elu aias hargnevad, ma ei istuks praegu siin. Ma mäletan meie esimest kohtumist, see oli meie esimene kohtumine külma teda nägupidi teadsin siis, et mina elasin tol ajal Hiiumaal ja kui nad mulle Härmoga külla tulid, ükskord Hannes oma Moskvast laenatud Nagramakiga, mis oli tol ajal tehnika ime, küllap praegugi veel. Jah, äärmu ja härmas haarm, jah. Sõitsime ringi ja seal toimusid lindistused. Ja nii palju, kui ma aru sain, millega tegemist on see, see tegi mu ära. Sellepärast, et see oli tõeline ime sattuda maailma, milles sa rohkem kui 30 aastat oma teada avatud kõrvadega liikunud oled sattuda täiesti teisel tasandil. Ja ma mäletan tookord Salinõmme sadamas, kui siis ma mäletan, Hannes lindistas igasuguseid mootorpaat Teie merre laineid ja tide kõlinaid seal rannakivide peal, need on nüüd väga lihtsad asjad. Ja kui ta siis mulle kuulata andis seda, mis sinna jäänud oli, siis ma olin tumm. Ma ei olnud arvanud, et et seda võib niimoodi kontsentreerida, see on ju, see on ju kunstniku töö, mida teeb helirežissöör helisalvestaja tehes valikuid sellest, mis teda ümbritseb, ja püüdes seda siis ka nii tehnilises kui ka esteetilise täiusliku jäädvustada. Vaat, see kohtumine on mulle meelde jäänud, ma tean, et panime Brassi järve ääres on üks väike kinni kasvanud järv ja magasime lageda taeva all selleks et olla varra hommikul platsis, siis kui hakkavad linnud häält tegema. Ma ei mäleta neid linde, aga ma mäletan seda kuidasmoodi, tuul käis läbi kevadist kase võrrade. Ja mismoodi see oli kuulda salvestise selle tehnika kaudu ja vot see tehnika viib asjale ligemale. Ja see tehnik ka toob sulle esile niisuguseid niisuguseid üksikasju, selliseid varjundeid, mida inimkõrv. No ta ei kuule, see on nii nagu fotoobjektiiv. Kui sa vaatad palja silmaga mingit objektikest, olgu ta siis ongi sambliku muster kuskilt kivi peal või mingi õis või? Siis on see üks asi, aga kui sa süvened sellesse hakata uurima ja vaatama ja ja mõtlema, mida sellest teha saaks, kuidas seda jäädvustada? Ja kui me räägime helide maailmast, siis selle teeotsa peal juhatas mind Siin peab olema kaunikesti ettevaatlik sellest amet, kus seal mängus kõrvad on vägagi vägagi, kuidas öelda, kapriisne asi. Siin isegi sõltub mõnikord meeleolust, enesetundest kuidas neid kuulata, kuidas kuulamisteravus on nagu üldse inimesel tundemeeled, neil on omane väga ruttu väsida ja selle juures nööristuda, et seda peab vältima. Ega väga pikka aega ei saa kõike teha. Mari Tarandile miinusmärgiga küsimus, kui Hannes Valdma poleks raadiomajas olnud millest oleksime ilma jäänud? No küllap Eesti Raadio oleks ikka toiminud. Et võiks ka nii-öelda, et mitte midagi võib-olla poleks tegemata jäänud. Aga kuidas, missugusel tasemel, missuguses kvaliteedis, missuguses vaimus? See kõik oleks toimunud? See on küsimus. Sest Hannes Valdma Nende päris pikkade aastate jooksul, milles meie raadiotöötamise aeg kokku langeb andis kindlasti igale kolleegile igale toimetajale midagi mõne väikese väärtuslikku tera. Mina ei töötanud temaga nii lähestikku ja nii palju koos, et ma suudaksin seda kõike analüüsida, aga mingi mingi rõõmus, toetav ja otsiv energia, mis temast levis Seda jätkus väga palju igale poole raadiomajas. Kõrvalt vaadates tundub nii et see, kui tähtis inimesele on tema töö ja kuivõrd ta on sellest tõeliselt huvitatud, tuud see paistis küll silma. Paljud teevad ju oma tööd hästi ja mõõdetult hästi, alati äsja korralikult teatud piirini. Väga hästi. Aga kui seal on juures veel üks mingisugune astendaja, mingi kordaja, mis näitab, et see töö on tõesti niivõrd tähtis ja niivõrd kõik et selle tulemus on niivõrd oluline, see nakatab teisi inimesi ka. Aga no kui täpsemalt öelda, siis minu kõige suuremad kokkupuuted Hannese vaimuga ja tema loomingulisuse kuuluvat nendesse päevadesse, kui ma olin seotud laulupeoülekannetega teatud aastatel ma seda olin kord vähem, kord rohkem. Ja laulupeo ülekanne tol ajal neil ammustel aastatel oli tehniliselt ülikeerukas reporterid, raadiotornis, teised väljakul raske koormava tehnikaga, raadiosaatjat tassitakse su selja taga terve meeskonnaga. Koorid laval, eeskättpidi ju muusika, helilaulupidu ise ilusasti kõlama. Suur Škoda buss, helirežissöörid salvestamas. Raadiomajast juhid, teadvustajad, see oli kohutavalt keeruline ja seda meeskonnatööd, tõelist meeskonnatööd pidi keegi juhtima ja mul on eriti meelde sööbinud üks laulupidu, kus Hannes Valdma oli tõesti see peadirigent. Kui öelda, et ülekandel on ka oma dirigent nagu laulupeol siis sa teadsid, et töötada reporterina oli äärmiselt kindel. Julge sa teadsid, et sa ei pea ühegi tülika pisiasja peale mõtlema, et kõik on läbi mõeldud ja tagatud, et sa saaksid anda oma parima ja kogu seda suurt suurt masinat juhtis Hannes ja kindlasti on inimestel mälestusi ka võib-olla rahus Dust ja murelikkust ja ma ei tea pahasest Hannesest miks mitte, aga niisugust selle olulistel tööperioodidel oli ta niivõrd toetav ja kindlustunnet sisendav, et see on meelde jäänud. Ei tule laulupeo koori hoopis üks töine helipilt foonikast ehk näide sellest, kuidas Hannes Valdma juhatas spordiülekande kulgu. Arry, kuuled mind? Kuule, ole palun otsas. Ja, ja kuskil viie kuue minuti pärast me tahaksime sinuga teha. Kahekõne kahekõnet stuudiost, Osolin, Ummelas ja sina. Ega siin niisugust väga suurt pidulikult ära palju ümber ei ole, sest lambaid on siin ka ja nagu arvata võis, kõik elavad ja sellele rohkem ka. No aga seda ongi nii ütlegi, ära siis midagi nii rohkem. Sa räägi kõik see lugu, ütle Harry, mis võiks sinule olla esimene küsimus. Mis sa minu käest küsisid? Aastat võib-olla annabki selle peale, et esimene küsimus olekski niimoodi, et näed, et nüüd täna meie kaotasime valdkonda, aga, aga kas nüüd võib öelda, et näiteks paigutatud puudu või sedasi nagu? Okei, vale otsestama. Halloo. Mis sa räägid? Ja ootavale valmis varsti-varsti-varsti? Ei mahu ära ja andamiseks võib-olla 20-ks ei jätku aega. Aga vaatame kohe. Ja siis oled sa valmis nii, ja meie siis muud ei tee, kui hakkame nüüd vaikset muusikat hajutama, olge valmis, stuudios hajutame. Nii raju vajub, vajub nii, nüüd läheb stuudio peale keele sõna meie Moskva korrespondenti teleteil on meile taas uudis, pani valmis olla, läks. Ja olete taas Moskva stuudios, reporterid Erik Lillo ja igav, palun. Tean, et Eesti Raadio sai Hannes Valdvale koduks juba palju varem, isegi võib-olla, kui ta siia Tallinna raadiomajja tööle asus, sest meie esimene tutvuski langeb niisugusesse aega, kus Hannes veel üliõpilasena oli Tartu stuudios tööl. Nimelt oligi nii, et läksin Tartusse filosoof Lembit valdiga saadet lindistama. Tekkisid rasked, nõnda pidin lindistama, laupäeval, aga laupäeval stuudioid töötaja tehnikut ei ole ja lindistada ei saa. Ja siis öeldi mulle, et vaadake, kui te leiate üles niisuguse noormehe Hannes Valdma sealt Pälsoni ühiselamust. Kui tema on nõus välja tulema, lindistama, siis saate teha, aga muidu ei saa. Ehk siis läksingi mina sinna Pälsoni intrisse ja leidsingi sealt laupäeva hommikul üsna unise noormehe kes oli sedamaid nõus tulema, miks mitte? Muidugi tööd on vaja teha, tema tuleb hea meelega. Ja lindistas ära siis selle saate. Oma lugu Hannes Valmast räägib Muusikaakadeemia professor, tšellist Toomas Velmet. Neid inimesi vist liiga palju ei ole, kes kes võivad nimetada ennast, tema sõpradeks, mina julgen seda teha. Ja ega me ei käinud läbi niimoodi, et me käisime käest kinni läbi elu. Ei, aga me teadsime, noh, ütleme viimastel aegadel 10 viimast aastat ja kohtusime väga harva. Vahetevahel helistasime, veel oli kombeks, et kui leidsime oma töös mingisuguse niukse vaimustava asja või heliplaadi või siis neid niimoodi muljetasime, vahetasime neid üldse, mõni niisugune idee kerkis kuskilt. Aga me kohtusime, arvasin raadiomaja kohvikus võib-olla aeg-ajalt. Aga me teadsime ühte, et me võime üksteise peale kindlad olla. Tutvusime tükk maad varem, kui me sõpradeks saime. Tutvusime täpselt 50 aastat tagasi, 1958. aastal toimus Tallinnas noorte muusikaõppurite niukene erialane konkurss. Ja seal ma kohtusin tšellist alles välbaga. Ja igatahes jäi ta mulle kõrva, äärmiselt andekas inimene ja teine asi, mis oli sel ajal väga ootamatu, see, et üldse väljastpoolt Tallinna Kebärblast tuli keegi. Ja see oli tähelepanuväärne. Ja kõigepealt ma tutvusin tema vanema vennaga, professor Arbo Valdma oli minu kursusekaaslane konservatooriumis ja me mängisime koos kuni ta lahkus Nõukogude Liidust. Aga kuskil 68. üheksandal aastal ma mäletan, et me tegime ühe Ühe reisi mööda Eestit tolleaegse uued tuttuue Eesti raadio helibussiga. Nii et see ei olnud veel kuskil, käid ja mängisime. Lahtise taeva all Tartus, Viljandis, Pärnus, Pärnus näiteks Tallinna väravate all ja kirjutasime reklaami asfaldile ja tegime sellist trikki seal olil. Erend seal oli Mati Kärmas. Arbo Valdma, mängis sünte, saad või? Ei, see ei olnud süntesaator tol ajal me ei teadnud sellest midagi veel, see oli elektrimingi instrument. Jaa, Eri Klas lõi trumme sinna juurde, mõnes mõttes selle kõik üles, see oli päris põnev ja sealt see niisugune lähem tutvus kõik algas, tahan aeg-ajalt ikkagi tema isiku juures näidata seda, kuivõrd mitmekülgne medali. 1970 toimus Pärnus kontsert raekojas kus oli osalejaid Jugoslaaviast, Moskvast, Eestist, solistid olid, olid Bruno Luki, Arbo Valdma ja mina oli selles seltskonnas vaja tšellisti sel hetkel, kui mina mängisin soolot. Ja see oli Hannes Valdma kontserdi vastutusrikkam, see näiteks on see, et esimeses reas istus Taavi Toistra. Muide sabala hetkel 69 70. aastavahetusel algas, et meie poolt korraldatud tartus vana-aasta õhtu kammerakadeemiat, kes seda aega mäletavad, need teavad, et Tartu oli niinimetatud punane linn, kuhu välismaalasi üldse ei saanud viia Levaskeeris lihtsateks venelasteks. Istusime Moskvas rongi peale ja tulime Tartus rongi pealt maha ja andsime kontserdi. Seal oli Peeter kuud, kes on praegu Viinis väga aktiivne festivalide korraldaja, viiuldaja Boris Belkin, kes on maailma üks noh, kunagi ei taha nimetada netti peatapja kos, mitmes ta on, aga igatahes on ta esimese 10 Seal oli Irina Potškova Raskovitš. See oli päris põnev ettevõtmine. Ta kasvas tegelikult otseselt välja esimesest ringreisist mööda Eestit, sellest kasvas ta välja. Otsisime võimalust väljendada ennast noorte inimeste ees. Need toimusid 10 aastat, need vana-aasta õhtu kontserdid Tartu Ülikooli aulas, kes mäletavad neid, need teavad, et need olid puupüsti täis. Ja juba seal avaldus avaldus õnnes Valdma loominguline empaatia. Ta suutis kiirelt tabada, mida need inimesed tahavad. Ta ei korraldanud seal lihtsalt helisalvestust. Ta oli mitte helirežissöör. Ta oli režissöör. Sest selle kõigega kaasnes ka ebatavalisi asju, ebatavalisi asendeid ülikooli aulas, vete lava peal mängimist ümbertõstmisega. Ja need avaldasid äkki väga tervikliku mulje, kui Hannes oma käe külge pani, oskas ka üllatada esinejaid. Mul on hästi meeles, kui mängisime. Piss algab ühe teema eksponeerimisega ühelt sooloinstrumendist. Ja siis mõne aja pärast lisanduvad selle kõik Ta kustutas tuled ja see üks jäi ainult fookusesse see üks esineja ja meil jäi mulje, et noh, nii see jääbki sel hetkel, kui alustasid kõik pärida täistuled peale, mis tekitas nende kuulajate ees olles. See oli nagu niisugune loominguline sähvatus, mis andis täiesti teise impulsi kogu sellele etendusele, vot selliseid ootamatusi oli tal varuks siini, seal. Kas võib öelda, et mingil määral see kammerakadeemia tuli siia Eesti raadiosse ja algas näärimuusika suguluses? Stereoraadio otsingupäevadel oli kõigepealt Mul küll Hannesega kontakte mõne lastesaate välje nuputamisel ja siin võiks isegi poolnaljatamisi öelda, et et võib-olla need otsingud olid niuksed, formalistlikud, et eeskätt me otsisime niisugust huvitavaid kõlalisi vajadusi, et neid stereovõimalusi paremini kasutada. Kui sa ütled luule, siis laiendame seda mõistet natukene ja püüame vaadata asja nii, et ühel pool seisab tehnika, see raske, keeruline, füüsiku haridust nõudev maailm, aga teise pool seisab see sisu, see muusika, luule, kirjandus, need teadmised ja tarkused, mida raadio kaudu inimestele tahetakse anda. Ja kui see inimene, kes valdab seda Ühte ala, seda tehnilist ala niivõrd tähtsaks peab ja sama hästi valdab vähemalt tahab vallata seda teist, seda luule-muusika- või kunsti või sisu maailma siis tekib see hea tulemus, ütleme nii. Kas teie toimetamisel oli ka aja pitser juures, mis sa arvad? Muidugi oli ja on alati igal tööl ja igal elul aja pitser oli tõuse ja langusi asutuses, mida ju tunti kui ideoloogia, asutust ja mida tunti ka kui Eesti raadiot ja mida tunti kui Eesti raadiot, mida rahvas siiski omaks pidas ja usaldas tuli pähe praegu üks seos. See oli 40 aastat tagasi. 1969. aasta vana-aasta õhtul korraldasid muusikud Tartus suure vana-aastalõpukontserdi kammerakadeemia. Tehnilise poole pealt oli muidugi kaasas Hannes Valdma sest see kammerakadeemia kanti üle Eesti raadios. Sellega seoses tuli hannes minu juurde ja palus, et aitaksin otsida luuletekste kontserdi kavalehe jaoks selle täiendamiseks. Kui ma nüüd praegu vaatan seda väikest kavalehte, mõtlen, et tol ajal ikkagi tahtsime, saime ja suutsime Meie eestlased, raadiotöötajad sealhulgas teha midagi euroopalikku, olime nagu välja pääsenud juba sellest sõjajärgse kõige raskema aja stagnatsioonist. Ja sellel kavalehel näen ma valitud tekstide hulgas ka Artur Alliksaare luuletust, mis nüüd on kujunenud võib-olla tema kõige tuntumaks palaks ja mis algab sõnadega, ei ole paremaid, halvemaid aegu. Ja selle luuletuse mõtet jälgides ja ka Hannes Valdma elule tööle mõeldes võib öelda, et ei ole mõttetult elatud aegu. Mõte ei pruugigi selguda praegu. Ja lõpuks. Aeg, mis on tekkinud, enam ei haju, kui seda jäävust ka meeled ei taju. Kõlasid mõned akordid Mati kuulbergi Kvatro kontserdist, mis pühendatud Hannes Valdmale. Kuidas see sündis? Toomas Velmet. Sellel on üks niisugune eellugu. Kunagi Hannese vend Arbo tegi Eesti televisioonis ühte sarja, mille nimi oli tornimuusika ja seal mängiti Johann Sebastian Bachi kontserdi neljale klaverile. Ühes väga huvitavas kohas, kus klaverit mängisid Neeme Järvi Georg Ots, Jaan Rääts, jääb avaldada. Saateid, ja no mis on siis paremad, kui panna neli klaverit, eks ole, siin oli neid mitmeid koosseisu Paul Mägi kammerorkestriga, mis oli Eesti Raadio kammerorkester, milles ka oli Hannese käsi sees. Mängis seda meieni sihukeste tipp pianistidega nagu Bruno lukk, Eugen Kelder, Peep Lassmann ja Valdur Roots. Ja siis meil tuli mõte, et, et seda peaks järsku Adras kordama. Aga et sellest Bachist on üksinda vähe. Ja muide, quattro saadetes oli meil üks kindel printsiip igas adra saates pidi olema originaalse uue eesti teose esiettekanne. Ja me tellisime Matti kuulbergilt, kes on tuntud, oli tuntud kui äärmiselt kiire kirjutaja ja ta oli meie suur fänn juba mitmeid aegu ja kuna tegemist oli adraga ja siis ta leidis, et kõige õigemale pühenduda Johannesele Ilus lugu, mis näitab just seda, seda vaimsust. Mis näitab seda, kuidas loomingulised inimesed hindasid Hannest, kuidas nad oskasid seda tähele panna ja et ta ei olnud lihtsalt helirežissöör, ta oli rohkem kui helirežissöör, ta oli mõttekaaslane. Vot see on niisugune mõttekaaslase fenomen tema juures oli väga-väga kõrgelt arenenud, ta oskas haarata teise inimese mõtteid ja neid edasi arendada ja noh, ma ei häbene isegi öelda sellist väljendit nagu, nagu hinge pugeda ja tema peale võis alati kindel olla. Muusikat sai 11 aastat jutud ja ülikoolis ka füüsika moodi. See vist ongi? Terve, selle ütleksin ameti. Põhilisi jooni on vaja üheaegselt teada kaunis pselt piinlikult täpselt. Vahendeid, mida kasutad, samal ajal peab teadma hästi ka seda, milleks sa neid vahendeid kasutad. Ja väga kursis olema sellega mida just nende vahendite abil salvest Dialoog Freedissi räägib Hannese temale mõeldes ja seejärel üks kild raadiomaja eetrivälisest elust. Hannes on omal kombel õnnitlema tulnud Pätsi juubeli puhul. Ma usun sellesse väga siiralt ja kindlalt, et et see, meie tolleaegne ühistöö on väga olulist osa etendanud eesti rahva loodushariduses. Loodusharidus on üks kõige olulisemaid asju üldse. Sellepärast, et sellest sõltub inimkonna eksistents. Me võime vaadata seda, mis ma ütlesin täiesti teises mõõtkavas, see on ääretult oluline ka eestlaste suhtumise kujundamisel. Ja mina olin tegev, aktiivselt tegev, no natuke üle 10 aasta selles valdkonnas. Siis muutusid raadiomajas ja üldse ühiskonnas väärtushinnangud ja hoiakud ja ja need mul enam hästi ei sobinud ja ja ma ei osanud ennast kohandada nende uute oludega minu kui või bioloogi väljendit kasutada, siis minu ökoloogiline nišš on kitsas. Ja ma ei kohane muutustega, mis valmistavad mulle ebameeldivusi ja ebamugavusi, sellepärast et nad mulle ei sobi. Aga see tervik, mis tol ajal sündis, Ma olen võrrelnud seda laevaga, mis on kadunud silmapiiri taha. Aga need vöörilained, mida laev tekitab, need jooksevad ikka veel siiamaani randa. Ikka veel mäletatakse seda ja ikka veel küsitakse ikka veel tuntakse huvi ja muidugi tollest noh, mina ei taha seda materjaliks nimetada, aga ütleme sellest varandusest, mida me tol ajal siis kokku kandsime ja, ja korrastasime ja süstematiseerime nii palju, kui me tolleaegsete võimaluste ja tolleaegsete arusaamiste teadmiste juures võimalik oli. Sellest nüüdki veel tuleb ju heliplaate. See on ju tegelikult kadunud Hannese ja meie kõigi ühistöö on see linnuaabits, mis ilmus möödunud aasta lõpul, sealjuures heliplaat see on ju puhas, loodusharidus, on läinud mitu trükki ja see on loomulik, et sedasorti varanduse järgi on nõudmine suur. See töö, mis me tegime või see ikka ma ei julge seda tööks nimetada. See, mis me tegime, noh see on ju, see on ju orienteeritud püsiväärtustele. Ega selle väärtus ei muutu, kurg teeb soov ja ikka sama häält istugu seal Toompeal siis ülemnõukogu või, või riigikogu või lehvigusel siis ükskõik missugune lipp. Hümnid muutuvad ja kõnet muutuvad ja pilt ühiskonnas meie ümber ja elu muutub, aga aga on püsivad väärtused. Lindude laulud muutuvad ka, aga märksa Isamalt toimuvad need muutused. Need püsivad ikka rebase kisa on, on 100 aasta pärast seesama, mis ta praegu on selle töö, no ikkagi, ütleme et see oli jah, see oli üks igavene tore töö. Selle sisu oli ikkagi suunatud püsiväärtustele ja nende vahendamisele. Selles maailmas tuleb tegutseda nii palju, kui saab elu talutavaks muuta. Mida vanemaks ma saan, seda vajalikumaks pean tööd. Lõpux muutub ta suurimaks rõõmuks ja asendab elu illusiooni. Missugust magnetofoni vajab ostja? See oli üks küsimustest, millele ajakiri raadio oma möödunudaastases ankeetküsitluses vastust püüdis saada. Kõigepealt kolm sõna temalt eneselt kolm rahuliku mõttes kraakso. Selge püüan inimese moodi, me tunneme teda kõik. Oleme kuulnud ta häält igast metsatukast, näinud ta ülikonda, ikka ühesugust moodsat kuube, pükse ja vesti. Nii kirjutab Lääne-India saartel elav klassik. Kui palju erinevaid varjundeid võib eristada ühe maanurga tühipaljas häälduses isegi siis, kui nad on ühtemoodi häälestatud. Püüdke ära arvata, kui rikas võib ta keel olla, kuigi see esialgu võib tunduda vaesena. Üldiselt kokkuvõttes võib öelda, et ta on väga terane olend ja ta keele rikkus peegeldab keerukat käitumist. Kõlja kui tupp. Alles oli vastuoluline, ega siis see ei olnud üks suur lust ja lillepidu ka sellepärast et ma tean, et nii mõnigi asi jäi tegemata, sellepärast et mina ei olnud nõus temaga paljudes asjades. Ta teeb selle tehniliselt ühe skeemi, ühe ühe pildi valmis ühe terviku valmis. Aga mina, bioloogina saan aru, selles tervikus on ebakõlad. Jah, see on lavastatud. Lähevad kokku kui asjad, mis omavahel loodusel kokku ei käi. Aga tema kuulab, seda, ütleb see, sobib see, nii, see raadio on midagi teistmoodi ja me oleme hoopis teistmoodi praegu. Ja on see on ka tõsi, aga ma jäin kord oma juurde ja ja mõnedki asjad jäid meil niimoodi õhku ja katki, sellepärast et ega see siis päriselt ka isades meiega nõus olla. Seadust tegema, see on ikkagi minu põld, seal oli visse hasart, eks ole, see mängulust ja vat jah. Sellepärast, et ma ei julge öelda, et ma oleksin milleski olnud fanaatik. Kui me näiteks öö läbi foonikas ütles saadet kokku panime siis seal ei olnud tegemist fanatismiga. Seal oli pigem entusiasmiga tegemist, sest fanatismi ja entusiasmi vahe on minu arust sellest, et entusiasm viib ülesmäge täiuse poole aga fanatismi tarvitse seda üldsegi mitte teha. Ja see oli selge, et me, kui me ikka midagi ette võtsime, siis me hakkasime ülespoole ronima. Muidu me ei võtnud üldse midagi, et neil aastatel, kui me, kui me koos töötasime need olid huvitavad aastad selle poolest, et nad kujundasid välja ka noh, minu jaoks väärtushinnanguid mida ma nüüd enam argielus naljalt ei kohta. Jah, me tegime teistmoodi. Me võisime teha hoolega ühe töö, valmis, ühe saate valmis, kuulasime teda mitu korda ja arutasime. Ja, ja siis järsku mõtlesime, et kuule, et seda saaks vist ikka paremini teha. Ja sinna see jäi. Me ei puudutanud enam seda esimest varianti. Ja me hakkasime tegema uut ja väga harva, et me peksime oma harrastusteks. Nüüd võib-olla pakuks teile kuulata ühte kuuldemängulist lõiku, mis on üles ehitatud ainult taustade peale? Ma usun, et kuulajad ei pahanda, kui ma natukene seletan seda tausta vist kuuldemängu, siin on tegemist magava mehega ja teda hakkab häirima siis üks väikene kärbes, ta püüab seda püüda ja seal siis nii sterohelis lahendatud. Kuulaksin. Alles ei olnud tehnokraat, tali küll insener sest ta tundis ikka nii palju, kui mina asjast aru sain ülihästi seda tehnikat, millega me tol ajal töötasime või mis meil kasutada oli, nii välitöödel kui ka raadiomaja stuudiotingimustes. Aga Hannes oli esteet kõigepealt ja tema oli see, kes kes juhtis sind helide, maailma ja häältemaailmavarjundite juurde. Ta nimetas neid värvideks, aga ma olen hiljem kõnelustes kogenud, et on olemas ka vist värviline kuulmine. Et kui inimene kuuleb mingit heli, siis tal ta hakkab nägema värve. Minul niisugust kogemust ei ole, aga ma tean inimesi vähemalt ühte kindlasti, kelle niisugune niisugune omadus on loodusest antud. Nii et on vist õige ütelda varjundid. Ja nende varjundite juurde looduse helide varjundite juurde juhtis mind esteet. Ja ega ta ei õpetanud sind ta, ta viis su raja otsa peale ja vaatas, mis moodi sa seda rada siis käid? Vahelda nöökis sind pärast ja, ja vahele ütles, et teega rohkem teiega rohkem, siis meil on valida midagi. Ja kui me raadiomajas neid minu saaki minu jahisaaki ümber võtsime, siis kogunes enda tavaliselt rohkem inimesi, sellepärast et see oli omamoodi üsna tavatu. See ainevald või see, see maailm või see valdkond, mille ma tõin siia metsast, merelt, maa-alustest käikudest, mere saartelt soodest, rabadest, öödest hommikul, sest tuulevaikusest tuule mühast metsas. Ma lindistasin kõik, lindistasin jää kõlinaid ja kohviveskeid ja mesilaste suminaid ja ja nende ühine analüüs, vaat seda ma hindan. Sellest ma õppisin kõige rohkem seal ei olnud muidugi ainult Hannes, sellepärast et seal olid meie, meie operaatorid, kutsusime neid nööbikesteks. Nööbikese tulid asja juures ja Härma saar, muidugi ka vaat Härmo ja Hannes moodustasid minu jaoks omamoodi tandemi. Sest nende nende tunnetus oli erinev. Aga nad töötasid väga tihedas, noh, niisuguses koostöös või kokkukõlas. Jaa. Jaa. Ma õppisin nii ühelt kui teiselt, aga ka sellelt tervikult, mille nad kokku moodustasid. Ma hindan kõige rohkem selle niisugustest praktilist väärtust või, või selle tähendust enda jaoks. Ja Hannes, no ma ei tea, kas ta oli mu ülemus või ei olnud, mul ei ole niisugust suhet temaga olnud. Küll ta vist oli. Igatahes, kui ta oli ülemus, siis ta oli üks niisuguseid kullaväärseid ülemusi, kes ei seganud sind tööd tegemast. Ta oli väga huvitatud sellest, et asi läheks ülespoole. Et ta läheks nii tehnilises kui ka esteetilise mõttes liiguks täiuse poole sellepärast et see on lõpuks ikkagi kaubamärk ja see on ikkagi see, mis, mis kuulajat veenab. Selleks, et kuulajat veenda kuulajat uskuma panna, on väga kõrget kvaliteeti tarvis. Ja seda ma õppisin ka tema kõrvalt õieti selles meeskonnas, milles me siis üheskoos töötasime, tegutsesime. Tema eripära ju tegelikult ongi selles, et temas on üheaegselt ja ma ütleks ikka päris võrdselt esindatud nii füüsika, lüürik, see on niivõrd ootamatu kombinatsioon. See avaldub peaaegu avaldus või saadavast rääkida minevikus avaldust igast tema ettevõtmises. Ta suutis mõista muusikuid Kunstnike kogu seda ringkonda. Ja samal ajal ei saanud teda alt tõmmata ükski füüsik. Nii et ta suutis neid ühendada. Neid pooluseid suutis füüsikaga võluda väljakunsti imesid ja ma ei tea, mis ta kus imega füüsikas tegi. Seda ei tea, aga kindlasti midagi, ta tegi, tähendab ta, ta mõtlemine oli avardunud. Tal ei olnud silmaklappe. Ma vist kuskil nimetasin juba tema empaatiavõimet ja sulandumist. Ega ei läinud muide palju mööda, kui ta oli kahanenud seltskonnaga ja temast täiesti märkamatult. Üldse võimatu, et sellisel puhul on solvujaid, et kuidas siis nüüd need niimoodi ei, see kujunes välja nii, et nagu kõik oleks kokku tulles kohe selle peale mõelnud. Tal oli ideid. Tal oli oskus meelitada välja ideid, provotseerida ideid. Aga mis kõige olulisem, kõige selle juures ideid meil on paljudel. Aga teostajaidele. Ja leidis vahendit teostamiseks. Muusikas on noh, väga palju helisid ja kui inimene kuuleb stereo, siis läheb täiuslikuma pildijaan viiv nagu seal keskel ja reid nii kuulda enam kui on ju samuti, kui võrrelda, lihtsalt noh, keegi loeb eetrist uudiseid, ta seal istub üks hääl, loeb neid rahulikult, tasakaalukalt, kuuldemäng, siis on tegevusi, on kaugused ja ruumid ja keegi tuleb, keegi läheb, keegi hõikab kaugelt. Siis ongi nii, et, et peaks saama efekti, et sa oled ise nende hulgas ja. Aga vaat siin tekib kohe selline probleem, et kus muula ja, ja kus on, kuule meie, meie näeme mingit helipilti, eks ole, inimene tuleb, ütleme, paremast nurgast ja nii edasi läheb, ütleme vasakusse vahepeal on uks ja nii edasi. Aga siis ta ostab omale televiisori, ta tahab näha hoopis seda enne sinna kindlasti. Nii palju veel lahtist ja nii-öelda avastamata mõningad katsetused selles suunas on meie luuleprogrammid. Need on ka eetris kõlanud ja kuulajad omast nendega tuttavad aga kuuldemängude suhtes ja peab ütlema. Ühest küljest päris alguses proovisime võimalikult täpselt nii-öelda edasi anda seda akustilist atmosfääri, mis on ka näiteks muusikapalade puhul täpne, ühesõnaga et kui on näiteks köök, siis olgu juba köögi nii-öelda akustiline, atmosfääride inimene. Kuulaja tunneb lõhnaga Ja siin näiteks vasakul tilgub veekraan ja taga keskel on uks ja kõik nii edasi. Kuskil keemia klaveriga koliseb nurgas. Aga. Tekkis kohe küsimus, et kas stereoheli nüüd ongi ainult selle jaoks, et sõnaliste salvestaja seda naturaalsus õue selleks juba tasub tõesti filmi vaadata või televiisori. Et siin võib-olla siin on tõesti jah veel avastamata uued seosed ja väljendusvahendeid. Miks oli nii ka oma ahela? Mäletad, kui me jõe ääres istusime? Ma armastan sind mäle seotud ilumaa rüsa suvel. Neile tuli tule-tule, ma jumaldan sind, sule, hoidsin suu ümbert kinni. Ma olen ka doosidule näinud. Tuluta neile olid kahekesi mõju, armastan sind, kallis. Olin armasta. Kas see? Ongi smsi ka näinud, ma ei suuda enam, miks. Hea. Vaadake, helirežissöör, suur on üks naljakas asi, me oleme sellest mööda Hannesega ka palju rääkinud. Helirežissöör on midagi samalaadset kui pillimeistrid nagu klaverihäälestajat, nagu viiulimeistrid. Nad on väga enesesse sulgunud. Ma ütleks isegi mitte niivõrd isiksused, kuivõrd isekused ja siin rääkida sellest, et on olemas koolkond. Ma kuulen kohe kõik nende vastu häälitseb-ist. Aga üks, mis on tõsi, oleks talle antud aega praegu veel aastat viis või 10 töötada. Pedagoogina need tudengid, Need olid fänn, lab, sest tema pedagoogiline talent on täiesti võrreldav tema venna. Arbo Valdma, kes on Euroopa tasemega pedagoog, professor absoluutselt võrreldav sellega. Ja need tudengid, olgu see siis Tallinna Ülikoolis või muusika ja teatriakadeemias Leedule absoluutselt tema jüngreid ja see ei kao kuhugi, see jääb. Täna meenutasime äsja meie seast lahkunud raadiomeest head kolleegi ja sõpra Hannes Valdmaad. Temast rääkisid Fred Jüssi, Mari Tarand ja Toomas Velmet. Toimetas maris Johannes saate lõpuakordid on Artur Kapi Hiiob ist dirigent Neeme Järvi. Helirežissöör Hannes Valdma.